|
|
|
Endel Uiga
Sündinud 3-3-1918 Tallinnas
Lõpeanud TTÜ 1944 dipl. ins., Dr. ins. 1949
Stuttgart 1949
Töötasin insenerina elektroonika alal ja lõpetasin
oma elutöö professorina ülikoolis.
|
Mälestusi ja mõtteid
tekst: Endel Uiga
Hope, New Jersey
Praegu
on kõne all mälestusmärgid meie mitmetes armeedes
võidelnud sõjameestele. 1918. aastal Tallinnas sündinud
ja praegu USA-s elav Endel
Uiga on selle keerulise
ajastu läbi elanud.
Sellest
on nüüd 63 aastat tagasi, kui olin juunikuu lõpupäevadel
koos tuhandete noorte meestega Kadrioru näituseväljakul.
Ilm oli ilus, mürtsus vägev marsimuusika, kuid mehed
olid väga mornid. Olime punamobilisatsiooni kutsealused,
keda sadamas ootasid laevad sõiduks Leningradi. Korraga
kostis kõlarist terve hulk nimesid, keda kästi peahoone
ette rivistuda. Olin nende hulgas ja kui rivi nägin, kus
oli palju minu sõjakoolikaaslasi, teadsin, et need olid
Eesti Vabariigi reservohvitserid. Rivi ette ilmus punakomissar,
nagaan vööl, kõndis seal edasi-tagasi ja lõpuks
peatus minu ees. Küsis minult tõlgi kaudu, kas ma
tahan vabatahtlikult punaarmeesse astuda. Pidin momentaanselt
andma vastuse, millest olenes minu saatus ja võib-olla
ka elu.
Olen väga tänulik oma Tehnikaülikooli treeningule,
kus professorid meid suulistel eksamitel tihti ootamatute küsimustega
üllatasid. Leidsin perfektse vastuse, õiges tolleaegses
stiilis: “Tahan oma viimse veretilgani võidelda nende
saksa sigade vastu, kes oma kärnaste kärssadega meie
roosiaeda reostavad, kuid tahan neile kohe meie pinnal relvaga
vastu astuda. Ühelgi juhul ei taha ma oma kodumaalt ilma
vastupanuta lahkuda.”
Nägin komissari näost, et ta oli minu vastusest üllatunud.
Ta astus mõne sammu edasi ja küsis sama küsimuse
teiselt mehelt. Vastus oli sama. Siis tuli ootamatu otsus: „Minge
koju.” Punaarmee ei usaldanud meie ohvitsere koos meestega
merereisile saata.
Eesti löödi
kahte lehte
Ruttasin kiiruga läbi
näituseväljaku värava, südames rõõmutunne,
et olin seekord pääsenud, kuid ka teatud nördimus,
et olin oma sõbrad maha jätnud. Kuidagi ei osanud
arvata, et olin läbi elanud saatusliku momendi, kus eesti
mehed kahte kilda eraldati.
Rõõm ei kestnud kaua – paari päeva pärast
hakkas miilits meid kokku kutsuma, seekord vangidena, keda ootasid
raudteejaamas trellitatud loomavagunid. Kadusin koos sõbraga
põranda alla, oodates sakslaste tulemist. See kestis ligi
paar kuud, kus elu nii mõnelgi momendil rippus juuksekarva
küljes. Augusti lõpul aga astusime jälle ühiskonda,
mustad, habemes, kuid elus ja vabad.
Algas saksa okupatsioon. Naiivselt lootsime, et saame jälle
näha eesti lippu Pikal Hermannil ja võib-olla isegi
luua oma kaitseväe. Seda ei juhtunud. Okupatsiooniaeg polnud
kerge: toidust ja elutarvetest oli nappus ja peale Tallinna pommitamist
valitses paanika ja ulualuste puudus, kuid olime pääsenud
punaterrorist. Minu mobilisatsioonikaaslaste saatus viis neid
Siberi sunnitöölaagritesse, kus paljud surid nälja,
külma ja viletsate sanitaarolude tõttu. Nende ainukeseks
päästerõngaks oli eesti laskurdiviis, mille formeerimine
algas 1942. aastal.
Kodumaal loodi omakaitse-, politsei- ja piiripataljone. 1943.
aastal, kui sai selgeks, et sakslaste rünnak on takerdunud,
hakkasid meie rahva juhid eesotsas endise peaministri Uluotsaga
taotlema rahvusväeosade loomist, lootuses, et kui suurvõimud
on ära kurnatud, saame ise oma saatust määrata.
Loodi Eesti Leegion, mis võitles saksa rahvusvaheliste
väeosade relva-SS mundris. Sinna koondus vabatahtlikke, kuid
enamus värvati mobilisatsiooni kaudu. Niisiis olime olukorras,
kus eesti mehed võitlesid mõlemal poolel.
Kas või
vanakuradiga koos
Mind tabas mobilisatsioon
1944. aasta suvel ja minust sai noorte lennuväe abiteenistuslaste
hooldusohvitser. Kommunistlik terror, küüditamine ja
Tallinna pommitamine olid meeles ja olime valmis võitlema
kas või koos vanakuradi endaga, kui see võitles
kommunismi vastu. Kriitiline olukord tekkis septembris, kui rinne
Eestist tagasi tõmmati. Oli valida, kas jääda
kodumaale ja oodata punaarmee “vabastajaid” või
lahkuda koos saksa vägedega. Enamik valis kodumaalt lahkumise.
Minu sõjatee viis mind Kuramaa kotti, kus olin kuni sõja
lõpuni. Olin üks vähestest, kes sealt välja
pääses ja oma sõjatee Saksamaal briti sõjavangilaagris
lõpetas.
Nüüd olid mu näituseväljaku sõbrad
minust paremas olukorras. Nad olid kodumaal, oma rahva keskel,
mitmedki eelistatud olukorras. Kuid nad pidid kaasa elama kommunismi
terrorit, küüditamisi ja suurt venelaste sissevoolu,
mis eestluse olemasolu ohustas. Meie olime sõjavangid ja
mõneski ringkonnas vaadati meid kui sõjakurjategijaid.
Olime võõral maal, paljud puuduliku keeleoskusega,
tulevik oli tume ja lootusetu. Kuid siiski poleks me ühegi
hinna eest vahetanud oma seisundit saatusekaaslastega kodumaal.
Olime kaotajad, kuid asusime poolel, kus olid hinnatud inimõigused,
demokraatia põhimõtted ja vabadus. Püüdsime
jääda eestlasteks, toetada kodueestlasi pakkide saatmisega
ja jätkata võitlust kommunismi vastu.
Kuidas mälestada
olnut?
Kõigepealt peaksime
tunnustama ajalugu nii, nagu see oli, mitte nii, nagu võõrad
survegrupid seda meile tahavad ette kirjutada. Meie kodumaa on
sajandite vältel olnud võõraste sõjavankrite
tallermaa. Eelmine sajand ei olnud erandiks, kuid vaatamata sellele
oleme ennast jälle püsti ajanud ja elame vaba rahvana.
Meie mehed käitusid mõlemal poolel ratsionaalselt
ja tegid parimad valikud nendes olukordades, mida kuri saatus
meile tõi. Oleme sellele uhked ja mälestame neid väärikalt!
Nii pronkssõduril kui Lihula mälestusmärgil on
koht meie ajaloos.
Ja veel rohkem – oleks juba aeg luua ühine ja väärikas
mälestusmärk meie vapratele meestele. Ühel pool
võiks olla mälestuskivi nendele, kes võitlesid
punatähe, teisel pool neile, kes haakristi all. Kuid keskel
peaks lehvima sini-must-valge.
|
|
|
