|
|
Edmund Valtman –
mees, kes joonistas Ameerika presidente
tekst: HEIKI RAUDLA
|
Edmund Valtman joonistuslaua taga,
Hartford Times, 25. aprill, 1972.a. |
2004. aasta veebruaris ilmus
Eesti Ekspressis nimekiri sajast eestlasest, kes on kõige
rohkem muutnud maailma. Nende seas oli ka ainsa eestlasena Pulitzeri
preemia (1962) saanud karikaturist Edmund
Valtman, kes tähistas tänavu 31. mail USA-s Bloomfieldi
lähedal Duncasteris oma 90. sünnipäeva.
Kummalisel kombel tunnevad Valtmani
loomingut Eestis vähesed, ehkki taasiseseisvunud Eestis on
ilmunud temast õige mitu artiklit ja tema karikatuure on
olnud võimalik näha isegi paaril isikunäitusel.
Praegusel karikatuurimõõnasel ajal, kus Eestis isegi
karikatuuriajakirja ei ilmu, on seegi asi. Kaks-kolmkümmend
aastat tagasi võis Valtmani poliitilisi karikatuure näha
ligi 100 riigi ajalehtedes. Loomulikult mitte ENSV-s.
Vanemad inimesed teavad hoopis rohkem tema venda Helmutit, kes
joonistas HAVE nime all samuti karikatuure. HAVE hukkus 6. jaanuaril
1943 Velikije Luki all. Samuti tuntakse kunstiringkondades Edmund
Valtmani kõige vanemat venda Felix Randveret, kes sai tuntuks
raamatute illustraatorina.
Kes on siis Edmund Valtman ja miks on tema nimi kirjas enamikes
maailmas ilmunud karikatuurientsüklopeediates?
Edmund Sigfried Valtman (enne eestistamist Valdman) sündis
Tallinnas pagari peres. Isa Johannes oli hea kondiiter ja rakendas
oma ilmset kunstikalduvust peamiselt jõulupräänikute
ja piparkookide dekoreerimisel. Viimaste puhul lõid lapsed
agaralt kaasa ja ehk sealt tekkis poistel esimene huvi kunsti
vastu.
Edmundi kunstihuvile lisasid hoogu ka paljud kunstiraamatud ja
ajakirjad (Punch, Simplicissimus jt), mida vanemad vennad sageli
koju tõid. Noor Edmund oli innukas Gori, Krusteni ja Hindrey
karikatuuride jälgija, eeskuju ja huvi pakkusid ka Gulbransson,
Grosz, Law jt. Tasapisi püüdis Edmundki kõverjooni
paberile vedada.
Kooliteed alustas ta Westholmis, kuid juba esimese klassi poole
pealt tuli jätkata Türi koolis, sest isa pagariäri
pankroti tõttu kolis perekond Türile. Mõne
aja pärast jätkas Edmund taas Westholmi koolis, kuid
1925. aastal oli ta Türi koolis tagasi, sest isa leidis taas
tööd just Türil.
Valtman
avas Viljandis karikatuuripuhveti
1927-1928. aastail jätkus Edmundi koolitee Viljandis Adamsoni
koolis. Vend Helmut oli saanud ajakirjaniku ja karikaturistina
tööle Sakalasse. Edmund aitas vanemal vennal karikatuure
linooli lõigata. Aastail 1929-1930 õppis Valtman
Viljandi Maagümnaasiumis.
Seda aega meenutab ta oma memuaaris 2004. aastal: “Minu klassijuhatajaks
oli Vana Pehme (Valter Tekkel) ja tema pea ning nägu olid
nii tugeva karakteriga, et hakkasin temast kohe karikatuuri joonistama
ja võiksin seda vast praegugi peast joonistada. Ma arvan,
et sealt mu huvi algas karikatuuri joonistamiseks.”
Soov karikatuure teha süvenes ja Edmund hakkas oma pilte
mitmele poole saatma. Esialgu tulemusi polnud. Esimene suurpäev
saabus aga 31. mail 1931, mil ajakiri Laste Rõõm
avaldas Valtmani neljast pildist koosneva pildiseeria “Juku
Väntavell ja uksekell”, kus väike poiss riputab
välisukse traadiga tõmmatava kella külge kondi
ja läheb ise nurga taha vaatama, kuni koer tuleb. Selle pildi
ilmumist on Valtman pidanud siiamaani oma kõige paremaks
sünnipäevakingiks.
1930. aastal on Valtman tagasi Tallinnas ja jätkab õpinguid
Gustav Adolfi gümnaasiumis, mille lõpetab 1934. aastal.
Sundaega teenis Valtman Viljandis, seejärel on taas Tallinnas,
kus ta leidis tööd 1939. aasta lõpuni Kaitseväe
Ühendatud Õppeasutuses stenografisti ja joonestajana.
Huvi kunsti ja karikatuuri vastu püsis ja noor Valtman illustreerib
joonealuseid ja avaldab oma töid mitmetes ajalehtedes ja
ajakirjades: Nool, Sõdur, eelkõige aga Tallinna
Postis.
Samal ajal jätkas ta kunstiõpinguid Roman Nymani joonistamis-
ja maalimiskursustel, lisaks sellele käis veel kujur Ferdi
Sannamehe juures akti joonistamas. 1935. aasta oktoobris ilmus
Valtmanilt Olionis varjunime Edmund Vallot all isegi väike
novellike pealkirjaga “Kärbsed liimil”. Hiljem
kasutas Valtman Valloti nime üsna sagedasti.
1940. aasta algul sai temast lühikeseks ajaks joonestaja
Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjonis.1940.
aasta kevadel on Valtman taas Viljandis ja töötab algul
4. diviisi staabis joonestajana, seejärel Viljandi linnavalitsuses
ja mõnda aega ka Viljandi maavalitsuses, tegeldes peamiselt
joonestustöödega.
Ehkki aeg karikatuuride joonistamiseks polnud just sobiv, avas
Valtman koos Jokiga (Henn Arvo) 1941. aasta lõpul Viljandis
Lossi t. EVE hotelli vastas nn karikatuuripuhveti, kus iga soovija,
kaasa arvatud Wehrmachti sõdurid ja ohvitserid, said endast
lasta šarþe teha.
Koos Goriga
karikatuure tegemas
1942. aastal kutsuti Valtman palgaliseks karikaturistiks Tallinnas
ilmuva Eesti Sõna juurde. Et sealne õhkkond kujunes
peatoimetaja arusaamade tõttu pinevaks, asus Valtman 1943.
aastal tööle Maa Sõna juurde. Seal tutvus Valtman
Goriga, kes oli just äsja vangistusest vabanenud. Gori suhtus
noorde karikaturisti nagu kaitsealusesse ja andis sageli asjalikku
nõu.
21. septembril 1944 lahkus Edmund Valtman koos abikaasa Helmiga
peaaegu et viimase laevaga Eestist. Aastad 1944-1949 möödusid
peamiselt Geislingeni põgenikelaagris Saksamaal. Valtman
jätkas oma katkenud kunstiõpinguid, osales mitmetel
kunstinäitustel ja saatis kaastöid ajalehtedele Eesti
Post ja Pildipost ning illustreeris mitmeid lasteraamatuid (“Eesti
rahva ennemuistsed jutud jpt.”)
1949. aastal õnnestus Valtmanidel emigreeruda USA-sse.
Esimesed kaks aastat möödusid väikeses kohas nimega
Little Silver sponsor Donald E. Lawesi juures, kus tuli olla aednik
ja töötada loomatoidu- ja söelaos. Tööst
vabal ajal joonistas ta karikatuure, saates neid nii kohalikele
kui suurtele New Yorgi ajalehtedele. Tulemus oli null.
Valtmanist
saab Ameerika karikatuuri uuendaja
Juhuslikult sattus ta 1951. aasta suvel Hartfordi. Linn meeldis
ja Valtmanid otsustasid sinna elama jääda. Viljandis
sündinud ja Tallinna konservatooriumis Artur Lemba klaveriklassis
pianistihariduse saanud Helmi sai õige pea tööd
kindlustuses, andes nii abikaasale võimaluse oma annet
arendada. Edmund jätkas katsetusi karikatuurialal. Ka siin
ei näkanud algul. Siis aga tuli läbimurre.
Seda meenutab Valtman järgmiselt: “Joonistasin ajaviiteks
mõned karikatuurid, et kätt vormis hoida. Siis aga
tuli ühel päeval mõte näidata neid kohaliku
ajalehe Hartford Times’i toimetuses. Sain väljaandja
jutule. Too vaatas neid ja jäi rahule. Kuna aga peatoimetajat
ei olnud, siis paluti mõne päeva pärast tagasi
tulla.
Järgmine kord oli peatoimetaja kohal. Sain prooviülesandeks
joonistada neli šarþi fotode järgi. Kui need paari
päeva pärast ära viisin, oli peatoimetaja väikselt
üllatunud. Seejärel sain teise töö: teha tubakalõikuse
pidustustest karikatuur.
Tegin siis midagi päevakohast ja järgmisel päeval
asusin kolmekuuse katseajaga toimetusse tööle. Kuu aja
pärast aga öeldi, et mind on tööle võetud
alaliselt.” Huvitav oli seejuures, et toimetuses oli üks
karikaturist, kes joonistas kohalikel teemadel, juba olemas.
Valtmani karikatuurid ja šarþid hakkasid üsna
pea populaarsust võitma. Iga päev tuli teha üks
karikatuur ja nii aastast aastasse. Varsti hakkasid tema karikatuure
avaldama New York Times, Washington Post, Time jpt. Sõjajärgne
karikatuur Ameerikas oli mõnevõrra ühekülgsem
ja rohkem traditsioonide küüsis kui Euroopas ja nii
sai Valtmanist ka Ameerika karikatuuri uuendaja, kes tõi
sisse mitmeid muutusi, sealhulgas kolmeveerulise karikatuuri asemel
hakkas ta kasutama viieveerulist. Ta osales mitmetel vaba maailma
karikatuuride ühisnäitustel ja 1961. aastal pani välja
juba oma esimese näituse Hartfordi linnaraamatukogus.
|
1962. aastal Pulitzeri preemia
saanud pilt Fidel Castrost, all tekst: “Mida teie vajate,
mees, on revolutsioon nagu minu oma.” Ilmus 31. 08.
1961 ajalehes “Hartford Times”.
|
Pulitzeri
preemia esimesele eestlasele
Pingeline loominguline töö ei jäänud tulemusteta.
1958. aastal sai ta National Safety Awardi. 1962. aasta mais aga
USA tunnustatuima ajakirjandusauhinna Pulitzeri auhinna 31. augustil
1961. aastal Hartford Timesis ilmunud Fidel Castro teemalise karikatuuriga.
Hartfordi klubis sel puhul korraldatud lõunasöögil
ütles Valtman: “Kui ma kuulsin, et komitee otsustas
mulle preemia anda, oli ma uhke ja õnnelik. Ma arvan, et
see olin tähtsaim sündmus mu elus. Ma olen uhke, et
tulles väikesest Eestist, sain ma sellise au osaliseks. See
on märk, et ma olin võimeline andma midagi Ameerikale
tagasi.”
Kõrvuti karikatuuridega jätkas Valtman ka maalimist,
tegeles isegi skulptuuri ja luuletamisega. Paljud Valtmani karikatuurid
leidis oma vaimuka lahenduse ja hästi tabatud sarnasuse tõttu
tee paljudesse USA muuseumidesse ja erakogudesse, nende hulgas
ka Ameerika presidentide Trumani, Eisenhoveri, Nixoni ja Johnsoni
omadesse.
Töö Hartford Timesi juures kestis 1975. aastani, mil
Valtman hakkas tööle vabakutselise karikaturistina.
Tema tööd olid nõutud ja Saksamaal asuv sündikaat
levitas neid innukalt üle kogu maailma.
Eesti ei unune
Valtman pole unustanud oma sünnimaad Eestit. 1992. aastal
külastas ta ligi 50 aastat hiljem taas oma kodumaad.
2002. aastal annetas ta 50 000 dollarit Eesti rahvuskultuurifondile,
et sellest summast loodaks kaks uut allfondi (esimene Helmi Valtmani
nimeline ja teine Edmund Valtmani nimeline) Eesti Muusikakadeemia
ja Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste toetamiseks.
Valtman on kirjutanud ka õige mitmeid pikemaid artikleid
karikatuurist. Ta on kirjutanud: “Karikatuuri võib
vaadelda kui läätse, mis koondab ühiskondlike sündmuste
kiiri ühte tulipunkti ja sel teel võib olukorra selles
punktis kõrvetavalt kuumaks ajada. Kui traditsiooniline
karikatuur oma lihtsas otsekohesuses pani sõrme otse mädapaisele
ega jätnud kahtlust, milles kogu karikatuuri moraal seisis,
siis tänapäeva moodne karikatuur eelistab jätta
järelduse tõmbamata ja jätab vaataja hooleks
i-dele punktid peale panna.”
Praegu pensionipõlve pidav Valtman ei joonista karikatuure
ega šaraastale enam õige mitu aastat. Küll aga
loeb ta palju (alles hiljuti Martti Turtola raamatut Konstantin
Pätsist), teeb vahetevahel maale ja skulptuure ning kirjutab
memuaare oma pikast ja huvitavast elust. Viimase kohta arvab Valtman
küll, et ta mälu on viimasel ajal nagu sõelapõhi,
aga siis leiab, et kui midagi meenutama hakkad, hüppavad
mõned asjad kusagilt iseenesest välja.
Karikatuur on tema hingesopis aga alati alles. Kui talt kord küsiti,
miks valis ta just karikaturisti raske tee, vastas ta, et teisiti
ta lihtsalt ei saanud toimida ja nii see pidigi minema.
Mida soovida Eesti kõige kuulsamale karikaturistile? Tervist
ja elurõõmu lisaks erksale mõttele, mis ei
sõltu temasuguste meeste puhul ei vanusest ega kohast.
|
|
|
