Kultuur ja Elu 1/2005


Kultuur ja Elu 4/2004

 

 

 

 



Hans-Gert Pöttering võtab vastu Tunne Kelami poolt kingitud raamatu “Eesti tee vabadusele”. Hr. Pöttering on Euroopa Rahvapartei ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni juht Euroopa Parlamendis.

Tunne Kelam:
Peame rahulikult seisma ajaloolise tõe eest

tekst: K&E intervjuu

Hr Kelam, Te olete Europarlamendi saadik. Rääkige palun, millised on Eesti tegelikud võimalused Brüsselis oma rahvuslike huvide eest seista? Rahvuslike huvide hulka ei kuulu ju ometi pugejalik kaasanoogutamine?
Tunne Kelam: “Meil tuleb kokku leppida, mis on meie rahvuslikud huvid. Meil õnnestus, võiks isegi öelda, vastu jõudude loogikat ja viieteistaasta taguseid punaseid arusaamu, taastada Eesti rahvusriik, mille põhiseadus sätestab, et selle riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kui oleksime läinud kodakondsuse nullvariandile, nagu pooldas tookord enamus (naerdi ju välja, et Eesti võiks olla järjepidevuse alusel taastatud rahvusriik), siis ei oleks me täna ka Euroopa Liidus, vaid umbes sellises staatuses nagu Moldova. Euroopa Liit ei ole meie põhiseaduses väljendatud rahvuslikele huvidele vastunäidustatud, kui me ise oma rahvuslikke huve teadvustatult ja väärikalt ajame. Ka EL uus põhiseadus rõhutab selle liidu mitmekesisust ja eri kultuuride tähtsust ning rikkust, mida need pakuvad. See on nüüd meie asi oma kultuuri ja rahvuse eest seista. Meie rahvuslikes huvides on kuuluda Euroopa Liitu ja NATO-sse, sest teisi liitlasi meil lihtsalt ei ole.”

Aga soovimata pälvida kriitikat – kas ei ole ohtu, et anname liiga kergelt järele?
Meil ei olegi vaja kedagi ärritada. Meil on vaja rahulikult seista tõe eest. Suurem häda pole selles, et teised oleksid halvasti informeeritud meie ajaloolisest taustast. See on paraku tõsi. Häda on selles, et meie ise oleme oma ajaloolisest taustast halvasti informeeritud. Eesti riiklik poliitika ja haridussüsteem ei ole väärtustanud piisavalt eesti rahva kannatusi, kõiki neid tragöödiaid, nii nagu on seda teinud juudid ning teised rahvad.

Kuid kas ei ole asi hoopis selles, et meie poliitikud, k.a välisministeerium, ei ole huvitatud nende teemade tõstatamisest, sest see tähendaks ju tööd? Mugavam on neid teemasid mitte puudutada.
Arvan, et põhjused on sügavamad. Et välisministeeriumis võib olla ringkondi, kes arvavad, et lihtsalt tehniliste lahenduste ja muganemisega, just selle mitte ärritamisega edu võiks saavutada, see on kõrvalsaadus. Vastutus on ikkagi Eesti valitsusel ja valitsusasutustel. Piirileping on üks konkreetne näide. Oleme maha mänginud suure võimaluse seda järeleandmist, mis nähtavasti on paratamatu, Eesti kasuks välja mängida. Petserimaa on Eestile nagu Karjala Soomele. Kui Kallas ja Primakov panid peaaegu 10 aastat tagasi oma nimetähed sellele piirilepingu variandile, kutsus Isamaaliit viivitamatult kokku erakondade ümarlaua. Esitasime küsimuse: kuidas me suhtume Tartu rahulepingu piiri muutmisesse? Hüva, isegi kui seda tuleks teha, sest meil ei ole Petserimaa tagasisaamiseks võimalust, siis tuleb seda teha väärikalt ja kogu ühiskonnaga nõu pidades. See samm peab esiteks tugevdama rahvuslikku ühtsust. Teiseks ta peab saatma selge sõnumi, et Eesti on toonud suure ohvri ja seda ohvrit tuleb hinnata. Praegu on olukord täpselt vastupidine. Eesti peab manguma Venemaalt, et Venemaa meie ohvri vastu võtaks. Ja Venemaa esitab igasuguseid lisatingimusi. Siin on Eesti diplomaatia näidanud ennast küündimatuna. Üks põhjusi võib olla seesama ajaloolise tausta vähene hindamine. Arvatakse, et niikuinii ei saa midagi muuta, teeme asja kiiresti ära, on rahu majas. Aga mul on väga raske seda seletada oma 87-aastasele tuttavale Valgast, kes on võidelnud koos soomlastega, tulnud siia, võidelnud venelaste vastu ning kannatanud mituteist aastat kõige metsikumates tingimustes nõukogude laagrites. Tema ei saa aru, kuidas me Tartu rahust, mille eest oleme palju verd valanud, niisama loobume. Need asjad tuleb selgeks teha ja seda ei saa saavutada üksnes tehniliste lahendustega. Eestil ei ole piirilepingu allakirjutamisega mingit kiiret. Kontrolljoon toimib ja toimib korralikult. EL on ammu aru saanud, et Eesti on teinud omapoolse pingutuse. Seega pole põhjust närveerimiseks.

Meedias on öeldud, et Lääs ei mõista meie ajalugu. Aga äkki ei mõista seda hoopis meie ise? Ja kui meie seda ei tee, miks siis ootame seda Läänelt?
Täpselt nii. Minu vastus on sama, et me ise pole suutnud oma ajalugu väärtustada. See pole muidugi nii lihtne. See on tohutu nõukogude pärandi paine meie teadvuses, meie psüühikas. See on viiekümne aastase pikkuse okupatsiooni erimõju ehk pantvangide sündroom. Kui inimesi hoida pikka aega terroristide käes vangis, siis nad hakkavad end terroristidega samastama ja otsima oma seisundile õigustust. Eks meiega juhtus seesama. Viiskümmend aastat nõukogude korda nõudis mugandumist, pealesunnitud elu ja väärtushinnangute õigustamist. Ka see takistab toimunule selge ja jõilise hinnangu andmist. Aga teisest küljest me ei pääse sellest, sest minevikuprobleemid avalduvad ikka ja jälle praktilises elus. Seesama asi puudutab Venemaad. Et kommunismile on jäetud hinnang andmata, soodustab Putini taoliste esilekerkimist. Poleks võimalik, et sõjajärgsel Saksamaal oleks üks kõrge Gestapo agent saanud Saksamaa juhiks, aga Venemaal peetakse seda loomulikuks.

Aga mis Eestis teistmoodi on? Rahvasuus kutsutakse praegust aega kommunistide okupatsiooniks.
Selles on oma tõetera. Kuid just Venemaa taustal võime veenduda, et Eestis on asjad teisiti. Muidugi kommunismi pärand elab ka Eestis. Enn Tarto on rääkinud, et endised kommunistlikud juhid ja kõrged ametnikud leppisid algul sellega, et neid ei puudutata, nad saavad ärastada ja erastada, saavad raha ja mõjuka positsiooni. Nüüd nad tahtvat lisaks endale ka veel au Eesti vabastamise eest. Siin jõuamegi Eesti Kongressi juurde.

Meenutage aega 15 aastat tagasi, kui te Edgar Savisaare üle mängisite.
Eesti rahvas oli see, kes mängis üle. Aga see on tõepoolest asjaolu, mida ka taastatud Eesti riik ei ole suutnud teadvustada. Niipea, kui Eestis algas massiline kodanikualgatuste laine, fosforiidisõda, Hirvepark, tunnetas võimul olev kompartei, et tema positsioonid kõiguvad. Ja vaadake, kui huvitav. Vähem kui kuu aega pärast Hirveparki tuli neli meest välja IME-ga, mis sisuliselt oli kommunistlik alternatiiv. Hoiatati, et ärge minge nende radikaalidega, sest see on ohtlik. Hästi, seekord nad pääsesid vangistusest, aga kui nad niiviisi jätkavad, siis juhtuvad nendega tuntud asjad. Aga usaldage meie reformikommuniste, kes viivad teid Isemajandavasse Eestisse, mis on palju turvalisem ja kindlam. Seda sõnumit võimendas ka meedia. Selline huvitav ja dramaatiline võitlus kestis Eestis 1987-1990. Veel 1989. aastal uskus suur enamus inimesi, et komparteile alternatiivi ei ole. Et neil on organisatsioon, kogemused, tahe, et ühiskonda reformida, millest ka eesti rahvas loodetavasti oma raasukesed saaks. Teine tee, täielikult iseseisev rahvusriik, kõlas utoopiana ja ohtlikult. Eriti alatu oli võimude ja meedia mängimine kunagise massiterrori mälestustel. 1989. aasta jooksul toimus Eestis ainus pädev rahvahääletus rahvusriigi taastamise poolt. See nõudis isiklikku riski. Inimene kirjutas alla avaldusele, et ta peab ennast Eesti Vabariigi kodanikuks. Mäletan väga hästi, kuidas press hirmutas, et te panete end kirja uuele Siberi rongile. Minu meelest oli see üks suuremaid imesid, et suudeti ära tabada rahva vaikne valmisolek ikkagi oma rahvusriik taastada. Hoolimata ametlikust nägemusest sellest, et jääme Nõukogude Liidu osaks, kuid saame suurema autonoomia, hakkas rahva kõige sügavamas teadvuses midagi ärkama. Mingi lootus ja valmisolek, et ainuke tagatis on ikkagi iseseisev rahvusriik. Ja inimesed hakkasid end kirja panema Eesti vabariigi kodanikena. 1989. aasta suve lõpuks oli juba üle 100 000 inimese end kirja pannud. See oli juba tõsine asi. Ja kui siis aasta lõpuks ületati poole miljoni piir, ja kui lammutati Berliini müür ning valiti Eesti Kodanike Peakomitee - siis sai rahva ja ka kommunistide teadvuses selgeks, et seekordne rong ei lähe Siberisse. See rong läheb Läände, vabasse ühiskonda. Ja rongist mahajäämise kartuses hakkasid ka nemad end kirja panema. Suurim saavutus minu meelest oli see, et eesti rahvas selgelt toetas rahvusriiki, iseseisvuse taastamist järjepidevuse alusel. Teiseks tekkis ehtne ja võimas demokraatlik alternatiiv uuendusmeelsete kommunistide projektidele, mida nad kiivalt kaitsesid, kaitstes sellega oma monopoli reforme läbi viia. 1989. aasta lõpuks murdis Kodanike Komitee Liikumine Eesti kompartei selgroo ja tema usaldusväärsuse rahva silmis. 1990. aastal kompartei Eesti osa vaikselt lagunes. Kommunistid ise kaotasid usu oma tulevikku, hiilisid vaikselt välja ja astusid uutesse parteidesse.


Esimese Eesti Kongressi istungjärgust osavõtjad hääletamas, esireas Tunne Kelam. Foto Mati Kiirend.

Inimeste mälu ei tohiks olla ju nii lühike, et enam ei mäletata, mis seisukohtadel oli nt Edgar Savisaar 15 aastat tagasi?! Ometi nähakse temas vabadusetoojat.
Jah, Savisaar oli selgelt nullvariandi poolt. Arvan, et siin on suur osa väga heal propagandal ja oskusel olla õigel ajal õiges kohas. Aga teisest küljest on huvitav see, et Edgar Savisaar ei osalenud üldse Eesti Vabariigi taastamise kriitilistel nõupidamistel 19. - 20. augustil. Ta tuli Ülemnõukogu saali vaid hääletamise ajaks. Kui see oli toimunud, jäi ta eraldi istuma. Ta ei ühinenud nendega, kes tulid Rüütli juurde. See iseseisvuse taastamise deklaratsioon võeti vastu Eesti Kongressi seisukohtade põhjal. Arvan, et see tulenes ainult täiendavate nõukogude vägede Eestisse saabumise tekitatud hirmust. Kui seda hirmu poleks olnud, siis arvan, et endine kompartei pool poleks seda kompromissi alla neelanud. Ja selle kokkuleppe kõige praktilisem saavutus oli idee Põhiseaduslikust Assambleest. Juba 1990. kevadel kuulutati välja ülemineku periood, mille eesmärgiks oli seadusliku riigivõimu taastamine. Küsimus oli: kuidas? Ja sellele küsimusele vastaski Põhiseaduslik Assamblee. Teeme uue põhiseaduse, mille alusel saab Eesti Vabariigi seaduslik võim taastatud. Ja tähtis oli, et see assamblee valiti võrdõiguslikel alustel, pooled liikmed Eesti Kongressist, pooled Ülemnõukogust.

Euroopa Rahvapartei on Euroopa Parlamendis olnud eestvedajaks kommunismi kuritegude hukkamõistmise saavutamisel. Millised on seisukohad 9. mai suhtes?
9. mai ei ole põhiküsimus ja sel teemal vaevalt Euroopa Parlamendi enamus mõtleb. Seal on nii palju muid asju teha. Kuid see, et EL-s on nüüd 8 uut riiki, kes kõik on kommunismi all kannatanud, on teinud väga suure vahe. Püüame selgeks teha, et kommunistlikud kuriteod ei ole minevik, vaid nende tagajärjed seostuvad igapäevase praktilise poliitikaga. Iga nädal ollakse Läänes hädas Venemaa käitumisega. Aga kui oleks suudetud anda kommunismile selge hinnang, siis oleks juhtunud nagu Ukrainas, kus saavutati suur läbimurre. Seda läbimurret vedas oma uute liikmete innustusel Euroopa Parlament. 9. mai suhtes tuleb mainida 100 Euroopa Parlamendi liikme kirja valitsusjuhtidele. See on tõsine dokument, mis tõstis põhimõttelise küsimuse. Normaalne lääne poliitik erineb kommunismijärgsest poliitikust sellega, et kriitilistel hetkedel suurel enamusel ärkab südametunnistus. Kui sellele vajutada, siis võib sealt tulla midagi positiivset. Läänes on probleem see, et kogu aeg kasvavad peale uued politikute põlvkonnad, kes ei ole ajaloost teadlikud. Kuid nad on valmis seda mõistma, kui neid probleeme selgitada. Sellepärast annan näiteks ka mina oma kulu ja kirjadega välja kahes keeles oma uustrüki “Eesti tee vabadusele”, mis kajastab Kodanike Komiteede Liikumist, sest see on hea visiitkaart ja kõige lühem Eesti ajaloo tutvustus.

On ilmne, et väga paljud eestlased ei pea seda Eesti Vabariiki omaks. Millest Teie arvates selline apaatia?
Esiteks on suhtumine oma riiki väga ära rikutud. Sellega liitub moodsa maailma pragmaatiline suhtumine, mis ka ei tunne identiteeti ning orienteerub vaid tulemuslikkusele. Kolmandaks on meie kasvatustöö oma riigi väärtustamisel olnud väga puudulik. Ka praegu valitseb arusaam, et 1991. aastal toimus kõik automaatselt, et nii pidigi minema. Ja nüüd on tähelepanu vaid riigi puudustel. See kõik viib tagasi ajaloo- ja kodanikuõpetuse juurde. Olen käinud kümnetes koolides rääkimas, kui dramaatilised valikud meil olid, millistest tingimustest me tulime ja kui tähtis on, et meil on rahvusriik. Arvan, et lapsed saavad sellest väga kenasti aru. Kuid kõike seda on vaja süstemaatiliselt seletada. Teine küsimus on, et ei ole olnud ka riigipoolset selget stimuleerivat signaali, kui tähtis asi on Eesti kui rahvusriigi taastamine. Võib olla on jällegi küsimus mingil määral endiste nõukogude ametnike enesetsensuuris ja kunstlikes filtrites. Ei ütleks, et siin oleks tegu poliitilise ähmasusega.

Vaadates Eestis kestvat mentaalset vastasseisu, siis ei ole meie vabadusvõitlus sugugi lõppenud?
Kindlasti ei ole. Seismine oma rahvuse ja riigi eksitentsi, tema tuleviku eest jätkub kogu aeg. Väike rahvas ei saa kunagi olla mugav ja loota, et kõik läheb automaatselt. Mõtlen aastapäeval alati, mis oleks võinud juhtuda, kui oleks välja kuulutatud Nõukogude Eesti iseseisvus ja oleksid täitunud mõne endise kõrge nõukogude ametniku sõnad veel 1988. aastal, et eesti rahvas ei pöördu kunagi oma 1940. aastal vabalt valitud teele tagasi. 24. veebruar annab ajaloole sügavama dimensiooni. Alati mõtled, et see päev oleks tänapäeval võinud ka mitte olla. See päev annab ka võimaluse väärtustada Vabadussõda ja kõike seda, mis loodi 1920.-1930. aastatel. Seegi on Eesti Kodanike Komitee ja Eesti Kongressi poolt üks oluline saavutus.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv