|
|
|
Nõmme päevakeskuse
käsitöömeistrite näitus kunstnik Anu Raua
talus. |
Quo vadis, Eesti käsitöö?
tekst: K&E
Käsitööpoodides
ringi käies märkab palju vohavat odavat kitši ja
matrjoškandust. Kuhu on jäänud omamaine, omanäoline
ja meie inimesele mõeldud tänapäevane käsitöö,
käsitööpoed ja meistritekojad? Seda uuris ajakiri
Kultuur ja Elu Tallinna Rahvaülikooli direktorilt ning Eesti
Rahvakunsti ja Käsitööliidu juhatuse esimehelt
Liivi Soovalt.
Liivi Soova on vaatamata
probleemidele ja valupunktidele optimistlikult meelestatud. Miks?
Sest kõik see, millest ta 10 aastat justkui kurtidele rääkis,
on hakanud leidma kõlapinda, suhtumine on paranenud ja
praegu saab rääkida dialoogi võimalikkusest riigi
ja käsitöövaldkonna vahel.
Rahvuslik käsitöö on palju laiem valdkond kui lihtsalt
kinda- ja kudumisklubide kitsas isiklik huvi. Oskusliku arendamise
korral võiks sellest saada meie rahvuslik kaubamärk
ja oluline tugi siseturismile. Sestap puudutab tekkinud dialoog
eriti maakondi, tähendab – puudutab inimeste elatusallikat.
Et inimesi maal rohkem oleks ja neil oleks tööd, siis
üks võimalus ongi käsitöö edendamine
nii, nagu seda vanasti nimetati – kodutööstus.
Seltsi nimigi oli Eesti Kodutööstuse Edendamise Keskselts
nagu Põhjamaadeski. Aeg on aga edasi läinud ja sellest
aastast on seltsi nimeks Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö
Liit.
Nimevahetus tähendab, et valdkond on muutunud laiemaks. Käsitööst
rääkides peamegi Soova sõnul kõnelema
mitte ainult kui harrastusest, vaid kui elatusallikast. On väär
arvata, et käsitööga tegelevad praegu ainult mammikesed
ja taadikesed, nagu mõnikord üleolevalt öeldakse.
Käsitöö on väga erinevas vanuses inimeste
töö ja harrastus.
Traditsiooni
jätkamise kaks teed
Käsitööliit peab käsitööd kui traditsiooni
edasi viima. Siin on kaks teed. Üks on oskus hinnata traditsioonilisi
materjale, vallata traditsioonilisi tehnikaid ja toota imelist
ja meile ainuomast käsitööd. Teine tee tähendab
seda, et peame looma midagi uut ja tänapäevast. Peame
tegema selliseid esemeid, kus on vana sõnum, aga mis on
tänapäeval tarbitavad, olgu tarbeesemena või
rõivana.
Siin tulebki tegemist sellise mõistega nagu tootearendus.
Mujal Euroopa maades on sellega tegeldud väga pikka aega.
Ja sellega tegeleme nüüd ka meie, jõuliselt.
Muidugi kuulub käsitöötoodangu juurde lugu, meistri
nimi, väike info meistrist ja materjalist, ilus pakend ja
ilus pakkumine ehk kõik see, mis teeb käsitöö
rikkamaks ja tarbitavamaks.
Liidu põhieesmärk ongi tegelda inimesega, kes käsitööd
teeb. Teda õpetada, koolitada, korraldada käsitöömeistritele
kokkusaamisi. Praegu on hakatud meistreid kokku kutsuma alaliitude
viisi. See tähendab, et kutsutakse kokku pitsitegijad, kangakudujad,
lapitöömeistrid.
Teisalt on iseenda õpetamise ja kooskäimise kõrval
alati oluline teha suuri ettevõtmisi laiemale üldsusele.
Näitused, Mardilaat, Keskaja turg, Jõuluturg, Jõulukeldris
avatud meistrite kojad on paigad, kus inimene puutub käsitööteemaga
kokku. Üldiselt saab tänapäevaselt käsitööd
propageerida siis, kui on ühendatud kolm momenti: peab olema
käsitöönäitus, võimalus näha meistrit
töötamas ja midagi ise katsetada ning käsitöömüük.
Kuidas saada
head ja tänapäevast käsitööd?
Siin pole Liivi Soova sõnul saladusi ega vajadust jalgratast
leiutada, vaid selleks on konkursid. Konkursid panevad inimesi
rohkem mõtlema ja toovad välja uusi tegijaid ja uut
toodangut. Eelmisel aastal korraldati konkurss “Eesti kingitus”
ja sealt tuli palju huvitavaid töid. Praegu on välja
kuulutatud konkurss “Eesti kehakate”, millega tahetakse
leida rahvuslikku elementi rõivastuses. Konkursile loodetakse
tuge fondidelt ja riigilt, et paremaid töid ära osta
või võidutööde tegijaid toetada, et nad
saaksid need esemed tootmisse anda. Viimane on edu saavutamise
võti.
Käimasoleva konkursiga samaaegselt valmistatakse ette ka
uut, tingliku pealkirjaga “Talulaste mänguasjad”,
mis tahetakse välja kuulutada aastal 2006.
On kurvastav tõsiasi, et käsitöömüük
on praegu suunatud eelkõige turistile. Käsitööliidu
eesmärk on just nimelt toota rohkem sellist käsitööd,
mis oleks mõeldud ka eestlasele. Liivi Soova arvates on
praegu õige hetk sellele mõelda ja kujundada ka
Eestis selline paik, kus oleks pidevalt näitused, müük
ja meistrikojad ning kus oleks võimalik uut toodangut esitleda.
Päritoluta kitšimaigulist käsitööd müüakse
kõikjal. Terves Euroopas müüakse matrjoškat.
Väikeses Eestis on seda valus vaadata, kuid selle vastu saab
ainult nii, et toetame eesti käsitöö müüki,
loome sinna kõrvale omad nähtused ning omamaise käsitöökaubanduse.
Eesti esemeline
kultuur vajab materiaalset toetust
Liivi Sooval on hea meel, et ka kõrgemal pool on loobutud
arvamusest, et esemelist kultuuri pole vaja toetada, sest see
toetab müügiga end ise. Kui tahame oma rahvuslikku pärandit
edasi viia, peame igal juhul seda materiaalselt toetama.
Põhjus, miks meil ei ole maakohtades praegu võimalik
osta paikkondlikku, omanäolist käsitööd ja
seal ei ole hästi välja arendatud käsitööpoode,
on just see, et käsitöö olulisust ei ole sellisel
kujul mõistetud. Näiteks on Põhjamaades igas
maakonnas olemas inimene, kes teeb keskseltsiga koostööd,
aitab nõustada kohalikke käsitöömeistreid
ja luua meistrikodasid, mis kuuluvad kindlasti turismimarsruutidesse.
Ka Eestis on juba päris mitmeid avatud meistrikodasid. Tasapisi
oleme minemas tagasi traditsioonilisse seltsikultuuri, kus maakonnas
peab olema keskselts, mis kuulub käsitööliitu.
Sellepärast ongi proua Soova sõnul praegusel hetkel
suurem materiaalne toetus väga oluline, sest meil on, mille
pealt edasi minna.
Kõige suurem valupunkt: paikkondlik omanäolisus
Tuleb leida üles paikkonna eripära, mis on praegu kahjuks
ära kadunud. Sestap teevad Liivi Soovale eriti rõõmu
noored, kes on pärit veel tugevate traditsioonidega paikadest
ja vanu traditsioone edasi viivad. Momendil peabki Liivi Soova
eesti suveniiri tekkimisest olulisemaks seda, et igas paikkonnas
oleks oma suveniir, igas maakonnas omanäoline käsitööpood
ja meistritekojad koos workshopidega. Sellest võiks kujuneda
maakondlik kultuurimagnet ja tõeline tugi hoogu koguvale
siseturismile.
Tulevaste pärandihoidjate inkubaatoriteks on praegu Viljandi
Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala ning Eesti Kunstiakadeemia
juurde loodud rahvakultuuri kateeder, kus juba esimesed kolm magistranti
oma tööd kaitsevad. Nemad ongi tõelised pärimuskultuurimeistrid,
tipud, kes oma loominguga rahvakunsti rikastavad. Jõuliselt
saamegi käsitöö arengust rääkida, kui
käsitöömeistreid õpetatakse ametikooli tasandil
ja rahvakunstimeister kaitseb magistritöö Kunstiakadeemias.
Eesti Rahvakunsti- ja Käsitöö Liit annab 1998.
aastast alates välja Pärandihoidja auhinda, mis on käsitööd
väärtustav autasu. Pärandihoidja auhinda antakse
välja kord aastas ning seda saab pälvida nii elutöö
eest, aastasündmuse eest kui ka meistrioskuste eest. Mullu
anti esimest korda pärandihoidja noorele, alla kolmekümne
aastasele inimesele sooviga tõsta esile silmapaistvat noort
inimest, kes on rahvuskultuuri heaks midagi teinud. Selle auhinna
sai Christi Kütt oma rahvuslike vaipade eest. Christi Kütt
oli oma sõbaga ka konkursi “Eesti kingitus” võitja
ja just sel aastal kaitseb ta oma magistritööd.
Samuti annab selts alates sellest aastast välja käsitöömeistrite
tunnistusi, mille saamiseks tuleb sooritada eksam.
Helesinine unistus
Erinevalt meie kultuuripoliitikutest on Liivi Sooval nagu igal
normaalsel juhil oma visioon ehk helesinine unistus käsitöö
valdkonna korraldusest. Silme ees Austria mudel, kus rahvuslikel
käsitööpoodidel on oma fännav klientuur. Liivi
Soova siht ei ole turisti eirata, kuid praegusel etapil tuleb
tema meelest pöörata väga suurt tähelepanu
just nimelt eestlasele.
Ja ta unistab ajast, kui käsitöö liidu juures on
tööl kaks palgalist töötajat ning nõustajad.
Nõustajad oleksid ühtlasi maakondade mentorid. Igas
maakonnas on keskselts ja inimene, kes aitab protsessi juhtida.
Samuti on igas maakonnas üks rahvarõivaspetsialist,
kes seda propageerib ja õpetab, sest kohalik inimene peab
oma kodukandi rahvarõivast ja mustrite visuaalset keelt
teadma, siis on väärtustatud ka kohalik kultuur, mis
jällegi teatavasti on alus identiteedile. Loomulikult on
olemas kindlad koostööpartnerid ja avatud meistritekojad
ning käsitöökeskused, kus on ühendatud eelmainitud
kolm ühtselt hästi mõjuvat komponenti: näitus,
müük ja meisterdamine.
|
|
|
