Kultuur ja Elu 3/2004

Kultuur ja Elu 2/2004

Erukindral Aleksander Einseln kirikaias tamme istutamas. Assisteerivad härrad Enn Voika ja Hando Kruuv.

Tuleme ka hauast, kui vajab me abi kodumaa

tekst: K&E

Nii kõlab tekst Rõngu Vabadussõja mälestussambal. Ja nad tulid.
Ajaloolisel lahingutandril peeti seda rahvuslikku tähtpäeva üldse esimest korda. Üritust austas oma kohaloleku ja sõnavõtuga erukindral Aleksander Einseln.

Elvast 13 km edelas, viie tee ristumiskohas asuv Rõngu seostub paljudele lugejatele kindlasti suurte ja kaunite puuvilja- ja marjaaedadega. AS Rõngu Mahl ja AS Rõngu Aed on ühed valla suurimad tööandjad. 3000 elanikuga valla keskset alevikku ilmestavad endine kõrtsi- ja postijaamahoone nn Kõver kõrts, 14. sajandi lõpul rajatud ja 1901. a nüüdse väljanäegmise saanud Mihkli kirik ja Vabadussõja mälestussammas.
Et Kultuur ja Elu on rahvuskultuuri ajakiri, ei saa mööda Rõngu kandi väga rikkalikust kultuuriloost. Eestis on ilmselt vähe valdu, mis võiksid uhkeldada sellise staaride paraadiga igalt elualalt. Hariduselule pani aastal 1686 aluse Ignatsi Jaak, kes avas kirikumõisas kooli. Rõngust on pärit või olnud selle kandiga seotud luuletaja Ernst Enno, kirjandustegelane Ivar Vidrik Ivask, luuletaja Ado Reinvald, luuletaja ning tõlkija Jakob Tamm, kirjamees Kusta Toom (kodanikunimega August Toomingas), kirjanikud Friedebert Tuglas, Mats Traat ja Hendrik Visnapuu, kirjanik ja näitleja Eduard Türk, näitleja Leopold Hansen, näitleja Paul Ruubel, helilooja Aleksander Lätte, pianist ja dirigent Olaf Roots, koorijuht ja laulupidude üldjuht Ants Sööt, laulja Voldemar Kuslap, keelemees Eduard Vääri, kunstnikud Elmar Kits ja Konrad Mägi, esimene eesti soost põllumajanduse doktor Aleksander Jakob Eisenschmidt, ploomi-ja loomakasvatajad Kristjan ning Arthur Jaama, maadeuurija Aleksander Theodor Middendorf.

Kirepi lahing

Ja just siin, Rõngu lähedal Kirepi kõrtsi juures lõid meie Tartust Valga suunas tungivad väeosad 23. jaanuaril 1919 Vabadussõja ühe märkimisväärse lahingu.
Rõngu keskkooli ajalooõpetajale Anna Lepikule meeldib väga kasvatada lastesse isamaalist mõtet. Hetkel ongi ta südameasjaks võtnud Rõngu kihelkonnast Vabadussõtta läinute elulugude uurimise. Koolis tegutseb ajalooring ja koos õpilastega hooldatakse kalmistul asuvaid Vabadussõjas langenute haudu, samuti kohalike kultuuritegelaste kalme. Tulevikus on kavas varustada viitadega tähtsamad kultuuriloolised objektid.
Oli väga kena, et Kirepi lahinguloo jutustajateks Vabadusristi Päeval olid noored koolipoisid Kermo Peerna ning Kaur Kivistik. Meenutagem...
Kell pool viis hommikul hakkasid Elvas ööbinud laiarööpmelised soomusrongid Valga poole liikuma. Uderna mõisa lähistel saadeti välja soomusrongi dessandid, rongide nr 1 ja 3 mehed paremale Kirepi mõisa suunas ning nr 2 mehed vasakule Hellenurme ja Palupera mõisa, et raudteejaama ümbrusesse välja jõuda. Luure oli välja saadetud pool tundi varem. Soomusrongi eskadron maanteed mööda Rõngu poole, teine luuresalk jala raudteed mööda, kolmas jala ning ratsa Hellenurme mõisa poole. Saadud luureandmeil pidid Hellenurme mõisas paiknema punaste suurtükipatarei ja Kirepis suurem jalaväeüksus. Hellenurme ja Palupera mõisast vaenlast ei leitud, punased olid taganenud. Paluperas oli asunud suurtükipatarei, mõis oli eht punaste kombel rüüstatud, mida ei saadud kaasa võtta oli puruks pekstud ja paar elutuba käimlaks muudetud. Ootamatult ilmus mõisa õue kümnemeheline ratsasalk. Algas jaht punastele ratsanikele, kellest tabati kuus.
Alamkapten Jüri Ratassepa juhtimisel Kirepi poole liikunud rühmal kahjuks nii hästi ei läinud. Mõisas vaenlast ei leitud, pidid asuma Kirepi kõrtsis. Kõrtsile läheneti ringi üle külmunud nurmede ja soo. Sealtpoolt ei osanud punased pealetungi karta, nende kuulipildujad olid üles seatud teise suunda. Harvast metsatukast väljudes jättis dessandi juht Ratassepp aheliku kõrtsist paarisaja meetri kaugusele ja läks ette luurele. Teda tabas kuul pähe. Algas märul.
Eestlased tormasid kõrtsi poole ja kõrtsis algas julm lähivõitlus. Punastel olid püsside otsas täägid, eestlastel polnud. Juhtus, et eestlased kiskusid vaenlastelt püsse käest paljakäsi. Punased sättisid kõrtsinurga taga kuulipildujat üles, mida salk ründajaid vallutama sööstis. Kuuliprits saadi kätte ja hakati liduvat vaenlast niitma, kuid see maksis alamkapteni, 23-aastase August Vollmanni elu. Nelja sõja-aasta jooksul oli see südi noormees saanud üheksa korda haavata, olnud kuulidest mitut pidi läbi puuritud. Alamleitnant Oldekopp, kellel kuul oli läbistanud vasaku jala, võitles kaasa, kuni vaenlane oli täielikult löödud. Leitnant August Siimanni juhtimisel mindi veel paar kilomeetrit Rõngu poole, vaenlast ei leitud.
Rongile pöörduti tagasi rõhutud meeleolus, sest kunagi varem polnud nii palju haavatuid olnud: neli ohvitseri ja viis sõdurit. Haavadesse suri samal päeval ka soomusrongi nr 3 dessandi ülemleitnant Georg Rossmann, kes oli siirdunud 1917. a Eesti rahvusväkke esimeste seas.

Kohkumatu lõvi Jüri Ratassepp

Eriti rusuvalt mõjus alamkapten Jüri Ratassepa langemine. 1895. aastal Aegviidus sündinud, Narvast pärit endine esimese Eesti polgu ohvitser oli Saksa okupatsiooni ajal Tallinnas öövahiks, osalenud põrandaaluses Kaitseliidus. Kohkumatu kui lõvi oli see noor mees, tuline isamaalane, sõja algusest peale kõik lahingud kaasa teinud, ikka esimesena võitlusse tormates. Ta võis püss käes kuulirahe all jalutada ja kui seda imeks pandi, vastas: “Kolm aastat olen sõjas olnud ega ole haavata saanud – need punased nadikaelad ei saa ammugi pihta.” Tema viimases kirjas oli juhend, kuhu teda matta, kui maha notitakse ja palve aidata ema, “kui punased ta Narvas veel ellu jätnud.”
Järelsõnas seisis: „Pagana tore on ise mõelda oma surma peale, õige lõbus. Ainult tahaksin näha, kuidas mind maetakse ja kuulda Chopini leinamarsi helisid. Kartets omalt poolt teeks punastele lõbusaid helisid oma kolme pilliga.” J. Ratassepp maeti Tallinna Kalamaja kalmistule ning pärjati Vabadusristidega I/3 ja II/3.

Eesti Vabariigi umbrohi ei hävine!

20. august oli tänavu Rõngus õnneks suviselt päikeseline. XXV Vabadusristi Päeva hakatuseks istutati vapralt võidelnud sangarite auks kirikaeda kuus tamme ja kaks pärna. Mehised tammed ja naiselikud pärnad on esimesed puud koostöös kirikuga rajatavas pargis. Seejärel asetati Vabadussõja mälestussambale pärjad. Kunagisele Kirepi lahingutandrile oli kogunenud palju inimesi. Kohaliku sepa Jaan Kitse poolt valmistatud Vabadusristi kujulises aluses lõõmas tuli. See kujundlik alus jääb ka edaspidi valgustama isamaalisi kogunemisi Rõngu vallas.
On selge, et ükski eestlaste pidu ei möödu tantsu, laulu ega pillimeheta. Nii ka Kirepil. Kaunid rahvariietes Murueide tütred esitasid tantsu “Las jääda ükski mets” ning “Saare tantsu”. laulutüdrukute esituses kõlas mitmehäälselt laul “Ta lendab mesipuu poole”, saatjaks kaks viiulit. Laulu lõppedes võtsid tüdrukud korvid ja puistasid lahinguvälja lilleõisi täis…
Sõdurisupi söömine, vorstide grillimine ja relvanäituse uudistamine toimus heledate juustega noorsandi väledate sõrmede alt kõlavate lustlike lõõtspillihelide saatel.
Kokkuvõtteks sobivad erukindral Aleksander Einselni öeldud sõnad Vabadussõja mälestussamba juures ühispildi tegemise ajal: “Eesti Vabariigi umbrohi ei hävine!”