Kultuur ja Elu 1/2005


Kultuur ja Elu 4/2004

 

 

 

 



“Veame abikaasaga kihla, kumba nägu järgmine laps tuleb ja ei tema ega mina taha viimasena kaotajaks jääda.” E. Laidre karikatuur.

Rahvuse enesetappu saab veel ära hoida

tekst: Eero Laidre

Kellelgi ei tohiks enam olla kahtlust, et eestlased elavad oma ajaloo kõige ohtlikumas kriisis. Kas meil jätkub teadmisi, tarkust, otsustavust ja teotahet sellest jagu saada? Peab jätkuma, sest kaotaja, hääbuja roll oleks alandav kogu rahvale ja riigile.

Kas eesti rahval on lootust oma ajaloo hävitavaimast elutahtetustõvest paraneda? Nõnda võime küsida nüüd, pärast Juhan Partsi valitsuse uue poliitika väljakuulutamist. Selle prioriteet on eestlaste elutahte ja elujõu taastamine. Tekkinud on enneolematu seis pärast rohkem kui kuuekümne aasta möödumist: nii vabariigi president Arnold Rüütel kui ka peaminister Juhan Parts on kuulutanud demokriisi vastu võitlemise riiklikult tähtsaimaks ülesandeks.

Meenutagem

Ei eelmine president Lennart Meri ega kauaaegne peaminister Mart Laar pööranud oma rahva tulevikule tähelepanu. Aga kolm aastat eelmise kolmikliidu rahvastikuminister olnud Katrin Saks (sotsiaaldemokraat) oli (on?) koguni veendunud, et kõik lausa peabki jääma senisele, rahvuse kiire hävingu kursile. Pärast mõnenädalast ametisolekut tunnistas ta eelmise rahvastikuministri Andra Veidemanni ning tema nõuniku Jaak Uibu aastase konstruktiivse töö tulemused kasutamiskõlbmatuiks, nimetas seatud eesmärgid ebareaalseteks ning teatas mõni aeg hiljem ÜRO istungjärgul (juulis 1999), et Eesti rahvastikupoliitika eesmärk pole sündide arvu suurendamine, vaid elukvaliteedi parandamine. Sama mõtet kordas Katrin Saks ka parlamendi arupärimistel vastuseid andes ja ajakirjanikega lävides.
Nii küünilise ja avaliku ükskõiksusega võib eestlaste saatusesse suhtuda vaid äärmuskosmopoliit. Mõistagi on seesuguste vaadetega eestimaalane rahvastikuministri tööks sobimatu. Kuid eelolevatel parlamendivalimistel ähvardab tekkida olukord, kus sotsiaaldemokraadid tulevad võimsa ajakirjanduspromo tõukel teist korda võimule.
Praeguse rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo väljaütlemistest ja tegudest paistab, et ta on oma töös rõhuasetusi muutnud. Kui Katrin Saks ja tema meeskond tegeles sisuliselt ainult muulaste integratsiooniga – ja sedagi üsna edutult, siis nüüd on rahvastikuminister pööranud tähelepanu ka eestlaste elujõuetuse sündroomile. On ju vanemapalk andnud praktikas üsnagi positiivseid tulemusi.

On meil põhjust optimismiks?

Või peame kapselduma hauahõngulisse resignatsiooni, nagu soojalt soovitab Ilmar Raag (Postimees 8.03.03.). Märgatavalt paremaid tulemusi demograafiavallas soovib sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid, öeldes: “Kuna peaminister Juhan Parts sidus hinnangu oma tööle sellega, kui hästi valitsus suudab lahendada rahva tervise ja rahvuse elujõu taastamisega seotud küsimusi, siis ei saa selles töös lubada pealiskaudsust, juhuslikkust ja süsteemitust. Senist analüütilist ja prognostilist tööd ma ei kiida. Kui tänini puudub tõsiseltvõetav uuring rahvastikukao põhjuste kohta, siis ei saa me olla veendunud, et ka praegu tehakse piisavalt ja ainult õigeid asju. Võtame vaid ühe seisukoha: kangesti püüavad mõned selgeks teha, et inimese sotsiaalne käitumine on peaaegu täielikult isiklik asi. Ei ole! See on eelkõige rahvuslik-riikliku eksistentsi küsimus! Meil kõigil peab olema vastutus mitte ainult oma tegude, vaid ka tegematajätmiste ees. Meie praeguse rahvastikupoliitika ebapiisav tulemuslikkus johtub ka sellest, et lahenduste otsimisel keskendutakse liialt majanduslikule osale. Kuigi ka see on oluline. Tähelepanuta jäetakse kõik muu. Meil peaks olema põhjalik ülevaade kõigest, mis mõjutab rahvuse elujõudu nii negatiivselt kui ka positiivselt.”

Mis õieti toimub?

Ülo Vooglaid on veendunud, et kui me ei suuda haarata tervikut, jääb kogu ettevõtmine illusoorseks. Ta viitas, et nn vanemapalk on siiski vaid üks lahendus, paljud küsimused on aga lahenduseta. Tema arvates tuleks taas kokku kutsuda loomeliitude pleenum, kus pandaks paika ja antaks valitsusele üle konkreetne tegevusprogramm.
Tegelikult pole asi sugugi nii hull. See on veelgi hullem. Näib, et otsustajate enamikul pole piisavalt infot selle kohta, mis meil õieti toimub.
Oleksime justkui unustanud, et rahva elujõudu ja elukvaliteeti toodetakse peamiselt siiski koolis. Kui me praegu laseme rahumeeli endi lastest kujundada perekonnapõlgureist dekadentlikud küünikud, kellele siis see vanemapalk? Küllap nii mõnigi küsib: kes meie lapsi sellisteks kujundab? Kas mitte eetilise hariduse andmisel üsnagi võimetuks osutunud praegune Eesti kool ühelt poolt ja teisalt ülivõimekas Lääne massimeedia ning -ajaviitetööstus. Selle toodangu olulisem osa propageerib avalikult, aga ka maskeeritumalt vägivalda, meelemürgisõltuvust, pornot, homoseksuaalsust, ropendamist ja küünilis-hedonistlikku eluviisi.

Kuidas edasi?

Kui president, peaminister ja rahvastikuminister tahavad rahvuse tuleviku kindlustamisel olla edukad, on nende ühisel jõul vaja ühiskonnas kiiremas korras taasväärtustada normaalne jätkusuutlik perekond. Eestlaste mõtte- ja eluviis peaks muutuma taas perekonnakeskseks, mitte kondoomi- ja juhusuhtekeskseks, nagu liiga ühekülgselt propageerib Pereplaneerimise Liit. Rahvastikuministri büroo ja Haridus-teadusministeerium peaksid hoolitsema selle eest, et meie põhi- ja keskkoolis oleks kohustuslik ja kvaliteetne perekonnaõpetus. Paljudes koolides pole see tasemel või puudub hoopis. Ka meie meedia peab muutuma senisest palju perekonnakesksemaks. Ei nn avalik-õiguslik Eesti Televisioon ega Eesti Raadio pole pidanud vajalikuks anda eetrisse saateid, mis perekonnateemasid käsitleksid kõlbluse ja püsiväärtuste positsioonilt. Ometi on vajadus seesugusete arutlus-väitlussaadete ja neist saadava info järele väga suur. Vestlustest kriisiabi telefonide vastajatega selgub, et inimesed ei oska enam kõiki pooli rahuldavat ja elukvaliteeti kindlustavat püsisuhet luua ega hoida.

Kokkuvõtteks

Pole kahtlust, et meid peamiselt läänest ründav dekadentlik-hedonistlik ajupesu laostab meie rahva elujõudu ja reostab noorte teadvust. Läänelt peaksime üle võtma selle, mis on seal head, meile sobimatust aga tuleks loobuda.
Kõik need lootused ja soovitused lähtuvad sellest, et Eestis on võimul erakonnad, valitsus ja president, kes hoolivad eesti rahva tulevikust ja peavad täisväärtuslikku perekonda elukvaliteedi kindlustajaks. Kui aga järgmiste valimiste järel tuleb taas võimule kosmo- ja nn reaalpoliitikutest koalitsioon, kes agarusega täidab Lääne käske ja soovitusi, oleme astunud üle rahvusliku katastroofi läve. Meenutagem, et IMF (nime järgi Rahvusvaheline Valuutafond) oli vanemapalga vastu.
Järgmistel parlamendivalimistel ei tohiks eestlased teha saatuslikku viga, lastes end pimestada ajakirjanduse poolt enimpromotud erakondade glamuurist ja katteta sotsiaalpopulismist. Enim on sellega silma paistnud sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Nemad on ka eesti rahva saatuse suhtes olnud kõige ükskõiksemad. Kui me tahame rahvusena ellu jääda ja elukvaliteeti parandada, peame valima erakonna, kellel on kõige reaalsem perekonda, moraali ja järeltulevat põlve kaitsev ning toetav programm.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv