|
|
|
22. september tõi Pronkssõduri
juurde kokku nn “Tallinna vabastajad”. Meenutades
sealsamas tehtud välissaadiku avaldusi, peaks olema selge,
et meie ajalugu on asunud suunama uued jõud. Foto K.
Mätik. |
Kelle ülikool, selle
ajalugu!
tekst: Jaan Tamm
Lihula monumendikriis
augustis ja sellele järgnenud septembrikuine Eesti linnade
vabastamiste/vallutamiste tähistamine näitas selgesti
puudujääke meie 20. sajandi ajaloo uurimisel ja õpetamisel.
Selle tulemusena eksisteeribki
tegelikkuses kaks ajalugu. Neist esimest õpetati meile
nõukogudeaegses koolis ja kõrgkoolis, teisest räägiti
kuni suure sulani salaja paljudes kodudes, avalikult saadi sellest
kirjutada vaid paguluses. Alles eelmise sajandi üheksakümnendate
alul võidi ka siin sellest avameelselt rääkima
ja kirjutama hakata. Kui Eesti Vabadussõja ja Molotovi-Ribbentropi
pakti ja selle tulemuste kohapealt on arvamused enam-vähem
ühesed ning vaieldakse vaid detailides ja ühe või
teise isiku rolli täpsustades, siis kaugeltki nii üksmeelsed
ei olda MRP-le eelnenud (vaikiv ajastu) või järgnenud
(baaside lepingud ja Eesti okupeerimine) sündmuste osas.
Tegelikult tuleb nendes vaidlustes ja eriti valitsuse tegevuse
kaudu ilmsiks ka kolmas ehk musta ja valge vahepealne hall ajalugu.
Kahjuks on viimane omaks võetud paljude poliitiliste jõudude
poolt, olenemata sellest, kas ollakse võimul või
opositsioonis. Kõikvõimalikes avaldustes kutsutakse
küll ajaloolasi ja eriti rahvast ajalugu selgeks rääkima,
kuid tegelikkuses sellega ei kiirustata. Selleks võib olla
mitmeid põhjusi, kuid põhirolli näib mängivat
fakt, et enamus praeguses riigikogus esindatud või kohalikul
tasandil poliitikat teinud erakondi on kujunenud olukorra tekkimisel
olnud kaasosalised. Sest ühtesid või teisi otsuseid
tehes (eriti enne järjekordseid valimisi) on sageli lähtutud
mitte ajaloost, vaid võimule saamise või võimule
jäämise huvidest.
Eriti drastilisel kujul tuleb see ilmsiks suhtumises mitmesugustesse
monumentidesse. Parimal juhul kutsutakse üles lepitusmonumente
rajama, halvimal juhul püstitatakse monumente aga iseendale
või poliitilisele jõule, keda esindatakse. Eriti
ilmekalt torkab see silma Tallinnas Tõnismäel paikneva
nn Pronkssõduri puhul.
Kõigi
langenute monument
Kui 1990-ndate aastate alguseni nimetati seda ametlikult Tallinna
vabastajate monumendiks, siis 1995. a rekonstrueerimiste käigus
muutus see ühtäkki kõigi langenute monumendiks.
Sellega püüti linnavõimude poolt kahte kogukonda
näiliselt lepitada, tegelikkuses tegeldi aga 1996. a kohalikeks
valimisteks valmistumisega. Seda näitas eriti kujukalt ka
tollase linnapea Jaak Tamme eitav vastus Muinsuskaitseameti ettepanekule
monumendi teisaldamiseks. Et häälte püüdmisega
ja seetõttu ka soovimatusega ajalugu tõeselt kujutada
ei tegelenud mitte ainult Koonderakondlik valitsus, vaid ka järgnevad
riigi ja linnavõimud, näitab kolm aastat hiljem Tallinnas
toimunu. Järjekordsete kohalike valimiste eel enam isegi
ei tõstatatud rahva õiglustunnet riivavate punamonumentide
(eriti Tõnismäel paikneva) eemaldamise küsimust,
pigem vastupidi – Isamaaline valitsus läks nende kinnistamises
oma eelkäijatest kaugemale, kirjutades Tallinnas venemeelsete
ja venekeelsete parteidega koalitsiooni luues võimulepingusse
sisse punkti, mis kohustas “nende” monumente mitte puudutama.
Et poliitikute mälu on väga selektiivne, et mitte öelda:
lühike, näitab kujukalt ka Lihula järelkajas Tallinna
linnapeale Edgar Savisaarele isamaalasest erakonnaliidri Tunne
Kelami poolt esitatud küsimus: „Miks te seda Pronkssõdurit
maha ei võta?“
Ajalugu suunavad
jõud
Meenutades Lihula monumendikriisis või ka 22. septembril
Pronkssõduri juures välissaatkondade või saadikute
tehtud avaldusi, peaks olema selge, et meie ajalugu on asunud
suunama uued jõud. Kui Vene Föderatsiooni Eesti-suunaline
poliitika ei ole uus nähtus, vaid pigem jätkuks juba
tsaaririigist alates kehtinud hinnangutele ja vene rahva erilise
rolli rõhutamisele, siis paljudele tuli ootamatusena Ameerika
Ühendriikide võrdlemisi räige reageering. Tegelikkuses
pole aga midagi imestada, sest Ameerika ja nende liitlased on
ju ka varem meid hüljanud. Eelkõige neid mehi, kes
ameeriklaste ja brittide ootuses tõmbasidki selga selle
mundri, mida Lihula monumendil rahvusvaheliselt nii üksmeelselt
tauniti. Ja valitsus tegutses truualamlikult, pimeduse varjus,
samade meetoditega kui nõukogulikud okupatsioonivõimud
isamaalisi monumente eemaldades aastakümneid tagasi.
Siit kerkib tahes või tahtmata küsimus – kui
palju sellisel väikesel riigil nagu Eesti ja tema rahval
üldse on õigust oma ajaloole? Tõsi, ajalugu
ennast ei saa meilt keegi ära võtta, küll aga
saab seda erinevalt kirja panna. Ajaloo kirjutamise ja võltsimise
kogemus on meil nõukogude ajast olemas. Meenutame või
NLKP XX kongressi paljastusi isikukultuse kohta ning mõnevõrra
hiljem kogu seda perioodi käsitleva ainese ärakorjamist
raamatukogude avariiulitelt.
Kas kõik
kordub?
Kas midagi taolist võib juhtuda ka tänases Eesti Vabariigis?
Terve mõistus näib jaatava vastuse andmisele vastu
tõrkuvat. Ikkagi 21. sajand ja Eesti ju ka Euroopa Liidu
liige. Taolise kartuse võiks ju ajaloo prügikasti
kuuluvaks lugeda, kuid kummalisel kombel ongi ajaloo üks
omadusi see, et teatud asjad-sündmused-suundumused kipuvad
korduma. Seda eriti suurtes süsteemides, kuhu Eesti nüüd
NATO ja Euroopa Liidu kaudu kahtlemata kuulub. Et meie praegused
juhid tahavad kindlasti olla võitjate poolel, näitas
kujukalt Eesti ülikiire ühinemine Iraagi vastase koalitsiooniga.
Ka ajaloos on kaks suunda – üks võitjate, teine
kaotajate oma. Võitjate ajaloo klassikaliseks näiteks
on kaugemast ajaloost Siberi vallutamine ja Ameerika koloniseerimine
valge inimese poolt. Selle lähinäiteks ja Eesti ajalugu
eriti tugevalt mõjutavaks see, mida kirjutati Nürnbergi
protsessil 1945-46. Seal tehtud otsustega on opereeritud juba
üle 50 aasta. Ometi on ajaloost teada ja nüüd ka
võitjate poolt omaks võetud, et mitmed sakslaste
kraesse aetud kuritööd (Hatõnis toimunud Poola
ohvitseride massihukkamised, Narva ja Tallinna pommitamised jms)
olid Vene poole osavad fabritseeringud. Et aga riigiõiguslikes
küsimustes püütakse veel ka 60 aastat hiljem mõningaid
asju Nürnbergi otsustele tuginedes seletada, nagu tegid seda
noored õigusajaloolased Eesti Vabariigi 85. aastapäevale
pühendatud ajalookonverentsil Rahvusraamatukogus, näitab
ajaloolise hariduse tõsist puudujääki meie kõrgkoolides.
Seda ei korva enese täiendamine välismaal, kuhu nüüd
üha enam kiputakse. Eesti ajalooga peaks tegelema ennekõike
ikkagi Eestis, alles siis mujal.
Igal oma
ajalugu
Millist ajalugu tänastes kõrgkoolides õpetatakse,
on tegelikult teadmata. Seda ei peegelda ka ministeeriumi poolt
kinnitatavad õppekavad. Kui vanema perioodi osas peaks
asi enam-vähem selge olema, siis tõsist muret teeb
lähiajaloo valgustamine. Kas me käsitleme vaikivat ajastut
läbi M. Ilmjärve ja M. Turtola prisma või tutvustame
seda isamaalastest kursusekaaslaste L.Vahtre ja M. Laari kirjapandu
kaudu? Kas vaatleme kõiki Saksa sõjaväes võidelnud
eestlasi kui natslikke kurjategijaid või Eesti vabaduse
eest võitlejaid?
Kas me näeme Pronkssõduris meie ajaloolist traagikat,
kus vend võitles olude sunnil venna vastu, või koguni
Eesti Korpuse võitlejat, kes kiirrünnakuga Tallinna
vallutades püüdis siinseid elanikke säästa
koledustest, mis tabasid sadu linnu ja miljoneid inimesi vallutatud
aladel, on teadmata. Need vähesed, kes ajaloolastena on püüdnud
ka teisi tahke näidata (Ilmjärv, Turtola) on kas peaaegu
et lintšitud või siis kõrvaldatud ajaloo kirjutamiselt
(K. Arjakas).
Kummaline tundub ajal, kus majanduses jutlustatakse liberalismi
ja täielikku vabadust ning mitmekesisust, mitmete valitsusringkondade
nõue ajaloo õpetamise kontsentreerimiseks vaid ühte
kohta – Tartusse. Äärmisel juhul ollakse nõus
Tallinnasse jätma õpetajate ettevalmistamise. Nagu
polekski õpetajad meie maailmapildi esmased kujundajad.
Kui tehnokraatide ja reaalala inimeste poolelt võiks veel
taolist nõudmist mõista (2 + 2 on ikka 4), siis
humanitaaria kohapealt on see nonsenss. Ei kirjuta ju kaks meest
koos mitte ilmtingimata paremat raamatud kui samad mehed eraldi
ja erinevates linnades ajalugu uurides ja üliõpilasi
õpetades. Kas ei kuma taolisest nõudmisest mitte
läbi taotlus ka ajaloo kui teaduse monopoliseerimiseks. Oleks
ju äärmiselt lihtne õpetada vaid seda, mida peetakse
õigeks Washingtonis, Brüsselis või Moskvas.
Uus trend
Euroopas
Esimesed märgid ühtlustatud ajalookäsitlusest näivad
Euroopas juba olevat. Kuluaarivestlustes on mitmed Eesti kõrgkoolide
ajalooalaseid õppekavu ja meie originaalõpikuid
hinnanud väliseksperdid soovitanud sisse viia lõike
teiste rahvaste (eelkõige juudi rahva) osast Eesti ajaloos.
Kui II maailmasõja ajaloo puhul võiks taolist soovitust
veel mõista (ikkagi 10 000 hukatut), siis eriti kummaline
tundub taoline soov keskaega silmas pidades (on ju 13.-16.saj
I poolest teada vaid mõni üksik juudi rahvuse esindaja
Eestis). Ometi pidavat see hindajate arvates olema praegu Euroopas
uus trend.
Minul isiklikult pole juudirahvusest inimeste vastu midagi, oma
kunagist viit juudisoost klassikaaslast silmas pidades vastupidi.
Ometi ei tahaks kuidagi nõustuda, et osava lobbytöö
tulemusena nõuab USA saatkond meilt holokaustipäeva
tähistamist ning valitsus ruttab seda ka kohe tegema. Samas
on meie oma rahva massimõrvade või kultuurigenotsiidiga
seotud sündmused senini ilma erilise riigipoolse tähelepanuta.
Ka Ameerika-Eesti kultuurivahetuse leping, mille kultuuriminister
U. Paet USA esindajatega alla kirjutas, on lõpuks taandunud
vaid viiele juutide hukkamispaiga tähistamisele. Ei sõnagi
sellest, kuidas Ameerika riik eestlaste pärandi eest Ameerikas
hoolitseb või hoolitseda võiks. Oli see ju 1998.
aastal alanud läbirääkimiste esmane eesmärk.
Kui kultuur tehakse poliitika tööriistaks, võib
ka esialgne idee tundmatuseni muutuda.
Valmis tõdesid ei ole. See kehtib ka ajaloo ja selle uurimise
kohta. Eelkõige peaks need selguma vaadete ja mõtete
pluralismis, ajaloole annab oma lõpliku hinnangu ikka rahvas.
|
|
|
