|
|
Kuidas mõtestame
olnut?
Tänavusuvine action
Lihula monumendi ümber äratas nii mõnegi eestlase
letargiast üles. Mitu sammast peab surnuaialt ära viima
(või sinna tooma?), et ka ülejäänud üles
ärkaks? Maailm ei mõista meie ajalugu – aga kuidas
ta saakski, kui me ise ei mõista, kui me ise midagi ei
mäleta ega mälesta?
60 aastat tagasi hakkasid
eesti mehed venelastele Narva all vastu, et Eestis ei korduks
1940.-41. aasta kommunismijubedused. Teistega koos läksid
ka minu vanatädi pojad Enno ja Lembit Tiitum, kes said sõjas
surma, vanaisa vennapojad Evald Mägar, kel tuli hiljem põgeneda
Inglismaale, ja Ants Mägar, kes aastaid hiljem Kasahstani
kaevandustes venelasi orjas. Mille eest nad sõdisid? Loomulikult
tahtes kaitsta Eestit, oma kodu.
Venelane tuli 1944.
aastal uuesti Eestisse, et meid tappa ja küüditada.
See ON ajalugu. Miks Lihula actioni organiseerijad neid asju maailmale
ÕIGESTI ei seleta, on küsimus. Nende samade meeste-naiste
vanemad (ja ka nad ise) on harjunud käske täitma. Nii,
nagu üle poole sajandi tagasi kahel korral. Koostasid nimekirjad,
tellisid loomavagunid, korraldasid venelaste kaasabil “äravedu”,
varastasid eesti rahva vara, majapidamised, loomad. Tegid meid
puupaljaks ja mängisid venelastele kätte.
Need olid meie omad
eesti mehed-naised, kes 50 aastat eeskujulikult venelasi teenisid
ja teevad seda ka praegu Leegionärimundris eesti mehe momumendi
pidime maha võtma sellepärast, et kardame ameeriklasi,
vene mundris pronkssõdurit ei julge maha võtta sellepärast,
et kardame venelasi.
NENDE naiste-meeste järeltulijaid ja mantlipärijaid
on Toompeal veel palju. Miks? Küüditajad, hävituspataljonlased,
reeturid, kommunistid väärivad põlgust, olgu
nad ministrid või luuletajad.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
