Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 



Postsovetlik ajakirjandus vaikib teadlikult maha ühe teise lähimineviku kommunismivangi, kes Los Angeleses 18. juunil 1990 kohtumisel R. Reaganiga teda ikestatud rahvastele osutatud toetuse ja iseenda vangistusest vabastamise eest isiklikult tänas. Foto Nikluse erakogust.

Homo soveticusest eesti inimeseni

tekst: MART NIKLUS

Eesti lähiajaloos kõnekal kuupäeval, 22. septembril sai rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguslane, antikommunistlikust vastupanuliikumisest osavõtnu Mart-Olav Niklus 70-aastaseks. Juubeliaastal ilmus kirjastuselt “Iseseisvus” valikkogumik juubilari artiklite, kõnede, avalike kirjade ja intervjuudega aastaist 1992-2003. Kogumikul on mõjus pealkiri: “Mind ei tapetud õigel ajal”.

Alljärgnev mõtisklus valmis juuniküüditamise aastapäevaks, kuid jäi kahjuks Tartu Linnamuuseumis ajalookonverentsil pidamata. Mart Niklus on veendunud, et ajaloolistest tähtpäevadest peab siiski saama ka arupidamine oleviku üle. Ta on varmas juhtima tähelepanu faktidele, sündmustele, arengutele, hoiakutele või arvamustele, millest tänapäeva Eestis räägitakse või kirjutatakse. Kuid ka teistsugustele faktidele ja sündmustele, millest postsovetliku Eesti ideoloogia või massimeedia eelistavad vaikida.

Anonüümne okupatsioon, mil sinimustvalge oli keelatud

Alustan oma mõtisklust Eesti lipust – mille aasta kuulutas president Arnold Rüütel (NLKP liige aastatel 1964 – 1990) välja Tartus 2. veebruaril 2004, mille 120 aastapäeva tähistati 4. juunil eriti pidulikult Otepääl.
Ees on kaks kaunilt kujundatud trükist: broshüür “Eesti lipu 120 aastapäev” ja kakskeelne voldik “Eesti lipp 120” . Kui võtta lähema vaatluse alla võtta mõlema trükise tekstid, siis jah – nendes räägitakse meie trikoloori saamisloost, lipu kõrvaldamisest Pika Hermanni tornist Toompeal 1940. aastal, kitsendustest lipu kasutamisel Saksa okupatsiooni ajal alates 1941. aasta suvest, isegi ägedatest kokkupõrgetest nende värvide avaliku kasutamise õiguse pärast 19. sajandi lõpul. Edasi tuleb juttu ühest anonüümsest okupatsioonist, mil sinimustvalge oli Eestis avalikust elust kõrvaldatud, “Läänes võis ta aga lehvida vabalt” (Mis otstarbel? Kus?).
Kuid meie riigilippu nõukogude kommunistliku okupatsiooni aastatel Eestis mitte üksnes ei peidetud, vaid aeg-ajalt ka avalikult toodi lagedale või heisati. Selle eest said antikommunistlikult, patriootlikult meelestatud eestlastele osaks karmid karistused. Pidupäevakõnedes Otepääl 4. juunil kõnelesid president Arnold Rüütel ja peaminister Juhan Parts küll paljusõnaliselt Eesti lipu kaunidusest, isamaa armastusest, Euroopa Liidust, isegi eesti rahvast ja eestlastest (praegusel ajal üpris moodi läinud “eestimaalaste” ja “eesti inimeste” asemel). Nad aga “unustasid” mainimata näiteks väliseestlase dr jur Artur Taska teened Eesti lipu sünni ja edasise saatuse uurimisel. Alustatud teemal võiks ju rohkematki rääkida. Näiteks Eesti lipu puruksrebimisest bolševistlike elementide poolt Tallinnas 17. juulil 1940, või ka “revolutsioonilise ema” Olga Lauristini suhetest meie trikolooriga samal aastal. Edasi näiteks Tallinna pronkssõduri juures lehvivatest punalippudest jm. sovetlikust atribuutikast 23. veebruaril, 9. mail ja 22. septembril – millele postsovetlikus Eestis võimulolijad vaatavad läbi sõrmede. Loodetavasti aitab seesugustes fenomenides selgust tuua Eesti Lipu Selts, mis asutati Tartus 30. mail 2004.


Mart Nikluse raamat
“Mind ei tapetud õigel ajal”.

Aastatel 1992-2003 valminud tekstide valimik käsitleb kriitiliselt Eestis toimuvaid protsesse. Riikliku iseseisvuse taastamine ei tähendanud Nikluse jaoks vabadusvõitluse lõppu. Loobuti 1938. aasta põhiseadusest ja Vabadussõjas väljavõideldud riigipiirist. Venemaalt kompensatsiooni ning vabandusi ei nõutud. Endiste kommunistide ja Nõukogude võimu kollaborantide üle kohut pole mõistetud ning Nürnberg-2 on Eesti Vabariigis jäänud siiani vaid unistuseks.

Rahvuslipp “Vanemuise katusel ja Aare Printsi kohtuasi

1977.a 24. veebruari hommikul nägid tuhanded tööleminevad tartlased lehvimas sini-must-valge lippu “Vanemuise” teatri suure maja katusel. Lipp lehvis umbes kella 9-ni hommikul, siis võeti alla.
Umbes nädal hiljem hakkasid ametivõimud Tartus ja ka mujal Eestis levitama juttu, et lipuheiskaja on leitud ja vahistatud. Mõnedes juttudes täpsustati, et lipuheiskaja on sama isik, kes juba kord varem oli heisanud sini-must-valge lipu Viljandis.
Märtsi algul vahistati Tartus Aare Prints (s. Halling), s. 1944, elukoht Tartus, Suur-Kaar 32, töötas Tartu Kurttummade Ühingu töökojas mehaanik-lukksepana. A. Prints on abielus, naine Maria ja üks laps.
1961.a oli A. Prints heisanud sini-must-valge lipu Viljandi Pauluse kiriku torni. Tema üle mõisteti kohut ENSV KrK paragrahv 68 järgi. Karistuse – 3 aastat vabadusekaotust – kandis Eestis.
Läbiotsimisel töökohas võeti A. Printsil ära sportpüssiks ümber ehitatud harpuunpüss, millega Prints koos töökaaslastega oli vahel märki lasknud, kodust leiti kaks vana kasutamiskõlbmatut vintpüssi.
A. Printsi vastu algatati nähtavasti kaks kriminaalasja. Julgeolek süüdistas teda sini-must-valge lipu heiskamises “Vanemuise” katusele. A. Prints eitas süüdistust ning kuna julgeolekul ei olnud ilmselt mingeid süütõendeid tema vastu, siis lõpetati see süüdistus umbes poolteist kuud hiljem, kusjuures julgeolek nõudis, et Prints vaikiks lipuheiskamise süüdistusest. Püsima jäi Tartu 1. Prokuratuuri süüdistus relvade ja laskemoona ebaseaduslikus hoidmises.
Kohus toimus 12. mail 1977 Tartu 1. Rahvakohtus. Kohtus A. Prints väitis, et ta on vanade püsside kollektsionäär. Talle mõisteti ENSV KrK paragrahv 207 alusel 1 aasta ja 6 kuud tööd siseministeeriumi määramise järele, ENSV piires. A. Prints määrati Jõgevale ehitustööle. “Vanemuise” katusel lehvinud lipust ei lausutud kohtus ühtegi sõna.
Ei ole teada, et ükski ametiisik oleks avalikult teatanud, et lipuheiskajat ei ole tabatud. Allikas: “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”, I kogu.

Räägime ohvrite kannatustest, vaikime vastupanust

Rahvuslikel leina- ja mälestuspäevadel ei saada läbi muidu kui räägitakse üksikasjalikult ohvrite kannatustest. Vastupanust või kollaboratsionismist vaikitakse, mõnikord siiski mainitakse ka okupatsioonide ja inimsusevastaseid kuritegusid, mis ei aeguvat. Enamasti jäetakse kõrvale seesuguste kuritegudega otseselt seotud mõisted kommunism (bolševism) ja nõukogude kord – nagu poleks selliseid üldse eksisteerinudki! Rahvale on hakatud sisendama, et okupatsioon toimus okupantideta (muidugi ka nende kohalike käsilasteta), inimsusevastased kuriteod – ilma kurjategijateta (sest et õigusriigis oleksid sellised juba ammugi üles otsitud ja kohtu alla antud). On koostatud tuhandetesse nimedesse küündivaid registreid küüditatutest, kümnendikulise täpsusega arvestatud välja Eestit tabanud inimkaotuste protsente. Kuskilt pole aga leida samasuguse täpsusega koostatud või siis vähemalt tõsiseltvõetavaid ülevaateid küüditajatest, võõrvõimudega kaasajooksikutest, eesti rahva reeturitest, “koputajatest”, sovetlikust repressiivaparaadist, sellesuunalisest kommunistlikust ideoloogiast ja praktikast (näiteks kes olid Boris Kumm, Karl Säre, Neeme Ruus, Maksim Unt, Juliana Telman, Harald Haberman, Kaarel Ird, Nikolai Karotamm jpt). Raske on saada adekvaatset infot selle kohta, millega lõppes hiljutine küüditajate kohtuprotsess Saaremaal, miks lasti repressiivmonstrumitel Idel Jakobsonil ja Vassili Riisil Eesti Vabariigis elada kuni nende õndsa lõpuni või millal võetakse kohtulikule vastutusele viimatimainitute noorema põlvkonna repressiiventusiastid Leonid Barkov, Marat Þukov, Anto Ots, Antti Talur…
Postimehes avaldatud artiklis “Mahasurutud valu ja vaev” kõneleb ajakirjanik Imbi Paju küll emotsionaalselt “totalitarismi haavadest”, mainides ühel korral isegi NKVD-d ja ühte SS-laste poolt hävitatud küla Prantsusmaal. Läheb aga vaikides mööda sellest, mitu küla on kommunismiehitajad hävitanud okupeeritud Eestis, kas pärast Stalini surma 1953. aastal ning sellele järgnenud stalinismi hukkamõistmist poliitilised repressioonid Eestis lakkasid või kestsid need uuenenud kujul kuni NLiidu kokkuvarisemiseni edasi?
Analüüsides “Valget raamatut” leiab tuntud ajaloolane Vello Helk, et selles leidub küll andmeid 1950. aastal väljapuhastatud nn. juunikommunistidest, lugeja jääb aga asjatult otsima selliseid nimesid nagu Jüri Kukk, Mart Niklus, Enn Tarto ja teised, kellest said kommunistliku õigusemõistmise ohvrid. “Sellega seoses pole ka andmeid NKVD ja KGB tegevuse kohta, kes ju seisid nende protsesside taga. Kas pole juriste, kes julgeksid kirjutada oma tookordsete, osalt ka praeguste kolleegide õigusevastastest tegudest?” (V. Helk, erakiri, autori allakriipsutus).
Seoses öelduga tuleb märkida, et kommunismi hukkamõistmisest on vähemalt tänapäeva Eestis kujunenud täpselt samasugune farss nagu omaaegne targutamine süümevandest (markantsemad sellega seotud skandaalsed isikud – Mihkel Pärnoja ja Edgar Spriit). Mõistetakse küll hukka kommunismi, ei peeta aga heaks tooniks hukka mõista ikka veel haljal oksal istuvaid kommuniste…
Europarlamendi valimistel sinna pääsenud kuuest eestlasest on vähemalt pooled komsomoli või kompartei kasvandikud, näiteks Toomas Savi (NLKP liige aastatel 1961 – 1990), Siiri Oviir (1976 – 1990), jättes siinkohal kõrvale Brüsselis juba varem endale sooja koha vaadanud tippkommunisti Siim Kallase (NLKP liige aastatel 1972 – 1990). Viimatimainitu punase mineviku kohta oli rahvusvahelisel tasandil küll veidike norimist, siis aga leidis “sädelev poliitik”, et antikommunistlikud tunded tema suhtes pole õiglased ning et “oma karjääri jooksul kommunistlikus parteis andsin ma väga selge ja tugeva panuse kommunismi ja Nõukogude Liidu kokkukukkumisse. See on olulisem kui lihtsalt selle partei liikmeks olemine” (Postimees 16. 04. 2004). Jumal tänatud, et “aatekaaslased” Siim Kallast õigel ajal ei paljastanud ning et pürgimisel ühest liidust teise ei saanud talle osaks näiteks Jaan Anvelti (1884 – 1937) või August Korgi (1887-1937) saatus!
Seetõttu oleks naiivne ja absurdne loota, et Brüsselisse pääsenud lähimineviku kommunismiehitajad hakkaksid seal Eesti riigi ja ühiskonna desovjetiseerimisel ära tegema sedasama tööd, mida me ise siinsamas n-ö käeulatuses, nüüd juba ligi pooleteise aastakümne jooksul oleme jätnud tegemata.
Europarlamenti oleks eesti rahvas võinud ju valida ka teistsuguse mineviku, koolituse, kasvatuse ja maailmavaatega inimesi – selliseid, kes ei läheks sinna üksnes oma poliitilist edevust rahuldama ja taskuid täitma. Poliitililise ebaküpsuse ja kergeusklikkuse tõttu ta seda kahjuks ei teinud…
Millest vaikitakse vabariigi aastapäeval?
Juhtiksin tähelepanu sellele, missuguses vaimus on tänapäeval hakatud tähistama Eesti Vabariigi aastapäevi, millest pidukõnedes räägitakse, millest aga vaikitakse.
Lipuheiskamisel räägitakse meelsasti eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, “laulvast revolutsioonist” ja iseseisvuse taastamisest 1990ndatel aastatel, vastumeelselt Kodanike Komiteede liikumisest ja Eesti Kongressist ligikaudu samal ajal, hoopiski vaikitakse maha rahvuslik avalik vastupanuliikumine (dissidentlus, metsavendlus, väliseestlaste võitlus Eesti Vabariigi vabaduse eest maailmaorganisatsioonides, Eesti NSV välisministri Arnold Greeni roll ÜRO 17. istungjärgul 1962 aastal “imperialistlikele hääletorudele” vastulöögi andmises “meie siseasjadesse sekkumise” eest…)
Tartu rahulepingu 84. aastapäevale pühendatud kõnedes Tartu 2. veebruaril 2004 räägiti küll sinimustvalgest lipust, vabaduseihast ja demokraatiast, poliitvangidest ja õpingutest Moskvas, mitte aga sellest, mis on Eesti omariikluse nurgakivist saanud tänapäeval. Jaan Poska nime mainiti otsekui moka otsast ühelainsal korral, Euroopa Liitu aga vähemalt seitse korda…

Muusemi ekspositsioonid kuuluvad etnograafia valda

Kistler-Ritso Fondi rahadega asutatud Okupatsioonide Muuseumi ekspositsioon nõukogudeaegsetest viinapudelitest, pesupulbripakkidest, kõikvõimalikest pigem etnograafia valdkonda kuuluvatest esemetest jätab üsnagi veidra mulje. Arusaadavatel põhjustel puudus muuseumis tõsiseltvõetav ekspositsioon eesti soost kvislingitest ja petäänidest, þivkovidest ja honekkeridest, kõnelemata ülevaate andmisest seesuguste kanoniseerimisest ja laiutamisest tänapäeva Eestis.
KGB Kongide Muuseumis Tartus on avalikkusele vaatamiseks välja pandud küll Enn Tarto vangistuseaegne aluspesu, pole aga kuskilt leida materjale kommunistidest “aukodanike” rollist nõukogude võimu sisseseadmisel selles “heade mõtete linnas”.

Ronald Reaganit meenutades

Hiljuti suri teisel pool ookeani kõrges vanuses Ronald Reagan, Ameerika Ühendriikide 40. president.
Lähimineviku tippkommunist ja tuntud propagandavirtuoos Vambola Põder (1929 – 1993, NLKP liige 1958 – 1990, alates 1992.a. Riigikogu kuningriiklasest liige) avaldas ajakirjas Pikker (nr 21, 1984, lk 13) paskvilli pealkirja all “Hapukapsasupp”. Nimetatud kirjatükis hurjutab V. Põder R. Reaganit selle eest, et USA president oli nõudnud “Nõukogude kohtu poolt vangimõistetud kriminaalkurjategija Mart Nikluse vabastamist vanglast”. Kui toonane EKP KK lektor ja instruktor V. Põder veel praegugi elaks, küllap oleks temast saanud üks eurousu ajatollasid. Veelgi enam, 8. juuni 2004 SLÕhtuleht teatab oma lugejatele suures Šriftis, et “Reagan oli eestlastele suur president” (NB! just eestlastele, mitte aga eesti inimestele või eestimaalastele). Samas ajalehenumbris kirjeldab Allar Viivik EKP KK ajalehe “Rahva Hääl” peatoimetaja Toomas Leito visiiti USA-sse Nõukogude Liidu infovahetuse delegatsiooni koosseisus, juurdelisatud fotol on T. Leito R. Reaganiga kätt surumas. “Olin esimene inimene Nõukogude Eestist, kes Valges Majas Ameerika presidendiga kokku sai”, teab T. Leito, NLKP liige aastatel 1972 – 1990 ning hiljutine täiesti reþiimitruu Välisturismi Talituse inspektor – kelle reisidele väljapoole raudset eesriiet parteikaaslased takistusi muidugi ei teinud. Kohtumisi R. Reaganiga meenutab samas artiklis ka tol ajal veel väliseestlane Mari-Ann Rikken-Kelam, lõpuks poliitvangina, ERSP liidrina ja siseministrina tuntuks saanud Lagle Parek – kelle vahetu suhtlemine Moskvas riigivisiidil viibinud USA presidendiga nähtavasti keelebarjääri tõttu küll ära jäi.
Milleks ma Reaganist teile räägin? Lihtsalt selleks, et postsovetlik meedia vaikib teadlikult maha ühe teise lähimineviku kommunismivangi, kes Los Angeleses 18. juunil 1990 kohtumisel (tol ajal juba USA ekspresidendiga) R. Reaganiga teda ikestatud rahvastele osutatud toetuse ja iseenda vangistusest vabastamise eest isiklikult tänas.

Desovjetiseerimata ideoloogia pooltõed

“Eesti inimestele”, “Eestimaalastele” pakutakse Eesti lähimineviku kohta üksnes pooltõdesid. Neidki serveeritakse postsovetlikus massimeedias valikuliselt. Ajaleheveerge täidavad “rikaste ja ilusate”seikluste ja skandaalide kirjeldused, libakeskharidusega Carmen Kassi ambitsioonid ja muu sellesarnane. Tõsisemate teemade osas aga vohavad tsensuur ja enesetsensuur sama kahjustamatult edasi nagu uuesti ellu ärkav punane mõtlemisviis või telefoniõigus.
Ei maksa otsida imerohtu või päästeinglit Euroopa Liidus, kui Eesti ise näiteks oma suhetes Venemaaga ei õpi ükskord ometi käituma riigina või kuni eestlased, lootes paremat tulevikku, endistviisi klammerduvad oma kommunistlike rõhujate külge. “Ühtegi rahvast ei valitseta paremini kui ta seda väärt on” (Charles Dickens).


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv