|
|
|
Heino Noor ettekannet pidamas.
|
Saatuseaastal 1939 Haapsalus
tekst: heino noor
Eesti
koolinoorte nõukogudevastane vabadusvõitlus sai
alguse juba 1939. a sügisel, kui Eesti oli veel nime poolest
iseseisev, aga elas juba punavägede kohaloleku tingimustes.
Käesolevas kirjutises meenutab õpilasvabadusvõitleja,
arstiteadlasena tuntud Heino
Noor vastupanuliikumist
Haapsalus.
Teine maailmasõda
oli Esimese maailmasõja ebaõiglaselt lõpetanud
Versaille´ rahu tagajärg. 1930-ndate aastate koolinoortena
tundsime, et kaunikõlalised hüüdlaused “Ei
iial enam sõda” või Remarque´i sõjaraamat
“Läänerindel muutusteta” ei manitsenud enam
kedagi. Teadsime ka, et Eesti iseseisvuse põhiliseks välis-
ja sisevaenlaseks on bolševism, enamlaste vägivald ja
muudki -ismide all levivad õpetused.
Olin oma kodus valitsenud Vabadussõja vaimu, kakskeelse,
kuid eestimeelse lasteaia, kogudustevahelise pühapäevakooli,
oma kooli ja skautlike isamaaliste rühmituste kasvandik.
1934. aastal Haapsalu Gümnaasiumi tulnud, sai minust juba
1939. aastal selle kooli, praeguse Wiedemanni gümnaasiumi
abiturient. Olin oma klassis noorim, sest algkooli esimese klassi
olin vahele jätnud. Selles koolis saime 1939. a kevadel hakkama
Albert Kivikase “Nimed marmortahvlil” toomisega koolilavale.
Lavastatud draamalõigud seadis püünele Vabadussõja-aegne
õpilassõdur, edasine veendunud vabadussõjalane,
kunsti- ja käsitööõpetaja Karl Karus.
Ei aimanud me siis, et sama 1939. aasta toob Eestisse enamlaste
punaväed ja komissarid. See sügis vallandas maailmapoliitiliste
sündmuste laviini, mahitas siia sovetliku terrori, mis viis
mõnesaja päeva pärast Siberisse hävitamisele
ja mahalaskmisele tuhanded eestlased. Viis rauduskäsi mahalaskmisele
Karl Karuse, gümnaasiumi direktori, Vabadussõjas võidelnud
Anton Üksti ja Haapsalu linnapea Hans Alveri. Viis ka minu
isa, Vabadussõjas haavata saanud ohvitseri, politseikomissar
Karl Noore ja ema, Vabadussõja halastajaõe Salme
Noore. Ema pidi tšekisti surmakuuli tundma oma ainsa poja
sünnipäeval, 24. aprillil 1942 Sosva surmalaagris. Ei
aimanud, et 1942. aasta kevadel korraldab Eestist juuniküüditamisega
Siberi surmalaagritesse viidute massimõrva juudisoost tšekist
Idel Jakobson, kes 1938. a oli amnestia korras Eesti vanglast,
kuhu ta oli mõistetud riigivastase tegevuse ja salakuulamise
eest, vabastatud.
1939. kooliaasta algul ei osanud koolinoored ja kogu rahvas arvata,
et järgneva aja jooksul kaotab Eesti enamlaste terrori ohvritena
kaugelt üle paarikümne korra enam inimesi kui Vabadussõjas
Eesti eest võideldes. Alanud traagilises vastupanuliikumises
ja vabadusvõitluses ei olnud meile antud püssist või
kahurist tulistada.
Eesti sõjameestelt ja naistelt, ohvitseridelt, nende hulgas
minu isalt ja emalt oli Eesti Vabariik võtnud vande. Ent
kui nad seda vannet täita tahtsid, andis meie riik alla.
Sellest kujunes alandav hingevigastus, trauma. Ka meie, skaudipoisid
ja noorkotkad, olime andnud piduliku vandetõotuse, mis
kõlas: “…Kinnitades ausõnaga, annan pühaliku
tõotuse kõike teha, mis minu võimuses, et
täita oma kohust Eesti isamaa vastu…Olen alati valmis…”
Kohusetunne ja patriotism jäid verre eluajaks. Need samad
mõisted kuulutatakse nüüdsel pragmaatilisel,
kasu ja tulu ajal sageli sentimentideks, tarbetuteks tundeavaldusteks.
Saatanlik
valik: vande täitmine või allaandmine?
1930-ndate ajavaimu
iseloomustuseks sobib ehk üks meie rivilaulu algus: “Mehe
jõudu nõuab raudne sajand…”
“Raudne sajand” oligi Haapsalu Gümnaasiumis ilmunud
seinalehe nimi, mille toimetajaks olin. Enamusele meist oli lemmikaineks
riigikaitseõpetus, poppi teha ei tulnud kellelegi mõttesse.
Õppisime täpsuslaskmist, sõjalist taktikat,
tundsime topograafilist kaarti ja maastikul liikumist ning eriti
idavaenlase sõjalaevade ja-lennukite siluette ja märke
ning tulejõudu. Tundsin morsetähestikku ja suutsin
raadiotelegraafiga saata ja vastu võtta sada märki
minutis. Oskasime kiiresti kaevuda laskurpessa, tegime koond-
ja lahkrivi. Isamaalised rivilaulud (vahel ka teised ja mitte
alati just tsensuursed) olid tihti suus.
1939. a kevadel tutvusime Tallinnas põhjalikult õhukaitserelvadega
ja allveelaevadega “Kalev” ja “Lembitu”. Sealt
tagasi sõites küsis meie peaaegu jumaldatud riigikaitse
õpetaja leitnant Oskar Uluots (peaminister Jüri Uluotsa
vend), et kas panite tähele, allveelaeval oli vaid kaks asja
puust? Häbelik vaikus… Leitnant: “Midagi te ka
ei märka. Need olid, tont võtaks, presidendi pildi
raam ja väljakäigu prill-laud.” Meelest ei lähe
veel teinegi leitnant Uluotsa ütlemine. Kui me läbipuuritud
lukukojaga “emased” õppepüssid saime ja
poisilikus ülemeelikuses üksteise peale sihtima kippusime,
põrutas Uluots ühe lausega: “Poisid, pagan võtaks,
kui Jumal tahab, tuleb ka luuavarrest pauk.” Pauku muidugi
ei tulnud, aga relva õppisime austama maast madalast.
Üheks rahvusliku riigikaitse noorteüksuseks Haapsalus
oli skautide-noorkotkaste mererühm “Urmas” Kaitseliidu
meredivisjoni juures. Õppisime navigatsiooni, tundsime
merekaarti, meil oli õppelaev “Urmas” (6 brtonni).
21 “Urmase” poisi seas oli poolakas Zhenka Dombrovsky
(pärast eestistamist Tammiste), venelane Kostja Nikonovitš
(pärast eestistamist Nelik) ja kaks rootslast. Kõik
omad eesti poisid, enamlaste vastased ja meelsuskaaslased. Olin
“Urmase” lippur-signalist. Nelja poisiga võtsime
osa mereväe ja merekaitseliidu sügisestest meremanöövritest.
See oli ööl vastu 18. septembrit, vaid kümmekond
päeva enne seda, kui üle rahva pea sõlmiti ajaloos
kurikuulsaks saanud baaside leping. Rahvakeeles ka Eesti allaandmisleping.
Kuu aja pärast algas punavägede sissemarss Eestisse.
Olin tol ööl merekaitseliidu kiirkaatril signalistiks.
Andsin Hiiumaad ja Vormsit lahutavast Hari väinast kodeeritud
signaale torpeedokaatrile “Sulev”. Põhjalaine
käis tugevalt, võttis laeva kõvasti kõikuma.
Olin mastikorvi kinni seotud, tugev õõtsumine võttis
köötsima, kuigi merehaigust ma tavaliselt ei põe.
Toppisin taskuräti suhu ja andsin püstolvilkuriga signaalkoode
edasi, “Sulevilt” võeti need vastu ja pandi torpeedo
lahinguvalmis. Seljas olid õlitunked, väga märjaks
ma ei saanud. Selgus ka, et Saksby tuletornist nähti samal
ööl kaht vene sõjalaeva.
17. septembril tungis punaarmee Ida-Poolasse. Varssavi langes
peagi Saksa vägede kätte. Järgmisel nädalal
viisime oma klassi poistega Lääne-Saare Sõjaväeringkonna
staapi avalduse vabatahtlikult kaitseväkke teenima minekuks.
Mina koos Eduard Allikuga tahtsin minna teenima mereväkke.
Sain jaatava vastuse, aga kaitseväkke ikkagi ei võetud.
Anti kutse tulla kevadel uuesti staapi ja siis, pärast kooli
lõpetamist, 18. juunil 1940 teenima minna. Aga just minu
mereväkke võtmise päeval 17. ja 18. juunil 1940
üleujutasid Eesti täiendavad punaväed – ilma
igasuguse vastupanuta ja läbi pärani avatud piiritõkete.
Ees ootasid saatuslikud 21. juuni 1940 ja 14. juuni 1941. Hirmude
ületamise ja ületamata hirmude päevad, kuud ning
aastad.
Praegu hoian seda kutset
oma väheste reliikviate hulgas. Kutse ulatas mulle, paljude
aastate pärast koju jõudnule, tädi Linda, kes
oli selle leidnud meie pere vangistamisest ja kodu tühjaksröövimisest
imekombel alles jäänud asjade hulgast. Tädi kätte
oli jõudnud ka mu ema kiri, mille ta oli mulle 14. juunil
1941 saatnud. See oli emal korda läinud läbi Risti raudteejaamas
peatunud küüditusrongi loomavaguni trellitatud aknaava
välja poetada, relvastatud NKVD tunnimeeste ja vahikoerte
kiuste. Rööbaste vahelt oli kirjakese üles korjanud
keegi raudteelane ja selle toimetanud meie koju, kus mind ju enam
ei olnud. Ka kodu ei olnud enam. Ema kirjutas: ”Jumalaga.
Jää terveks. Me ei näe üksteist vist enam
kunagi. Sinu õnnetu Ema.”
Reliikviate hulgas on veel ema Punase Risti ja Naiskodukaitse
käesidemed ja Vabadussõja kuuliauguga sõjamüts
ning sõja läbi teinud välitaskukell. Kuuliauk
meenutab neid kuule, millega punajulmurid nende kätte antud
ja jäetud ema ning isa, samuti nagu tuhanded Eesti ohvrid
Siberis tapsid. Isa taskukella keeran vahetevahel
üles. Aeg tiksub.
|
Haapsalu – Ungrusse 1939
rajatud soveti-baasi hädamaandusid Soome Talvesõjas
õhutõrje läbi vigastatud “punakotkad“.
Fotol üks neist vrakkidest 1941. aasta talvel ja Haapsalu
koolinoored Lembit Põld, Albert Käppa.
|
Päevasündmused
saavad ajalooks
1939. a sügise
ajalooteadvusse tungis kartus: kas Eesti saab sovetlikuks Vene
maailmavallutamise eelpostiks Loodes? Samas andsid lootust Saksamaa
ja tema liitlaste edukad välksõjakäigud Euroopas,
Lähis-Idas ja maailmameredel...
Juba 23. – 24.09.1939 tiirlesid Haapsalu kohal madallennul
kaks kahemootorilist pommilennukit, hõbedakarva tiibadel
suured punased viisnurgad. Nägime neid, kui inglise keele
tunnist lennukimüra kuuldes kooliõuele jooksime. Tundsime
jõuetut viha. Ja kutset vastuhakule.
Haapsallu jõudis Poolast pagenud noormees Vladek Knoche,
meie sõber skautide Paralepa rahvusvahelisest suurlaagrist
1936. Temal olid kaasas poola- ja inglisekeelsed lendlehed üleskutsetega
vene ja saksa vallutajate vastu. Levitasime lendlehti, mis sattusid
Haapsalu kriminaalpolitsei kätte.
18. oktoobril, pärast nädal aega kestnud riikidevahelisi
kolmepoolseid läbirääkimisi baltisakslaste ümberasumise
kohta, lahkusid Tallinna sadamast reisilaevad Der Deutsche ja
teised, pardal esimesed tuhatkond inimest. Nende seas üle
kahesaja haapsalulase. Samal päeval ületavad Punaarmee
väeosad autokolonnide ja tankiüksustena Eesti piiri.
Haapsalu, Rohuküla ja Paldiski sadamatesse jõuavad
Punalaevastiku sõjalaevad, Eesti õhuruumis tiirlevad
N Liidu pommilennukid.
Nendest aegadest peale võibki arvestada süvenevate
nõukogudevastaste hoiakute ja vastupanuliikumise algust.
Meie vastupanu oli isetekkeline ja tärkas südame sunnil.
Mitte kuskilt juhituna, koosnes see üksikutest väljaastumistest
ja nõukogudevastase meelsuse avaldustest. Vene autokolonnide
liikumist Narvast Haapsaluni pandi küll julgestama Kaitseliit
ja politsei, aga need ei suutnud tõkestada punaautode suunas
sülitavaid ja kive loopivaid poisse. Vahejuhtumeid püüdis
vaikselt klaarida Eesti politsei, kes tegi seda oskuslikult.
Haapsalust
sai punavägede peakeskus Eestis
Siia piirkonda paigutati
kogu Eestis paiknenud korpuse staap (korpusekomandör Tjurin),
diviisi ja lennuväe brigaadi ning tanki- ja kahurväerügemendi
staabid ja motoriseeritud üksused. Staabid asusid Haapsalu
senistes kuurordihoonetes, Peltzeri jt villades, koguni Laidoneri
nim Sõjainvaliidide sanatooriumis ja sakslaste ümberasumisest
tühjaks jäänud majades Õhtu kaldal ja Viigi
ääres. Oktoobri lõpupäevadel võis
Haapsalu kesklinna tänavail näha üheaegselt ülespidi
terava “torniga” budjonnõi mütsi ja kandadeni
pikki halle sineleid kandvaid ning “troinoi” odekolonni
ning kirsasaabaste erilist lõhnasegu levitavaid punakomandöre.
Samas ka SS eraldusmärkidega mustas, üsnagi elegantses
mundris saksa ohvitseride väikest meeskonda. Viimaseid lühiajaliselt,
ilmselt julgestamaks rahvuskaaslaste ümberasumist. Samal
ajal oli näha Haapsalu Uuemõisas asunud skautpataljoni
sõjamehi. Vene bensiini lõhnapilv levis raudteejaamast,
mille haruteedele aetud mahutitest laaditi ööd ja päevad
seda kütust autotsisternidesse. Tollaseid Haapsalu poisse
seirab see vastik hais kogu elu.
Eestist, Rootsist ja Soomest tuldi olukorda ja sovetlikku punaväge
uudistama. Käisid ka mõned Eesti valitsuse liikmed,
et oma silmaga näha, mida punaarmee siin teeb. Eesti diplomaat
Aleksander Warma märgib oma mälestustes, et Haapsalus
käis novembri algul koos temaga välisminister Ants Piip,
kellele linnapea vastava järelpärimise peale heasoovlikult
seletas, et linnas pole punaarmeelasi näha, nad istuvad vagusi,
oma asukohtades. Selle peale vastanud minister Piip prohvetliku
ettenägelikkusega: “Jaa – kui nad ainult sinna
jääksid.”
Eestivastast luuretegevust arendas Haapsalus Oskar Cher, kohaliku
piltniku Grüntal-Kalda sugulane ja abiline. Riigivastaste
väljaastumiste pärast oli Cher 1933. aastal Haapsalu
Õpetajate seminarist välja heidetud. Fotoateljee pimikus
laborandiks olles oli Cheril ülevaade Haapsalu inimestest,
nende tegevusest ja kaitsejõududest. Neid materjale kasutasid
Cher ja sovetivõim ka hiljem luureks ja NKVD vangistamiste-küüditamiste
nimekirjade ning kompromiteerivate materjalide koostamiseks. Cherist
sai 1940-ndal riigipööraja. Edasi oli ta ENSV komsomoli
esisekretär ja 1941. a sügisel sai temast siia jäetud
sovetlik diversant, kes tabati ja hukati.
Sündmuste kulg näitab, et Eesti üldsus ei vastanud
1939. a ajaloolisele väljakutsele üheselt. Levisid valitsuse
ametlikest allaheitlikest hoiakutest alguse saanud psühholoogilised
kaitse- ja kohanemisreaktsioonid, nagu eitamine (eluliselt ohustavate
asjaolude järjekindel mitteteadvustamine) ja vältimine
(häirivate mõtete ja seoste valikuline vältimine).
Hakkas maad võtma agressoriga hingelise samastumise ehk
psüühilise pantvangi sündroom.
Eestis sundolukorras olles tundus paljudele moraalse, poliitilise
ja üldse ellujäämise ainuvõimaluseks olevat
muganduda ja kohaneda võõrvõimu ettekirjutuste
ja nõudmistega.
Aga mitte enamusele koolinoortest. Põlvkondade vastuolud…
Koolinoored
hoiatasid Soomet punapommitajate eest
Soome ei alistunud talle
1939. a sügisel üheaegselt Eestiga N Liidu poolt esitatud
nõudmistele. Toonases kõnepruugis “rüssäd”
nõudsid Hanko, Ahvenamaa saarte ja Karjala idaalade loovutamist.
Neid venelastele ei antud ja 30. novembril algas Talvesõda.
Eestis, sealhulgas Haapsalu külje all asunud punalennuväe
baasid lühendasid oluliselt punapommituslennukite teed Lõuna-
ja Edela-Soome. Nägime pommitajate õhulende ja kuulsime
nende müra. Soomes kõlasid õhuhäired ja
tulistasid õhutõrjekahurid. “Eesti liitlane
on nüüd Soome vaenlane,” hüüdis president
Kyösti Kallio 2. detsembril meile kuuldavalt eetrisse.
10. oktoobril oli Sõjavägede ülemjuhataja juba
varem maksma pandud kaitseseisukorras olevas riigis kehtestanud
täiendavalt range kontrolli posti ja kõigi sidevahendite
üle. Telefoni- ja raadioühendus välismaaga keelati,
samuti punavägede pildistamine ja üldse pildistamine
väljaspool ruume. Kirjavahetus võis toimuda vaid eesti,
vene, inglise, saksa või prantsuse keeles.
Vaimse surutise vastu seistes võib saada hulljulgeks. Eriti
kui ollakse noor. Detsembri esimestel päevadel 1939 läksime,
“Urmase” lippur Endel Särm ja mina, Ehte-Lossi
tänava nurgal asunud Kaitseliidu maja ärklikorrusele
lühilaine raadiosaatja ruumi. Leppisime valveoperaatoriga
kokku, et hakkame Soome andma morsesignaale punalennukite Sinalepast
õhkutõusmise kohta. Jaama tegevusraadius ületas
100 – 200 km. Side oli algul ebalev, kuid teated võeti
Hankos vastu. Kujunes sidekood ja saime ka tagasiside. Saime aru,
et Hankos, Helsinkis või Turus avati siis õhutõrjetuli.
Teadsime, et pommilaadungis lennuk saab Haapsalu lähedalt
küll õhku tõusta, aga mitte koos laadungiga
maanduda. Tagasilennul Eestisse heitsid punapommitajad oma plahvatamata
pommid sageli Soome lahte. Ega nad ülesannet täitmata
tagasi maanduda tohtinudki. On teada, et Eesti pinnale maandus
Soome õhutõrje läbi vigastada saanud punalennukeid,
mis valmimismärkide järgi olid ehitatud 1939. a. Punaarmee
vastuluure ega agentuur meieni raadiokubrikusse ei ulatunud. Sideseansid
ei olnud küll eriti järjepidevad, kuid jätkusid
veel 1940. a jaanuaris-veebruaris. Mäletan neist üht.
24. veebruaril 1940, Vabariigi aastapäeval, toimus Haapsalu
Gümnaasiumi saalis pidulik aktus. Aktusekõne pidas
EV siseminister August Jürima. Aktusel viibisid kutsutud
külalistena ka mõned punaarmee komissarid ja kõrgemad
juhid. Traditsiooniline aastapäevaparaad Lossiplatsil jäeti
seekord ära. Samal päeval asetasid skaudid Vabadussõjas
langenute ausambale pärja ja ehitasid samba ümber jääkuubikutest,
küünlatuledes valgustatud kaunistuse. Sel õhtul
austas Eesti eest langenuid kogu Haapsalu. Samba ees seisatamas
nägime ka mitmeid punakomandöre. Samal õhtupoolikul
aga tõusid linna külje alt Sinalepast õhku
pommitajad, mille kohta läks Hankosse meie signaal. Haapsalu
side Hankoga lõppes, kui see ala 13.03.40 sõlmitud
N Liidu-Soome rahulepingu alusel N Liidule üle anti.
Õhtuti rõkkasid rannatänavad rividrilli tegevate
punaväelaste lauldud “Katjušast” ja Dunajevski
“Tsirkusest”. Koolinoortele aga said Talvesõja
ajal eriti lähedaseks Sibeliuse “Finlandia” ja
“Porilaste marss”.
Avalik vastupanu
vaimse surutise vastu
Kandsime Berliini 1936.
a olümpiamängudest moodi läinud sini-must-valgeid
olümpiarõngastega rinnamärke. Levitasime poliitilisi
pilalaule ja teravaid anekdoote isakese Stalini, aga ka Hitleri
kohta. Koosolekutel, koondustel ja referaadiõhtutel tegime
selgeks “sõbraliku” N Liidu tegeliku olemuse.
Pilamiseks pakkusid ainest ka tulnukad ise. Tuntud on lugu, kuidas
uusaastaballil 1940 Haapsalu Uuemõisas skautpataljonilt
üle võetud sõjaväelinnaku saalis olid
punakomandöride naised end riietanud Eestis tol ajal moes
olnud roosadesse väljaõmmeldud öösärkidesse,
pidades neid ballikleitideks…
Jaanuaris 1940 korraldasime “Urmase” mererühmaga
Märjamaal noorte puhkeõhtul sovetivastase etenduse.
Tõime lavale tšekistide korraldatud tagaajamise ja
mahalaskmise, nagu neist lugenud olime. Ei teadnud siis, et see
eesti rahval vaid mõnesaja päeva pärast ees seisab.
Mõni päev hiljem tuli mul, loo lavastajal, poliitilisele
politseile seletust anda. Keegi oli juba koputanud.
Jätkuvat vastupanu sovettide pealetungile avaldas Haapsalu
koolinoorus ka suvel, pärast Eesti täielikku okupeerimist.
Juunipöörde järel sai tehtud valimistevastast kihutustööd,
kuid üha enam levisid meeleolud, et päästva sõjani
on vaja kuidagi vastu pidada. Sestap ei võetud punast võimuhaaramist
eriti tõsiselt. Algas maskide kandmise ja “rediste”
aeg. Pealt nagu punane, seest aga valge.
Oktoobripühade ajal 1940 tuli lossiparki sini-must-valgete
lipukestega noori. Novembris arreteeris NKVD sovetivastase tegevuse
eest meie koolivennad, Haapsalu Gümnaasiumi õpilased
Mihkel Droste ja Karl Saarmanni. Saksa rahvusest Droste vabastati
vanglast ja saadeti kui ümberasumisele kuuluv isik veel 1941.
a veebruaris Saksamaale. Saarmann aga hukkus Gulagis.
|
Heino Noorel on läinud
korda Haapsalu Toomkirikusse sovetliku terrori ohvriks saanud
ema ja teiste emade mälestuseks rajada Emaaltar.
|
Kolmekordselt
tagaotsitavaks
1940. a suvel sai selgeks,
et mingist relvastatud vastupanust palju välja ei tule. Augustis
tegin sisseastumiseksami Tartu Ülikooli viie peale. Varsti
sain aga teate, et “sotsiaalse päritolu tõttu”
mind vastu ei võetud.
14. juunil 1941 olin Emmastes ja küüditajad mind Haapsalu
kodust ei leidnud. Koju jõudsin alles kolm päeva enne
sõja algust, sest telefoniside ja laevaühendus oli
katkestatud kuni 19. juunini. Isa ja ema olid ära viidud,
läksin põranda alla.
Punavõim kuulutas välja kutsealusteks arvatud aastakäikude
1919 – 1923 sundmobilisatsiooni, millest kõrvalehoidjaid
ähvardas surmanuhtlus. Olin nüüd kolmekordselt
tagaotsitav: kui koos vanematega vangistamisele kuuluv isik, kui
tšekistide ja hävituspataljoni poolt jälitatava
sovetivastase rühmituse liige ja kolmandaks surmanuhtluse
ähvardusel välja kuulutatud stalinlikule sundmobilisatsioonile
kuuluva aastakäigu mees.
Saksa väed olid kaugel. Haapsalus märatsesid Vene piirivalveüksused
ja hävituspataljoni mehed. Kuidas tšekistide küüsist
pääseda, Eestist välja jõuda, vangistatud
vanematega ühendust saada ja oma sovetivastaseid kavatsusi
venelaste tagalas teoks teha – see oli minu küsimus.
Pääseteed otsides pagesin 3. juulil Haapsalus kutsealuste
rivvi. Silme ees ja meeles ikkagi välksõdade pilt
ja kindlana tundunud teadmine, et sõda lõpeb jõuluks
niikuinii. Nii mõtlesime kõik.
Surmamõistetute
kambris
Meid, ligi 300 poissi,
konvoeeriti üle Tallinna meritsi Leningradi poole. Kunda
lahel tegime läbi magnetmiinidele sattunud laeva huku. Merre
kukkunud ja ujudes end päästnud, tõmmati mind
ühele samas laevarivis loovivale kaatrile. Kirovi oblasti
Slobodski linnas oli moodustatud sõjaväeline kogunemispunkt.
Sealt viidi orjatöölaagritesse, kuhu peale eestlaste
oli interneeritud ka volgasakslasi ja mitu tuhat punaarmee kätte
langenud poola sõdurit ja ohvitseri, keda polnud Katõni
metsa mahalaskmisele jäetud. 1942. aasta algul võeti
mind formeeritavasse Eesti Korpusesse, tagavarapolku, kuid paari
kuu pärast saadeti NKGB-MGB eriosakonna, tollal juba SMERSH-i
korraldusel töölaagrisse tagasi.
1943. a tõi minu elukäiku Hans Kruusi, ENSV tagalavalitsuse
liikme, kelle sovetivõim hiljem kui kodanliku natsionalisti
pikemaks ajaks vangilaagrisse sulges. Ta võttis mind orjalaagrist
välja ja paigutas Sverdlovski oblastisse Nevjanskisse Eestist
sundevakueeritud laste kooli-lastekodusse õpetajaks.
27. jaanuaril 1944 arreteeriti mind otse koolitunnis. Mind oli
reetnud tööpataljonist põgenenud ja NKVD poolt
Kazahstanis tabatud Haapsalu mees, kes oli nagu minagi Haapsalu
gümnaasiumis õppinud. Tšekistist uurijale teatas
ta, et olin juba 1939/40 Haapsalus ja Hiiumaal osalenud nõukogudevastases
liikumises ja luures, et olin tagaotsitav ja pere vangistamisest
maha jäänud. Ta reetis veel üle kümne Venemaale
viidud eesti mehe. Tegu oli rõõnamisega. Juriidilises
mõttes tähendab see, et kahtlusalune hakkab üles
andma tegelikke või väljamõelduid kaassüüdlasi
ja süüd veeretama kaaskaebealustele.
Mind pandi Sverdlovski sisevangla surmamõistetute kambrisse,
kust koidu ajal lohistati kisendavaid surmamõistetuid hukkamisele.
Kümnendal päeval tegin meeleheitliku enesetapukatse.
Lihvisin läbiotsijate silma alt läbi käinud püksipandla
kambri põrandal teravaks ja lõikasin läbi küünarvarre
veresoone. Verd voolas palju ja mind löödi sõimu
saatel surmakambrist välja – endisse tagasi. Aga nii
pääsesin teiste ülesandmisest.
Mõne nädala pärast anti mulle teatavaks võtmiseks
ja allakirjutamiseks NKVD nn erinõupidamise määrus.
“Troika” määras mulle Vene KrK paragrahv 58
punktide 10 ja 11 järgi nõukogudevastase agitatsiooni
ja nõukogudevastase organisatsiooni kuulumise eest kaheksa
aastat vangilaagrit ja viis aastat kõigi õiguste
kaotust.
Algas laagriaeg. Sellest poole töötasin sunnitööl
Uraalide vasekaevandustes, kus sain eluaegse kopsuhaiguse –
silikoosi. Teise poole olin kullakaevandustes ja suure osa sellest
laagrimeedik, viimati koguni laagriarsti kohustes raskeveetehases.
Seal valmistati orjatöö varal aatomirelva. See oli 1949.
– 1952. a. Nn vabanemine tuli 29.01.1952 – ega tulnud
ka. Repressioonid ja piiramised jätkusid, nagu jätkus
ka vastupanu sovetivõimule läbi aastate.
1939. aastal alanud sovetlik hirmuvalitsus ei olnud Eesti koolinoorte
ärksama osa jaoks ainult ahistavate elamuste rida. Ka ei
olnud see paljalt saadud võimalus muganduda, võimuga
ja võimukandjatega samastuda, karjääri teha.
See oli väjakutse vastupanule, vastuhakule. Vabaduse eest
seistes ja võideldes väärtustasid koolinoored
ka oma elu, selle sisu.
|
|
|
