Kultuur ja Elu 4/2004


Kultuur ja Elu 3/2004

 

 

 

 



Artikli autor dr Heino Noor tööpostil TÜ Kliinikumi intensiivravi osakonnas 1988. Haigevoodil noor naine (22), üks sadadest sovetliku okupatsiooni ajal enesetapukatse sooritanutest, keda intensiivraviga õnnestus päästa.

Sovetlikud püsikahjud tervisele

tekst: dr heino noor

“Sovetlik okupantriik NSV Liit põhjustas oma valdusse võetud Eestis terrori ja repressiivpoliitika teel raskeid inimkaotusi, pani toime massimõrvu ja vangistamisi ning küüditamisi. Otseste või kaudsete repressioonide all kannatas ligikaudu pool Eesti elanikkonnast. Vägivallaelamused ja tervisekahjustused sööbivad rahva ühismällu ja nende tagajärjed on kandumas põlvest põlve,” väidab doktor Heino Noor.

Esitatavad andmed, tähelepanekud ja analüüs pärinevad autori kümne aasta pikkusest (1993-2003) tööst repressiooniohvrite arsti- ja õigusabi keskuses (MRT) Tartus, kus kodanikualgatuse korras ja tasuta abistatakse üle 800 raskete repressioonide (nii sovetlike kui ka natslike) ohvrit. Käesoleva töö autor, TÜ kliinikute ja Eesti MRT arst-konsultant Heino Noor küüditati 1941. aastal ja viibis poliitvangina 8 aastat vangilaagris, sovetliku Gulagi hiiglaslikkus terrorikäitises.

Eestis sovetliku okupantriigi poolt toimepandu tähendus

Sovetliku perioodi repressioone tuleb ulatuselt, raskuselt ja tagajärgedelt mitmeti võrrelda paljuräägitud juudi holokaustiga, mille uurijad leiavad, et pea kõigi ellujäänute juures võib pikka aega leida kehalisi ja/või psüühilisi häireid . Uurijad väidavad, et need psüühikamuutused kanduvad holokausti läbiteinute teise-kolmandasse põlvkonda ning et vähemalt 30-60% ellujäänuist vajab praegugi hooldust, neist 10-30% arstiabi. Samuti väidavad uurijad, et sellise repressioonitrauma jääknähud võivad kesta 50 aastat. Niisiis võivad Eestit tabanud sovetliku ulatusliku ning raske repressioonitrauma otsesed või kaudsed tagajärjed ja mõjud ulatuda 2030.-2040. aastatesse ja kaugemalegi. Siin toimunut ongi nimetatud Eesti oma holokaustiks. Kuigi on küllalt põhjusi arvata, et meid tabanud trauma tagajärjed on holokaustiga samalaadsed, on neid käsitletud seni väga vähe, kui üldse. Eesti vägivaldne pikaajaline sovetiseerimine tõi kaasa üldise psühhotraumeeriva olukorra. Kogu nõukogude aeg Eestis siiski ei olnud vaid inimsusvastaste kuritegude katkematu ahel. Rahvas, koos temaga paljud represseeritud tulid toime rahvuse, kultuuri ja mitmes suhtes sotsiaalse mõõtme, ka majanduse ning teaduse säilitamise ja üsnagi jõulise edendamisega. Seda ei tohi eitada ega pisendada. Samuti ei tohi aga pisendada vägivalla ohvrite ja sellele vastuhakkajate kannatusi.

Repressioonide eesmärgid ja meetmed. Üldine hirm ja usaldamatus

Sovetliku terrori ja repressioonide eesmärgiks oli maha suruda, ahistada ja/või hävitada rahva aktiivne tuumik. Samal ajal olid selle vägivalla teod vahendiks, millega sunniti kogu rahvas teadvustatud või alateadvusse surutud hirmuga alla andma, vaikima või muganduma, olukorraga leppima, vägivallavõimuga kaasa minema. Hirmu ja ärevuse tekitamine olid inimsusvastaste meetmete eesmärgiks kui ka tagajärjeks. Kestev vägivald tekitas Eesti ühiskonnale raske trauma. Seda püüti rahva ühismälust kustutada lakkamatu terroristliku ajupesu abil, mis tähendas sunniviisilist ja vägivaldset isiklike hoiakute, tõekspidamiste ja seisukohtade järjekindlat ümberkujundamist. Ajupesule allutatu tunde- ja tahteelu pidi muunduma nn nõukogude inimese, justkui uue inimliigi homo soveticusè omaks, kellel ei tohtinud olla ei rahvuslikke ega religioosseid ideaale; süüdistused rahvusluses või usklikkuses võisid omakorda kaasa tuua repressioone.

Peamised tervisekahjustused

Tervisekahjustus on inimese kehalise ja/või vaimse heaolu häiritud seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab ravimist või raskemail juhtudel pole ravitav. Vabaduskaotuslikest jm repressioonidest tekitatud tervisekahjustustest tunneme
Eestis peamiselt järgmisi:
Somaatilised e kehalised haigused ja vigastused
Siin ja allpool kasutatud koodimärk ühe või teise diagnoosi järel näitab antud tervisekahjustuse märgistust ülemaailmselt kehtivas RHK-10 tervisekahjustuste klassifikatsioonis. Sellega on need tervisekahjustused võrreldavad ja käsitletavad maailma andmete taustal.
Vägivallavõimu täiturite poolt põhjustatud surma või tervisekahjustuse välispõhjuseks oli enamasti lühiajaline või kestev rünne (ing assault, X25-Y09).
Nälgimus, toitumusmarasm, alimentaarne düstroofia (E42); kroonilised vitamiinivaegused, pellagra, skorbuut (E50, E64) ja nende jääknähud ning kaugtagajärjed.
Krooniline kopsutolmustus e pneumokonioos (J60-J65), mis tekkis sunnitööl vase-, kulla-, nikli-, kivisöe- jt igasuguse töökaitseta allmaakaevandustes.
Kiiritushaigus koos kopsutolmustusega (T66, V88), tekkis radioaktiivsete maakide (nt uraani) kaevandamisel Kolõma, Norilski jt vangilaagreis ning mujal. Paljud kannatanuist surid Eestis varsti pärast kojujõudmist.
Nakkushaigused, nagu kopsu- või luutuberkuloos (A15, A19, B90), täitõve (A75) kaudu levinud tähniline tüüfus (A79) ja nende visad jääknähud, kõhutüüfus (A01). Eriliseks represseerituid tabanud nakkushaiguseks oli brutselloos (A23). Sellesse nakatusid paljud 1949. a sundasumisele saadetud naised, keda sunniti igasuguse töökaitseta tööle brutselloosi tekitajaist saastunud lamba-, veise- ja põhjapõdrafarmides. Neist mitmed kannatavad praegugi kroonilisest brutselloosist tingitud raske hulgiliigespõletiku all eluaegsete vaeguritena-invaliididena.
Püsivad tervisekahjustused tekkisid ka halva kohtlemise sündroomidena (ing maltreatment syndroms, Y07), s.t ülemäärase loodusliku külma kätte sundjätmise, toiduta ja joogiveeta jätmise tagajärjel (X53, X54). Luumurrud jt kehavigastused (T03) tekkisid represseeritutel (nt piinatutel) tervistkahjustavatel tingimustel ning sunnitööl saadud vigastuste tagajärjel.
Alajäsemete oblitereeriv endarteriit, st alajäsemete tuiksoonte ahenemise tagajärjel kulgevad parandamatud haigused (I 73-I 99) lõppesid sageli gangreeniga (R02) ja jäsemete amputatsiooni või surmaga. Need tervisekahjustused tekkisid enamasti polaarvöötme kaevandustes (Vorkuta, Inta, Norilsk) pikaaja sunnitöövangidel.


Ülemisel fotol Norilski vangilaagri kongi sisevaade, kus kunstnik Maret Olveti isa suurtükiväekapten Vallo Olvet viibis aastatel 1941-43.
Alumisel fotol Heiki Vaibla Vorkuta söekaevanduses nr. 40, 1956. aastal. Foto raamatust “Eesti noored vabadusvõitluses”

Vaimse tervise kahjustused

Psühhotrauma on psüühikasse, hingeellu ja vaimsusesse kahjulikult toimiv vapustus või pingeseisund, negatiivsetest elamustest küllastunud seisund, mille tagajärjeks on vaimse tervise kahjustus. Traumeeriv sündmus on objektiivselt või kannatanu enese teades enneolematult suur ja seotud suure õnnetuse, vägivallaga või kontrolli kaotamisega elusolemise üle. Kui trauma ja selle järgsed nähud on põhjustatud repressioonist ja esinevad represseeritu või temaga seotud inimese hingeelus, tuleb seda käsitleda kui repressioonitraumat. Võrreldes loodusõnnetustega ja paratamatusena tunduvate (maavärin, veeuputus jms) olukordadega on inimese poolt inimesele tekitatud traumast tekkinud püsikahjustused märgatavalt raskemad.
Rahvusvaheliselt kasutatava klassifikatsiooni järgi jaotatakse psühhotraumasid ja nende põhjusi raskusastmete järgi. Vaadeldaval perioodil Eestis tekitatud psühhotraumad kuuluvad raskusastme järele rubriikidesse ekstreemne ja katastroof.
Repressioonitraumas võib tinglikult eristada kolme faasi:
-šokk, vapustus, ehmatus, mis kaasnesid/järgnesid uurimisorganisse kutsumisele, vangistusele, küüditamisele; kohanemine, olukorraga adapteerumine. See faas võis kesta vaid päevi, aga ka aastaid;
-nähtude taandarenemine.
-traumajärgne stresshäire. Võis/võib kesta koos visade jääknähtude ja perioodiliste taasägenemistega kogu elu.

Nõukogulikule hirmuvalitsusele ja terrorile okupeeritud Eestis andis valeseadusliku, justkui juriidilise aluse Vene NFSV kriminaalkoodeks. Vaevalt kaks kuud pärast juunipööret, augustis 1940 pöördus vastse Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium J. Varese ja V. Tellingu isikus ja allkirjadega Vene NFSV Ülemnõukogu poole otsekui abipalvega. Sellega paluti luba siin rakendada Vene vanema vennasvabariigi kriminaalkoodeks. Seda mõistagi „lubati". Niiviisi anti okupeeriva riigi vägivallale otsekui võltsjuriidiline ilme. Eestis kehtinud Vene KrK §7 ja kurikuulus §58 oma 14 punktiga ning selle edasine arendus, samalaadne ENSV kriminaalkoodeks nägid ette nõukogudevastaste ühiskonnaohtlike või sellisteks peetavate isikute kriminaalkorras nuhtlemise kuni mahalaskmiseni. „Kergendavatel asjaoludel" määras koodeks paigutamise vangilaagritesse, sundasumisele, aga ka meditsiinilistesse kinnipidamisasutustesse.
Nii saigi eriliseks sovetliku poliitilise repressiooni ja nuhtlemise võtteks kahtlusaluse või tegelikult nõukogudevastase isiku valve alla paigutamine, interneerimine kinnisesse vaimuhaiglasse. See oli psühhiaatria sidumine poliitikaga. Rakendati juhtmõtet, doktriini: nõukogudevastane isik on kas vaenuliku riigi või imperialistliku ümbruse kuritegelik käsilane, klassi- ja rahvavaenlane, seega kriminaalkurjategija, kes tuleb hävitada, resp Nõuk. ühiskonnast isoleerida. Või tehti temast psühhiaatriline juhtum, endale ja ühiskonnale ohtlik vaimuhaige, kelle koht ongi vaimuhaiglas. Sageli rakendati sellistel kordadel ka sundravi diagnoosidega, nagu neuroositaoline skisofreenia, loiult kulgev skisofreenia vms. See võis kaasa tuua isiku/isiksuse sundmõjutamise psüühilist pööret tekitavate raviainetega. Sellest tingituna võisid tekkida uued, teisesed olulised psüühikamuutused, nagu vaimne lamenemine, loobumus, tahtetus ja taltumus, või ka hüpnoositaoline seisund. Tagajärjeks võis saada isiksuse psüühiline ning moraalne moondumine.
Psühhiaatria sovetliku kuritarvitamise juhtudest on teada ka Konstantin Pätsi juhtum. EV esimene president Konstantin Päts, küüditatud koos perega 30.07.1940 Venemaale ja vangistatud 26.06.1941 Ufaas, oli üle 12 aasta kinnipeetav NKVD-MVD-KGB süsteemi kuulunud kinnistes vaimuhaiglates. Nagu taolistel sovetliku terrori juhtudel sageli, süüdistati ka K. Pätsi õiguspädevuse seisukohalt absurdselt nõukogudevastases sabotaažis, luuretegevuses ja agitatsioonis ning sidepidamises fašistliku Saksamaaga. Kohut kinnipeetud K. Pätsi üle ei peetud, teda ei hukatud ka ilma kohtuta. Küll aga isoleeriti K. Päts seniilse psühhoosi pettediagnoosiga ja sundravi korras eluajaks tšekistide järelvalve all ja salastatud vaimuhaiglatesse. Lühiajaliselt toodi K. Päts 18.12.1954 KGB järelvalve all Eestisse, Jämejala psühhoneuroloogia haiglasse, kuid viidi siit sama aasta detsembri lõpul tagasi Venemaale, Kalinini oblasti Buraševo psühhoneuroloogiahaiglasse, kuhu paigutati 01.01.1955. Nimetatud haiglas kinni peetud K. Pätsi haigusloost nr1/1955 selgub, et ta oli selles haiglas 384 päeva ja et tal mingeid sundravi või üldse kinnipidamist, hospitaliseerimist nõudnud psühhoosinähte ei olnudki. Ta oli praktiliselt aruselge. Ilmselt oli K. Päts koormatud pikaajalise psühhotraumaga ja sellejärgse stresshäirega ning raugastunud. K. Päts suri 18.01.1956 südame- ja neerupuudulikkuse, kopsukelme- ja maksapõletiku tagajärjel 81-aastaselt. 1990. a toimetati Konstantin Pätsi säilmed Buraševo erikalmistult Eestisse ja sängitati sama aasta 20. oktoobril Tallinna Metsakalmistu mulda.

Psühhosomaatilised haigused

Neid haigusi tekitasid ja soodustasid represseeritutel tegurid, nagu pidev stress (väliskeskkonnast ja organismi häiritud sisekeskkonnast lähtuv, negatiivseist elamustest tulvil pingeseisund) ja düstress (pärssiv pingeseisund, varjatud ja vaoshoitud viha, vaegtoitumus, rasked kliimatingimused ). Neist haigustest said represseerituil enimlevinud eluaegseiks tõbedeks kõrgvererõhuhaigus (I 10 - I 15), mao-peensoole haavand või nn stressihaavand (K28), astma (J45), krooniline haavandiline koliit e jämesoolepõletik (E51).

Traumajärgne stressihäire, PTSD (F 43.1)
See oli ja on represseeritute ja nende lähedaste peamiseks vaimse tervise häireks, mis suuresti mõjutas kogu sovetiaegset ühiskonda. Tüüpilisteks nähtudeks on trauma korduva läbielamise episoodid sundkujutlustes ja painajalikes kordusunenägudes. Sageli esineb ärevusootust ja hirmu traumat meenutavate objektide, paikade, tähtpäevade, isikute lähenedes. Iseloomulik on traumeeriva sündmusega seonduva vältimine: kõike traumeerivat nii oma hinges kui suhetes püütakse endast eemal hoida. See võib ilmneda ka nii, et mõningaid trauma tekkimise üksikasju ei suudeta/taheta meenutada. Võib areneda üldine võõrandumine, tunnete üldine ahenemine, tuimenemine ja vaesumine. Võivad tekkida ülivalvsuse ja ülivirguse episoodid, päevased nägemuslikud minevikusähvatused ja mälupildid. Ilmneda võivad ka mahasurutud raevu esilepursked või vajadus repressioonielamusi korduvalt ümber jutustada. Ehkki väga harva, oleme täheldanud ka püsivat, harjumuslikku ohvriksolemise meeleolu, nn viktimismi ja rõõmutust.
Traumajärgse stresshäire (rahvusvahelises terminoloogias ing PTSD) puhul ei pruugi nimetatud sümptomid esineda kõik koos; võivad aga lisanduda masenduse ja depressiooni nähud. Mõne uue vapustava elamuse puhul võivad repressioonitrauma jääknähud ägeneda, eriti kui tegemist on elamusega, mis on „liig sügav pisarate jaoks". Üks sagedasi masenduse üleelamise viise on nn ing workaholism - tööhullus, põgenemine, sukeldumine töösse, saavutuste ja eneseületamise püüdlused, kas või iga hinna eest ja tervisega riskides. PTSD kroonilise kulgemise puhul jätkuvad sagedased rasked painajalikud ja õudusunenäod (F51.5, F51.4), mis tihti sagenevad ja ägenevad mõne kannatanule olulise tähtpäeva või -sündmuse eel. Sellisest unenäost ärgates on inimene segane, ärevil, pahur. Niisugune seisund mõjub rusuvalt ka lähedastele. Traumaunenäole kaasuvad sageli südamehäired, hingeldus, lihastõmblused, häälitsused, higistamine („luupainaja sündroom"). Öiste või päevaste traumeerivate minevikusähvatuste all kannataja kaotab tihti ööpäeva ja elurütmi, peab end ikka ja jälle psüühiliselt jalule seadma, tegelikkust uuesti mõtestama. Võivad tekkida käitumishäired, masendus, süveneda depressioon. Kannatanu hakkab kartma, eitama ja vältima traumeeriva sündmuse või tähtpäevaga vähegi sarnanevaid olukordi, areneb
nn traumatofoobia. Nii püüab inimene tegelikkusest põgenedes iseendaga toime tulla. Aeg trauma ja traumajärgse sümptomaatika ilmnemise järel võis varieeruda, kuid üldiselt ei ületanud kuut kuud.
Pikaajaline PTSD mõjutab ka ohvrite pereliikmeid jt lähedasi ning kaugemaidki - kogu sootsiumi. Tekkis proksimaalne e. lähimine stress. Raskelt traumeeritud inimese kõrval elamine, tema seisundi ning käitumise nägemine ja talumine tekitas omakorda pingeid. Sageli arenes ka distaalne e. kaugmine stress, kogu ühiskonnas levinud pingeline osasaamine repressioonielamustest ja nendele, sellega kaasnev krooniline ärevus ja hirm. Vangipõlves kogetud tervisekahjustustest ja seksuaalsest abstinentsist, suguelu puudumisest sugenes sageli kestvaid häireid, suguvõimetust, osaline või täielik impotentsus, lastetus. Viljastumisvõimelises, fertiilses eas inimeste hulgaline vägivaldne pikaajaline kodunt eemaleviimine ja sündivuse piiramine oli üks eestlaste sündivuse ja rahvaarvu languse peamisi põhjusi.
PTSD raskus ja kestvus olenesid traumaeelsest isiksusest, repressiooni sügavusest ja kestvusest ning represseeritu taasvastuvõtmisest perekonda ja ühiskonda, s.t tema õiguste, hea nime, tervise ja töövõime tagasisaamise võimalustest, sotsiaalsest rehabiliteerumisest. Olulised olid ühiskondlik ja lähedaste tunnustus ning tähelepanu, õiguslikud, moraalsed ja ainelised hüvitused.
Tuleb täheldada, et natslike repressioonide all kannatanute kehaline ja vaimne tervis ning enesetunne taastusid tunduvalt kiiremini ja tõhusamini. Neile said kohe osaks ühiskondlik tunnustus ja kaastunne, mitmesugused korduvad hüvitused. Nõukogude repressioonide ohvreid ja nende sugulasi ootasid koju jõudes ees jälitamised, piirangud ning õiglusetus töökohtadel, elukoha valikus, hariduse ja eluaseme saamisel. See oli tõeline segregatsiooni ja nõukoguliku apartheidi poliitika (Enn Sarv, 1997). See oli kestev, kumulatiivne, ladestuv psühhotrauma.

Repressioonitrauma mõju isiksusele

Pikaaegse traumajärgse stresshäire krooniliseks pöördumatuks jätkuks võis saada isiksuse muutus (F 62.0). Võisid sugeneda mõned enne traumat puudunud tunnused - umbuslik suhtumine lähedastesse, kogu ümbrusse, ühiskonda, teatud paranoilisus ja omapärane tühjustunne. „Närvid on pidevalt pingul", justkui varitseks jätkuv hädaoht. Nõuk. terrori ohvrid on pigem endassepööratud, introvertsed kui ekstravertsed. Elu eksistentsiaalse, vahel alateadvusse surutud hirmu all ja samaaegne ajupesu tähendasid seda, et valelikud ja hämavad sovetlikud poliitilised hinnangud ja uskumused kujundati veendumusteks, kuigi võltsveendumusteks.

Repressioonitraumaga toimetulek ja toimetulematus
Kaitse- ja kohanemisreaktsioonid

Represseeritute elutingimused võisid kujuneda ellujäämisele sobimatuks - toimetulek oli välistatud. Poliitvangidele öeldi pahatihti, et „teile pole ellujäämine ette nähtud." Kriminaalvangide argoosse kuuluski ütlemine, et „kärva sina täna, aga mina homme". Siiski kasutasid represseeritud mitmesuguseid iseenda ja eluga toimetuleku strateegiaid ja -võtteid.
Toimetulemine tähendas hoiakuid ja tegevusi, mida represseeritud ja kogu okupantriigi poolt ahistatud rahvas kasutasid selleks, et ületada hirme ja korvata hingeelule ning vaimsele tervisele tekitatud kahjulikke mõjustusi. Nii otseselt kui kaudselt represseeritutel kui ka tinglikult vabadel inimestel võis areneda isikupäraseid kaitse- ja kohanemisreaktsioone, mis pidid kujundama ohuvastase psüühilise kaitsekilbi. Peamised neist olid:
depersonalisatsioon (võõrdumine iseendast, primitiivne isiksusetu robotitaoline või „kajakäitumine"); regressioon (ahistatud isiku taandumine vahel lapsikusse, „nagu mängult" staadiumi);vältimine (lootusetusse viivate mõtete ja mälestuste valikuline vältimine);
eitamine (eluliselt ohustavate asjaolude järjekindel mitteteadvustamine, nendest eemaldumine);
mõtestamine (igavikulise mõtte ja troosti otsimine äärmiselt masendavas olukorras);
ratsionaliseerimine (mõistusevastaste asjaolude mõistusepäraselt seletamine ja põhjendamine).
Erilise koha omandas ellujäämist ja omamoodi toimetulekut võimaldav pantvangi sündroom (agressoriga psüühiline samastumine, identifitseerumine): ahistatav võttis omaks ahistaja ideoloogia: Raudeesriide taga elav inimene võis hakata ja sageli hakkaski nõukogude korda ja vägivalda õigustama.
Nimetatud aastatepikkused kaitse- ja kohanemisreaktsioonid soodustasid topeltmõtlemist, isiksuse killunemist; koos toimides võisid need omakorda tekitada või süvendada vaimse tervise häireid.
Nii seal- kui ka siinpool vangilaagri okastraati kergendasid toimetulekut rituaalsed või sarnased käitumisviisid, nagu uskumused, isamaalised tunded, usk õigluse võidusse, kujutelmad ja fantaasiad, nagu „valge laeva" või „võidukate vabastusvägede" saabumine. Kõlakad olid lootustandvaid tähendusi või endeid sisaldavad lood, mis kinnipidamiskohtades levisid suust suhu. Kuigi sisu ei pruukinud vastata kainele mõistusele, saadi siit siiski teabekillukesi, tundeelamusi ja tuge. Illusioonid toitsid. Iseenda ja eluga toime tulla aitasid naljad, anekdoodid, must ja võllahuumor. Nõukogude võim lõi sel viisil ise eeldused nõukogudevastase folkloori, rahvaluule ja põrandaaluse kirjanduse kujunemiseks. Vanglate ja kinnipidamiskohtade subkultuur oli üldise vastupanukultuuri omalaadne osa. Väga tõsiselt tuleb võtta vangide ja küüditatute hulgas tekkinud vandeseltslaslikke meelsuskaaslusi. Mitu niisugust meelsuskaaslust avastas nuhkimissüsteem. Sissekukkumine tõi kaasa karistusi, ka surmanuhtluse. Mõnikord provotseeris ja vormistas KGB ise selliseid „vandenõusid", korraldas „süüasjad" ja määras asjaosalised hukkamisele.
Repressioonidega toimetulemisel oluliseks olid usk ja religioon. Hilisemal anketeerimisel teatas ligi kaks kolmandikku vastanuist, et eriti vabaduskaotuslike repressioonide korral olid usuelu, palved, usulootus ja usukaaslus väga olulisiks enda ja vangieluga toimetuleku tegureiks. Mõnel võis usuelu olla ka katkendlik ja koosneda mõnest palvest, Kõigevägevama abi järele sirutumisest. Repressioonide ajal oli usuelu mõtestav, seletav funktsioon suhteliselt tagasihoidlik. Esikohal oli pigem isikliku jumalasuhte otsimine. Usutundeline hingeelu võimaldas kitsaskohtadest ülesaamist Looja abil. Usk, lootus ja armastus.
Toimetulematust tähistav vaimse tervise häire võib avalduda enesehävituslikus, enesetapjalikus käitumises. Nõuk. okupatsiooni ajal oli enesetappude sagedus Eestis suur, 24-25 ja enamgi juhtu 100 000 elaniku kohta aastas. Kuid poliitiliselt represseeritute hulgas näeme enesehävitajalikku käitumist ja suitsiide aruharva. Ka kinnipidamisasutustes olid enesetapud üsna harvad. Ilmselt tuleb seda seletada mitme teguri koosmõjuga, nagu poliitvangide eriline ühtekuuluvus, ühtehoidmine ja hoolivus, surmaga niigi igapäevane silmitsiolek, usk surma võitvatesse igavikulistesse tõdedesse. Enesetapp võis aga ära jääda ka äärmuslikust kurnatusest tingitud igasuguse aktiivsuse langusest, täielikust kurtumusest ja apaatiast.
Okupatsiooniaja lõpuks väljakujunenud toimetulekuhoiakutest annab ülevaate kogumikus "Eesti rahva elulood III " ilmunud artikkel Inimene ja süsteem (Marju Lauristin, 2003) . 1988 a. tehtud uurimus tuvastas nimelt, et:
- edu töös, rahulolu ja tunnustust ning küllaldast kultuuritarbimist tollal kehtinud süsteemis märkis 35-40% vastanutest. Samas olid need küsitletud üsnagi ühiskonna- ja süsteemikriitilised. Ainult 5-7% samastas end ametliku Nõuk. ideoloogia juhtmõtetega;
- endale sobiva, ühiskonna eest nagu varjunud sotsiaalse niši ja keskkonna oli leidnud 20%;
- vaid oma kodu ja perega elada, otsekui sisepaguluses olla eelistas 20%;
- üle parda heidetuina (uurijate sõnutsi ennast ühiskonnast kõrvale jäetuna) tundis end ligi 15%.

Repressiivpoliitika tervistkahjustavad kaugtagajärjed
Elukeskkonna psühholoogiline saastumine

Okupatsioonivõimude poolt tekitatud füüsilise keskkonna saastumise kõrval tuleb rõhutada ka elukeskkonna psühholoogilist saastumist. Seda põhjustas hulk repressiivpoliitikast tulenevaid meetmeid:
- üleindustrialiseerimine ja linnastumine, „vene vanema venna" ainujuhtiva osa esiletõstmine, hariduse allutamine ühele ideoloogiale;
- rahvuse ja isiksuse identiteedi kahjustamine, meie-mõiste väärastumine, eesti kultuuri tasalülitamine ("vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku kultuuri" pettenimetuse all), rahvusmeelse muusika ja laulude ning muu loovuse keelamine ja selle eest karistamine;
- rahvuse polariseerimine ja lõhestamine klassivõitluse petteloosungi all, patriootiliselt meelestatud inimeste, eriti haritlaskonna jälitamine, totaalse jälitus- ja pealekaebamissüsteemi juurutamine;
- sundmaterialism ja -ateism, kirikuelu piiramine, pühakirjade keelamine ja hävitamine, vaimulike ja usklike füüsiline ja moraalne represseerimine;
- igasuguste tõeliste veendumuste ja tõekspidamiste kaotamine (anoomia), rahvusetu, jumalatu ja isikupärata kariinimese („kajakäituri") kujundamine. Nukra huumoriga võib öelda, et hakkas arenema homo sapiens´i uus alaliik homo soveticus.
Elukeskkonda saastava repressiivpoliitika üheks koostisosaks oli riiklik alkoholipoliitika, mis tähendas sisuliselt elanikkonna lausalkoholiseerimist, isiksust lamendavat alkoholismi. Selle alkoholipoliitika tagajärgi leiame ka uue, 21. sajandi algusaastate iseseisvas Eestis. Sovetlikest repressioonidest alguse saanud vaimse tervise häired ja meelemürkide tarvitamine, sh alkoholism ähvardavad viitsütikuga pommina kogu rahvuse püsimajäämist.
Tõsisemate kahjustuste hulka kuuluvad inimväärikuse moonutused ja kahjustused. Üldise karistamatuse ja kahetsematuse olukorras levis moraalne ja juriidiline nihilism, eetikaväärastused, topeltmõtlemine, põhimõtete, väärtuste ja normide mittetunnustamine, normitus, anoomia. Hea ja kurja, süü ja andestuse mõisted kaotasid tähenduse. Niisugused, isiksuse korrapäratuse ja lamenemise ilmingud ja lausalkoholism kipuvad ulatuma tänapäeva ja kaugemalegi.
Hingepuhastuseks, psüühiliseks vabanemiseks, katarsiseks vajalik kuritegude andestamine saab olla vaid teadlik, mitte ainult pelk otsus kogetud ülekohut mitte arvestada. Andestamise eelduseks peaks aga olema süüdlase kahetsus. Paljud repressioonide ohvrid, aga ka repressioonide täidesaatjad ja kaasaelanud kannatavad ikka veel meelelõhestatuse ja hingesaastuse all. Aegumatuid inimsusvastaseid kuritegusid pole meil mitte keegi avalikult kahetsenud. Seepärast on repressioonide tragöödia lõpetamata, hingepuhastav katarsis jäänud olemata. "Eesti ajaloo kogemus vajab ka küüditajate ja kvislingite elulugusid - mitte kättemaksuks, vaid mõistmiseks. Võitja tunnus on suuremeelsus" (Lennart Meri, 2000)
Aastakümnete pikkuse sovetliku repressiivpoliitika kaugtagajärgede hulka tuleb arvata ka rahva geneetilise fondi rikkumine ja rüüstamine - rahvastiku tervema osa hävitamise, sunniviisilise ümberasustamise ja pagendamise teel. Sellekohased uurimused ja üldistused seisavad veel ees.

Kaugtagajärgede teadvustamine ja ravi

Repressiivpoliitika kaugtagajärjed, kehalise vaimse tervise kahjustused kestavad tänapäevani ning vajavad teadvustamist ja ravi. Praktiliselt on nende küsimuste käsitlemisest Eestis kaugele jäänud teadused, nagu meditsiin ja tervishoiuteadus, sotsiaalpsühholoogia, juristika ja kriminoloogia, psühhiaatria. Tõhusaks repressiivtraumadest jagusaamiseks on vaja uurimusi, üldistusi ja soovitusi nimetatud aladelt.
Inimsusvastasteks aegumatuteks kuritegudeks loetakse etnilise või usulise rühmituse liikmete tapmist, hävitamist, küüditamist, rühmituse liikmetele tõsiste kehaliste ja/või vaimse tervise kahjustuste tekitamist (ÜRO 1968. a aegumatuskonventsioon).
Ilmselt on tarvis okupantriigi NSVLiidu õigusjärglaselt ja -kohuslaselt Venemaalt jätkuvalt nõuda kogu tekitatud kahju, sh inimkaotuste ning inimeste kehalisele ning vaimsele tervisele tekitatud kahjude tunnistamist ja hüvitamist.
Repressiivpoliitika kahjulike kaugtagajärgede ületamiseks on vaja ühiskonda tervendavaid meetmeid, nagu elanikkonna kihistumise vastased meetmed ja sätted, rahva ja rahvuse ühtsuse taastamine, rahvastiku etniline ja sotsiaalne ühtlustamine ja integreerumine.

* * *

Uurimus “Sovjetlikud püsikahjud tervisele” on osa Eesti Valgest Raamatust. Autor, arstiteadlane Heino Noor, stalinismi poliitvang 1943-1952 on Okupatsioonide Repressivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni liige selle asutamisest 1992. aastal. H. Noor on Eestis ja välismaal avaldanud üle 50 teadustöö, millest 5 käsitlevad okupantriigi NLiidu poolt tekitatud vaimse ja kehalise tervise kahjustusi. Töödest mitmed käsitlevad okupatsiooni sotsiaalpsühholoogilisi tagajärgi. H.Noor on Eesti Arstide Liidu, Endiste poliitvangide ühingu ja Kristlike Arstide Ühenduse liige.

Kasutatud kirjandus:
Bronisch, Thomas. Suicidality in German concentration camps. Archives of Suicide Research 2, 1996.
Diagnostic and statistical manual of mental disorders. Fourth edition. American Psychiatric Association. Washington, 1994.
Eesti rahva elulood III.. Tallinn 2002.
Eitinger, Leo. Victimology. Psychiatry and its Related Disciplines. The Next 25 Years. World Psychiatric Association Symposium, Copenhagen, 1986.
Frankl, Victor. Psychologie und Psychiatrie des Konzentrationlagers. In: H. N. Gruhle et al. Psychiatrie der Gegenwart. Forschung und Praxis. Berlin, Göttingen, Heidelberg, 1961.
Haamer, Harri. Meie elu on taevas. Tallinn, 1993.
Hion, Ene; Lauristin, Marju; Vihalemm, Peeter. Meie muutuv elulaad. Tallinn, 1988.
Jacobsen, Lone; Vesti, Peter. Torture Survivors - a New Group of Patiens. The Danish Nurses' Organisation. Copenhagen, 1990.
Kallasmaa, Talvi. Isiksus ja kohanemine. Isiksuse psühholoogia. Tartu Ülikooli kirjastus, 2003.
Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2002.
Keerberg, Aita. Kroonilise PTSD / PDSD esinemine represseeritutel ning ravi üldised põhimõtted. Eesti represseeritute arstiabikeskuse (MRT) toimetised. Käsikiri. Tartu, 2000.
Kelam, Tunne. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Teataja 9/10, 1989.
Küüditamine Eestist Venemaale 1941. Eesti Represseeritute Registri Büroo ERRB. Tallinn, 2001.
Lansen, Johan. Spätfolgen bei den Opfern der Shoah. In: Multikulturelle Gesellschaft - monokulturelle Psychologie. Antisemitismus und Rassismus in der psychosozialen Arbeit. Dtsch. Gesellschaft für Verhaltensterapie. Tübingen, 1995.
Lauristin, Marju. Inimene ja süsteem. Eesti rahva elulood, III. Tallinn, 2003.
Lehtsaar, Tõnu; Noor, Heino. Religiooni osa poliitilise repressiooni järgse traumaga toimetulekul. Usuteaduslik ajakiri 1/2003 (51),
Mehilane, Lembit; Vasar, Veiko. Psühhiaatriakliinik. Kogumikus Tartu Ülikooli Kliinikum 200. Tartu, 2004.
Meri, Lennart. Inimene ongi ajalugu. Eessõna kogumikule Eesti rahva elulood I. Tallinn, 2000.
Noor, Heino. Consequences of Communist Crimes against Humaniy. Psychological Findings in Estonia. In: Anti-Communist Congress and Proceedings of the International Public Tribunal in Vilnius 2000. Vilnius, 2002.
Noor, Heino. Coping and suicidal behaviour among the victims of political regimes. In: Caring for Victims, 9th International Symposium on Victimology. Amsterdam, 1997.
Noor, Heino. Inimsusvastaste kuritegude sotsiaalpsühholoogilisi tagajärgi. Kultuur ja Elu 4. Tallinn, 2000.
Noor, Heino. Parasuicide Incidence in the Changing Society of Estonia. Political Aspects of Mental Health. In: B. Strauss, H. Speidel (Eds.) New Societies. New Models in Medicine. New York, Stuttgart, 1993.
Noor, Heino. Konstatin Pätsi viimane eluaasta. Postimees, 23.02.1994.
Noor, Heino. Torture survival, political rituals and suicide. National experience of Estonia. Annual Report of RCT and IRCT. Copenhagen, 1996.
Noor, Heino. Vaimse tervise poliitilisi aspekte. Enesehävituslikust käitumisest sovetiaegses Eestis. Akadeemia. 1994, 9
Noor, Heino; Kokla, Juhan. Eestlaste holocaust. Eesti Päevaleht, Stockholm, 03.04.1992
Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10. Kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. Maailma Terviseorganisatsioon, 1992. Tartu Ülikool, 1999.
Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon RHK-10. Tõlge eesti ja ladina keelde. Eesti Sotsiaalministeerium. Tallinn, 1994.
Ryn, Zdzislaw. The evolution of Mental Disturbances. In: The Concentration Camp Syndrome (KZ-Syndrom). Department of Social Pathology, Medical Academy, Krakow, Poland, 1992.
Sabbo, Hilda. Võimatu vaikida V. Tallinn, 2000.
Salo, Vello. Küüditatud 1941. Brampton, Kanada, 1993.
Sarv, Enn. Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus. ORURK 11. Tartu, 1997.
Sorring, Kirsten. A Life in the Shadow of Gulag (Heino Noor's Story). Victims of Torture. IRCT. Copenhagen, 1997.
Sorring, Kirsten. The Torturers Still Give Him Nightmares. Victims of Torture. IRCT. Copenhagen, 1997.
Toom, Marju. Tõlge Andrei Sahharovi kirjutisest "Künniseta bioloogilised efektid" ajakirjas Znamja, 12, 1990. Käsikiri 2003.
Varju, Peep.Eesti rahva inimohvrid Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal 1940-1953. ORURK 10. Tartu, 1997.
Värnik, Airi. Maaelu enesetapu peeglis. Postimees, 74, 29.03.1994.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv