|
|
|
Tikumeister Viido Uueda eksponaatide
keskel.
|
Skautmaster Viido Uueda tikkude
maailm
tekst: MARGIT-MARIANN
KOPPEL
Jõgeval elav käsitöömeister
Viido Uueda (83) on tõeline
osavnäpp. Selgub, et hea vilumuse korral saab tikkudest ehitada
silmailu pakkuvaid maju, katedraale, kohvikuid, trahtereid, veskeid,
võimatu pole kosmosejaam ega satelliit.
Viljandi Tikuvabriku
tikud olevat nii hääd, et Petseri linna mahapõletamiseks
piisanud ühest tikust, pajatab rahvasuu. Oli see nii või
ei olnud, kes seda enam teab, aga reklaamiks sobis lugu hästi.
Ega tikud nii ammune leiutis olegi, kui arvata võiks. Esimene
tikuvabrik loodi alles 1833. aastal. Eesti ilmutas innovaatilisust
juba siis ja esimene tikuvabrik loodi siin 5 aastat hiljem. Üheks
innustajaks oli Carl Robert Jakobson, ärgitades talunikke
võtma eeskuju soomlastelt, kes juba usinalt tikke kasutasid.
Kaupmees Johannes Puhk lõi 1889. a tikuvabriku püsti,
kuid kahjuks sulges see juba kuue aasta pärast uksed. Kuid
aasta enne Puhki vabriku sulgemist oli Aidu valla suurtaluniku
poeg Eduard Pohl kahasse Johannes Vihveliniga Viljandisse uue
tikuvabriku asutanud. Ainsana on see Eestis tikke tootnud tänaseni.
Tikuvabrikant Pohl oli kuulu järgi energiline ja hakkaja.
Ta ostis parun Ungern-Sternbergilt Türgasoost tüki maad
ja ehitas tehase kõige moodsamate materjalidega. Ülejäänud
raha eest rajas uhke torniga elumaja, mis seisab praeguseni Tartu
ja Lossi tänava nurgal. Tikuvabriku nimeks sai Phönix
ning oli Eesti suurim nii tootmismahult kui tööliste
arvult. Kokku oli Eestis vabrikuid neli, veel Tallinnas, Pärnus
ja Paides.
Huvitav on tõik, et hr Pohlil on oma osa meie laulupidude
avalauluks saanud Koidu seltsi laulu "Koit" sünnil.
Kõige muu hulgas oli hr Pohl Koidu Seltsi juhatuse esimees
ja ise hea tenor. Tol mälestusväärsel vähisöömise
õhtul 12. augustil 1904, mil väljaöeldud mõte,
et koor vajab oma laulu, Fr. Kuhlbarsi ja koorijuhi Mihkel Lüdigi
abil veerand tunniga koheselt sõnadeks ja nootideks vormus,
andis hr Pohl viisimeistrile nõu: "Kirjuta rohkem
kui neli häält, mulgid on uhke rahvas.". "Hüva,"
vastas Lüdig ja kirjutas seitse.
Peab olema
rahulik ja roosa
"Kõik algab
kuubikust," kõlab põhitõde hr Uueda
suust, kes ise õppis tikumajade tegemise ära 1982.
aastal Pärnu sanatooriumis Novgorodi piigadelt, õpetades
vastutasuks norrakate kuulsat "tibutantsu". Ilma liimita
kuubiku tegemine on paras närviproov. On vaja püsivust,
head silma ja kindlat kätt ehk Uueda sõnadega: "Peab
olema rahulik ja roosa." Et meistri sõnadel tõsi
taga, illustreerib fakt, et õpilasi on olnud rohkem kui
300, aga kuubiku on valmis saanud vaid 12!
Viljandi tikuvabrikusse läks hr Uueda näitama, mida
tikkudest teha annab. Vabriku direktor pakkus talle ilma peata
tikke, et neist peaks olema veel parem teha ja oli küll.
Hr Uuedal paluti teha kingitusi ning ta sai vabrikust materjali.
Kui tikuvabrik sai 80, oli vabrikule juba kuus asja tehtud ja
ta võeti vabriku auliikmeks.
Rohkem kui 400 tikumaja ehitanud härra Uueda ei tee neid
edevuse või kuulsusejanus, vaid lihtsalt ajaviiteks. Et
silmanägemine juba töntsim, tuleb praegu ehitada suuremate
tikkudega. Kuubikute tegemise on ära õppinud ka abikaasa,
kes oma meest tema hobis aitab.
Viido Uueda tikuehitistest on kõrgeks hinnatud 25. Tema
tööd on Kaluuga tikuvabrikus, Kanadas, USA-s, Soomes,
Rootsis, Taanis, Inglismaal, isegi kaugel Jaapanis.
Uhke kaabuga
lummutis raudteejaamas
Viido Uueda teine ja
ehk sügavamgi kirg on skautlus. Noorkotkaks astus hr Uueda
juba Saduküla kooli õpilasena ja kuulus sinna kolm
aastat. Uueda suguvõsa on põnevate juurtega ja Viido
enda elulugu kirev nagu Pärsia vaip. Hr Uueda on sündinud
Jõgevast 10 kilomeetrit Saduküla poole, Uuetoa talus
11. detsembril 1920. Enne nimede eestistamist aastal 1937 oli
tema nimi hoopiski Friedrich Danilov. Danilovid olid pärit
Taanist. Nad elasid Taani-Rootsi piiril ja olid n-ö rootsitaanlased
või taanirootslased, oleneb, kust poolt piiri vaadata.
Viido Uueda vanaisa oli viimane, kes Taanis sündis. Kõik
viis venda ja kaks õde võtsid kätte ja tulid
Eestisse ning abiellusid eestlastega. Üks tädidest naitus
Veski nimelisse perekonda, kes kündsid hariduspõldu.
Teise tädi kosis Kruleht, kes panustas tööstusesse
ja arendas Kundas vabrikut.
Viido isa Karl oli talunik. Uuetoa talus oli koguni kaks traktorit
ja ka Viido õppis traktoristiks. Peale Saduküla kooli
nelja klassi läks ta Jõgevale ema juurde elama. Oli
kord poistega raudteejaamas, kui rongilt tuli maha üks mees,
uhke kauboikaabu peas ja lühikesed püksid jalas. See
kaabuga mees oli sordijaama teaduslik töötaja skautmaster
Ants Roos. Ta küsis poistelt, et noh, teil Jõgeval
skaute ei olegi? Kui ei ole, siis asutame! Parajasti juhtus mööda
minema kooliõpetaja Peeter Valge ning nii hakkas skauditegevus
arenema. Oli aasta 1934. Eesti ajal õnnestus Viido Uuedal
tõusta vanemskaudiks.
Kasulik on teada, et Eesti skaudiliikumise isa on tuntud võimlemisõpetaja
Anton Õunapuu, kes juba 1917. aastal lõi Tallinna
Reaalkoolis ja Kommertskoolis skaudirühmad. Peagi loodi ka
Tallinna Skautide Malev. Ligi 50 skauti võitles Vabadussõjas,
neist langes 9. Kahjuks oli üks neist hr Õunapuu.
Tema langemise paika rajati 1940. aasta mais üle kahe meetri
kõrgune graniidist ausammas, kuid see hävitati kommunistide
poolt sama aasta lõpus.
Skaudid on
tegusad
Iga nelja aasta järel
peetakse üleilmset laagrit ehk Jumboreed.
Eesti ajal oli suurim skautide laager Paralepas 1936. a, kuhu
tuli mujalt 1500 skauti, pluss veel 500 Eestist. Laagri lõppedes
kutsus Soome skaudijuht 50 Eesti skauti 10-päevasele reisile
Soomet vaatama. Enne Soome sõitu käidi ka president
Pätsu juures, kes toonitas, et vaadake järele, kuidas
seal Soomes on, pärast räägite, et kas oli seal
parem kui meil? Tuli välja, et meil oli siis parem kui Soomes,
meenutab hr Uueda oma skaudipõlve üht põnevamat
elamust.
Terviseid
teisest ilmast
1939. aastal oli Viido
Uueda Tallinnas sooviga lenduriks saada. President Päts oli
käinud Jõgeval ja kurtnud, et lendureid, eriti keskharidusega
lendureid, on vähe. Tehti kursused, kuhu kandideeris üle
saja poisi, aga õppima pääses 32. Üheks
õnnelikuks oli ka Viido.
Kui võim vahetus, öeldi, et need, kes komsomoli lähevad,
saadetakse töömeheks õppima. Komsomoli astus
8 poissi. Viido Uueda nende sekka ei kuulunud. Ühel kenal
päeval sadas kui välk sisse passikontroll, passid korjati
ära ja kamandati Lauluväljakule. Edasine tee viis Leningradi.
Osal poistest õnnestus põgeneda ja laevale mindi
umbes kahekümnekesi. Anti küll tunnistus kaasa, kes
nad on, kuid poistel jagus taipu ja läks korda see reetlik
paber hävitada. Välja sõitis kolm laeva, peal
kokku 2000 meest Tallinnast ja 1000 meest Pärnust. Leningradist
viidi mehed Uljanovskisse ning jagati seal kahte lehte: Kaasanisse
ja Saraatovisse. Viido kukkus Kaasanisse.
Sõjast hr Uueda rääkida ei taha. Ise mõeldi
tol ajal ses maapealses põrgus olles, et Stalin ja Hitler
oleks võinud panna omavahel rinnad kokku ja tugevuses mõõtu
võtta, aga mitte inimesi tappa!
Ülejooksmiste tõttu eestlasi ei usaldatud ja lahtisele
rindele ei võetud. Nad saadeti Velikije Luki linna piiravate
venelaste asemele. Sissepiiratud linna polnud mingit mõtet
üle joosta. Linn põles 18 päeva ning järele
jäi vaid kivihunnik. Hr Uueda ei taha ettegi kujutada pilti,
kui palju oli neid haudu, kuhu maeti 400 - 500, isegi 600 meest
korraga. Ta oli ise snaiper ja sai lõhkekuulist haavata.
Oli õnn, et sidumispunkt oli lähedal ja abi saabus
ruttu, sest sakslane hoidis tule peal ja haavatud vedelesid maas
päevi! Sanitar, kes esimesena appi tuli, sai sidumise ajal
miinipildujavalangust surma. Õnneks juhtus mööda
minema polgu autojuht, kes kiiresti abi kutsus, kuid kes hiljem
teel peastaapi villisega miini otsa sõitis. Kui hr Uueda
Irkutski haiglast Moskvasse tuli, selgus, et ta oli surnute nimekirjas!
Langenud 8. jaanuaril 1943. Veel kummastavam on fakt, et nimi
on kirjas ka Velikije Lukis langenute mälestustahvlil. Hr
Uueda meenutab, kuidas nad käisid kord Laiuse kooliga Velikije
Lukis ja poisid, nähes tahvlil tema nime, imestasid, et mida
see tähendab?
Skaut? Järelikult
spioon!
Elutee viis hr Uueda
edasi Gruusiasse, kus taheti jälle püssi alla suruda,
kuid ta keeldus. 15. mail 1947 Viido Uueda arreteeriti süüdistatuna
isamaareeturluses, sellepärast, et oli skaut. Skaut oli üleilmse
välisorganisatsiooni liige - järelikult spioon! Punarmees
teenimine ei lugenud miskit. Hr Uueda istus laagris 7 aastat ning
rehabiliteeriti 1960. Ta räägib irooniaga, kuidas ühtäkki
oli õige mees, kuidas siis taheti parteisse ja kurat teab
kuhu! Hr Uueda teatas kutsujatele, et ühe korra juba sauna
sai, enam ta ühtegi parteisse ei lähe! Ja ta on sõnapidaja
mees, kes on jäänud truuks vaid skautlusele.
Tagatipuks tehti hr Uueda ja tema isa kulakuks. Isa varjus märtsiküüditamise
eest metsa, kuid võeti kinni ja lasti maha. Uuetoa talu
elumajaga juhtunu kuulub kurioosumite valda. See veeti Jõgevale
ja asub praegu Aia tn 24.
Hr Uueda
rahastas skautlust oma säästudest
Eesti vabanedes hakkas
hr Uueda kohe Jõgevamaal skautlust taastama. 26. augustil
1993 õnnistati Jõgeva Skautide Maleva lipp, mis
oli vabariigi ilusaim. Esimene reis tehti Soome. Viimati oli hr
Uuedal skautide nimekirjas 228 poissi. Ühes Jõgeva
koolis oli skaute 86, mis oli vabariigis suurim skautide arv ühes
koolis. Saamata kuskilt fondidest toetust, pidi hr Uueda tärkavat
skautlust oma säästudest ülal pidama. Aastal 1996
sai hr Uueda skautmasteriks.
"Eestvedajaid on vajaka," tõdeb ta. Noortel on
nüüd ka palju rohkem valikuid kui neil omal ajal. Aeg
on lihtsalt edasi läinud. Nii ka skautlus.
|
|
|
