Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 



Rariteetne foto kindral Al. Jaaksonist 1939. a, pärineb Väino-Johannes Sõerde erakogust.

Kindral
Aleksander Jaaksoni

eluloolised andmed
Sünd. 29. I 1892 Holdre v.
Õppis Tartu õpetajate seminaris, töötas õpetajana. Peale sõjaväeteenistust määrati Peterburi sõjakooli kursustele, teenis tsaariarmees. 1917 tuli Eesti rahvusvägedesse. Oli Vabadussõjas 6. Jalaväerügemendi II pataljoni ülem. Teda autasustati Vabadusristi I liigi 3. järguga. Lõpetas 1922 sõjaväekursused, 1925 Kõrgema Sõjakooli, 1927 kõrgema sõjakooli Prantsusmaal ja 1936 eksternina TÜ õigusteaduskonna. Oli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema abi, hiljem ülem. 1936-38 ja 1938-1939 haridusminister. Tema haridusministriks oleku ajal võeti vastu ülikooliseadus, nii TÜ kui ka TTÜ juurde asutati riigikaitselise õpetuse instituut ja 1938 alustas tegevust Teaduste Akadeemia. 1939-40 oli Sõjavägede staabi ülem.
Aleksander Jaakson mõrvati nõukogude võimude poolt 2. oktoobril 1942. aastal Vjatka surmalaagris. (Allikas: EE, 14. Kd.)

Aleksander Jaakson jäi kindraliks ka vanglas

tekst: VÄINO-JOHANNES SÕERDE

Mälestuskillu autor Väino-Johannes Sõerde (s 1918) on üks vähestest veel elavatest 1941. aastal vahistatutest ja oli Kirovi vanglas, Vjatka surmalaagris koos peaminister Eenpalu, minister Ipsbergi ja kindralite Jaaksoni, Tõrvandi ja teistega. Sellest ajast on tallel mahukad mälestused, mille hulgast avaldame eredad killud meie eelviimasest haridusministrist ja viimasest sõjavägede staabiülemast kindralmajor Aleksander Jaaksonist.

1941. aasta 25. juuni ööl vahistati Tartus samaaegselt õigusteaduse üliõpilased Enn Reima, Boris Pastak ja meenutusridade kirjutaja. Kõik olime Tondi Sõjakooli lõpetanud noored reservohvitserid ja korp! Rotalia liikmed. Tartu vanglakambris kohtusin kriminaalprotsessi professori, Riigikohtu prokuröri Richard Rägoga. Alles oli ta mind eksamineerinud, nüüd aga olime koos rahvavaenlastena kongis, kus oli õhupuudus ja ruumi jätkus vaid põrandal külg külje kõrval kükitamiseks. Tartu vanglast evakueeriti meid 6. juulil loomavagunites Kirovi vanglasse. Loomavagunis oli 44 meest, kellest aasta hiljem oli Vjatka surmalaagris elus veel kolm. Olid surnud ka prof. Rägo, Reima ja Pastak. Nad jäid puhkama igavesele unele maal, kus “nii vabalt hingata võib rind”.

Neli rotalust rahvavaenlaste tallis

Minu ees laual on album vanade fotodega – mälestused üliõpilaspõlvest. Fotolt vaatab vastu tõsise näoilmega frakki kandev mees, korporatsioon Rotalia värvilint üle rinna. Meie eelviimane haridusminister ja viimane Sõjavägede Staabiülem. Mees kolmekordse kõrgharidusega: Eesti Vabariigi Kõrgem Sõjakool, Prantsuse Kõrgem Sõjakool, Tartu Ülikooli õigusteaduskond. Mulle ei meenu temaga kohtumised korporatsioonis. Tema kõrval aga olin 1941. aastal Kirovi vanglas ja 1942. aastal Vjatka sunnitöölaagris.
1941. aasta juulikuu alguses saabusime loomavagunis Kirovi vanglasse. Meil, neljal rotalusel, õnnestus sattuda ühisesse vangikambrisse ja saada narilaudadel kõrvuti kohad: kindralmajor Jaakson, noored juristid Reima ja Pastak, ning mina – õigusteaduskonna üliõpilane Sõerde. Kõik kolm: Reima, Pastak ja mina olime Tondi Sõjakooli lõpetanud reservohvitserid. Arvatavasti seetõttu, et olin kõige noorem, sobitas vilistlane Jaakson minule lamamiskoha enda kõrvale. Ettenägelikult oli tal kaasas vilditükk, mille ta laotas põiki narilaudadele nii, et ulatus ka minu külje alla.
Vangikamber, see polnudki mingi kamber, vaid suurele riigile väärikas tall kahesajale riigivaenlasele. Pikkus umbes 25-30 meetrit, laius 6-7 meetrit. Ruumi ühes otsas oli luugiga rauduks, mida vangivalvur vajadusel meie silmitsemiseks avas. Teises otsas oli lae all trellitatud aken, mis oli väljast kaetud puitkastiga. Kast oli ülalt avatud, paistis kitsas taevariba. Mõlema seina ääres ulatusid ühest ruumi otsast teise pikad kahekordsed narid. Ei mingit mööblit, madratseid, tekke. Nurgas lõhnas suur puidust tünn – “kuivkäimla”. Lebasime laudadel vahistamisel seljas olnud tänavarõivastes külg külje kõrval, peaaluseks söögiks kasutatav savikauss.

Vastamisi utoopiliste süüdistustega

Hiljem sain teada, et kindralit süüdistati peale kõige muu vangikambris “Kindralstaabi” moodustamises, rindeuudiste analüüsimises, Punaarmee kokkuvarisemise aja prognoosimises ja vanglas ülestõusu ettevalmistamises.
Jah, vangikambris toimusid igapäevased ettekanded poliitilistel teemadel ja varjamatult vaenulikud Nõukogude Liidu vastased sõnavõtud. Enamasti siiski kritiseeriti Pätsu, et ta jättis unarusse sõjalise võimsuse väljaarendamise, et ta argpükslikult kapituleerus 1939. aastal, et ta presidendina kirjutas alla kõikidele aktidele, millised Moskva talle esitas ja lammutas Eesti riikluse, et tal ei jätkunud mehisust õigel ajal kasutada püstolit ja jäädvustada end ajalukku rahvajuhina, kes ei paindunud vaenlase ees. Taolisi süüdistusi esitasid peamiselt vabadussõjalaste liikumisest osavõtjad.
Olime täielikus teadmatuses selles, mis sünnib välismaailmas. Ainus valguskiir pimeduses oli, kui hinge kinni hoides kuulatasime kauget lennukikõminat, see aga oli juba hiljem. Jääb arusaamatuks, miks just kindral Jaakson langes täiendava provokatsiooni ohvriks, süüdistatuna utoopilises vastupanujõudude organiseerimises. Kambris oli peale tema mitu kõrgemat sõjaväelast ja ministrit. Minust mõne sammu kaugusel vastasnaril lamas Pätsu-Laidoneri-Eenpalu triumviraadi kolmas suurustäht – Eenpalu. Ilmselt siis oldi juba jõutud värvata informaator – koputaja. Kindral Jaakson oli meie viimane Sõjavägede Staabiülem, küllap seepärast.

“Tahan, et pojast kasvaks mees, mitte tahtejõuetu unistaja!”

Ta oli uhke ja iseteadev. Kohati tundus, et isegi vanglas on tema õlakutel kindralipagunid. Esimene mulje temast jäi kui sõjamehest, kes on arvamusel, et tõeline mees algab alles leitnandist. Peatselt aga koorus välise karmi kesta alt tema isalikult hoolitsev iseloom ja suured vaimsed teadmised. Lamades naril, jutustas ta vaikselt oma elust, tõekspidamistest. Olin lõpetanud Tallinna Reaalkooli ja minu küsimusele vastates selgitas ta, miks lahkus haridusministri kohalt endine Reaalkooli direktor Nikolai Kann ja miks tema sõjamehena asus haridusministeeriumi juhtima.
Koltunud paberilehtedelt otsisin üles mõttekillud tema iseloomustamiseks. Sõjaväeliselt range distsipliin nõuab aukraadilt kõrgema ees valveseisangus esinemist – kandade kokkulöömist, auandmist. Käsu saamisel “just nii” vastamist, käsu kordamist ja – täitmist. Mida käsutäitja mõtleb, see jääb käsuandjale suletuks. Selle vahemüüri murdmiseks, enne kui ta noori ohvitsere esitas aukraadis ülendamiseks, kutsus ta neid enda juurde koju. Koduses miljöös – sundimatus vestluses oli tal võimalik saada mingi ettekujutus noore mehe elufilosoofiast.
Rääkis oma pojast ja kuidas ta poega kasvatas. Naine oli muretsenud klaveri tagasihoidlikuks musitseerimiseks. Ta viskas klaveri välja, kui märkas, et poeg liigselt hakkas huvituma musitseerimisest ja mõnigi kord oli ta tabanud, et poeg improviseerib klaveri taga. “Elus ei jõuta kaugele Schuberti sonaatidega. Elu on võitlus, kus teed tuleb raiuda rusikatega,” seletas mulle kindral, “seetõttu lendas klaver välja. Tahan, et pojast kasvaks mees, mitte tahtejõuetu unistaja!”

“Kolonel Jaaksoni siin kambris ei ole. Mina olen kindralmajor Jaakson.”

Märkmiku abil meenutan üht vangikambris peetud järjekordset loengut. Ettekandjaks oli kaugesõidu kapten – meremees, kes Pätsu kutsel oli välismaalt tagasi pöördunud ja siis punavõimude poolt vahistatud. Meremees süüdistas Moskva võimudele alistunud Pätsu, kes, kasutades oma autoriteeti ja talle veel säilitatud võimu, kutsus eestlasi välismaalt tagasi ja – keelas kodumaalt lahkumise. Sajad meie vaimu- ja majanduseliiti kuuluvad mehed, kes pärast “vastastikuse koostöö ja sõpruse pakti” sõlmimist ning punaarmee saabumist tajusid ohtu ja tahtsid lahkuda – ei saanud seda teha. Päts keelas ja deklareeris, et tema jääb oma rahva juurde ja lükkas nii nemad kui ka kogu rahva punaterrori alla.
Meremees lõpetas oma sõnavõtu: “Need mehed ja naised oleksid vabas maailmas suutnud mõndagi meie kasuks teha.”
Siis muutis kõneainet ja leidis, et on vaja valida kambrivanem, kes esindaks meie huve vangla administratsiooni ees. Tagantjärele mõeldes nüüd – kui naiivsed meie siis olime, mõeldes, et meil on veel mingil määral õigusi, et oleme tsiviliseeritud ühiskonnas ja meil on võimalik üldse midagi nõuda. Meremees müristas: “Valime kambrivanemaks kolonel Jaaksoni!”
Kindral Jaakson tõusis minu kõrval istukile ja lõikas vahele: “Esiteks. Minu kandidatuur on esitatud ilma minu nõusolekuta. Teiseks. Kolonel Jaaksoni siin kambris ei ole. Mina olen kindralmajor Jaakson.”
Kindral jäi kindraliks ka vanglas.
Meremees, kes oli välismaalt saabunud, ei teadnud, et kolonelile anti 24. veebruaril 1940. aastal kindralmajori aukraad.

Ei pääsenud huntide käest

Meie rahvuse hävitamine algas 28. septembril 1939. aastal, kui Eesti Wabariigi president ja NSV Liidu Presiidium sõlmisid vastastikuse abistamise pakti. Märt Raua mälestustest saame teada, kuidas hindas olukorda pärast baaside lepingu sõlmimist endine haridusminister ja hilisem Sõjavägede staabiülem A. Jaakson: “Kujutage endale ette säärane olukord. Mees sõidab öösel läbi metsa ja näeb huntide karja lähenevat. Abi kuskilt saada ei ole, sest ümberringi ei ole inimhinge…Ta viskab huntide kätte oma palitu. Kiskjad hakkavad seda lõhkuma ja mees võidab natuke aega…Meie oleme kiskjate kätte juba rohkem visanud kui palitu, aga kas me seepärast hingega pääseme, seda me veel ei tea.” (Märt Raud, “Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu”, Tallinn, Olion, 1991, lk. 225)

Ei pääsenud kindral huntide käest. Vjatka sunnitöölaagris kohtusin temaga viimast korda 1942. aastal.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv