Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 


Kuidas mõtestame olnut?

Tänavusuvine action Lihula monumendi ümber äratas nii mõnegi eestlase letargiast üles. Mitu sammast peab surnuaialt ära viima (või sinna tooma?), et ka ülejäänud üles ärkaks? Maailm ei mõista meie ajalugu – aga kuidas ta saakski, kui me ise ei mõista, kui me ise midagi ei mäleta ega mälesta?

60 aastat tagasi hakkasid eesti mehed venelastele Narva all vastu, et Eestis ei korduks 1940.-41. aasta kommunismijubedused. Teistega koos läksid ka minu vanatädi pojad Enno ja Lembit Tiitum, kes said sõjas surma, vanaisa vennapojad Evald Mägar, kel tuli hiljem põgeneda Inglismaale, ja Ants Mägar, kes aastaid hiljem Kasahstani kaevandustes venelasi orjas. Mille eest nad sõdisid? Loomulikult tahtes kaitsta Eestit, oma kodu.

Venelane tuli 1944. aastal uuesti Eestisse, et meid tappa ja küüditada. See ON ajalugu. Miks Lihula actioni organiseerijad neid asju maailmale ÕIGESTI ei seleta, on küsimus. Nende samade meeste-naiste vanemad (ja ka nad ise) on harjunud käske täitma. Nii, nagu üle poole sajandi tagasi kahel korral. Koostasid nimekirjad, tellisid loomavagunid, korraldasid venelaste kaasabil “äravedu”, varastasid eesti rahva vara, majapidamised, loomad. Tegid meid puupaljaks ja mängisid venelastele kätte.

Need olid meie omad eesti mehed-naised, kes 50 aastat eeskujulikult venelasi teenisid ja teevad seda ka praegu Leegionärimundris eesti mehe momumendi pidime maha võtma sellepärast, et kardame ameeriklasi, vene mundris pronkssõdurit ei julge maha võtta sellepärast, et kardame venelasi.
NENDE naiste-meeste järeltulijaid ja mantlipärijaid on Toompeal veel palju. Miks? Küüditajad, hävituspataljonlased, reeturid, kommunistid väärivad põlgust, olgu nad ministrid või luuletajad.

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja



 

 

kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv