Kultuur ja Elu 2/2004


Kultuur ja Elu 1/2004

 

 

 

 


Eesti parlamentarismi kolm musta päeva

tekst: Aarne Ruben

Briti parlamenti eeskuju ette kujutades oleme harjunud ajaloolastelt kuulma, et sealt kombed üle võtnud Eesti parlamendis väga tihti klohmiti, kuigi tegelikult on neid juhtumeid ju ainult neli, üks nende hulgast kahtlane.

Meestevahelised naljad läksid kohati tõsisteks, eriti veel kui nn “imeallikad” saali seina taga puhvetis olid (sellest allpool). Pealegi kohustas Viktor Kingissepp 7. jaanuaril 1921 tööd alustanud Eesti kommunistlist rühma (fraktsiooni) parlamentaarseks destruktsiooniks.

“Närvid rikkes, koosolek lõpetada!”

Kommunistide fraktsioon (valitud ametiühisuste nimekirja järgi 1920. aasta hilissügisel) ja iseseisvate sotsialistide fraktsioon kuulutasid Riigikogu esimesel istungil 1921, et pole tuldudki seadusandlikku töösse, vaid iseenda tarbeks informatsiooni koguma. “Sotsiaaldemokraadi” järgi toimus näiteks viieliikmelise kommunistide parlamendirühma töö järgmiselt:
“Alatasa tuleb nõuda kvoorumi lugemist, et koosolekut lõpetada. Kui seaduse-eelnõu punktid läbi arutatud, teevad 5 seltsimeest lisandus-ettepaneku, et see eelnõu või esitis ei oma enne seaduslikku jõudu, kui on Riigikogu poolt vastu võetud nii- ja niisugune seadus. Saboteerijad ei tohi lasta end niikaugele provotseerida, et põhjust oleks neid koosolekult välja heita.
Peale läbirääkimiste lõpetamist teeb iga saboteerija arutlusel oleva küsimuse kohta mingisuguse ettepaneku, mis teiste seltsimeeste omast lahku peab minema ja tingimata jällegi mõnda tagasi lükatud seaduse-eelnõudest mainima.”
Mis puudutab kommuniste, siis nemad ei läinud kohe esimesest tööpäevast, 7. jaanuarist 1921 sarnase destruktsiooni rada. Kuna eeskujuks olid Lääne parlamendid, siis arvas Riigikogu parempoolne osa ühes Rahvaerakonna, Tööerakonna ja sotsiaaldemokraatidega tõepoolest, et kommunistid ei ole kursis lääneliku parlamendikultuuriga, kui nad tegid näiteks ettepaneku, et Riigikogu vanematekogu istungil peaks olema õigus osaleda ka rühma igal lihtliikmel.
Kuid 5.-7. aprillini 1921 läks asi väga kurjaks ja seda sugugi mitte kommunistide pärast. Need olid Eesti parlamentarismi kolm musta päeva.

Tooliga peast mööda

Eesti Iseseisvasse Sotsialistlikku Tööliste Parteisse kuulusid kurioossed tegelased: Hans Kruus, endine õpetaja Erich Jonas (1893-1944), “petrooleumiskandaaliga” tuntuks saanud Martin Bleiman (1887-1938, hukatud N Liidus). EISTP-d loeti osaliselt komiterni rahadest elatuvaks variorganisatsiooniks. Nii et kui Jaan Tõnisson kõrge kogu kõnetoolist samal, 1921. aastal teatas, et intelligentidel ei ole muud võimalust uut palitut osta, kui vana karv ümber pöörata (ka tema ise peab nii tegema), isesotsid seepeale teatasid, et küllap mõned haritlased ka endale päris uue ülikonnariide ostavad (mitte ei pööra üksnes vana karva ümber), siis vastas Tõnisson: “Teie pöörate selle karva ümber võõral kulul.”
6. aprilli mammutkoosolekul tegi Erich Jonas istungi jooksul pea üksipäini paarkümmend ettepanekut tööd takistavateks kvoorumi lugemisteks, hääletamisprotseduuri “lihtsamaks” korraldamiseks (kas nimeline hääletamine või mitte), koosoleku lõpetamiseks või väikese vaheaja välja kuulutamiseks. Isesots Paul Keerdo tegi ettepaneku pidada vaheaega, kuna kõigil “närvid rikkes” olevat (ERA 80.1.229).
Selline taktika, kuhu muidu isesotside headeks liitlasteks olevad kommunistid seekord kaasa haaratud ei olnud, tõi päevakorda “Rkl E. Jonase, J. Piiskari, P. Keerdo üheks koosolekuks välja heitmise küsimuse”. Jonas asus enda kaitseks kõnet pidama ja tegi seda nii:
“Rkl Jonas: “Mina pean konstateerima, et tänasest päevast peale on Riigikogu muutunud kõrtsiks. Minge sinna kõrvalruumidesse, siis teie näete, et seal on joodud ja praegu seisavad veel õllepudelite virnad laudadel. /---/” Müra ja vahelehüüded: “Kes on joobnud?” “Vaadake, seal istub praegu hr Veiler, kas ta on joobnud või ei?” (Tarvitab haavavaid ütelusi rkl Veileri suhtes, mispeale juhataja võtab temalt sõna ära. Jonas tuleb kõnepuldist ja rkl Veileri eest möödudes jookseb viimane talle järgi ja haarab tooli, et virutada.)
Iseäranis segi paiskab parlamentaarse protseduuri asjaolu, kui keegi iseseisvate sotsialistide seast alati soovib sõna saada korra kohta. Jonaselt tuli siis alati ettepanek koosolek lõpetada ja “seda nimeliselt hääletada”. 6. aprilli koosolekul pani ta ette koosolek lõpetada (s.o laiali minna ja tagasi tulla) niikauaks, kuni töötutele makstakse toetust pühade puhul. Paremalt poolt pingireast aga vastati, et see võib juba õige pea, s.o pühade puhul juhtuda. Olgu ka öeldud, et näiteks kõnetoolis kirjutamine oli tolleaegsele parlamendiliikmele üldse vastukarva: tehti kohe märkus, kui keegi kõnepuldil ülbelt kirjutama kippus.

Väike haridus

Allakirjutanule on alati pakkunud huvi, kas Eesti kommunistlise riigikogurühma juht Johannes Vanja (1893-1937, hukati N. Liidus) oli allapoole keskmise tasemega IQ-ga ka tegelikult, või on see "Meie Matsi" ajakirja luul. Alma Vaarmani ("Vennad Kreuksid") tegelasena näeme teda Viktor Kingissepa teksti maha lugemises süüdistavate Riigikogu-kolleegide vastu ütlevat: "Häbenema peaksite teie, mitte mina, sest mitte oma süü tõttu ei ole mul väike haridus!" Kuid kõik, mis puutub Vanjasse, on tegelikult palju keerukam.
Ühes Aleksander Keskküla sõpradega väidetavalt vangis istunud Portu (Sadamatehase) tööline Vanja kasutas oma parlamendikõnedes luulelisi ja religioosseid võrdpilte, mis tõenäoliselt ei olnud omased Viktor Kingissepa väljenduslaadile. Need olid küll Kingissepa stiilile lähedased, kuid mitte päris. Kingissepa, Vanja ja rühma kassa eest vastutaja Santa (1880 - ?) maailmavaate uurimine ja kõnede stilistiline analüüs vajaksid kindlasti aga juba omaette raamatu mahtu teksti.
Jäänud on veel tutvustada kuulsaim vahejuhtum Eesti parlamendis. 5. veebruaril 1929 pärast kell 21.40 lõppenud III Riigikogu istungi lõppu läks põllumeestekogulane Artur Tupits (1892 Puurmani v. - 1941 Ussolje laager Permi oblastis) käsitsi kallale sotsialistist haridus- ja töö- ning hoolekandeministrile Leopold Johansonile (1888 Tartu - 1942 Sosva laager Sverdlovski oblastis).

"Santlaager, tule siia!"

Õhtusel istungil oli Johanson just aru andnud eelarvesse planeeritud ministri suurtest sõidukuludest. Kuna Johanson oli ülemuseks kahes ministeeriumis, siis oli talle ette nähtud ühekorraga suur summa: 1200 krooni aastas. Sellist ei jõudnud keegi ära kulutada. Artur Tupits Põllumeestekogudest soovitas ministrihärral sellest summast "maha jätta", sest tema valijad (eriti töölised) ei ole teda volitanud tuhandeid läbi lööma. Johanson vastas, et tema kandnud rõhuva enamuse riigi tuludesse.
Pärast seda järgnenud pärast istungit inetu juhus, mis Tupitsa sõnade kohaselt nii aset leidnud. Johanson tulnud trepist alla, astunud Tupitsa juurde ja karjunud otse näkku: "See on kaabaklus!" Hiljem teatas Tupits parlamendikõnes, et sellises olukorras justkui ei saa muud teha kui rabeleda, sellest olevat aru saanud ka juuresseisjad. Johansoni prillid kukkusid maha ja ilmselt läksid veel korduvalt käed käiku.
Karmidest kommetest annab tunnistust ka Tupitsa järgnev seletus: "6. veebruari hommikul tulin põllumeeste kogude rühma toast välja ja kuulsin, et keegi hüüdis mulle takkajärele. Kui ümber keerasin, nägin koridori lõpus seltskonda sotsialiste, nende keskel sotsialistide liider Ast, kes hüüdis sealt mulle: "Santlaager, tule siia!""
Lohutada võib end sellega, et Inglismaa parlamendis olid toona kombed veelgi karmimad ja paljugi sellest on praeguseni säilinud.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv