Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 



Väljavõte Stockholmis ilmunud ajalehest Vikerlane nr 1/1949.

Kes oli Eesti lipu viimane heiskaja?

tekst: k&e

1944. aasta 20. - 22. septembril lehvis Tallinnas Pika Hermani tornis viimast korda sini-must-valge. Stockholmis ilmunud ajalehe “Vikerlane” esimeses numbris 1949. a jutustab eesti leegionär Evald Aruvald, kes oli üks trikoloori tõstjatest Pika Hermani lipuvardasse, neist sündmustest.

Evald Aruvald elab pagulasena Rootsis, oli kodumaalt lahkumisel 30 aastat vana ja kuulus saksa okupatsiooni lõpuperioodil kindralinspektuuri koosseisus Eesti Leegioni.
Kindralinspektuur asus Toompeal Riigikogu hoones ja tema alla käiv Toompea valvemeeskond koosnes eestlastest-leegionäridest. Toompea komandandiks oli tookord eesti ohvitser kapten Väärt Saksa tsiviilvalitsus lõpetas 18. septembril Tallinnas oma tegevuse ja võim koondus sõjaväevalitsuse kätte. Sakslased valmistusid evakueerimiseks. Kolmapäeval, 20. septembril ilmus Toompea lossi õuele lastis veoauto, kuhu lahkuvad sakslased olid kuhjanud ka alkoholi. Koorem laaditi maha Riigikogu hoone ooteruumi. Siit võis iga sõjaväelane pudeleid tasku panna. Varsti tekkis paras jooming ja eesti allohvitser Lepiksoo, kes oli julgust võtnud, otsustas viia Eesti lipu Pika Hermani torni. Haakrist lasti alla ja asemele kerkis sini-must-valge. See võis olla kella viie ja kuue vahel pärast lõunat.
Asjaosalised ise, nende hulgas kindralinspektuuri valvemeeskonda kuulunud leitnant Theodor Tui, sammusid juubeldavas tujus Toompealt alla. Jõudnud Rüütli tänavale, hakkas leitnant Tui rõõmujoovastuses oma püstolist õhku paugutama. Eestlastele tuli vastu üks saksa sõjaväelane, kes arvas, et eestlased lasevad tema pihta. Ta haaras revolvri ja tulistas leitnant Tui suunas, kes sai kõhust raskelt haavata ja suri.
All-linnas asuva saksa komandatuuri ja kindralinspektuuri vahel lepiti õhtupoolikul kokku, et mõlemad lipud, nii sini-must-valge kui ka haakrist tõmmatakse järgmisel päeval koos üles. Toompea komandant kapten Väärt andis Evald Aruvalla kätte Eesti lipu ja tegi korralduse teatava arvu meeste väljapanekuks auvalvena lipu heiskamisel neljapäeva hommikul päikesetõusul. Evald Aruvald oli seega määratud vahtkonnavanemaks.

Sini-must-valge ja haakrist kõrvuti

21. septembri hommikul kella viie-kuue vahel tuli altlinnast saksa komandatuurist kohale sakslaste auvalvemeeskond leitnandi juhtimisel. Eestlaste rühmas oli kuus meest. Tõusti Pika Hermani torni. Ilm oli tuuline, kuid täiesti selge, taevas üle hulga aja pilvitu ja sügavsinine. Evald Aruvald sõlmis rahvuslipu lipuvarda nööri külge, seda tegi saksa veebel ka oma lipuga, mis oli Saksa mereväe lipp ja eesti omast formaadilt suurem. Kõlasid käsklused lipu heiskamiseks eesti ja saksa keeles. Lipud hakkasid kerkima, nii eesti kui ka saksa sõdurite rühmad võtsid valveseisaku. Tuul keerutas Eesti lipu ümber varrast hoidva traadi. Evald Aruvald ronis poolde vardasse ja vabastas lipukanga. Mõlemad lipud jõudsid varda tippu ja jäid kõrvuti lehvima.
Reedel jõudsid punaväelased Tallinna ja sama päeva hommikul lahkus Evald Aruvald linnast, võttes suuna rannikule, kust tal õnnestus Rootsi jõuda.
Üks Eesti kindralinspektuuri Toompea valvemeeskonda kuulunud leitnandi auastmes eesti ohvitser lisab oma selgituses 9. oktoobril 1944 Rootsis: „Sini-must-valge lipu heiskamine sai kohe linnas teatavaks ja Soodla (Kindralmajor Johannes Soodla, Eesti Leegioni kindralinspektor – toim) ilmus varsti Toompeale ja küsis, kes selle tükiga on hakkama saanud. Allohvitser tunnistas loo üles. Soodla noomis mehi: ”Tunnen sellele ka südamest kaasa, kuid nii ei saa talitada, see võib tekitada ränki kokkupõrkeid meie ja sakslaste vahel ja seda ei tohi olla.” Varsti olid sakslased üleval ja mindi Soodla kabinetti.“
Ohvitseril on meelde jäänud, et seal viibisid ka kolonel Sinka (Eesti Omakaitse ülem – toim) ja kolonel Maide (Jaan Maide, Otto Tiefi valitsuse sõjaminister – toim).
Eesti lipp lehvis reedel, 22. septembril umbes kella üheteistkümneni, mil vene tankid sõitsid linna. See võis olla poole üheteistkümne ajal, kui üks punane tankist tulistas Falkpargi tänavalt kuulipildujast Pika Hermani lipuvarda pooleks. Mõlemad lipud langesid alla. Samal viisil tulistas üks saksa sõdur 1941. a suvel Pikalt Hermanilt punase lipu maha.

Balti jaamas möllasid emotsioonid ja kõlas Eesti hümn

Stockholms Tidningen avaldas 16. märtsil 1949 mälestuskilde päevadest, mil sini-must-valget viimast korda Toompeal lehvimas nähti.
Dr A. K. Sundsvallist kirjeldab 20. septembril puhkenud emotsioonide möllu Balti jaamast mõni minut enne kella kuut väljunud rongis. Inimesi tulvil rong oli liikunud Ameerika peatusest edasi, kui keegi hõikas: “Sini-must-valge lehvib Pikal Hermanil!” See lõi sisse nagu välk. Vagunitäis vaikinud rahvast läks nagu põlema ja igaüks tahtis Eesti lippu oma silmaga lehvimas näha. Vagunis puhkes spontaanselt “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, seda lauldi suure hooga, tundus, et inimesed tahtsid välja karjuda mitmeaastase kannatuse ja vaikimise. Kõigil olid pisarad silmis. Kogu tee kuni Nõmmeni lauldi kõigis vaguneis.
Pr H.P. Nyköpingist seisis tol õhtul Kesk-Kalamaja ja Suurtüki tänava ristumiskohal. Laskuv päike punetas veel Tallinna tornidel ja ka Pikal Hermanil. Äkki nägi ta sini-must-valget lippu pikkamööda vardasse tõusvat. Ta jälgis hinge pidades, kas jõuab ikka päris üles või juhtub enne midagi halba. Jõudis siiski ja jäi sinna kerges tuules ja õhtuse päikese kullas lehvima.
Hr A. R. Södertäljest oli samuti oma perega Balti jaamas. Kuuldi Toompealt üksikuid püssilaske ja lühikesi automaatpüstoli valanguid. Vaadates lossi poole, nähti, kuis haakrist langes ja sini-must-valge lipuvardasse kerkis. Rahvas alustas hümni laulmist. Laulu lõppedes nähti Toompuiesteelt Balti jaama poole sõitvat lahtist veoautot, kus oli kaheksa kuni kümme eesti sõjaväelast, kes hoidsid rahvuslippu ja laulsid isamaalist laulu. Kellegi poolt öeldud lause, et Eesti Vabariik on välja kuulutatud, mõjus rahvale sedavõrd, et osa reisijaist haaras kohvrid ja lahkus rongilt.
On teada, et Eesti lippe heisati neil päevil mujalgi, nt Tallinna Raekoja hoonel.

Sini-must-valge ja punalipp kõrvuti 1940. aastal

Kui enamlased juunis 1940 Eesti okupeerisid, toodi rahvuslipp alla ja tõmmati punaplagu üles. Hiljem tekkis punalipu kõrvale ka Eesti rahvuslipp ja need lehvisid kõrvuti, kuni Moskvas lavastati Eesti NSV Liitu astumine.
On jutustatud, et Eesti lipu vardassepanekut nõudnud Saksa saadik Eestis, hr Frohwein, kes oli enamlastele seletanud, et tema on saadikuna akrediteeritud Eesti Vabariigi juurde, kelle rahvuslipuks on sini-must-valge ja nii kaua, kui see vabariik püsib, peavad ka tema värvid Pikal Hermanil lehvima. Eesti Vabariik oli vormiliselt veel Moskva alla viimata ja et Saksa ja NSVL seisid sõpruslepingus, olevat Frohweini nõudmine täidetud.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv