|
|
|
Mart Niklus T-särgis kirjaga:
“ § 1 – Eesti iseseisvus on aegumatu”.
Foto K. mätik.
|
Balti apelliga Euroopasse
tekst: k&e
25 aastat tagasi
MRP 40. aastapäevaks valminud 45 Eesti, Läti, Leedu
kodaniku märgukiri kujunes kolme balti rahva ühise vastupanu
tippsündmuseks, millest sai alguse murrang Euroopas, kes
oli meid unustanud. Sellele dokumendile tugines oma otsuses aastal
1983 Euroopa Parlament.
Balti apell
külma sõja kontekstis
Kommunistide käes
on raha ja võim ning see määrab, kellele langeb
Eestis avalik vabadusvõitluse au ning millist ajaloolist
mälu kujundatakse ning õpetatakse. Praegu on Eestis
kombeks Balti apelli olemasolu surnuks vaikida. Vaikijate sihiks
on tekitada meie mällu tühjus, mida saab demagoogiaga
täita. Et seda takistada, võttis Balti assamblee 25.
mail 2002 vastu resolutsiooni ajaloo õpetamise täiustamise
kohta, kus pöördutakse Eesti, Leedu, Läti haridusasutuste,
ajaloolaste ja ajalooõpetajate poole üleskutsega osutada
tähelepanu Balti riikide koostööle vastupanuaastatel
ning vabadusliikumise tähtsusele 1975. aasta Helsingi nõupidamise
vaimus, mis aitas kaasa kolme riigi taassünnile, viies Balti
rahvad laulva revolutsiooni ja Balti ketini. Selle resolutsiooni
algataja, üks Balti apellile allakirjutanuid Enn Tarto rõhutab
omaaegse märgukirja sise- ja välispoliitilist tähtsust
just külma sõja kontekstis, see oli võimas
argument nõukogude okupatsiooni vastu Baltikumis.
Muidugi ei sündinud Balti apell üleöö. Jutte
ja katseid oli palju. Ajalooliselt ulatuvad idee juured tagasi
admiral Johan Pitka poolt valitud kolmanda ehk Eesti teeni. Kaks
aastat enne märgukirja sündi loodi Eesti, Läti
ja Leedu rahvusliikumiste peakomiteed, mille üheks peaülesandeks
oli avalikustada MRP ja selle salaprotokollid. Tookord õnnestus
KGB-l see nurjata. Need komiteed loodi ja on muide tänini
alles, sest keegi teine peale asjaosaliste ei saa neid likvideerida
ja nad pole seda teinud.
23.08.1979 kirjutasid Mart Nikluse kodus Tartus koostatud märgukirjale
Eesti poolt alla Enn Tarto, Mart Niklus, Erik Udam ja Endel Ratas.
Hiljem ühinesid avaliku avalduse kaudu sellega Jüri
Kukk, Viktor Niitsoo, Veljo Kalep ja Tiit Madisson. Kohe toetasid
seda kirja ka viis vene dissidenti eesotsas Andrei Sahharoviga.
NSV Liidu valitsusele, Saksa riikide valitsustele, Atlandi Hartale
allakirjutanud riikide valitsustele ja ÜRO peasekretärile
Kurt Waldheimile adresseeritud kolme riigi kodanike ühises
avalikus kirjas nõuti Balti riikide iseseisvuse kaotuse
põhjustanud MRP ja selle salaprotokollide avalikustamist
ja rahumeelsete vahenditega selle tagajärgede likvideerimist,
s.t Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist.
Balti apelli sisepoliitiline mõju oli selles, et rahvas
teadvustas uuesti, et MRP oli süüdi meie iseseisvuse
kaotamises. See, et praegu süüdistatakse Pätsi
ja Laidoneri kommunistlikes tapatalgutes, on superdemagoogia!
Seda saabki ajada vaid sellepärast, et aastaid on ajalugu
võltsitud, vassitud ja soperdatud.
Balti apelli välispoliitiline mõju oli aga kaugelt
suurem. See märgukiri vallandas murrangu, eriti Euroopas,
kus olime unustatud. 1982. aastal kuulutas USA president Reagan,
osaliselt toetudes Balti apellile, mille viis temale Mari-Ann
Kelam (siis Rikken), välja Balti vabaduse päeva ning
aastal 1983 seda ka reaalselt tähistati.
Eriti tähtis on fakt, et 13. jaanuaril 1983 võttis
Euroopa Parlament Tema Keiserliku Kõrguse Otto von Habsburgi
algatusel vastu Balti apellile tugineva otsuse, millega pöörduti
ÜRO ja Euroopa Liidu riikide poole, et need rahumeelsete
vahenditega aitaksid taastada Balti riikide iseseisvuse taastamist.
Tänu sellele otsusele hakkas ka Euroopa meedia siinseid sündmusi
käsitlema ning võib öelda, et sellel otsusel
oli siis ja on praegu isegi suurem kaal kui algdokumendil endal.
Balti apellile allakirjutanud inimesed ei olnud pimedusega löödud.
Enamik olid endised poliitvangid, kes olid kinni pandud sada korda
väiksemate asjade eest. Nad leidsid, et üha tugevneva
venestamise surve all tuleb teha omalt poolt kõik iseseisvuse
taastamiseks ning teadlikult, tahtlikult ja vabatahtlikult mindi
sellele riskile. Tuleb arvestada, et ka iga kinniminek oli omamoodi
sündmus, mida Lääne meedia kajastas. Kinnipanemine,
mis oli mõeldud hirmutamiseks, ei pannud KGB meelehärmiks
asja seisma. Üks pandi kinni, teised jätkasid. Idee
elas oma elu. Seda ei saanud enam peatada.
Praeguses olukorras on Enn Tarto meelest rahvusvahelisel tasandil
hädavajalik meenutada, et eestlased osalesid külmas
sõjas kogu aeg võitjate poolel. Kuid Eesti poliitikas
puudub austus inimeste vastu, kes külma sõja ajal
võitlesid, kannatasid ja surid.
Endel Ratas
nimetab Eesti vabariiki suurlavastuseks
Balti apelli sünniloos
konspiraatori rollis olnud Endel Ratas on oma silmaga näinud
UNESCO juurde peale Teist maailmasõda moodustatud komisjoni
materjale, mis uuris saksa natside ja itaalia fašistide kuritegusid,
alustades juba eelmängudest. Sinna olid lisatud kõik
dokumendid, ka MRP protokollid koos kaartidega. Oli väga
täpselt uuritud, kuidas NSVL ajas 1938. aastal äri inglastega
ja tahtis saada Baltimaid, aga inglased polnud nõus. Endel
Ratase kui tol ajal siiski rohelise idealisti jaoks oli see materjal
Euroopa räpaste telgitaguste kohta lihtsalt hirmus.
Praegusel Eesti Vabariigil on Endel Ratase arvates kõik
lavastuse tunnused. Venemaa andis Eestile täpsed tingimused,
milliste piiridega hakkab Eesti olema iseseisev. Tingimusega,
et Eestis ei alga kohtuprotsessid NLKP liikmete ja KGB töötajate
vastu, tagas Venemaa, et tagalasse jäävad truud kommunistliku
süsteemi hierarhias olnud töötajad, kellel oli
võimalik soodustingimustel erastada kõikvõimalikku
omandit ning saada enda valdusse tekkiv turg. Selleks, et rahvuslik
kiht ei saaks majandusruumis võimu, venitati omandireformiga
kuni tänaseni. Meil on toimunud majanduslik invasioon, kus
majandus on väga suures osas Vene mõjusfääris.
Kuid Ratas rõhutab, et selle stsenaariumi võis Venemaa
küll kirjutada, aga mitte üksinda. Euroopa ja Ameerika
suured miljardärid olid kindla peale kaasatud. Miljardärid
ei ole huvitatud rahvusriikidest, need tuleb hävitada ja
rahvused kui sellised peavad kaduma. Tuleb luua liberaalne turumajandus,
mis tähendab seda, et kõik väravad on lahti ning
rahvushuvid on lükatud riiklikust poliitikast kõrvale.
Ja see on meil edukalt täidetud. Liberaalne majandus annab
eelise väliskapitalile ja meie oma tööstus ja ettevõtlus
on määratud jänni jäämagi. Demokraatlikke
loosungeid lehvitades ning iseseisvusest jutlustajate kõneuimas
olles ootab meid oma ajaloolisel kodumaal palgasulase seisus.
Vaja on teha Balti apell 2
Kolmas Balti apellile allakirjutanud
eestlane Mart Niklus võttis piksevarda rolli, mis tähendas
KGB tähelepanu endale tõmbamist ning valejälgedele
juhtimist. 18. juulil 1979 tegi Niklus Moskvas NSVL Ülemnõukogu
Presiidiumile avalduse, mille sisu kattus Balti apelliga. Tulemused
ei lasknud ennast kaua oodata. Nii avaldus kui MRP 40. aastapäevaks
koostatud Balti apell jäid NSVL valitsuse poolt vastuseta,
aga algasid repressioonid. Kuid antud loo kontekstis rõhutab
Niklus, et sellise mõjujõu omandanud dokument sai
teoks vaid tänu vastupanuvõitlejate ja poliitvangide
suhetele kommunistlikes vangilaagrites ning edaspidisele koostööle
nende vahel, kes ellu jäid. Vangilaagrist kujunes omaette
poliitülikool. Mehisus, poliitiline karastatus ja internatsionalism
selle sõna kõige paremas tähenduses viisidki
stagneerunud ühiskonnas välja mitmesuguste ühisavalduste
ja pöördumisteni, mille krooniks kujunes Balti apell.
Sõprussuhted, mis kujunesid vangistuses esmajärjekorras
baltlaste vahel, võiks Nikluse arvates olla eeskujuks praegustele
Baltikumi riike valitsevatele bürokraatidele, kelle isiklikud
ambitsioonid ja materiaalne täitmatus asendavad igasugust
perspektiivi.
Karmi elukooli läbi teinud baltlased on lõpuni säilitanud
oma inimväärikuse, jäänud truuks oma põhimõtetele
ja ideaalidele (üksikud erandid välja arvatud). Selles
suhtes erinevad lähimineviku kommunismivangid diametraalselt
tänapäeva olupoliitikutest, kes on enda kätte haaranud
juhtpositsioonid mitte üksnes ikka veel desovetiseerimata
Eesti valitsuses, vaid pürivad samas suunas isegi Euroopa
Liidu juhtorganites. Marko Püüa avaldas Postimehes arvamust,
et ühtsuse taastamiseks on vaja uut Balti ketti. Mart Niklus
leiab, et seesugusest uuest ketist jääb üksi samavõrra
väheseks nagu 1946. aastal Nürnbergis korraldatud rahvusvahelisest
tribunalist MRP ainult ühe osapoole jüngrite üle.
Vaja on selg sirgeks ajada ning juba lähemal ajal koostada
Balti Apell 2, mis tuleb saata seisukoha võtmiseks nii
Euroopa Nõukogusse kui Euroopa Parlamenti.
|
|
|
