Kultuur ja Elu 2/2004


Kultuur ja Elu 1/2004

 

 

 

 


Virvatulukesed ehk keda valida Europarlamenti?

tekst: Olaf Imelik

Keda me sinna europarlamenti siis valima peaksime? Kas peame valiku tegema selle järgi, millisesse parteisse keegi kuulub? On ju kõigi nende parteide programmid äravahetamiseni sarnased.

Kui Jumal ütles Aadamale: "Valitse omale naine!", oli vaateväljas ainult Eeva ja Aadamal valiku tegemine sama lihtne, nagu meil Vene ajal.
Nüüd oleme aga hädas – vaateväljas on valitavaid murdu, kõik nad virvendavad propagandaudus ja oma valiku peame tegema ülespuhujate udujutu järgi. Kui aga valesti valime, tabab meid sama saatus nagu mao keelitusel valiku teinud Aadamat, kes Paradiisist minema kihutati.
Kas peame valiku tegema selle järgi, millisesse parteisse keegi kuulub? On ju kõigi nende parteide programmid äravahetamiseni sarnased. Rahvuslikkusest ja isamaa armastusest nõretavad need ka neil, kelle läbipaistvalt varjatud eesmärgiks on meid tagasi "vabade rahvaste vennalikku liitu" viia.

Ustavad sõdurid mässavad

Kas ei ole huvitav, et just nüüd, kui europarlamendi valimised ukse ees, on meie võimsaima, raudse distsipliiniga Keskerakonna kõige ustavamad parteisõdurid tõstnud mässu oma suure juhi ja õpetaja vastu? Millegipärast ei meeldi neile korraga enam oma armastatud juhi juhtimisstiil ega ka suhtumine Venemaasse. Ometi pole ju juhtimisstiil mingil määral muutunud, veel vähem sõbrasuhted Venemaaga. Miks need seltsimehed sinna parteisse üldse läksid, kui see kõik neile vastukarva on?
Nad ütlevad, et selle partei sihid olid neile kõige vastuvõetavamad. Kui olid, miks siis nüüd enam pole? Kas neid varem ei huvitanud või nad ei saanud aru sellest, kelle huvid sellele parteile kallid on? Kui saime suveräänsuse mitte ootuspäraselt Nõukogude Liidu koosseisus, vaid väljaspool Suure Venna kodumaad, on see erakond ju kõik aeg toetanud Venemaa nõudeid meie venekeelse elanikkonna osas ja nõudnud kodakondsuse 0-varianti, mis meid juba ammu tagasi Venemaale oleks viinud.
Realiikmetest võib aru saada. Osa neist, eriti just arvukas venekeelne liikmeskond, oli juhiga ühel meelel, osale jättis sügava mulje juhi näiliselt suur osa meie iseseisvumisel, osa pidas silmas töökoha säilitamist või karjääri tegemise võimalusi - nagu see raudse distsipliiniga parteisse astumisel varasematelgi aegadel on olnud. Kas tõesti saab see aga maksev olla ka partei juhtgrupi kohta? Kas mõni habras õrnema soo esindaja, kes opositsionäärina lausa uulitsatüdrukuliku proletaarse uljusega rahvuslikke parteisid ründas, saab nüüd äkki aru, et ta võitles valel poolel?
Kõik on võimalik. Kas aga poisikeseohtu noormees tõesti arvab, et teda tegid ministriks tema erakordse kiirusega arenenud vaimuanded? Kas "mässulised" tõesti arvavad, et neid viisid kõrgele positsioonile isiklikud omadused ja mitte boss, kes neid endale ustavaks pidas?
Kas boss tõesti eksis? Või pidas ta peale hiljutist nõupidamist Moskvas otstarbekaks ümber grupeeruda? Suunata omasid teistesse parteidesse nii, nagu seda kunagi tegi poliitikaorbiidilt kadunud Koonderakonna esimees Vähi? (T.Vähi:"Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Robertit" EPL. 28.09.99). Praegu on motiiv selleks tunduvalt tõhusam kui see Vähil oli.
Kui tõesti rääkida parteide osast valiku tegemisel, siis saab sellest rääkida ainult negatiivses, mitte positiivses tähenduses: kui meile meie kodumaa kallis on, siis ei tohi me europarlamenti valida inimesi parteidest, kes on või on olnud meile hukutava 0-variandi apologeedid.

Mitte programmi, vaid inimest!

Oma esindaja europarlamenti peame valima mitte selle järgi, kas kandidaadi partei on pidanud otstarbekaks end sotsiaaldemokraatlikuks, liberaalseks või millekski muuks nimetada, vaid hinnates konkreetse inimese omadusi: kas tal on sellel vastutusrikkal ametkohal töötamiseks piisavalt mõistust, võimeid, oskusi ja tahet, et seal meie huvisid kaitsta.
Huvitav on kuulata-lugeda parteiliidrite ja nende kandidaatide mõtteid sellest, mida nad europarlamendis tegema hakkavad. Kes peab oma missiooniks kaitsta Eesti krooni, kes meie maksusüsteemi, kes midagi muud meie riigikogu kompetentsi kuuluvat. Haruharva tuleb keegi mõttele, et tema funktsiooniks on olla tervikliku Euroopa heaolu eest mõtleja ning otsustaja küsimustes, mida maailma preguses murrangulises olukorras on raske ette näha.
Aga meile juba praegu antud kõrvalops näitab, kui valvas ja läbinägelik peab meie esindaja olema ka selles, et käiku ei läheks otsused, mis teistele näivad tühised, kuid meile on elutähtsad. Ei tohi unustada, et meie hea naabri kavatsused meie suhtes on jäänud endiseks, olenemata sellest, kas kuulume Euroopa Liitu või mitte. On ju väga armas teada, et NATO lennukid meie öörahu valvavad, aga rindesõda on ainult üks ja sugugi mitte kõige efektiivsem võitlusviis. Oma üleolekus kindel venelane pole sellest kunagi saladust teinud, kuidas ja kust ta meid ründab. Võitlus käib meie sees ja seljataga kogu aeg. Kellel selleks vähegi tahtmist ja huvi, on võinud meie taasiseseisvunud Vabariigi algusest tänini tema pidevaid, kord trampivaid, kord hiilivaid samme võimuvõsa konarlikul rajal jälgida. Nüüd viib see rada läbi europalamendi ja teiste eurostruktuuride.

Vähemusrahvuste küsimus

Ei maksa arvata, et Euroopa ühenduses keegi meie vähemusrahvuste küsimuse vastu rohkem huvi tunneb kui meie sellelaadse küsimuse vastu Kreekas, Makedoonias või kusagil mujal. Kuidas aga venelane siia koloniseeritud "vähemusrahvuse inimõigusi" relvana meie vastu ära on kasutanud, kasutab ja kasutada kavatseb, ning millist ohtu see mitte ainult meile, vaid kogu Euroopale kujutab, selle vähetuntud küsimuse selgitamine on meie saadiku ülesanne nii kuluaarides, istungitel kui ka dokumentides. Et Vene okupatsioonist vabanenud Baltikumis on olukord hoopis teine kui näiteks Itaalias, siis omandavad Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi meile öeldud sõnad: "Meil on omad reeglid vähemuste jaoks, mida peavad kõik liikmesriigid järgima." (EPL 11.mai), inimvaenuliku tähenduse.
Olenemata sellest, millisesse parteilisse rühmitusse meie saadikud kuuluvad, peavad nad tihedas koostöös lätlaste ja leedulastega kõigile eurooplastele tutvustama mitte ainult seda, mida Euroopa Liidu hea sõber, paljulubav kaubanduspartner ja julgeoleku tagaja Venemaa okupeeritud riikides teinud on, vaid ka kõiki demokraatliku ja rahumeelse Venemaa programmilisi dokumente, mis vastuvaidlematult näitavad, milleks ja kuidas Venemaa oma Baltikumi koloniseeritud "rahvusvähemust" ja selle inimõigusi kasutab. Ilmtingimata on vajalik need, demokraatliku mõtlemisviisiga harjunud kodanikku vapustavad vene diplomaatia plaanid europarlamendi protokollidesse ja muudesse dokumentidesse sisse suruda. Siis kaoks võimalus inimõiguste silmakirjalikuks kasutamiseks rahvuse hävitamise eesmärgil. Ainult selgelt formuleeritud faktid ja seisukohad saavad meid kaitsta mõnele huvigrupile, riigi või ka liidu juhtkonnale varem või hiljem pähe tulla võiva idee eest kasutada "demokraatlike inimõiguste" läbisurumist piiririikides vastutasuks mõne magusa kaubandustehingu eest Venemaaga. Muidugi on Euroopa Liit uutmoodi, vastastikusel usaldusel ja sõprusel baseeruv liit. Seni pole aga ajaloos veel keegi sõbra arvel ühtegi kasulikku tehingut sooritamata jätnud juhul, kui ta on veendunud, et see talle kahjulikke tagajärgi kaasa ei too. Järelikult peab see kahjulik tagajärg tegevusprogrammi sisseprogrammeeritud olema.
Tundes Venemaa võitlusmeetodeid, on ju loomulik, et ta püüab teha kõik, et me valiksime europarlamenti võimalikult rohkem tema huvide eest seisvaid inimesi. Sama hästi kui tema meeskonda kuuluja, sobib talle ka meie oma, kellel mõistusest ja oskustest vajaka jääb.

Kuus tähtsat kohta

Meile on europarlamendis ette nähtud ainult kuus kohta ja me ei saa neist osa jätta peibutustele, nagu seda mõni paljude delegaatidega suurriik endale lubada võib ja sinna pilgu püüdmiseks kas või mõne pornotähte saadab. Me ei saa sinna ka mõnda sümpaatset ja erksa vaimuga tippsportlast saata, kelle ettevalmistus on siiski teist laadi. Miks me tippmatemaatikut olümpiaadile teivast hüppama ei saada, ei vaja vist selgitamist.
Meie kuuest peab igaüks olema tegija. Peame sinna valima inimesed, kes ka ootamatult tekkida võivates situatsioonides ise oskavad otsustada, milline tegevusvariant on kõige parem. Et üleeuroopalisel foorumil mitte ainult nõusolevalt noogutada, võluvalt naeratada ja käibetõdesid lobiseda, vaid nii Euroopale kui ka oma rahvale midagi kasulikku korda saata, peab meie poolt europarlamenti valitud inimene olema tark, kontaktne ja usaldatav.

Kes on tark ja kes on loll?

Üheks objektiivseks kriteeriumiks on siiski haridus. Kas keegi modell on koolis käinud aasta vähem kui minister, kellel on kooli lõputunnistus taskus, ei tee ühest või teisest veel rohkem haritud inimest. Siiski on aga selge, et akadeemik saab küll hakkama maalri tööga, maaler akadeemiku omaga aga mitte. Sellise, pidevalt pingelist vaimset tegevust nõudva töö puhul on oluline ka hariduse iseloom: kas on õpitud juurdlema ja õigeid lahendusi leidma. Muusiku, kujutava kunstniku ja kehakultuurlase ettevalmistus on suunatud põhiliselt parema ajupoolkera treeningule (mille võimed tõenäoselt juba sünnipäraselt on domineerinud), matemaatiku, juristi, filoloogi, bioloogi jt ettevalmistus aga vasema ajupoolkera treeningule.
Kuid tarkus kaotab oma väärtuse, kui inimene ei ole võimeline teistega kontakteeruma. Kontakti võimaldab aga ühine keel. Pole meil ju mõtet sinna saata tummahammast, kes tõlgi abil hädavaevalt aru saab, mis dokumentides kirjas ja mida istungitel räägitakse. Et ELi ametlikuks keeleks on ka eesti keel, on muidugi väga uhke ja hää. Et aga ka läti keel, siis saame küll aru, kui totter see jutt on. Kui igaüks seal oma keelt räägib, laguneb see parlament nagu Paabeli torn. Väikerahva saatuseks on, et paratamatult peab valdama suurrahvaste keeli. Vähemalt ühte, aga parem, kui kahte või kolme. Ega nõuded meie kandidaadile ometi väiksemad pea olema kui omaaegsele eesti vürtspoodnikule või juuksurile, kes leiva teenimiseks kolme kohalikku keelt pidi rääkima?
Ainult hea keeleoskus võimaldab vaba vaidluse, arusaamise teise mõttekäikudest ning oma mõtete ja tõekspidamiste selgitamise teistele. Muidugi eeldusel, et neid mõtteid ja tõekspidamisi on.

Kuidas mõõta usaldatavust

Meie praeguses ohtlikus olukorras on tarkuse ja kontaktsuse kõrval äärmiselt oluline ka kandidaadi usaldatavus. Selle üle otsustamine on muidugi väga raske ja eksimine kõige hõlpsam tulema. Metsiku Lääne filmi kriteeriumid - oma on valge sombreeroga, valgel hobusel, hea ja ilus, vaenlane musta sombreeroga, mustal hobusel, halb ja inetu - ei pea paraku Metsiku Ida tegelikkuses paika. Kahtlemata saadab vaenlane meie omade hulka sümpaatse, hästi kontakteeruva ja targa inimese, kellel tingimata on ka mingi hinnatav looming või ametkoht. Meie oma aga, kes vaenlase riukad ära tabab, õigust taga ajades rabeleb ja karjub, võib jätta hoopiski ebameeldiva mulje.
Mingid kriteeriumid usaldatavuse hindamiseks tuleb siiski leida ja eks selleks ole kandidaadi tegevus, sõnad ja positsioon siis, kui ta veel kandidaat ei olnud. Kas on kellelgi veel meeles, milline kisa "nõiajahi" pärast lahti läks, kui ette trügivatest kompartei tegelastest platsi puhtaks püüti pühkida ja nende minevikust rääkida?
Olenemata sellest, kas seda ametlikult tunnistatakse või mitte, oli kommunistlik rezhiim kuritegelik. Komparteisse kuulumist siiski kuriteoks lugeda ei saa. Koguni enamikul juhtudel oli see enesesäilitamise paratamatu tingimus. Hoopis teine lugu on aga kunagiste nomenklatuuri kuulunud prominentidega, okupatsiooni ajal juhtivatel ametikohtadel töötanutega.. Nüüd on nad kõik ennast oma rahva heaks ohverdanud vabadusvõitlejad...
Valijatel oleks siiski vajalik teada, kes ta oli ja mida tegi, et võõra võimu usalduse ära teenis. Ei saa lähtuda inimarmastuslikust põhimõttest "kes vana asja meelde tuletab, silm peast välja!" Elementaarne enesekaitse nõuab, et meie väljatorkamata silm väga terava pilguga uuriks, millistesse parteidesse lugupeetud "endine" on kuulunud, millistel ametkohtadel töötanud, milliseid saavutusi tal esile tõsta on ja mida ta enne ja peale taasiseseisvumist on kirjutanud-rääkinud. Kui ta võõra võimu all truualamlikult vallutajat teenis, tema mõtteid ja tegusid kiitis, las siis valija otsustab, kas kandidaat valetas enne või praegu.
Võib juba ette arvata, et valija, kes küll oma riiki ja rahvast armastab, kuid propaganda valusaid vitsu hästi mäletab, kardab eksida, kardab väärikate seast vääritut valida ja jätab valima minemata. Midagi paremat ei oska meie "vähemusrahvuste kaitsja" soovidagi! Tema kaitsealused oma valikus ei kahtle ja kui neil meie europarlamendi gruppi ei õnnestu sisse suruda vene keelt, siis vähemalt vene meelt!
Igaüks on oma õnne sepp. Jääb ainult loota, et me alasist mööda, oma varba pihta ei viruta!

* * *

Olaf Imeliku artikkel “Virvatulukesed” saabus toimetusse vahetult enne eelmise “Kultuur ja Elu” ilmumist, mistõttu toimetus oli selle ärapaigutamiseks sunnitud tegema mõned kärped. Kärbeteta teksti on võimalik lugeda veebileheküljel http://www.hot.ee/olafimelik


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv