|
|
|
Benita ja Aleksander oma kätega
loodud imekaunis koduaias Pariisis, Ingliskülas. |
Väike Eesti keset Pariisi
tekst: margit-mariann
koppel
“Prantslased
ajavad mind marru. Ma ei saa nendega rääkida,”
jutustab Põhja-Kaukaasias Kubani jõe lähedal
eesti külas sündinud ja 56 aastat Pariisis elanud, Pariisi
Eesti Seltsi elav sümbol pr Benita
Sion (sünd Peri) naerulagina
saatel oma kenas Veskimöldre kodus: “Ei olegi imeks
panna, et nad Eestit ei tunne, sest kord küsiti TV-s tudengitelt,
millised on Prantsusmaa neli suuremat linna? Nad ei teadnud.”
Kord ütlesid
prantslased abikaasa Aleksandrile, et rääkigu nagu kõik
inimesed! Seepeale vastas Aleksander, et oi, nüüd peate
hakkama küll hiina keelt õppima! “Kuidas nii?”
imestanud prantslased. “Sest hiinlasi on üle miljardi
ja teie olete üks p i s i k e rahvas Hiina kõrval,”
selgitas Aleksander tõsiasju.
“Nii et eestlased ladina rahvastega ei sobi,” leiab
pr Benita talle omase otsekohesusega. Näiteks prantslased
üksteisega üldse läbi ei käi. Isegi vanemad
ei tule laste juurde ilma kutsumata. Üleaedsed võivad
üle aia ladrata tundide viisi, aga et üks kutsuks teise
tassile teele või kohvile, seda ei ole.
Kojutulekurõõm
kui üürike viiv
Eestisse naasemine oli
hr Aleksander Sioni idee, sest sõbrad olid siin. Prantsusmaa
väike eestlaste kogukond, kokku ligi 150 inimest, oli lootusetult
kokku kuivanud. Juba aastal 1952 siirdus suurem osa neist Kanadasse
ja Austraaliasse. Vaid üks puhas eesti perekond jäi
– Benita oma abikaasaga. Teised eestlased olid kõik
segaabieludes ja nüüd on nad pea kõik manalas,
vaid paar inimest veel elab. Üks Eestisse tuleku taganttõukajaid
oli hr Anderson, kes oli Aleksandrile öelnud, et kui mina
ära kaon, siis jääb too ju päris üksi.
Et mingu ikka Eestisse! 3. augustil 2002 kolisidki Sionid oma
vastvalminud majja Veskimöldres, kuid kirgas kojutulekurõõm
jäi üürikeseks. 5. detsembril jäi Benita ootamatult
leseks. Nagu Aleksander oli oma elus kogu aeg liikvel ja tegevuses,
nii tabas ka surm teda hetkel, mil ta läks tooma garaaþist
lipuvarrast, et seda üles panna. Kukkus ja oligi läinud.
Närivat hingelist üksindust ja tühjust aitavad
Benital leevendada kass ja koer, kes tuli nende juurde juba maja
ehitamise ajal ning jäigi.
Eestis räägib Benita vaid eesti keelt. Kord küsis
ta Nõmme turul, nähes poekese uksel vaid venekeelset
silti, kus riigis me elame? Eestis või Venemaal? Esimene
Eestis käik 1969. a oli Benita jaoks sõna otseses
mõttes tulek Pühale Maale ja ta ei näinud siis,
kui räpane oli tegelikult Tallinn. Nüüd panevad
mitmedki asjad siiralt imestama. Näiteks, miks pole Veskimöldres
ühtki kõnniteed? Miks pole ühtki äri ega
väikest kohvikut?
Läbi kogu oma elu on Sionid elanud eesti keeles ja eesti
meeles. Nad ei võtnud prantsuse kodakondsust, vaid elasid
põgenike passidega. Nagu paljud eestlased, jäid ka
nemad Pariisi elama sellepärast, et juba enne sõda
oli seal väike eesti oaas – Pariisi Eesti Selts. Ei
osanud prl Benita Peri ega hr Aleksander Sion aastal 1948 Seltsi
sisse astudes arvata, et aastate möödudes kujunevad
neist sellesama seltsi elavad sümbolid ja eestluse ikoonid
Pariisis. Aleksander Sion oli Seltsi sekretär, kassapidaja
ja vähemalt 15 aastat esimees. Benita kanda jäi perenaise
roll nii seltsis kui kodus.
Pariisi Eesti
Selts kui mitteametlik Eesti saatkond
1948. aastal oli esinaiseks
“vana eestlane”, meie esimene naisarhitekt, hiljaaegu
surnud pr Paula Delacherie-Ilves. “Vanadeks eestlasteks”
kutsuti neid, kes olid tulnud Pariisi enne sõda. Teised
olid põgenikud. Aastate vältel kujunes seltsist ja
Sionite kodust Eesti Vabariigi mitteametlik saatkond, sest kõigi
eestlaste rajad, kes iganes mistahes ilmakaarest Pariisi sattusid,
viisid ikka kõigepealt Eesti Seltsi.
Paidest pärit Aleksander Sion ehk Sass oli kuldsete kätega
tehnikamees, kelle vastupandmatu energiast pulbitsev sarm vallutas
ruumi hetkel, kui tema kogukas kere sisse astus ja vali hääl
seda kuulutas. Sassi iseloomustuseks sobib ideaalselt väljend
“ei püsinud pudeliski paigal”. Ta oli kerge jala,
kiirete liigutustega ning kogu aeg tegevuses.
Kui energiapomm Sass Eesti Seltsi tuli, sai seltsielu sära
ja hoogu juurde. Muusikamehena hakkas Sass kohe organiseerima
laulukoori. Tal endal oli väga hea tenor. Laulu harjutati
kord nädalas pr Eva Gutti juures, kellel oli klaver. Siinkohal
huvitav kultuurilooline fakt: pr Eva Gutti lell oli luuletaja
Juhan Liiv. Selts suhtles tihedalt Inglismaa, Saksamaa ja Belgia
eestlastega. Kaks korda aastas käidi Belgias kevadpeol ja
sügispeol, kord aastas Saksamaal ja igal aastal Inglismaal.
Alates esimestest ESTO päevadest Kanadas Torontos 1972, hakati
ka neil kaasa lööma. Lisaks tavapärastele kooskäimistele
ja loenguõhtutele olid suuremateks pidudeks jõulud
ja vabariigi aastapäev, kuhu kutsuti ka väliskülalisi.
Nagu juba öeldud, viisid eestlaste rajad Pariisis ikka kõigepealt
Eesti Seltsi. Viimaste persoonide käikudelt on pr Benital
pajatada huvitavaid seiku. Kõige ekstravagantsemad juhtusid
muidugi hr Lennart Meriga. Kord, kui Meri veel välisministrina
tuli Londonist Eesti Seltsi, ei olnud tal tagasisõiduks
raha ja Eesti Selts andis lahkelt puuduoleva summa. Oma hea töö
poolest tuntud hambatehnik, kelle tehtud hambad on suus kõikidel
sealsetel eestlastel, hr. Anderson tegi ka hr Merile korralikud
hambaproteesid, et ta normaalselt rääkida saaks. Eestis
tehtud hammastest muud ei kostnudki kui klap-klap-klap.
Kus oli Aleksander
Sion, seal oli mürgel
Kujukas on lugu, et
ainsad mehed, kes venelaste vastu pauku tegid, olidki Sidepataljoni
poisid, kus Sass teenis. Sidepataljon oli pandud Raua tänava
kooli, et edasi Venemaale saata. Kõik püssid olid
küll ära võetud aga kaasas oleva kolu kastides
olid ka veel püssid sees, uued. Poisid panid need käiku
ning läks hävituspataljoniga madinaks.
Siis juhtus, et üks suurem nina saatis Sassi enda asemel
KGB-sse, öeldes, et tuli kutse, minul pole aega, mine ise.
Sass läinud ja KGB-s hakatud nõudma, et ta hakkaks
ette kandma, mida räägitakse. Sass teatas, et tal pole
selleks mahti, aga miski ettekääne ei aidanud. Torgati
aga paber nina alla ja lasti allkiri anda, et teed, mida kästi
ja kellelegi ei hinga. Aga väeossa tagasi tulles teatas Sass
kohe valjul häälel, et tänasest päevast olen
mina spioon! Kirjutasin alla, et pean teist teatama, aga mina
seda ei tee! Kaks päeva hiljem tuldi järele ja Sass
saadeti aastaks Niþni-Novgorodi distsipliinlaagrisse. Poole
aastaga sai ta sealt tulema ja tuli läbi metsade salaja koju,
Paidesse.
Siis tuli mobilisatsioon ning jälle taheti Venemaale viia.
Loomavagunis katsus Sass vargsi seljaga ust – see oli lahti.
Teine poiss seisis vastas, Sass tegi talle silma, oled tulija?
Poiss noogutas. Kuskil jaamas rong peatus, et teist rongi mööda
lasta. Oligi paras hetk! Sass tõmbas vaguni ukse lahti,
kahekesi libiseti ukse vahelt välja, seisva rongi alt läbi
ja läinud nad metsa olidki. Rong oli ees ja tulistada neid
ei saadud. Seejärel varjas Sass end metsas kuni sakslaste
tulekuni.
Edasine tee viis lennuväkke. Kuid et lennumehaanikuid oli
vajaka ja ta tehnikamees oli, pandi ta lenduriks õppimise
asemel mehaanikuks. Teine lendurite kursus avati Pärnus ja
sinna ta sai. Kui venelased uuesti sisse tulid, põgenes
Sass Pärnust lennukil 19. septembril 1944 Saksamaale. Sõja
lõpul langes ta vangi ameeriklastele, kes ta prantslastele
üle andsid. Lahti sai Sass alles 1947. Miks nii hilja? “Prantslane
andis ennem andeks sakslasele kui eestlasele, sest sakslane pidi
sõtta minema, eestlane läks ise,” räägib
pr Benita Sion prantslaste erinevatest arusaamadest. “Seda
ei küsinud aga keegi, miks eestlane läks? Et eestlane
ei tahtnud venelast. Aga miks eestlane ei tahtnud venelast? Mõelda,
Venemaal on ju kõik väga ilus, seal on kõik
prii. Seda, mida venelane tegi, prantslased lihtsalt ei usu ja
mis meiega juhtus, ei lähe neile korda. Eesti Vabariigi saatkonna
maja anti kohe venelastele üle ja see lõhuti maha.
Läti ja Leedu majad on küll alles, aga siiani venelaste
käes.”
|
Turistina Eestisse
Esimest korda tuli Aleksander
Sion Soome turistina Eestisse 1967. aastal. Benita jäi
tookord Soome, julgemata siia tulla teadmata, kas enam tagasi
saab. Nähes Vene saatkonnas trellitatud aknaid, küsis
Benita ametnikult, et kas Sass siit veel välja saab?
Üks eesti proua Brüsselist oli julgestuseks ühes
ja jäi igaks juhuks välja, lubades minna politseisse,
kui läheb palju aega ja kedagi ei tule. Sass veetis Eestis
neli päeva ja tänu söakale lapsepõlvesõbrale
õnnestus tal käia Paides ja näha oma ema,
kellele see oli tõeline kadunud poja kojutulek. Oli
ju Sass ainus poeg, kes veel oli jäänud, sest teine
poeg Oskar, kes oli võidelnud ERNA ridades ja idapataljonis,
langes Narva pataljoni sõdurina Tšerkassõ
kotis. |
Benita pikk tee unistuste
maale – Eestisse
Eestisse tulek oli Benita unistus juba
lapsena. Tema koduküla, kuhu olid juba tema vanavanemad välja
rännanud, oli täiesti eestikeelne. Hoiti alal palju
esivanemate kombeid ja tavasid, mis siin ununud.
Kui Benita oli 9-aastane, võeti isalt hääleõigus,
sest ta oli tsaariarmees ohvitser. Laste kuuldes ei tohtinud midagi
rääkida, sest koolis küsiti selle kohta, mida kodus
kõneldakse. 1921. a tulid väga paljud Eestisse. Benita
vanematel olid ka paberid tehtud, aga millegipärast jäi
tulek ära. Miks, seda Benita ei tea. Siis tuli kulakuks tegemine
ja kunstlikult tekitatud nälg. Ka Benita pere tembeldati
kulakuks.
Benital õnnestus üks vasikas mägedesse ajada
ja suurel näljaajal 1934 tuli lehm lüpsma – see
oli pääsemine. Kuid õnnetuseks juhtus, et teine
lehm karjas lõi nende omale sarvega udarasse ja lehm hakkas
verd lüpsma. Ema läks küsima, kas seda piima võib
riiginormi täitmiseks viia. Öeldi, et ei tohi. Ja kaks
nädalat hiljem kaevati kohtusse, et ei taha pahatahtlikult
riiginormi täita. Isale mõisteti kolm aastat vanglat,
kuid ta sai põgenema ja elas aastaid vale nime all. Tütar
vantsis jala 7 versta kirja rongi peale panema, et ei saadaks
kätte, kus isa on.
Ka ema taheti vangi panna. Ema käis öösiti, nõgeste
vahel roomates, lapsi vaatamas. Vend oli kaheksa aastat noorem.
Taheti, et lapsed välja lähevad, sest siis oli õigus
maja ära võtta. Hakati hirmutama ja Benita vägistati.
Ta oli 14-aastane. Vägistajad olid mõlemad abielus
mehed ja laste isad. Siis läks Benita elama Pjatigorskisse.
Isa leiti Leningradis üles, ta rääkis kõik
ära ja öeldi küll, et võite vabalt koju
tagasi minna, aga ta ei tulnud. Alles 1937. aastal, kui trotskiste
vahistati, otsustas isa tulla koju, kus sai olla vaid kolm kuud,
kui Siberisse saadeti. 1942. aastal sai ema teada, et isa oli
nälga surnud.
Sakslased tulid Pjatigorskisse 9. augustil ja liikusid edasi õliallikate
poole. 4. detsembril 1942 tuli Benita Saksamaale tööle,
mõeldes, et siit saab ikka Eestisse. Aga venelane tuli
Eestisse sisse, nii et siia ei olnud mõtet tulla. Prantslased
kangesti kiitsid, et neil pidi väga ilus elu olema. Benita
uskus ja läks. 27. sünnipäeval 23. juunil 1945
lasi ta teha Pariisis olemise mälestuseks pildi, sest oodati
sõda Venemaa ja USA vahel ning arvati, et nagunii ollakse
varsti kodus – Eestis.
Lõpliku koju jõudmiseni kulus aga 56 aastat. See
oli ilus aeg, kuid algus ei olnud sugugi roosiline. Näiteks
tuli tervelt 23 aastat elada hotellis, sest Prantsusmaal ei suudetud
nii kiiresti maju ehitada. Alles 1971. a õnnestus soetada
pangalaenu abil Ingliskülla maja. Nime andsid külale
inglased, kes seda ehitama hakkasid. Laenu tuli tagasi maksta
25 aastat. Eht eestlaslikult rajas Benita maja ümber ümbruskonna
kauneima lilleaia.
Kui Sionid eest ära
lähevad, on seltsiga lõpp!
Pr Fanny de Sievers ennustas kord, et
kui Sionid lahkuvad, siis läheb selts laiali. Ja nii oligi.
Benita ja Aleksander olid väsinud, kuid ei olnud järeltulijaid,
kellele selts üle anda. Kellelgi polnud aega ega tahtmist
end pühendada. Ka ajad olid muutunud. Eestil oli juba saatkond
olemas.
Eestlasi elab praegu Pariisis hulga, aga seltsi nad ei tee, käivad
kuskil kohvikus koos.
“Seda rääkisid seltsis kõik, et tuleks teha
album või raamat… aga kellelgi polnud selleks aega,”
nendib pr Benita Sion hingepõhjast tuleva ohkega, meenutades
aegu, mil Pariisi Eesti Selts oli nagu väike Eesti riik.
Sass pole Benita jaoks kuhugi läinud. Iga päev viib
Benita magamistuppa tema urnile lilli. Kuid veel enne surma sai
Sass hakkama ühe tembuga. Nimelt lasi ta naiselt nõu
küsimata Eesti passis oma perekonnanime Siion kirjutada ühe
i-ga, et sellest piiblinimest lahti saada. Olgugi, et esiisa oli
perenimede panekul just sellele nimele Piiblis osutanud.
|
|
|
