|
|
Audiatur et altera pars ehk
kuulakem ära ka teine pool
tekst: KE
Surmalaagri
asukohamaana on Eestil juutide silmis väga halb maine. Siin
käinud kuritegude uurijad on Kloogal ja mujalgi toimunut
pea alati eestlastega seostanud, unustades, et Eesti rahvusriiki
polnud siis enam olemaski ja kõik, mis siin tehti, sõltus
Saksa sõjaväevõimude tahtest.
Vähesed
end laagrikuritöödega sidunud eestlastest on oma karistuse
kätte saanud ja seega pole õiglane meile rohkem süütunnet
peale suruda.
Iga rahva seas leidub kärnaseid koeri. Seda kajastab ilmekalt
ka lõik Jakob Kaplani raamatust “ARUANNE”, alapealkirjaga
“Mõned päevad ühe Tartu juudi elust”
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001). Autor annab karmi hinnangu
oma punaste rahvuskaaslaste tegevusele eestlaste ja juutide hävitajana
ning asub kaitsma viimasel ajal meie pressis palju süüdistusi
saanud, märtrisurma surnud Eesti Vabariigi poliitilist ning
sõjaväelist juhtkonda.
1940. aasta sündmused Tartus on edasi antud meisterliku publitsistisulega.
Teos, mis peaks avama inimeste silmad meie ajaloo mõistmiseks,
on soe meenutus siin elanud, kannatanud ning hukkunud inimestest
– isegi parem mälestus kui külm kivi kõnnumaal
või ootamatult kehtestatud leinapäev.
“Reedel valitses
kodus igatahes juba väga masendatud ning ärev meeleolu.
Oli kurb tunne, otsekui oleks surnu majas, hirmu aga polnud. Et
me midagi ei kartnud, tunnistab asjaolu, et õhtul valis
isa mulle sinimustvalge mustriga lipsu, mille ta oli kolm aastat
tagasi ostnud Picadillyl Londonis, kus viibis emaga äriasjus.
See oli just George VI kroonimispäev, 12. mai 1937. Isa tõi
sellest kroonimisest kaasa hulga pildiajakirju ja linoleumil maakaardi
Tartu linna 17. (juudi) algkoolile. Hiljem süüdistati
teda seetõttu sionismi toetamises. Teatavasti oli meie
õppekeeleks “kodanlik” heebrea keel. Just nõnda
nimetasid seda ürgvana Raamatute Raamatu keelt punased, eelkõige
aga meie oma rahva reeturid, kes tõid umbes seitsmemiljonilisele
Vene keisririigi juudi vähemusele vaimse ja füüsilise
hukatuse. Eestis olid nendeks eelkõige roosavärvilised
BIALIKU ja LICHTI klubi liikmed. Eraldi võib nimetada Lätist
pärit Idel Jakobsoni, kes suri Tallinnas kõrges vanuses
oma voodis ja mitte vanglas, vaatamata sellele, et oli massimõrvar
– mitte mingisugune kaasajooksja, ja on kummaline, miks taasvabanenud
Eesti Vabariigi võimud ei andnud seda värdjat kohtu
alla. Sama kehtib Grab(b)e ja mõnede teiste kohta, kelle
käed on oma rahva (just juudi ja eesti) verega määritud.
Isegi raugapõlves oleks pidanud olema nende koht Rootsi
kardinate taga ja menüü a la Sevurallag.
Olen Eesti ajakirjandusest lugenud palju etteheiteid tolleaegsetele
riigijuhtidele, et miks nad ei talitanud teisiti. Arvan, et nemad
– Päts, Tõnissonid (nii Jaan kui ka kindral Aleksander),
Laidoner jt. – kasvasid üles peredes ja seltskonnas,
kus omavoli ja ebaõiglus olid tundmatud mõisted.
Nad jäid koju. Ei tea küll, kas nad sellega säästsid
inimelusid. Aga kas oleks olnud parem, kui nad oleks sülitanud
oma rahvale näkku, lastes jalga nagu “uhked” poolakad
või Leedu Smetona? Seda on raske ja minu arvates võimatu
otsustada. Meil siin Iisraelis kirjutas kindralmajor Jehosafat
Harkavi raamatu, kus ta väidab, et Bar-Kohba ülestõus
roomlaste vastu aastail 132-135 oli väärsamm ning tõi
meile huku ja hävingu. Oleks pidanud teisiti tegutsema. Aga
juba vana eestlane ütles, et oleks on hea mees… Ma ei
arva , et minu isa oli kergemeelne inimene, ta ei olnud ka rumal
(mitte ainult sellepärast, et oli lõpetanud Tartu
Ülikooli majandus-ja õigusteaduskonna). Paljud, kes
teda mäletavad, elavad veel praegugi ja võivad seda
kinnitada. Liiati oli minu isal nendest verekoertest mälestus,
kuigi sellest oli möödas 21 aastat (mõeldud on
1919. aastal punaste poolt korraldatud Tartu veresauna. –
Toim.). Ta oli küps, haritud, rikas perekonnainimene. Võib-olla
just eesti Vabariigis möödasaadetud õnnelikud
aastad ja elamine haljal oksal, edu igas algatuses (see olenes
enda tublidusest ja aususest, intelligentsusest, aga ei maksa
ka unustada, et põlisrahva demokraatlikkusest, heatahtlikkusest
ja tolerantsusest. Siinkohal on kahjuks oluline vahe Soome ja
Eesti ning – Läti ja Leedu vahel) uinutasid hädaohutunde
ja valvsuse. Isa uskus vist, et Eesti Vabariik on igavene või,
nagu juudid ütlevad , lólam vead. Nõnda ta
ka käitus ja Eesti Vabariigi pass oli talle kaitsekilbiks
igal pool.”
Jakob Kaplani raamat meenutab tänutunde
ning austusega Eesti Vabariiki. Ja eestlasi. Kohati nii ülistavalt,
et tahaks vahele hüüda: aga siin oli ju ka autoritaarsust,
matslikkust! Ja inimlikku lollust, mis töörahva õnne
ning õitsengu maa, see tähendab – bolševistliku
hävingu, huku ja vangla järele igatses!
Parimale osale meie rahvast on – kellele iseenese tarkusest,
kellele kogetu kaudu – selge, mida tähendas nõukogude
võim. Aga on ka neid, kes millestki aru ei saa, veelgi
hullem, aru saada ei tahagi. Nende silmi ei ava ka Kaplani raamat.
Ja sääraseid on palju meie riigi juhtivates struktuurides.
Autori küsimust: miks neid sallitakse? tuleb mitte ainult
jõuliselt võimendada, vaid kui üht selget tuleviku
ohumärki kõigil kodanikel vaateväljas hoida!
|
|
|
