Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 


“Oi, oi oinalugu…”

tekst: Olaf Imelik

Venemaa on oma poliitilise lüüasaamise pärast meie peale pahane ja kättemaksuks selle eest, et me oma tublidusega EL ja NATO liikmeks saime, norib nüüd meie kallal nagu jonnakas kiusupunn.

Nii saab Venemaa propagandarünnakust aru meie “kange ja sihikindel”, omaalgatuslikult Euroopa Nõukogu peasekretäriks kandideerinud, jutukas välisminister, kelle olemasolu Euroopa Nõukogus õigustavat juba seegi, kuidas Nõukogu vanahärrad tema möödumisel talle järele vaatavad.


Ennast ajakirjanduses lambalembelisena tutvustav, värvifotodel oinaid kallistav välisminister väidab küll, et ta pole naiivne (Arter nr.6 2004), kuid ega see vene propagandarünnaku seletus tema poolt varem lubatud “uuest” venepoliitikastki palju maha jää. Ja kui mitte naiivseks, kuidas siis tuleks nimetada optimistlikult tagurpidi arusaamist sellest, et Venemaa “rahvusvahelistel foorumitel tehtud avaldused võitluse vajadusest… rahvusliku sallimatusega /näitavad/, et Moskvaski on aru saadud, kust nende king kõige rohkem pigistab.” Ja et üldse hakkab Moskva loodetavasti oma rumalusest aru saama, milles teda muidugi aitaksid “kõrgetasemelised poliitilised dialoogid” meie välisministriga (Kristiina Ojuland: “Kuidas edasi Venemaaga?” EPL 4. august 04) Ega diplomaatiaga eriti hiilga ka meie meelekindluse kinnitamine, kui terroristid meile naha vahele peaksid kippuma. Soengu kohale sobiks aga suurepäraselt oreool surmapõlgavast “ministritasemel visiidist Iraaki” (PM. 6.august 04).

Kas meie lugupeetud välisminister tõesti arvab, et meid EL-i ja NATO liikmeks oleks võetud, kui see Venemaale nii väga vastukarva oleks olnud? Venemaa nägi ju väga hästi, et väljakujunenud olukorras oli selline järeleandmine talle kõige kasulikum. Et ebameeldivate külgede kõrval pakub meie neisse organisatsioonidesse kuulumine talle meiega vägikaika vedamisel ka uusi ja väga võimsaid võimalusi. Seni oli meie peos hoidmise põhiliseks võtteks kas vanemate, väärtegude või varanduse kaudu Venemaaga seotud meeste-naiste andeka propaganda abil juhtpositsioonidele upitamine meie vabariigi ulatuses. Nüüd saab neid aga siit kaudu sokutada ka üleeuroopalistesse ja globaalsetesse struktuuridesse. Nii tore oli ju kuulda, kui juba Europarlamendi avamise päeval Läti venelaste europarlamendi saadik Läti vene koolilaste piketti Strassbourgis heaks kiitis (PM 23.juuli 04)! Ja mis saab Venemaale veel südant soojendavam olla, kui see, et meie esindaja tema laimule küll kombekalt vastu punnib, kuid siiski leiab, et Venemaal on õigus (vt. Jaak Allik “Äkki valiks oma mängu” PM 16.juuli 04)?

Kas need uued võimalused venelasele tulu toovad või mitte, oleneb meie diplomaatide tahtest ja mõistusest. Eelduseks on, et nad oleksid meie rahvusvabariigi säilimisest huvitatud ja vähemalt sama sihikindlad, nagu Venemaa huvide eest seisjad. Määgida, et oleme laimu vastu võimetud, et Venemaa, kuid ka EL parlamendi parteiliste fraktsioonide sammud on “ettearvamatud”, on samaväärslt rumal kui ohtlik. Selleks meil diplomaadid ju ongi, et neid samme ette arvata ja omapoolseid preventiivseid samme astuda! Kas tõesti on venelase propagandarünnakuid nii raske ette aimata? Need toimuvad ju täiesti kindla skeemi järgi.

Kuigi süüdistused on absurdsed, ei pruugi eemalseisja seda alati taibata. Vastuvaidlematult on õigus meie peaministril, et me ei tohi Venemaa laimukampaania vastu võitlemiseks valida infosõja vormi, et meie asi pole tõestada, et me pole kaamelid (PM 23. juuli 04). Päris vait me aga olla ka ei või. Kas meil poleks õigem rääkida neist “ettearvatamatu” laimu bukettidest ja nende eesmärgist juba enne, kui Kreml neid oma rämedalt kõmiseva ruuporiga üle ilma räuskab? Süüdlaslik eneseõigustamine ja virisemine ei vii kuskile. Kui palju aitab oma häda võõrale kaebamine, näitab habemega anekdoot: “Kuidas käsi käib?” “Väga räbalasti. Naine jooksis ära, lapsed on haiged, töölt sain lahti, maja põles maha…” “Hahahahaa! Tore!” – patsutus seljale ja küsija sammub järgmise külalise juurde.

Nii see selles ebaõiglases maailmas kord juba on, et poolehoiu pälvib tugev, aga mitte nõrk, kes karjub, kui teda lüüakse. Aga ka siira kaastunde varjatud saatjaks on üleolek ja isegi põlgus. Kuid kõik need süüdistused, mida Venemaa meie vastu kasutab, on ju naeruväärsed. Seetõttu saab neile ainuõigeks reaktsiooniks olla ainult naer! Meie diplomaadil peab jätkuma nii palju intelligentsust ja huumori meelt, et nende alusetute süüdistuste kuuljaid naerma panna. Väljanaerdud laimaja on aga ise oma laimu ohvriks langenud. Sõpru võidetakse naerdes, mitte nuttes!

Vaatamata sellele, kuidas mõni kõigist targem reporter või poliitik seda kommenteerib, pole ju selle jälle lahvatanud “ootamatu” propagandarünnaku puhul sugugi tegemist mingisuguse kiusu vedamisega. Kes poliitikas näeb viha ja vaenu, sõprust ja ustavust, see pole poliitik, vaid poliitika ohvriks langenud lollpea. Poliitikal on üksainukene sisu ja siht – omakasu. Venemaa poliitilika töötab nagu kellavärk ja meie vastu suunatud rünnakud, näigu need nii absurdsed kui tahes, on väga hästi läbimõeldud ja täidavad oma otstarbe suurepäraselt. Ei mõtle ju neist hädakella löövatest vene poliitikutest ükski, et venelastele Eestis või Lätis liiga tehakse ja et neil siin halb on elada. Siia koloniseeritud lihttööliste massi kõrval, keda võib küll ähvardada töötus, kellele aga sel puhul töötu abiraha maksame muidugi meie, moodustavad meie maal ka kõige jõukama elanikkonna kihi siia koloniseeritud venelased ja oligarhe leidub nende hulgas vist veel rohkem, kui kõike unustava innuga Venemaaga äri ajavate eestlaste hulgas.

Pahaks panna pole meil neile, lakkamatult oma joru ajavatele Venemaa poliitikutele aga midagi. Poliitika on poliitika ja kui nende asemel oleksime meie, ei jätaks ka meie seda siia koloniseeritud, väga mitmest aspektist paljulubavat segaseltskonda oma poliitilise tööriistana ärakasutamast.

Kas poleks õigem Euroopaga suhtlema saata tõsiselt võetav ja asjatundlikult meie huvisid kaitsev inimene.

Raskem on meil leppida meie omaaegsete tippkommunistide järeltulijatega. Muidugi ei vastuta lapsed oma vanemate pattude eest. Kuid nii mõnedki neist on oma vanemate tõekspidamistele truuks jäänud, peavad nende ideaale pühaks ja jätkavad nende pooleli jäänud tegusid. Meile räpasena tunduvaid sihte rahvusliku retoorika taha peites – ja tänu oma mõttekaaslaste oskuslikult läbiviidud propagandale – on neist nii mõnedki meie parlamenti sattunud. Olgu pealegi – demokraatia demokraatiaks. Kuid kas pole lausa tulega mängimine saata rahvusvahelistele foorumitele meid esindama nende lapsi, kes meid karu lõugade vahele lükkasid? Miks oli vaja just nende seast valida OSCE Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juht? Eespool märgitud Jaak Alliku artikkel räägib ise enda eest: imestuse kõrval, et venelane meid jälle ründab, leiab ta, et peaksime siin elavate venelaste kiusamise järgi jätma! Sellega ta ju võimendab venelase demagoogiat, et meil siia koloniseeritutele liiga tehakse!

Mis seal parata – eks lastetuba annab ennast ka vanas eas tunda. Muidugi on juba ammu unustusehõlma langenud ka tema õekese – palju ülistatud poliitika autoriteedi, meie ajakirjanduse “matriarhi”, omaaegse kodakondsuse nullvariandi taotleja – kümne aasta tagused sõnavõtud välismaal, kus ta vend Jaagu kombel venelaste süüdistusi ja nõudmisi õigustas. Solidaarsust oma vanematele võib välja lugeda ka tema mõni päev peale vennakest avaldatud artiklist (Marju Lauristin “Parem- ja vasakpoolsus kui stiil” EPL 19. juuli 04), kus ta oma mõttekaaslaste eeskujul valitsuse paati püüab kõigutada ja mannetu osavõtuprotsendiga eurovalimisi Res Publicale umbusaldusavalduseks keerata.

Ei saagi päris täpselt aru, miks see Res Publica “uus poliitika” meedial nii hammaste vahel on. Sipleb ju see “äraostmatute” vilumatu tuumik oma ülimalt pikaaegsete vilumustega koalitsioonipartnerite –“rahvusvahelise mehe” Kallase Reformipartei ja praeguse presidendi paika pannud Rahvapartei – “vanamoodi poliitika” tangide vahel, peab aga vastust andma ka nendest parteidest pärit ministrite viltulöömiste eest.

Kui me ei saa pahaks panna seda propagandakära, mida venelane oma huvides meie vastu idast, läänest ja ka siitsamast teeb, siis seda peaksime küll pahaks panema, kuidas meie ise sellele kaasa aitame. Kes rumalusest, kes hirmust, kes omakasust. Kui valitsuse tegemistel vähegi isamaalist hõngu küljes on, saab ta nii vasemalt kui paremalt, nii et lajatab. Küll on valitsus alati teinud kõik selleks, et meie põllumajandust ja muud majandust põhja lasta, haridust ja üldse kõiki asju korraldada nii, et meil võimalikult halb elada oleks. Eks see kriitikata kriitika on kellelegi kasulik. Aga kellele? Selleks propaganda ju ongi, et üks selle peale sisse kukuks ja teine sellest kasu saaks. Aga kes? Eriti kergesti kukume sisse muidugi meie, kes me oleme harjunud rusikapropagandaga ega saa aru, kui seda siidkinnastes tehakse.

Kus on aga mõistus, kui meie meedia on järjest üllatunud ja ehmatanud, kui “juba paranema hakanud suhete” foonil idast uus “ootamatu” rünnak tuleb! Ikka veel ei saa see rumal Venemaa aru, kui tublid me oleme, kui sõnakuulelikult me kõiki tema ükskõik kust kaudu esitatud nõudmisi täidame ja kui hea siin venelastel elada on. Kõiki neid hädaldamisi, ootamatusi ja eneseõigustusi lugedes saab üha selgemaks, et kedagi lollitatakse. Raske on aga aru saada kes keda? Kas lasevad meie poliitikud ja ajakirjandus Venemaal ennast lollitada või lollitavad meie poliitikuid ajakirjandust või ajakirjandus meid? Või on see üksteise lollitamine üheks totaalseks lollitamiseks “lõimunud”?

Kui aga meie diplomaat peab Venemaa meie uuesti allaneelamisele suunatud sihikindlat tegevust vaid vihaseks jonniks, mida keegi tõsiselt ei võta ja arvab, et kõik see laim, mida Venemaa meile koloniseeritud venelaste kiusamisest ja võimatult halvast olukorrast ikka ja jälle pasundab, on ainult meie näägutamine, siis kerkib küsimus, kas poleks õigem selline poliitik rutem kui muidu koju kutsuda.ja Euroopaga suhtlema saata keegi tõsiselt võetav, olukorras orienteeruv ja asjatundlikult meie huvisid kaitsev inimene. Väga raske on aru saada, millised just välisministeeriumiga seotud parteilised (äri?)huvid on Reformierakonnale tähtsamad, kui rahvuslikud huvid, et ta vaatamata ilmsele küündimatusele seda ministeeriumit enda käes peab hoidma. Kui koalitsioonivalitsuses ministri kohad parteide vahel nii apteegikaalu täpsusega ära on jaotatud, Reformierakond enda ridadest aga kedagi sobivamat välisministriks ei leia, siis vahetagu ometi kohad ümber ja võtku asemele kas või põllumajandusministri koht, kus oinastega on palju rohkem tegemist kui Euroopa Nõukogus.

Et meid EL-i või NATO-sse võeti selleks, et meid kaitsta, on must huumor. Venemaa saab sellest väga hästi aru – meie kahjuks ikka veel mitte – et sõpru on meil ainult seni, kuni meist on kellelegi kasu. Milline see kasu aga on? Et EL-il on vaja meie keelt või kultuuri, on ainult mõnede meie naiivsete filantroopide soovunelm. Et NATO-le on vaja meie mõnekümne mehelist hästi väljaõpetatud üksust, on mõttetus. Kes meie uutest liitlastest ei tahaks aga olla hea sõber suure ja vaeselt rikkaVenemaaga, tükikest tema piiritust turust oma kaaslaste eest ära napsata ja selle nimel kas või vanakuradi vanaemaga tantsu lüüa! Meie diplomaatide ülesanne on aga meie habrastele sõpradele selgeks teha, et mõne magusa suutäie eest Baltikumi laval toimuvale kasatšoki vehkimisele plaksutamine, tšaštuškade kannatlik ärakuulamine ja oma torupilliga kaasa törtsutamine läheb maksma rohkem, kui see maiuspala väärt on. Et meie julgeolek on ka nende julgeolek. Ja et seetõttu pole sugugi kindel, kellel on kellest rohkem kasu, kas Baltikumil EL-ist ja NATO-st või hoopiski vastupidi.

Head sõbrad on need, kellel on ühised huvid. Kindlad sõbrad aga need, kellel on ühised ohud.

Pole kahtlust, et EL raamides peab meil olema tihe kontakt oma ülemere naabritega, Skandinaavia riikidega. Mitte sugugi vähem tähtis pole aga tihe koostöö meie naabritega-saatusekaaslastega siinpool merd – Lätiga ja Leeduga. Meie koostöö nendega on meie idanaabrile alati vastukarva olnud ja on seda muidugi ka nüüd. Võib-olla tänu temale on meie informeeritus Läti-Leedu poliitilistest jõududest äärmiselt pealiskaudne. Arvata võib, et need on sama amorfsed nagu meilgi ja väga tõenäoselt ei tea ka nemad ise kuigi hästi, kes on oma ja kes on võõras. Meie teame küll presidendiskandaalist Leedus, aga kas seal kõrvaldati Venemaaga kokkumängija või oli see venelase provokatsioon rahvuslase kõrvaldamiseks? Teame ka, kui Lätis asendub ühe partei valitsus teisega, kuid kas see on võit Lätile või tema idanaabrile, jääb meile teadmata.

Kui aga tahame, et Baltikumi idapoliitika oleks sisukam, kui meie parlamendi väliskomisjoni esimehe poolt soovitatud “Venemaa hõlvamise* (!!)uus sisu” (Marko Mihkelson “Eesti vajab Venemaa-strateegiat”, PM 22. juuli 04), vaid selline, et meie idanaaber meid tõsiselt võtaks ja meie nõudmisi arvestaks, peame paratamatult selle poliitika väljatöötama ja sellega esinema kolmekesi koos ja mitte tal laskma meid üksteise vastu välja mängida. Seetõttu – mis toimub Läti-Leedu poliitilisel areenil, on meile sama tähtis kui see, mis toimub meil kodus. Ja vastupidi.

Et Läti ja Leedu meiega presidendi tasemel praegu usalduslikku suhet ei leia, on mõistetav. Ega see koalitsioonivalitsuste tasemelgi kuigi kerge pole. Kuid välisministeeriumi tasemel, olgu see kerge või raske, on see möödapääsmatu. Meie välisministrite tegevus peab olema täpselt koordineeritud ega tohi kahjustada Baltikumi mainet. Selleks peame aga olema täpselt informeeritud sellest, kes juhib Läti ja kes juhib Leedu välispoliitikat. Peame teadma millised on välisministri vaated, taotlused ja võimed, kas tema jutul on kaalu või koosneb see ainult päheõpitud käibefraasidest. Sama peavad teadma nemad ka meie kohta.

Kui see “kolmainus” koosneb tarkadest ja usaldatavatest meestest-naistest, kõrgel tasemel poliitikutest, siis ei pruugi me Venemaa ega kellegi teise “ettearvamatute” sammude pärast muret tunda.

* * *
*hõlvama – midagi uut ja suurt kasulikuks ja omaseks tegema, enda kasuks rakendama /ÕS 1999


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv