|
|
Mälestusamba “Au langenulie”
avamine tänavu 18. septembril. Tagareas vasakult teine
Heino Jalakas. Avinurmesse koondati 1944. a. septembris
15000-20000 eesti sõdurit, kes sinna lõksu
jäid.
|
Vabaduspäeva puhul “Malevlasele”
tekst: admiral Johan Pitka
17.02.1944
24. veebruar 1918 oli
suur pööripäev eesti rahva ajaloos. 7X100 aastat
oli möödunud eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse kustumisest,
kui saabus moment, kus ta võis end pilguks sirgeks ajada
ja kuulutada oma sündimiseõiguse maksmapanemist. Ta
kasutas seda momenti ja kuulutas end vabaks, iseseisvaks rahvaks
ja riigiks. Rohkem polnud sel momendil võimalik teha. Kuis
11. novembri ööst 1918 algas vabaduse ja iseseisvuse
teostamine, kui põranda alt ilmus “Eesti Kaitse-Liit”
ja osalises koosseisus asus tegevusse “Ajutine Valitsus”,
millele järgnes Vabadussõda – Eesti rahva võitlus
elu ja surma peale. Ettevalmistatud ja varustatud kaitseväeta
tuli pikast maailmasõjast kurnatud ja paljaks laastatud
miljonilisel rahval astuda võitlusse 170 korda suurema
rahvastemassiga. Eesti rahvas võitles ja võitis
omale vabaduse ja iseseisvuse.
Kiirelt kosus ta saadud
haavadest ja näitas maailmale oma elujõudu, sini-must-valget
lippu tutvustasid meie visad ja sitked sportlased lasketiirudel
ja staadionitel; meie kunstnikud ja teadusemehed ei hoidnud oma
küünlaid vaka all, vaid näitasid maailma kultuurrahvastele,
et teadus ja kunst pole ainult suurte rahvaste monopol.
Kõigeks selleks
oli antud aega ainult 7x3 aastat, sest jälle mattis metsik
vägivald eesti rahva – jälle veeres põrgulik
sõjavanker tema geograafiliselt õnnetult valitud
maal ja selle veriste rataste all hävines suur osa eesti
rahvast ja pea kõik rahvuslised varad, kuid kõigest
hoolimata pole eesti rahva tulevik veel mitte ära lõigatud.
Eesti rahvas püsib niikaua kui ta ennast sellena tunnistab
ja kinni peab oma maast.
Rahval, samuti kui üksikul
isikul on vabadus ennast hävitada enne oma elutsükli
lõppu, kuid see on looduseseaduse rikkumine ja kuritegu,
millel on rasked järeldused. Pessimism on endahävituse
suuremaks teguriks, kuid optimism elualalhoidmise aluseks. Seepärast
hoidugem muutumast enesetapjaiks pessimismi survel. Unustagem
oma isiklikud huvid, kui kaalul on oma rahva olemasolu küsimus,
sest ainult isiklike huvide unustamisega võidakse saavutada
häid tulemusi oma ülesannetes rahva ja riigi kaitsmise
ja ülesehituse alal. Selleks kindlat tahet ja raugemata jõudu
kõigile eesti rahva poegadele ja tütardele eriti sellel
raskel ajajärgul.
|
