Kultuur ja Elu 1/2005


Kultuur ja Elu 4/2004

 

 

 

 



Eia ja Anni Kargatis, Siberimaal 1950. aastate algul.

Eia mees, kes tegi molusid

tekst ja fotod: HEIKI RAUDLA

Viljandimaalt on pärit palju karikaturiste ja šarþimeistreid. Kaasaegsed mäletavad aga kõige enam Eiat (Evald Reier), kelle võrratud šarþid ja karikatuurid on veel praegugi paljudel silme ees ja kelle aasivad-nöökivad lood liiguvad edasi Viljandi rahva suus. Eiat portreteerib, sedapuhku sõnasulega, Heiki Raudla.

Mulgimaa kuulsatest karikaturistidest väärivad meenutamist Franz Burchard Dörbeck, keda peetakse Saksa rahvaliku karikatuuri rajajaks, Karl August Hindrey, Henn Arvo (Jok), Roman Koolmar (Koo), Julius Gentalen (Monoceros), Juhan Kangilaski (Tseko)jpt. Sakalasse joonistasid erinevail aegadel Viljandis lühemat või pikemat aega elanud Helmut Valtman (Ha-Ve) ja tema noorem vend Edmund Valtman, kes sai 1962. aastal oma karikatuuride eest Pulitzeri preemia.
Vast kõige eredamalt on kaasaegsete mällu jäänud legendaarne Eia (Evald Reier).
Eiat ei ole meie seas enam ligi 16 aastat, kuid jutte ja legende tema elust saaks kokku terve raamatutäis. Mõnegi loo puhul võib kahelda, kas see ikka nii oli, kuid lohutagem end Itaalia vanasõnaga, et kui see ka pole tõsi, on see hästi välja mõeldud.

Joonistama peab iga päev

Paarkümmend aastat tagasi sattusin Eiaga Viljandi kohvikus karikatuurist rääkima. Ta teadis, et sirgeldan vahel karikatuure teha ning andis nõu: “Kui sa tahad, et pildid hästi välja tuleks, pead iga päev vähemalt neli tundi joonistama.” Ei tea, kas ta ise tegi oma neli tundi täis, kuid tema šarþid olid suurepärased. Kui ta 1960. aastate algul maailmas laialt tuntud karikaturist Helruf Bidstrupiga kohtus ja temast šarþi tegi, sai ta vanameistrilt väga kiitva hinnangu.
Eia tugevaim külg oligi šarþide joonistamine. Ise armastas ta selle tegevuse kohta lihtsalt öelda: “Tegin ühe molu jälle valmis.” Enne viimast suurt sõda räägiti, et Eia kuulunud Euroopa viie esimese karikaturisti hulka.

“Molude” joonistamine tõi tuntuse

Seejuures on huvitav, et Eial puudus klassikaline kunstiharidus, kui mõned lühikursused ja kooli joonistamisõpetus välja arvata. Eia joonistamisõpetajateks olid Viljandi Maagümnaasiumis see-eest tõelised oma ala asjatundjad Villem Sasi ja Julius Mager. Kui Ungari karikaturist Josef Stroebel Eestis oma näitustega esines, ütles Mager Eiale: “Eia, sa ei joonista sugugi halvemini. Pigem paremini. Ka sina võiksid näitustega peale hakata.” Kuigi ta oli Viljandi Maagümnaasiumis õpetajate kallal oma kätt proovinud ja tema esimene karikatuur ilmus juba 8. juulil 1930 ajalehes “Oma Maa”, sai tõsisem joonistamine alguse 1935. aastal, mil ta koos Jokiga (Henn Arvo) üle Eesti mitmeid näitusi korraldas. Näituse idee võis Eia mõtteis olla aga juba palju varem. 1931. aasta septembri lõpus korraldas Tallinna Riigi Kunstitööstuskoolis õppinud Elmar Jaanimägi (oli ka esimese Eesti joonisfilmi “Kutsu Juku seiklused” looja) esimese teadaoleva karikatuurinäituse Viljandis.
Näitusel on väljas riigi- ning seltskonnategelaste karikatuurid, muuseas ka Viljandi tegelastest. Enne näitust käis kunstnik linnas ringi ja maalis Viljandi tegelasi.
Rahvast käis näitusel palju ja iga külastaja joonistas Elmar Jaanimägi soovi korral kahe minutiga paberile. Ka linnapea August Maramaa olevat tellinud endast karikatuuri.
1935. aastal panid Eia ja Jok Viljandis Tartu tänavas Romantsovi majas kahe peale üles oma esimese šarþinäituse. Sellele järgnesid näitused Põltsamaal, Narvas, Paides, Tapal, Tõrvas, Tallinnas ja mujal.
1936. aastal sai Eiast illustraator-karikaturist “Uus Eesti” ja “Tallinna Posti” juures. Töötamine seal jäi lühikeseks, sest pärast teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga lahkus Eia Tallinnast.


Eia šarzhid Stalinist ja Hitlerist.

Mulgi murrak oleks elu maksnud

Sama aasta sügisel võttis Eia koos Jokiga ette reisi ümber Euroopa. Reisil teeniti raha kohapeal tuntud inimestest šarþe tehes. Inglismaal joonistas Eia šarþid tantsijatest Ginger Rogersist ja Fred Astaire`ist, Saksamaal poseerisid talle Willy Forst, Marika Rökk jt. Inglismaal õnnestunud Eial avaldada üks karikatuur koguni “Punchis”. Barcelonas aga oleks nende reis peaaegu saatuslikult lõppenud.
Nad elasid ühes hotellis. Jok oli ühel hommikul hotellist varem väljunud ja ootas Eiat tänaval. Oli Hispaania kodusõja aeg. Kui Eia ukseni jõudis, nägi ta, kuidas Hispaania punased komissarid koos ühe vene leitnandiga kedagi konvoeerisid. “Mis siin toimub?” hõikas Eia Jokile. “Viivat fašista!” hõikas Jok mulgi murrakus vastu ja hetk hiljem olid nad mõlemad kinni võetud ja pidid selgitama, miks nad fašistidele elagu hüüdsid. Õnneks oli Eia Viljandi Maagümnaasiumis piisavalt vene keelt õppinud ja oskas vene leitnandile asja selgeks teha. Muidu viinuks nende tee koos sakslastega mahalaskmisele.

Nadi aja naljad

Pärast Euroopa reisilt naasmist korraldasid Jok ja Eia mitmeid näitusi Eestis ja jõudsid oma piltidega veel Helsingisse, Lahtisse ja Hämeenlinna. Enne sõda jõudis Eia töötada koos Evald Tammlaanega “Uue Elu” toimetuses. 1939. aastal abiellus ta Anniga. 1940. aastal sündis poeg Jüri, 1943. aastal poeg Rein. Aastail 1937-1940 oli Eia peamiselt vabakutseline, 1940. aastal sai temast mõneks ajaks karikaturist “Punase Tähe” (ümbernimetatud “Sakala”) juures.
Karikatuuri jaoks oli see aeg nadi. Elatist tuli teenida uue võimu jaoks plakatite ja “suurte juhtide” portreede maalimisega. Edmund Valtman meenutas ühte sellist tegemist järgmiselt: “Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks tegime loosungeid ja “suurte juhtide” portreesid. Juhan Kangilaski ja Juhan Muks maalisid vähemalt kümne jala suuruse Lenini portree. Enne ülespanekut tuli tehtud tööd vaatama üks propaganda komissar, Petseri venelane ja leidis, et Lenini nägu oli rõugearmiline. Põhjus oli selles, et see oli maalitud pointellistlikult. Komissar käskis Lenini näo siledaks maalida. Kangilaski ja Muks maalisid öö läbi ja said pildi siiski hommikul õigeks ajaks valmis. Kui tuli aeg tehtud töö eest arve esitada, sai Eia algatusel arvesse kantud nii mitukümmend meetrit perspektiivi, nii mitu naela rakurssi ja nii mitu liitrit repressiivi. Peab ausalt ütlema, kõik maksti ilusasti kinni.”
1941. aasta suve lõpul avasid Eia, Jok ja Edmund Valtman Viljandis Lossi tänaval oma stuudios nn karikatuuripuhveti, kus igaüks võis endast mõõduka tasu eest lasta šarþi teha. Külastajaid jätkus. Eriti armastasid seal käia saksa sõdurid, kelle pildid olid reklaamiks vaateaknale pandud. Selline saksa sõdurite pilamine ei meeldinud aga saksa võimudele ja kiosk ähvardati mitu korda sulgeda.

Eluloo valged laigud

Mõnest oma elu etapist ei armastanud Eia just palju rääkida. Need olid Siberi-aastad 1949-1957 ja töö karikaturistina Riias ajalehe “Deutsche Zeitung im Ostland” juures aastail 1941-1944. Kuidas Eia sinna tööle sattus, pole täpselt teada. Võib-olla aitas sellele kaasa tema tutvus Viljandist pärit lenduri Ulrich Brashega, kes oli sõja ajal Aafrikas feldmarssal Erwin Rommeli juures lenduriks. Aga võib-olla oli tema kuulsus karikaturistina nii kaugele levinud, et teda osati kutsuda tööle sakslaste poolt vallutatud Euroopa aladel leviva ajalehe juurde. Seda ajalehte loeti Riiast Pariisini ja Oslost Belgradini. Olgu, kuidas oli, kuid 1941. aasta septembri algul oli Eia Riias ametis. Ajalehe esimene number oli ilmunud juba 5. augustil 1941. Eia perekonna käsutusse anti neljatoaline korter Riia kesklinnas, lisaks veel üsna korralik palk. Kui sirvida tollaegset Deutsche Zeitungit, siis leiab seal peaaegu iga nädal mõne karikatuuri, mille juurde on signeeringuna kirjutatud Reier. Palju aastaid hiljem armastas Eia rääkida oma Berliinis käimisest ja kohtumisest Rommeliga Aafrikas. 1944. aasta suve lõpus oli Eia tagasi Viljandis ja töötas Ugalas dekoraator-nukuskulptorina ja Sakalas karikaturistina. Näis, et elu läheb rahulikesse rööbastesse. Paraku läks kõik teisiti.

Küüditamise tragikoomika

1949. aasta märtsis küüditati Evald Reier koos abikaasa Anniga kui kulakute perekonna liige Siberisse Novosibirski oblastisse Kargati rajooni. Tragikoomiline oli see, et mitte kui nõukogude võimu ja Stalini üle naernud karikaturist, vaid kui kulaku perekonna liige. Reier oli teadlik võimalikust küüditamisest ja varjas end sel saatuslikul ööl koos abikaasaga Ugala ateljees. Tema vanemad ja lapsed oli maal. Öösel otsustasid Reierid koju magama tulla, kuid ukse avades ootasid neid ees vene sõdurite täägid.
Pärast rohkem kui nädalapikkust rongisõitu, mis algas Puka raudjaamast 26. märtsil, sai Eiast koos naisega Ozerski sovhoosi tööline. Lumi oli seal talvel nii kõrge, et maju võis leida vaid korstnasuitsu järgi, talvel oli -60 kraadi külma, suvel +30 kraadi sooja.
Et Eia sealgi joonistamist maha ei jätnud, liikus ümbruskonnas varsti kõmu: Eia, eto veliki hudoþnik. Mis edasi toimus, on väga eialik. 1949. aasta aprillis saadab Kargati rajooni RSN TK esimees F. Tigarev kirja major Plenkovile, kes oli tollal Siseministeeriumi Kargati rajooniosakonna ülem. Kirjas seisab: “Ozerski sovhoosis töötab kvalifitseeritud kunstnik Reier Evald ja teda ei kasutata vastavalt tema spetsiaalsusele. Rajoonikeskuses on suur vajadus kunstnike järele. Täitevkomitee peab otstarbekaks lubada Evald Reier koos perega Kargati, et kasutada teda vastavalt spetsiaalsusele Kargati rajooni tööstuskombinaadis (vene keeles Raipromkombinat).” Alates 13. aprillist 1950 on Eiast saanud kunstnik Kargatis. Organid aga eestlast Reierit ei usalda ja teda jälgivad pidevalt mitmed agendid, kes kannavad major Plenkovile iga nädal ette Eia tegevusest ja sellest, mida ta on rääkinud. Toome siin ära mõned pärlid. Neis ettekanneteski on kohati tunda, et isegi Siberis ei jätnud Eiat tema jutu- ja naljasoon maha.
9. augustil 1949 teatab agent “Pärn” major Plenkovile: “Sõja ajal teenis Reier saksa armees, oli Berliinis. Varem on olnud Soomes, Inglismaal, Hispaanias jt. maades. Inglismaal olnud tal hea sõbratar, ta on olnud isegi Prantsusmaal. Oskab hästi saksa, inglise, läti ja soome keelt. Tema isa oli suur spekulant, onu Lill oli Eesti kindral (tegelikult kaugem sugulane. – H.R.). Siis rääkis Reier veel, et teda saadeti välja kui kulak, tema isa varjas end lastega metsas ja jäi Eestisse.
Reier on nõukogude võimu suhtes vaenulikult meelestatud. Püüab väga aktiivselt asuda Kargatti elama, nagu tahaks seal töötada kunstnikuna, kuid tema teadmised selles vallas on kaheldavad. Vestlustes ta vassib ja kavaldab. Pole kahtlust, et ta püüab minna Kargatti selleks, et sealt Eestisse sõita”

4. novembril 1952 kirjutab agent “Vernõi” oma ettekandes: “Kohtasin Reierit 29. septembril 1952. aastal kinos. Ta rääkis, et 1940. aasta kevadel kohtus ta oma onuga, kindral Lillega. Lill olevat talle rääkinud, et Eesti valitsus pöördus 1939. aastal baaside lepingu osas Läti ja Leedu poole Eesti abistamiseks, kuid Läti ja Leedu ütlesid ei. Ja veel, Reier rääkis mulle järgmise anekdoodi:
“Kohtusid kord kolm koera, inglise, prantsuse ja vene, ja arutasid, kuidas elu kah pärast sõda on. Inglise koer rääkis, et tema elu pärast sõda kõvasti halvemaks läinud, ainult vahel saab liha, enamasti antakse ainult konte. Prantsuse koer kurtis, et tema elu on veelgi hullem, sest ta peab prügikastidest toitu otsima. Aga vene koer ütles, et tema elu on küll väga hea, sest nälga surnud kariloomi jätkub lautades söömiseks küllaldaselt.”

Peale Stalini surma tõusis Eial lootus peagi Eestisse tagasi jõuda, kuid asjad ei edenenud. 8. jaanuaril 1957 saatis ta kirja ENSV peaprokurörile. Toome järgnevas mõned katkendid sellest üsna pikast ja julgest kirjast, et saada paremat ülevaadet tolleaegsest ollukorrast ja Eia tegevusest enne sõda ja sõja ajal:
“Võib olla olnuks juba ammu õige pöörduda Teie poole, kuid rea ametasutuste-isikute suhtumine teiste väljasaadetute mitmesugustesse avaldustesse jätsid mulje, et avalduse kirjutamine oleks mõttetu, kuna see nagunii ei leiaks sisulist arutamist, vaid kuude või isegi aastate pärast saabuks lühike ja trafaretne eitav vastus.
Alles paari viimase aasta jooksul toimunud muudatused meie riigi siseelus kinnitavad, et seadus ja õiglus lõppude lõpuks siiski mitte ainult sõnas, vaid ka tegelikult on asumas või juba asunud omale kohale ja et on möödunud seesugused ajad, kus mõnigi kõrget ametikohta mittevääriv isik võis vastavalt oma tahtele ja isiklikele suhteile mängida inimsaatustega.
Minu ja minu abikaasa väljasaatmine toimus 1949. aastal Viljandi linnast, kus ma töötasin teater “Ugala” nukulavastuste dekoraatorina-nukuskulptorina. Pärast korduvaid nõudmisi, alles 1950. aasta lõpul, loeti minule ette väljasaatmise otsus, millest selgus, et minu isa, kes omas Viljandi lähedal 30 ha suurust talukohta, oli tunnistatud kulakuks ja määratud väljasaatmisele. Koos sellega oli väljasaatmisele määratud ka minu perekond kui “kulaku leibkonda kuuluv”.
Selline põhjendus minu väljasaatmiseks on täiesti aluseta, arvestades fakti, et juba 1936. aastal algas minu iseseisev tee “Uus Eesti” ja “Tallinna Pos” toimetustes illustraator-karikaturistina. Sama aasta sügisel, pärast teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga, lahkusin Tallinnast ja teostasin pikema välisreisi läbides portreekarikaturistina rea Lääne- ja Lõuna-Euroopa riike.
Pärast sundteenimist 1937. aastal, korraldasin rea karikatuurinäitusi Eesti ja Soome linnades, ning vahepeal abiellunud (tegelikult abiellus 1939. aastal. – H.R.), jätkasin kaastööd ajalehtedele kuni juunipöördeni 1940, millal asusin karikaturistina töötama Viljandis “Punase Tähe” toimetuses.
Okupatsiooni ajal töötasin (alates 1941. aasta septembrist kuni 1944. aasta juuli lõpuni. – H.R.) Riias “Deutsche Zeitung im Ostland” illustraator-karikaturistina, kust 1944. aasta sügis-suvel tulin tagasi Viljandisse ja pärast Viljandi vabastamist töötasin esialgu teatris “Ugala”, kust peagi asusin “Sakala” toimetuse koosseisu. 1947. aastal tulin uuesti “Ugalasse” dekoraatoriks-nukuskulptoriks, töötades seal kuni väljasaatmiseni 1949. aasta märtsis.
Ülaltoodud lühikesest, Teile kergesti kontrollitavast elulookirjeldusest nähtub, et minu väljasaatmisel “kulakliku perekonna liikmena” puudub igasugune alus. Kui aga minu väljasaatmisele aitas kaasa töö oma erialal okupatsioonipäevil, mis oli tingitud tol ajal minu poliitiliste tõekspidamiste puudumisest (ilmselt oli nii kasulik kirjutada. – H.R.), siis vastavalt NSVL Ülemnõukogu määrusele 17. sept. 1955. aastal, on seegi süütegu täielikult kustutatud.”


Eia Viljandi nukuteatri tegevuse 25. aastapäeva tähistamisel 1980.

Eestis tagasi

14. oktoobril 1957 arvatakse Evald ja Anni Reier välja kulakute nimekirjast ning neile lubatakse Eestisse tagasi tulla. 1. novembril 1957 on nad Eestis tagasi.
Eestisse jõudnud, töötas Eia Viljandis mitmel kohal kunstnikuna või karikaturisti-illustraatorina: Ugala, Sakala, KEK, Kultuurimaja, Kaubastu. Ugalas jõudis ta korra isegi näitelavale, mängides “Kevades” Arno Talit. Karikatuure tegi ta peale sõda harva. See-eest või tema joonistusi ja šarþe kohata peale ajalehe “Tee Kommunismile” veel “Kehakultuuris”, “Noorte Hääles”, “Kultuuris ja Elus” ja paljudes vene ja läti ajalehtedes ning ajakirjades. Kokku olevat neid Eia mustvalgeid ja värvilisi šarþe, mida ta tegi ajalehtedele ja ajakirjadele või joonistas kinkimiseks juubilaridele, ligi 12000.
Igal pool käis sõjajärgsel ajal temaga kaasas pits konjakit või valget koos mõnusa huumoriga. Heas seltskonnas käis väike pits Eia elulaadi juurde, kuid ta jäi alati vaimukaks vestluskaaslaseks.
Kord pärast Viljandi kohviku kujundamist istunud Eia koos arhitekt Johannes Fuksiga kohvikus. Fuks muudkui kiitis Eia head tööd ja Eia muudkui tellis klaasikesi. Äkki jäi Eia tõsiseks ja ütles: “Mulle küll meeldib, et sa mind kiidad. Aga ära enam rohkem kiida, mul pole enam raha, et sulle välja teha.”

Uutmise punased laigud

1987. aasta septembris viidi Eia insuldiga Viljandi haiglasse. Tal jäi elada vaid paar nädalat, kuid tema naljasoon ei jätnud teda isegi siis maha. Kui Eiat vaatama tulnud abikaasa Anni tema kohale kummardus ja küsis, mis punased laigud tal kaela peal on, vastas Eia nõrgalt, kuid temale omase pehme irooniaga: “See vist on uutmisest.”
Evald Reier alias Eia suri 28. septembril 1987. aastal Viljandi haiglas.
Tema üks viimane mure oli olnud, et kas ta sinna ilma ühe märjukese kaasa võib võtta. No kes teab, ehk kulub ära. Kabelis ärasaatmisel tuli Eia nooremal pojal isa soov meelde ja ta poetas isale kirstu ühe Viru Valge kaasa. Kes teab, võib olla saab sealilmas kah nalja. Kindlasti peaks saama, sest Jok juba ootab ja kaugel see Gorigi temast on. Nendega peaks juba olema, millest rääkida. Niisama kuiva laua taga aga jutt ei tarvitse edeneda, kui pole kaua aega kokku saanud.
Mis oleks võinud Eiast saada, kui ajalugu oleks teisiti läinud? Sellele on raske vastata, kuid kindel on see, et Euroopas oleks tema nimi sama kuulus olnud nagu Herluf Bidstrup või Gori. Aga ta oli ilma selletagi sõjajärgse Eesti üks parimaid šarþijoonistajaid. 1966. aastal Sakalas ilmunud Eia juubeliloos jõutakse samuti järeldusele, et Eia on ikka üks “veart mees”, kui Vargamäe meeste kõnepruuki kasutada.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv