|
|
|
Alfred Keerd Rocca al Mare Vabaõhu-muuseumi
metsavennapunkris vanu aegu meenutamas. Fredi teab hästi,
kui suurepärase joogi saab teha meest ja puhtast samakast,
mis on ühtlasi väga hea külmarohi. |
Tenniseäss Alfred Keerdi
11 metsavenna-aastat
tekst: Margit-Mariann
Koppel
29.
märtsil astub Eesti vanim tennisetreener, Kotkaristi IV klassi
ordeni ning relvastatud vastupanu II klassi teeneteristi kavaler
Alfred Keerd
ehk Fredi oma üheksandasse aastakümnesse. Selles juubelihõngulises
loos vaatame tagasi noorusaegadele, sõjateele ning üheteistkümnele
metsavenna-aastale Viljandi- ja Tartumaal.
Rebase
kavalust, orava väledust, kotka silma ja eesli kannatust
ei ole Fredil vaja läinud vaid tenniseväljakul, aga
ka sõjatandril ning punkris varjudes. Tema eluvitamiinideks
on tennis, suusatamine, sport ja loodus. Sportlasele omaselt on
Fredi ka kõrges eas pidevas liikumises. Paigalolek pole
tema stiil. Veel hiljuti tegi ta veteranide turniiride esimängijana
kiirelt tuule alla endast noorematele. Vitaalse inimesena püüab
ta käia endiste vabadusvõitlejate ning metsavendade
üritustel. Kohtusimegi kord ERNA retke ajal Kautlas, endiste
metsavendade kokkutulekul, kui ta mulle ligi astus ja avaldas
soovi oma seni avalikkuse eest varjul hoitud mälestusi pajatada.
Saatuse tahtel kuulus ka Alfred Keerd põlvkonda, kel tuli
Eesti eest sõdida võõras mundris. Tal oli
õnne, ta jäi ellu. Selleks, et elava tunnistajana
jagada meiega kogunenud elutarkust. Selleks, et saaksime teada,
mis tegi Alfred Keerdist Fredi. Et olnut meenutada, kohtusime
hr Keerdiga Kadriorus, Poska tn 15 asuvas Vanurite Eneseabi- ja
Nõustamiskeskuse hubases külalistetoas. See paik on
tähendusrikas, sest sugugi mitte ammu oli siin haigla, kus
tänu julgetele õdedele ka metsavennad arstiabi ning
süüa said.
Alfred Keerd on sündinud 29. märtsil 1915. Isa töötas
arstina ja ema meditsiiniõena Eesti Punases Ristis. Kui
Fredi oli kolmeaastane, läksid vanemad lahku ja Fredi kolis
emaga elama Pirita teele. Sealsest looduskaunist paigast ja avaratest
mängumaadest sai alguse kestev spordilembus ning loodusearmastus.
Ka isamaa armastus tuli kodust. Fredi mäletab, kui neil olid
külas kaks inglise ohvitseri, kes olid meile Vabadussõtta
appi tulnud. 1922. aastal astus Fredi õppima Jakob Westholmi
erahumanitaargümnaasiumi. Spordilembelisemad koolid olid
just Westholm, Reaalkool ja Gustav Adolfi Gümnaasium –
ilmekas näide on see, et nende klassis oli 33 õpilast
ja kolm (!) jalgpallivõistkonda.
Esimesed
tuleristsed
Kooliaega mahub mälestuskild
kommunistide riigipöördekatsest 1. detsembril 1924,
mil ta sai elu esimesed tuleristsed. Oli esmaspäev, ilma
lumeta päev. Ilm oli soe, eelmisel päeval oli torm olnud.
Teel kooli tuli vastu suur salk mehi, kes, nagu pärast selgus,
läksid lennuväljale. Harjuvärava treppide juures
seisis nende kooliinspektor, kes käskis koju minna ja nina
mitte välja pista. Toompealt kostis kõva laskmine.
Fredi koos ühe vanema koolivennaga otsustas minna jaama juurest,
Schnelli tiigi kõrvalt mööda ja kooli. Hetkel,
mil nad tiigi juurde jõudsid, ründasid Eesti üksused
jaamahoonet, mis oli veel punaste käes. See oli põnev
elamus. Oleks Fredi siis teadnud, kui palju tuleristseid elul
tema jaoks veel varuks oli!
Fredi lõpetas Westholmi Gümnaasiumi 1933. aastal.
See oli 15. lend. Suvel läks ta vabatahtlikult Pioneerpataljoni
aega teenima. Aasta pärast sai Fredist Tartu Ülikooli
majandustudeng, Üliõpilasselts “Põhjala”
liige, algas töö Kadrioru Tennise- ja Spordiklubis.
Tennisehall valmis aastal 1936. Samast aastast pärinevad
Fredil ka suurepärased mälestused Berliini Olümpimängudelt,
kuhu kutsuti igast ülikoolist 30 paremat sportlast. Fredi
pääses Eesti üliõpilasvõistkonda
kui parim tennisist ja suusataja. Meeletu vaimustus, kaasaelamine
ja aplausitormid jätsid tagasihoidlikele põhjamaalastele
vapustava mulje. Lisaks üliõpilastele olid olümpiale
kutsutud parimad sportlased koolidest ning mitte lõpuklassidest,
vaid kümnendast. Miks? See oli väga peen propagandatrikk,
et lapsed räägiksid tagasi minnes oma tohututest elamustest.
Eesti teine tulevane tuntud tenniseäss, Fredi kõva
konkurent Evald Kree oli Berliini Olümpial õpilaskoondise
koosseisus.
Sõdurina
sõjatandrile
Paar päeva enne
sõja algust tuli Fredi Soomest Maavõistlustelt ja
siiani on meelde jäänud peegelsile meri. Rahva seas
olid meeleolud väga ärevad. Taevas tiirutasid vene lennukid
nagu sääseparv. Need lendasid teinekord nii madalalt,
et pead olid näha. Majaomanik müüs maja, kus Keerdid
elasid, okupantidele puhkekoduks ja ema pidi 24 tunni jooksul
välja kolima. Uus korter leiti Kadriorus, Köleri tänaval,
kuid peagi oli platsis Majavalitsuse esindaja ja kolmest toast
kõige parem ja suurem anti ühele vene lendurile, kes
oli suur joodik ja uhkeldas sellega, kuidas ta Soomet pommitamas
käis. Elu oli päris võimatu.
Saksa saatkond võttis veel Saksamaale minna soovijatelt
avaldusi vastu. Keerdid andsid ka avalduse sisse ning 5. aprillil
1941 algaski sõit rongiga Saksamaale. Kui 22. juunil tuli
teade, et Saksamaa ründas Nõukogude Liitu, kõlas
see nagu õnnistus. Fredi uuris välja, et Soome konsul
oli parajasti Nürnbergis ja saatis konsulile sõjaväkke
võtmise palve, soovides võidelda Soomes kommunistide
vastu. Päris kähku tuli Berliinist vastus, et tahetakse
moodustada vabatahtlike üksus, kes läheb Eestisse punaste
vastu võitlema. Kogunes ligi 400 meest, Fredi nende seas.
Selle pataljoni nimeks sai Ostland.
Teised tuleristsed
partisanisõjas
Oktoobris saadeti mehed
suure orkestri saatel rongile, et Eestisse sõita, kuid
suund läks hoopis itta, Ukraina poole. Pataljoni koosseisus
oli palju sõjakooli haridusega endiseid ohvitsere, kes
läksid sakslastega rääkima. Sakslased hüppasid
neile toorelt peale, et te pole munakoortki väärt ja
on ükskõik, kus te kommunismi vastu võitlete.
Lõpuks jõuti Kiievisse. Fredi leidis ka seal võimaluse
spordiga tegelemiseks. Kiievi sõjaväeringkonnas korraldati
tennisevõistlusi ja juhtus, et Fredi tuli seal meistriks.
1942. aastal ägenes partisanisõda. Sageli oli nii,
et kohe peale vahtkonnast tulekut pandi väsinud mehed autole
ja metsa, võitlema! See oli kole. Relvastuseks anti kaasa
harilik püss ja padruneid ei juletud rohkem anda kui 5. Talvevarustust
ei olnud, sest Hitler oli ju arvestanud “välksõjaga”.
Pärast saadi ukrainlastelt, kellega olid head suhted, korralikud
relvad. Kuule Fredi ei kartnud, küll aga tulistamise käigus
puudest välja rebitavaid kilde, mis olid hirmteravad ja tungisid
susinal kondini välja. Kord jäädi laustule alla.
Ukrainlased ja sakslased panid plehku, kuid saksa kindral jäi
eestlaste juurde. Hiljem ütles ta, et läheb metsa ainult
eestlastega.
1942. aasta sügisel hakati siiski üksusi Eestisse tooma.
Uue aasta võttis Fredi vastu Varssavis, kust viis tee Eesti
Leegioni väljaõppelaagrisse Debicasse ehk Heidelaagrisse.
Fredi sattus nende sekka, kes valiti õppima sõjakooli
Bad-Tölzi. Õppustel tuli näidata võitluslikkust,
füüsilist tahet ning vastupidavust. Veebruaris 1944
laaditi mehed loomavagunitesse ja viidi Itaaliasse suusatama.
Ratsutamisega hädas olnud Fredil õnnestus siin oma
tase maksma panna. Parimad suunati mägiküttide kursustele,
Fredi nende seas. Kui mägedest alla jõuti, oli kevad
käes. Mandlipuud õitsesid ja inimesed kündsid
põldu. Enne Eestisse tulekut käis Fredi külas
oma emal ja ka Brandenburgis elaval isal. Ei teadnud nad siis,
et see nägemine jäigi viimseks. Hiljem ei antud Fredile
sõiduks luba, kuigi ema saatis küllakutsed ning Fredi
esitas taotluse 22 (!) korda.
Märtsis jõuti viimaks Eesti pinnale. Fredit hakkas
aga vaevama kõhutõbi ning peale haiglaravi saadeti
ta Paldiskisse tagavarapataljoni. Sealt viis rindetee Fredi 20nda
Diviisi koosseisus lahingutesse Narva rindel ja Sinimägedes.
Võitlusele lisas indu ja jõudu puhkenud armastus.
28. augustil sõudis Fredi abielusadamasse. Laulatus toimus
Kaarli kirikus. Tutvus Lenderi Gümnaasiumis õppiva
tütarlapsega algas juba 1932. aastal Reaalkooli muusikaga
liuväljal.
Kõigist lahingutest raskeim oli hetk, kui Eesti ära
anti. See oli masendav. Alfred Keerdil on silme ees 22. septembri
hommikul Pika Hermanni tornis lehviv sini-must-valge lipp.
Tänu ühele tuttavale õnnestus Fredil mõnda
aega töötada armsa Kadrioru tennisehalli juhatajana.
|
Alfred Keerd koos kahe koeraga,
kes ta elu päästsid. Ta kallistaks neid veel nüüdki,
kui saaks! |
Metsavend
Leitnant Konks
Välk rabas 20.
mail 1945, kui Fredi sai teada, et kaks meest olid käinud
teda töö juures otsimas. Tuli kaduda. Koos metsavendi
tundva mehega nimega Vares sõideti Sürgaverre ning
jõuti ühele väikesele soosaarele. Vaevalt oli
saanud Fredi mehi tervitada, kui hääl vastu hõikas:
”Oi, Fredi!” Selgus, et grupi juhiks oli üks Fredi
klassivend Westholmi päevilt, Harald Härgauk. Soosaarel
oli küün, kus oli mõnus ööbida. Koos
tuntud metsavenna, hiljem Siberi laagrid läbi teinud ja lõpuks
vabasse Läände pääsenud Eerik Heinega organiseeriti
endile ka linna konspiratiivkorterid. Fredi sõnul oli Heine
tõeline eeskuju, fanaatik, võitleja, organiseerija,
abistaja ning optimist. Oma viieaastase metsavennaks olemise kogemuse
põhjal on Heine kirjutanud 1962. aastal artikli “Eesti
metsavennad ja nende saatus”. Aastad 1946–48 olid tema
hinnangul metsavendluse poolt osutatava vastupanu kõrgpunkt,
mil tuhanded mehed, naised ja noorukid võitlesid metsades
ja soodes kodumaa orjastajate vastu. Peamisi piirkondi oli kolm:
Virumaa, Pärnumaa ja Võrumaa. Need olid maastikuliselt
ja looduslikult partsanisõjaks sobivaimad. Seal varjas
end ja võitles okupantidega ligi 4000 metsavenda.
Fredi, kelle varjunimi oli metsas Leitnant Konks, teab hästi,
kui suurepärase joogi saab teha meest ja puhtast samakast,
mis on ühtlasi väga hea külmarohi. Veel paremini
teab ta seda, kui väärt sõbrad on koerad. Kahele
tublile koerale võlgneb ta oma elu. Nende olemasolu kord
tema kõrval, kui ta jõe kaldal kalastas, päästis
Fredi miilitsate küüsi sattumisest, kes teda tavaliseks
talumeheks pidasid. Fotot vaadates ütleb Fredi, liigutuspisarad
silmis, et kallistaks neid koeri nüüdki, kui saaks!
Lõpus hulkus ta üksinda ringi.Kõige hullem
oli pidev sisemine pinge – kuhu minna ööbima? See
närutas kõige rohkem ja avaldas mõju psüühikale.
Nüüdki veel ei saa Fredi öösel hästi
magada. Alfred Keerd tuli metsast välja, kui amnestia välja
kuulutati. Oli juuni 1956. Edasine elu möödus punase
joone all. Veel aastal 1980 kutsuti ta KGB-sse ülekuulamisele
ning üritati koostööle värvata.
Kõige suuremad metsavendade abistajad olid Fredi hinnangul
eesti naised, lapsed ja vanurid, kes seda tehes riskisid ju eluga.
Eesti rahvas moodustas ühtse pere ja võitles koos
okupantide vastu. Metsavendlust oli tema arvates vaja eestluse
hoidmiseks ja edasiviimiseks.
Fredil püsisid tahe ja võitlushing, mis aitasid tal
vastu pidada, ohtudest hoiduda, mitte alistuda ega muganduda.
Need omadused tegidki Alfred Keerdist Fredi nii tenniseplatsil
kui eluvõitluses.
|
|
|
