|
|
Ülo Vilimaa tantsib pintsliga
tekst: margit-MARIANN
KOPPEL
|
Ülo Vilimaa ja maal Surmatants. |
Ülo
Vilimaa on ikka armastanud
üllatada. Seekordne pauk tuli ootamatust vallast. Eriti neile,
kes teadsid Vilimaad tantsijana ning ballettmeistrina. Maalikunstnik
– see oli midagi uut.
Tegelikult
võttis Vilimaa lihtsalt 35 aastat hiljem taas pintsli kätte.
Mis veel sõgedam, tegi näituse ka! Pealkiri sai kõnekas:
“Hingevangla”. Näitus oli Vanalinnastuudio Valges
saalis üleval 2.-17. aprillini. 17.-29. maini on pildid üleval
Tartus, “Y Galeriis”.
“Mõnikord
peab üllatama ka, ei saa ju kogu aeg rutiinis olla,”
arvab Ülo Vilimaa ning leiab, et inimene peab tundma ennast
ajas ja teadma, kui vana ta on. “Leidsin uue väljenduslaadi,
ega muud erinevat olegi. Muusika on ju abstraktne. Igaüks
saab seda iseendaks mõelda või sinna sisse mõelda.
Kujutav kunst on täpselt sama.”
Noore ja vihasena on Vilimaa ka teatris maale lavastanud. Paljudele
meenub kindlasti 1969. aasta mais etendunud balletiõhtu
Maalid”, mil laval elustusid Claude Debussy “Impressioon”
ja Camille Saint-Saëns “Surmatants”. Nagu Vilimaa
oli originaalne ja vaba tantsus, on ta originaalne ja vaba ka
kunstis. Tema pildid sünnivad liigutustest ja on väga
dünaamilised. Need on teatriinimesele omaselt jutustavad
ning tagamõtet peitvad, mille tabamine sõltub vaatajast.
Enda sõnul Vilimaa maalida ei oska ning mängib eelkõige
faktuuriga. Ka pildiraamid värvib ta maaliga ühtseks
tervikuks.
Vanalinnastuudio Valge
saal oli näituse jaoks täistabamus, pakkudes küllaga
avarust, õhku ning valgust, andes piltide kirevale värvigammale
kutsuva sära, vaatajale ruumi vaadata ja end pildi sisse
mõelda. Näituse avamisele tulid väga armsad inimesed,
kes millestki lugu peavad. Neid oli üle 60. Kes atraktiivse
kultuurisündmuse vastu huvi ei ilmutanud, oli meedia. Vastuvõtt
oli publiku poolt sellegipoolest hea, isegi liiga. Vilimaa arvates
võib-olla ka sellepärast, et kuna ta diplomeeritud
kunstnike kilda ei kuulu, siis ei ole ta kellelegi ohtlik.
Näituse 28 töö nimed polnud üldpealkirjast
“Hingevangla” vähem kõnekad: Vapilind, Segased
tunded, Tulisügis, Undiin, Saladus, Sünge, Lootus, Turvaline,
Kosmoses, Hukk, Arlekinaad, Tantsuteater, Hõõgjõgi,
Achyrium, Oduvantshik, Kevad sügises, Jumalaga Vanemuine,
Hüvasti konnatiik, Poolnägu, Draakon, Kullapalavik,
Brasiliana, Hingevangla ja Surmatants. Maalid sündisid kui
palangus – 7 kuuga. Väljundit ihkav hing oli valla ja
voogas lõuendile. Maalimise innustuse andsid sõbrad.
Lola Liivat, meie esimene abstraktsionist, kes nõuka ajal
sai kogu aeg sarjata, sarjata ning veelkord sarjata, tõi
mullu suvel pintslid ja värvid, õpetas, kuidas lõuendit
raami peale lüüa. Vilimaa käskis jama lõpetada.
Kuu aega hiljem katse suvekodus maali teha ebaõnnestus.
Asjad lendasid nurka. Kuid augustikuus Tallinna tulles hakkas
järsku tulema, tulema, tulema…Nüüd ei suuda
ilma maalimata olla.
Piltide nimetused on spontaansed ja paljud
pani abikaasa Tiiu, mis autori arvates oli väga hea. Nii
saab ka iseendast paremini aru, sest kunsti loomine – see
on hetke seisund, hetke mulje, hetke väljund. Millal ta loojani
tagasi jõuab, see on päris suur ringtee. Loomeprotsess
on nauding, sest just siis toimub sisemine põlemine, mis
on lakkamatu võitlus iseendaga. Püstitad eesmärgi,
aga ei tea, kuidas sinna jõuda.
Kui pildid hakkasid valmima, oli näituse meetrika olemas.
Ikka see igavene küsimus Hingest ja Surmast, Algusest ja
Lõpust. Kõik hinged on Vilimaa meelest alati vangis,
kuni surm nad päästab. Näitus algas teostega “Hingevangla”
ja “Tulisügis”ja lõppes “Surmatantsuga”.
Nende vahele jäi pikk galerii tundeid ja ühiskonnakriitikat.
Kuid Vilimaa poleks tema ise, kui midagi skandaalset ei pakuks.
Vürtsiks olid pildid “Jumalaga Vanemuine” ja “Hüvasti
konnatiik”. Konnatiigiks nimetati Vanemuise balletti. See
konnatiik oli väga soe ja armas, kuid nüüd on Vilimaa
aru saanud, et jäi sinna liiga kauaks.
See näitus, kus domineerisid tumedad toonid, oli hüvastijätt
sünge perioodiga. Hing on vaba. Tõsine noormees, kes
kolmekümmend viis aastat tagasi maalitud autoportreelt otsa
vaatab, ei ole sisimas muutunud. “Vaid elukogemust on nii
palju peale tulnud, et tunnen ennast rikkamana ning julgen endaga
taas kahekesi jääda,” ütleb juba ka kunstnikule
omase väljanägemise saanud, õlgadeni valgete
juustega Ülo Vilimaa.
Kontrastide armastajana tahab ta teha
järgmise maalide seeria hästi heleda, päikesepaistelise
ja optimistliku. “Sünge” ja “Valge” näituse
vahepeal on oht, et teda tabab hoopis kirjutamispalang ja ta haarab
pintsli asemel hoopis sule – memuaaride kirjutamiseks, ajaloo
huvides. Mitte küll endast, vaid teistest inimestest ja paljudest
naljakatest kohtumistest, mis elus ette tulnud.
|
|
|
