Kultuur ja Elu 4/2004


Kultuur ja Elu 3/2004

 

 

 

 



Nõmme päevakeskus pakub mimeid huviringe ja teenuseid. Pildil kübarapeo kohvilaud.

Milleks eakatele päevakeskus?

tekst: Margit-Mariann Koppel

Tallinnas on vaid üks eakatele mõeldud päevakeskus ja see asub Nõmmel. See on maja, kus meie ühiskonnas koju nelja seina vahele tõrjutud eakad inimesed saavad tagasi inimesetunde ning elurõõmu. Kahjuks on see töö, mida päevakeskuses tehakse, nagu vanem põlvkondki, ühiskonnas väärtustamata.

Kui palju kordi on Nõmme Eakate Päevakeskuse direktor Eha Rohtla ja peaspetsialist Sirje Kanarbik oma hinges mõelnud, et enam ei jaksa. Ei majanduslikult ega füüsiliselt, sest ammu üle inim- ja materiaalsete ressursside kasvanud tegevus neelab nii töö- kui töövälise aja. Paberitööd saab teha vaid siis, kui on juba vaikus, see tähendab õhtutundidel. Palganumbrit, mis on olnud ühesugune kolm aastat, pole selle töökoormuse juures mõtet mainida. Seda on äraelamiseks vähe ja suremiseks palju ning ei motiveeri sellele jäägitut andumust nõudvale ametile mitte kedagi.
Seitsme tegutsemisaasta jooksul on mõlemad naised siia oma hinge andnud ja vanainimesed harjunud, et Eha ja Sirje on nende jaoks olemas seitse päeva nädalas ööpäevaringselt. Mis neid selle töö juures hoiab? Ikka see sära, entusiasm, energia ja tegutsemislust, mis eakates inimestes peitub. Ning soov anda tagasi elurõõm.

Tasane algus

Nõmme Eakate Päevakeskus on Nõmme linnaosavalitsuse hallatav asutus. Kui Eha Rohtla siia kuus aastat tagasi tööle tuli, oli maja tegutsenud aasta. Siin käis püsivalt 60 inimest ja huviringe on väga vähe. Praegu käib majas sada ja rohkemgi inimest päevas ja tegutseb paarkümmend huvialaringi. Lisaks on tekkinud filiaalid Kase tänaval, Rakus ja Pääskülas. Kõige selle toimimist neljas erinevas kohas asuvas majas koordineerib viis inimest, kes lisaks oma otsestele ametikohustustele on eakatele tugiisikud, nõuandjad ja hingetohtrid. Autojuhti ei ole ja kõik ettetulevad sõidud ning veod teeb direktor Eha. Samuti pole võtta remondimeest, kes parandaks ära näiteks läbipõlenud pirnid, streikivad radiaatorid ning töötada mittetahtva põrandaküttesüsteemi. Vähese inimressurssi tõttu on päevakeskus lahti vaid 5 päeva nädalas, kuigi karjuv vajadus oleks hoida uksed lahti kõik seitse nädalapäeva. Juba praegu ei mahu võimlejad rühmadesse ära, kuigi tegutseb 5 rühma ja ka ravivõimlemine.
Et eakaid inimesi üldse kodudest välja tuua, alustati esmalt jalutuskäikudega. Inimesed tulid teatud kindlal ajal kokku ning tehti ühine jalutuskäik, mis lõppes näiteks muuseumis, kus joodi teed ning aeti juttu. Inimestel on vaja liikuda ja suhelda, see hoiab neid tegusana ja vormis, nii vaimselt kui füüsiliselt.
Eha Rohtlal on hea meel, et vanad on uuesti liikvele tulnud, kuid samas on mure, kuidas kasvavat nõudlust katta. Nõmmel käib tegevus juba nagu koolis – tunniplaani järgi ning kui kuskil tekib mingi auk, siis topitakse see kohe täis.

Mida päevakeskuses teha saab?

Kõigepealt saab majja lihtsalt sisse astuda, siin olla, juttu puhuda, ajalehti lugeda, internetis surfata, televiisorit ja videot vaadata, imetleda üles pandud maale ning käsitööd.
Teiseks saab tarbida mitmesuguseid teenuseid nagu näiteks pesupesemine ja kuivatamine, saunas ja duši all käimine, juuksur, massaaþ, pediküür ja maniküür.
Kolmandaks saab üürida soodushinnaga ruume tähtpäevade pidamiseks. Kööginurgas saab ka teed ning kohvi keeta ja süüa valmistada.
Neljandaks väga tähtsaks rolliks on mitmesugused huviringid, mille juures on rõhk liikumisel. Tegutsevad võimlemisrühmad ja ravivõimlemine ning juhendajad on teavitatud sellest, milliseid koormusi võib kellelegi anda ja milliseid liigutusi mingi diagnoosi puhul lubada. Käiakse ujumas, on rahvatants, seltskonnatants, seeniortants, lauluansambel “Kanarbik”, kapell, õmblusring, kaks maalimisringi, kirjandusring, mitmed käsitööringid, sealhulgas telgedel vaibakudumine, kus on viied kangasteljed ja 23 liiget pluss auliikmed. Vaibakudujate tootlikkus on väga suur ning tegevus käib range graafiku alusel. Pääskülas käivad koos maletajad ning bridþisõbrad. Innuga õpitakse suhtlemisringides võõrkeeli. Naerdes öeldakse, et ollakse igavesed keeleõppijad. Aga see treenib mälu ning paljud inimesed saavad õpitut reisidel rakendada. Saksa keele vestlusringe Nõmmel ja Pääskülas veab vana nõmmekas, kirjanik Ursula Calenberg, kes 1992. aastal tuli igatsusest oma männimetsa ja lillede järele Saksamaalt siia tagasi. Ringide juhendajaid on kokku 13. Inimeste hulgas on väga paljude oskustega inimesi, kes siis ka heal meelel teisi õpetavad.
Toimuvad ka loengud ning teabepäevad, kus on eriti nõutud esinejad arstid ja juristid. Ühisel paljundusmasinal saavad paljundatud ka asjaajamisteks vajalikud dokumendid, vajadusel aidatakse ametlikke pabereid vormistada. Murede korral suunatakse inimesed abi saama sotsiaalosakonda ning juristide juurde. On kurb, tõdeb ka Eha, et viha eakate inimeste vastu on meil nii palju, et vanad inimesed langevad sageli petu ohvriks isegi oma laste poolt, kes nad jalust eest ära saadavad, üksi ning ilma koduta jätavad.
Loomulikult toimuvad pisemad ja suuremad üritused, millel lauad katavad end ise ja esinejad on omast käest võtta. Pensionärid esinevad uhkelt, pea püsti. Eakate inimeste väetiteks pidamine on solvav ning nad ei taha midagi tasuta saada. Vastupidi! Neil on parem tunne, kui nad on selle eest kas või sümboolseltki maksnud. Huvialaringides käimine maksab näiteks 8 krooni kuus.
Suuremad peod peetakse Nõmme Kultuurikeskuses, sest oma maja on liig ahtakeseks jäänud.
Iseolemine ja isetegemine ongi selle maja mootor. Eha ja Sirje julgustavad igati inimesi avama oma varjatuid andelaekaid, näiteks on olnud päris palju personaalnäitusi. Lihtsalt vapustav, kui huvitavaid ideid ja asju on välja pakutud!
Nõmme Päevakeskuses käijad on väsimatud reisijad, bussiroolis ikka Eha. Kui teised suvel puhkavad, reisivad nemad ringi. Viimati käidi külas Türil ühel 87-aastasel vanaproual, kes on Eesti ajal kangakudumist õppinud ja eluaeg seda tööd teinud. Käidi tema näitust vaatamas, mis jättis väga hea mulje ja millest oli Eha sõnul palju kasu. Eha on veel tänini selle reisi mulje all, mõeldes, et oleks ka temal vanas eas selline eluvaim ja tervis!

Avahooldus päevakeskuste ampluaaks

Kui rääkida arenguperspektiividest, siis Eha arvab, et avahooldus võikski saada nende ampluaaks, sest seda tööd teevad nad nagunii, puutudes päevast päeva kokku vanainimeste toimetuleku muredega.
Muidugi sellise töötempoga nad ise põlevad, seda tunnistab ka Eha, kes on ise nelja lapse ema ja kahe lapselapse vanaema. Kui ta kord koju tuli, ütles talle tema 13-aastane tütar: “Ära räägi, kas sul tuli meelde, et sul kodu ja laps ka on?!”
Saksa keele vestlusringist püüdsin kinni Ülo Mandre ja küsisin, mis tema siia päevakeskusesse toob? Ta vastas ühe sõnaga: “Seltsielu!”
Ehal on silme ees kahe kepi toel käiv vanainimene, kes käib võimlemas ja ujumas, lõi Kadripeol keppide toel tantsu ja silmad särasid! See sära silmis, tagasisaadud elurõõm ja teotahe, tunne, et sa oled ka keegi, ongi see nabaväät, mis neid viit inimest Nõmme Päevakeskuses selle töö juures kinni hoiab. Nemad on meie argipäevakangelased. Ehk aitab see lugu meil mõista elu pisiasju, nende inimeste ennastsalgavat tööd ja pühendumist, vanade inimeste inimlikke soove ja mõnel eakal üksikul hingel leida teed Nõmme mändide alla, päikesemajja, kus ka teie olete oodatud.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv