|
|
|
Hannes Walter 1952-2004. |
Hannes Walter
õige mees õigel kohal
Laidoneri
Muuseumi direktori, sõjaajaloolase Hannes
Walteri surm 26. novembril
käesoleval aastal tabas ootamatult tema endiseid ja praeguseid
töökaaslasi ning arvukaid sõpru nii kodu- kui
välismaal.
Ajaloolasena kujunes
tema missiooniks “valgete laikude” ja “mustade
aukude” täitmine ning ajaloo vabastamine ideoloogiast,
propagandast ja müütidest.
Hannes sündis 3. detsembril 1952. aastal Tallinn-Nõmmel.
Juba Nõmme keskkoolis õppides tundis ta huvi ajaloo,
eriti sõjaajaloo vastu. Temalegi oli omane tolleaegsete
noorte opositsioonivaim, mida tugevdas veelgi asjaolu, et 1943.
aastal mobiliseeritud isa kandis mõnda aega välihalli
mundrit. Hannes oli vaimustatud Vabadussõjast ja sõjasangaritest
ning kogus juba koolipoisina materjali selle Eesti ajaloo tähtsündmuse
kohta. Pärast keskkooli lõpetamist ei saanud elutee
valikul kahtlusi olla. Ta õppis Tartu Ülikoolis kaugõppetudengina
ajalugu ja leidis töökoha Ajaloo Instituudis, esialgu
kunstiajaloo sektoris. Kollektiivse töö “Eesti
kunsti ajalugu” koostamise eest pälvis ta Kristjan Raua
preemia.
Hannese edukad õpingud
Tartus, tema laialdased teadmised ning huvi ajaloo vastu pälvisid
ka töökaaslaste tunnustuse. Peale ülikooli lõpetamist
Cum laude 1978. aastal pakuti talle töökoht kõrvalsektoris.
Uurimisteemaks kinnitati mõistagi Vabadussõja probleemistik,
kuigi tookordseid olusid arvestades nähtuna vastaspoole,
s.o punaarmee juhtkonna vaatevinklist. Kuid peagi märgati
noore energilise mehe mitmekülgseid võimeid mujalgi
ning aastail 1989-1992 töötas ta Ajaloomuuseumi Maarjamäe
filiaali juhatajana.
On endastmõistetav, et rahvuslikus vabadusvõitluses
lõi Hannes kogu hingest kaasa. 1987. aastal oli Hannes
Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajate hulgas, selle organisatsiooni
Nõmme abikomitee (1988. aastast Nõmme Heakorra Selts)
loomise initsiaator.1988. aastal oli ta koos sõprade-kaasvõitlejatega
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutajaid. 1989. aastal
ilmus trükist ka Hannese esimene omaette teos “Ausalt
ja avameelselt Landeswehri sõjast”.
1992. aastal kutsuti H. Walter tööle Riigikantselei
sotsiaalelu osakonna juhatajaks. Samal aasta 27. juulil saabus
tema tähetund – töökoht loodavas Kaitseministeeriumis,
esialgu ministri asetäitjana, aastast 1993 kantslerina. Taasiseseisvunud
Eesti esimene kaitseminister Ülo Uluots oli Walterite perekonnasõber
ning üheskoos elati läbi nii uue ja olulise riigiasutuse
loomise vaevad kui ka rõõmud. Samal 1993. aastal
oli Hannes alusepanijaks veel ühele algatusele, tema osalusel
asutati Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. Aastast 1999 kuni
surmani oli ta liidu president, andes väärika panuse
meie langenud sõjameeste mälestuse jäädvustamisel.
Seoses ühe järjekordse
uue valitsuse ametisseastumisega 1994. aastal jäi Hannes
mõneks aastaks Kaitseministeeriumi tööst kõrvale
ning pühendus tegevdirektorina turvafirma Estonian Security
Service (ESS) ülesehitamisse. 1997. aastal kutsuti ta aga
tagasi nõuniku ametikohale. Kõige muu kõrval
tuli tal tegeleda sõjamuuseumi loomise kavadega. Nimelt
oli ta juba taasiseseisvumise päevil veendunud, et Eestil,
nagu igal endast lugupidaval riigil, peab olema selline muuseum,
mis kajastaks eestlaste ja Eesti pinnal peetud sõdasid.
Tema ideed ja konkreetsed projektid leidsid lõpuks valitsuse
heakskiidu. 1. märtsil 2001 asutatigi riiklik sõjamuuseum
Laidoneri Muuseum, H. Walter valiti konkursi korras uue asutuse
direktoriks sama aasta 1. juunist. Ta oli õige mees õigel
kohal – innustunud sõjaajaloolane, kes omas museoloogilise
töö ja majandusküsimuste lahendamise kogemusi.
Muuseumi hoone – aastatel 1923-1940 kindral J. Laidonerile
kuulunud Viimsi mõisa härrastemaja – oli nõukogude
mereväe poolt lagastatud ja ajahambast puretud. Mõisahoone
restaureerimise käivitamine oli uue direktori esimene ja
suurim mure. Algusest peale, esialgu lausa nagu varemete vahel,
on tutvustatud oma tegevust ka laiemale avalikkusele. On korraldatud
rida näitusi ja alustatud püsiekspositsiooni ülesehitamisele,
igal aastal on korraldatud kaks teaduskonverentsi. Neist viimane,
Esimesele maailmasõjale pühendatud, toimus alles äsja
– 5. novembril. On ilmunud kolm numbrit muuseumi aastaraamatut,
pandud alus toimetiste seeriale.
Pingelise administratiivse
tegevuse kõrval jõudis Hannes teha tunnustusväärset
teaduslikku tööd. 2000. aastal omandas ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis
filosoofiadoktori kraadi. Ta on avaldanud militaartemaatikat käsitlevaid
uurimusi, artikleid nii kodu- kui välismaal, lisaks filmistsenaariumid,
tele- ja raadiosaated. Mitme riigi asjatundjad on eriti kõrgelt
hinnanud tema 1998. aastal ilmunud kaunist raamatut “Eesti
teenetemärgid”.
Hannesel oli mitmel pool maailmas, eriti Soomes, palju sõpru.
Soomlased olid ka need, kes riiklikul tasemel tunnustasid Hannese
teeneid, annetades talle Lõvi Rüütelkonna komandöriristi.
Eesti tunnustus jäi ametkondlikule ja seltskondlikule tasemele:
Kaitseministeerium, Kaitseväe juhataja, Piirivalve, Kaitseliit,
Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit ja mitmed teised organisatsioonid
vääristasid tema teeneid oma aumärkidega.
Arvukate sõprade mällu jääb mälestus
Hannesest kui töökast, algatus- ja organiseerimisvõimelisest,
aga samas ka alati optimistlikust, heatahtlikust, abivalmis ja
huumorimeelsest inimesest. Omaste mällu jääb Hannes
kui hea ja hoolitsev poeg, abikaasa, isa ja vanaisa.
Hannese elutöö jäi pooleli, see on kohustus tema
kolleegidele, sõpradele ja kaasvõitlejatele.
Kolleegid, sõbrad, võitluskaaslased
|
|
|
