|
|
|
Tornikella helin kõlab
taas…
|
Hinged kohtusid Rohuneemel
tekst: m-m. koppel
20. augusti kaunis
suveõhtu oli Rohuneeme kalmistul tunnistajaks, kuidas kahe
eesti mehe ideest kujunes kogu küla pidu. Noorte tantsijate
poolt esitati “Lugu Rohuneeme kabeli tornikellast”.
Etenduse kulminatsiooniks oli Vladimiri vanglast kindral J. Laidoneri
kalmult toodud mulla pühitsemine ja matmine Siselinna Kalmistule
oma naise ja poja kõrvale.
Ürituse matroon
pr Mari-Ann Kelam: “Noorte tantsijate suvelaagri ühisetendus
paneb meid mõtlema, et oleme igaüks suure väärtusega
osa põlvkondade igaveses edasiliikumises. Kui Rohuneeme
kabeli tornikell taas heliseb, on see äratuskell, et virguksime
elama neile väärtustele, mis mõtestasid meie
eelkäijate elu ning muutsid selle väärikaks ning
lootusrikkaks.”
Kuidas kõik
algas?
Aga algas sellest, kui
Viimsi keskkooli käsitööõpetaja Sulev Ennomäe
ja tuntud rahvatantsuguru Maido Saar kord kohvikus viinapitsi
taga istusid ja arutasid.
Ideegeneraator Sulev Ennomäe: “Hakkasin rääkima,
et kuule, Maido, teeme ühe ürituse Rohuneeme kalmistul.
On võimalik välja mõelda? Maido ütles,
et oi, on küll! Ja pakkus välja idee ajada tohutu hulk
tantsijaid üle vabariigi kokku ja teha tantsuüritus,
milles maapealsed ja maa-alused hinged kokku saavad. Hiljem arutas
Maido asja kooli huvijuhi Külli Talmariga. Siis jõuti
Laidoneri muuseumisse Irene Lääneni, kes ütles,
et oo, meil tuleb ju Laidoneri sünnipäev! Algul plaaniti,
et esimene osa tuleb Laidoneri mõisas ja suvel teine pool
siin. Aga seal läks asi väga pidulikuks ning mõtlesime,
et kuidas sa enam teist korda Laidonerist teed. Siis plahvatas
minu abikaasa Merike välja idee teha lugu kirikukella taassünnist,
kui kirik valmis saab. Et kirikukell tuleb siia tagasi ja nüüd
ta tuligi päriselt tagasi.”
60 aastat
peidus olnud tornikella helin taastas katkenud elu
Enne kui rääkida
tornikella peitmise ja taasleidmise lugu, ei saa mööda
tõigast, et kabeli taastustööde kuldsete kätega
meistrimeesteks on seesama Sulev Ennomäe koos naabrimehega.
Olles juba paar aastat kalmistuvahina töötanud, tuli
Sulevil mõte, et peaks selle vana, 112 aastat tagasi pühitsetud
Jaakobi kiriku korda tegema, sest rahvale on seda vaja. Sulev
Ennomäe kui meistri tähetunniks on kirikule uue katuse
ja torni ehitamine, mis hävitati peale II maailmasõda.
Tema käte vahelt on läbi käinud tuhanded katusesindlid,
mis kasteti ühekaupa kuuma tõrvapütti immutamiseks
ning seejärel katusesarika roovile kinni löödi.
Kirik on puidust nagu vanastigi, kuid torn, aknad ja uksed on
teistmoodi. Otsa on ehitatud käärkamber ja ette katusealune,
kuhu vihmase ilmaga varjule minna. Kirikusse mahub 60 inimest
ja laulukoor saab minna rõdule. Järgmisteks jõuludeks
peaks kirik ka seest valmis olema. Küsimusele, kas Sulev
arvas seda päratut tööd tegema hakates, et tal
on jõudu, mis tähed taevast alla toob, kõlas
läbi muheda naeru vastuseks: “Ikka, ikka, kuidas muidu.
Kui seda poleks olnud, ei oleks hakanud tegemagi ju.”
Sulev Ennomäe teab pajatada ka tornikella peitmise ning taasleidmise
loo ja teeb seda vanarahva sõnadega: “Pärast
sõda lõhuti kirikut. Venelased lammutasid, sest
kuskile oli vaja ehitusmaterjali. Sel ajal kui seda lõhuti
ja koormatega kaupa Leppneeme poole viidi, tulnud kohalik mees
Leo Kuusik vaatama, mida siin tehakse. Ta sattus kiriku juurde
hetkel, kui parasjagu oli koormatega just mindud. Vaadanud ringi
ning näinud tornikella lauahunnikute vahel. Võttis
tornikella kaasa ja hopsti kodu poole minema. See kell seisiski
tal kodus ja loomulikult ei poetatud tol ajal sellest kusagil
sõnapoegagi. Peale tema surma hoidsid sugulased seda edasi.
Kui kirik väljastpoolt valmis hakkas saama, rääkisin
siin ühele naisele, et pean minema Tallinnasse kirikukella
vaatama. Oli kinni pandud üks rootsiaegne, mis sobiks siia
ära tuua, kuid maksab teine ka palju. Too naine vastas, et
oot-oot, ma olen kuulnud, et kell võib isegi siin külas
olla. Ja tuli välja, et see proua, Laine Kleesment, oligi
ise sealt perest, kus kella varjati. Nii ta välja tuligi.
Lasime 60 aastat peidus hoitud tornikella korda teha ning ilusa
kõlaga kell sai torni pandud kaks päeva enne etendust.”
|
EV Moskva suursaatkonna minister-nõunik
Jüri Arusoo Vladimiri linna kalmistul Laidoneri haualt
mulda võtmas. Foto: Laidoneri muuseumi fotokogust
25. juulil käisid Vladimiri kalmistul
Eesti saatkonna minister-nõunik Jüri Arusoo
ja II sekretär Vahur Soosaar, kes võtsid Viimsi
vallavalitsuse ja kindral Johan Laidoneri Seltsi palvel
matusepaigast mulda ning toimetasid selle Eestisse. Läbi
kahe etenduse ja kiriku ehitamise täitus ka Laidoneri
soov, tõsi küll, sümboolselt, saada maetud
oma naise ja poja kõrvale.
|
Esmakordselt
Rohuneeme ajaloos oli koos üle tuhande inimese
20. augusti õhtuks
kella poole üheksaks planeeritud etendus hilines, sest rahvast
muudkui vooris ja vooris. Prominente oli vähe, aga lihtsate
inimeste osavõtt oli niivõrd suur, et kõik
ümbruskaudsed ja kaugemadki tänavad olid autosid tuubil
täis. Viimsi kooliteatri, tantsulaagri tantsijate, Laidoneri
Muuseumi ja Seltsi ning vallavalitsuse ja ettevõtjate ühistegevusest,
kabeli ja tornikella õnnistamisest ning Laidoneri kalmumulla
pühitsemisest oli saanud sündmus, mis puudutas kõiki
viimsilasi ja millest keegi ei saanud mööda minna. Muidu
skeptilised noored tulid juba ettevalmistuste ajal vaatama, kas
on võimalik millegagi aidata. Etenduse õhtul täitusid
noortega kõik aiaveered, kes tuli osa saama, kes sõpradele
kaasa elama.
Nagu öeldud, oli etenduse kandvaks ideeks hingede kokkusaamine.
Lavastaja Külli Talmar ja Sulev Ennomäe leidsid terve
hulga Viimsi inimesi, kes olid nõus oma mõtteid
avaldama. Läbi näitlejate suude rääkisid nii
need, kes siin elasid kui need, kes siin elavad. Tornikell ajas
näitleja Toomas Lõhmuste häälega nende hingedega
juttu ja rääkis elust nii, nagu tema seda näeb.
Kujundlikult öeldes toimus dialoog eilse ja tänase,
mineviku ja oleviku vahel, mis viis noored tagasi tornikella aegadesse.
Katkenud side sai uuesti taastatud.
Emotsionaalsust lisas 400 küünla valgus. Igal tantsijal
oli käes kaks küünalt ning õhtupimeduses
vonklesid minevikuvarjud kiriku seintel.
Laidoneri
hauale pandud muld olgu sümboliks kõigile, kelle haudu
me ei tea
Laidoneri muuseumi töötaja
Irene Lään on kandnud endas mõtet Laidoneri haualt
mulla toomisest ja Eestisse matmisest kogu aeg. Etendus andis
võimaluse see mõte teoks teha.
Mulla sängitamisel 18. septembril ütles väga ilusa
lause välisministeeriumi nõunik Artur Laast. Selle
lause mõte oli, et me ei tea siiani väga paljude meie
sõjameeste haudu. See muld, mille me paneme Laidoneri hauale,
olgu sümboliks kõigile neile, kelle haudu me ei tea.
Pehmelt öeldes seda kummastavam on projektijuhi sõnul
tõik, et ürituse toetamisest keeldus Kaitseministeerium.
11. augustil potsatas Ave välkpostkasti kiri Toivo Lipstokilt,
kes teatas, et ministeerium finantseerib vaid organisatsioone,
mille tegevus ja eesmärgid on sarnased Kaitseministeeriumi
valitsusala ülesannete ja prioriteetidega. Toetus oleks olnud
kasvõi see, kui ministeeriumi esindaja oleks tulnud üritust
tervitama või sõnavõtuga esinenud. Ka seda
ei tulnud. Tähendab, see et Laidoneri muld toodi kodumaale
ja sängitati Eestisse, ei kuulu selle riigiasutuse prioriteetide
hulka.
Lõpptulemusena toimus Rohuneemes tõeline vanu ja
uusi viimsilasi ühendav ühistegevus ehedas eesti vaimus.
|
Kindral Laidoneri haualt võetud
mulla urni võtab kirikuõpetaja Juhandilt üle
kindral Laidoneride suguvõsa esindaja Peeter Paemurru.
Foto: Laidoneri muuseumi fotokogust
|
|
|
|
