Kultuur ja Elu 2/2004


Kultuur ja Elu 1/2004

 

 

 

 



“Päikesekummardajad” Narva-Jõesuu rannal, suvel 1930. Foto pr. V. Talbergi erakogust.

Narva-Jõesuust
võiks saada taas Põhjamaade Veneetsia

tekst: JAANIKA KRESSA

Mida kaugemale jääb Teine maailmasõda, mille lahingutes tundmatuseni muutus kogu Virumaa, seda vähem on meie hulgas inimesi, kes mäletavad Narva-Jõesuud kauni, puhta ja jõuka linnana. Vähe on neid, kes on tunda saanud Narva-Jõesuu vaimu, veel vähem neid, kes püüavad seda sõnaga tabada ja jäädvustada.

Tänaseks on Pärnu, Haapsalu ja mitmed teised kuurordid taas jalule saanud. Oma kunagisest aust-hiilgusest kõige kaugemale maha on jäänud Põhja-Eesti idapoolsem kuurort – Narva-Jõesuu. Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel hävis ja hävitati suur osa suvituslinna hoonestusest. Endist Narva-Jõesuud enam pole. On säilinud vaid üksikud puitsuvilad, mis on väga halvas seisukorras.
Alljärgnev on põgus meenutus Narva-Jõesuu kuurordist, mille hiilgeaeg algas 19. sajandi lõpus ja kestis Esimese maailmasõjani. Narva-Jõesuul on klimaatilised tingimused olemas praegugi ja hea tahtmise korral võiks temast saada superkuurort ka tulevikus.

Viru suvitusrandade laulvad liivad

Läänemere rannad hakkasid 19. sajandi esimesel veerandil muutuma moodsateks kuurortideks, kuhu saabus suvitajaid eelkõige Venemaalt. Meresuplused, vesi- ja mudaravi meelitasid siia aina rohkem inimesi. 1820-1840 oli kõige populaarsem Tallinn, seejärel läksid moodi Riia mererand, Haapsalu, Kuressaare ja Pärnu kuurort. 19. sajandi lõpul tõusis esile Viru suvitusrand, eeskätt Toila ja Narva-Jõesuu laulvad liivad. Eks iga paiga patrioodid kiida oma kodukohta. Virulased olid veendunud, et Eestimaal pole randa, mida ilu poolest võiks võrrelda Narva-Jõesuuga. Seitsme kilomeetri ulatuses kulgesid tuhkpeene liivaga luiteahelikud männikuteni, mitte üksnes meri oma puhta ja niiske õhuga, vaid ka kuiv männimets andis sellele paigale klimaatilise kuurordi maine.

Hungerburg – näljalinnast heakorrastatud kuurordiks

Narva-Jõesuu (ka Naroova-Jõesuu) varasem nimi Hungerburg (Näljalinn) pärineb legendi kohaselt kaupmeestelt, kes jäid pärast laevaõnnetust rannal toitu otsides nälga. Pea kaks sajandit oli Narva-Jõesuu kalurite-lootside asula. Kuni 1870. aastate alguseni paiknesid kalurite majauberikud Narva jõe suudme lähedal, jõe ja mere vahelises kolmnurgas. XIX sajandi teisel poolel andsid tööd piki Narva jõge paiknevad lauavabrikud. Rand oli neil aastatel korrastamata. Pärast Tallinna-Peterburi raudtee ehitamist hakkas 4-5 km kaugusele Auga ja Mereküla randa tulema Peterburi suvitajaid.
1873. aastal tegi Narva linnapea A. Hahn ettepaneku Hungerburg heakorrastatud kuurordiks välja ehitada. Mõne aastaga ehitati täis merele kõige lähem Aia tänav, kuhu kerkisid kõige jõukamate inimeste suvilad. Otse mere kaldale ehitas Hahn kõige ilusama maja Villa Capriccio, mis sai valmis 1874. Selle valgete sammaste ja portikustega hoone kohta öeldi hiljem, et see on kui teine Oru loss. Varsti ehitati selle kõrvale Kreenholmi vabriku osaniku puitpitsehitis ning hulga teisi samas stiilis maju. 1877. aastal sai A.Hahn kuurordi rajajana aukodaniku tiitli. 1882. aastal valmis tema projekti järgi ehitatud puitpitskaunistustega kuursaal.
Kuursaal saigi suvitusasula keskpunktiks ning elu keerles ümber puhkajate, kelle käsutuses oli 14 pansionit, kuursaali hotellitoad ning osaliselt või tervenisti väljaüüritud suvemajad.


Valik väljavõtteid toonastest ajalehtedest:

“Nädal Pildis” nr 13 1937
Vesi on soe, hiigelkraadiklaas rannas näitab +19, ujudes tundub isegi soojem. Kella kaheteistkümneks tõuseb elu ja liiklemine plaaþil haripunktile. Kõlakojas mängib suveorkester. Rannahoone esine kubiseb inimkehadest, silme ees virvendavad omas kirevuses rannamantlid ja supelkostüümid. Tore on puhata tulisel liival, vaadelda, kuidas süstad hõljuvad veepinnal ja “Capricciol” lehvivad viie välisriigi lipud. Ning seal tulevad laineratsutajad — see on Vello Kaaristo veesuuskadel hõljumas üle lainete.

“Huvitav zhurnaal” NR 3 1939
Nüüd siirdume Narva-Jõesuhu, mis on kolossaalsete suvilate kuurort. Nagu muistsed rüütellossid sirutavad suured ehitised oma uhkeid torne kõrgele üle põlismändide. Maanälga pole siin veel tunda. Poolele tuhandele suvilale, mis igal suvel annavad ulualust kuni 7000-le külalisele, lisaks võib kerkida veel teist samapalju, ja on üsna küsitav, kas ka siis jääksid kuurordi piirid kitsaks.
Need suured suvelossid on pärandus endisest ajast, kui Narva-Jõesuu oli vene kahepäise kotka pööraselt jõuka koorekihi armastatud kosutuskohaks. Eesti omariikluse ajal on N.-Jõesuu välisilme palju muutunud, aja jooksul on kerkinud uusi moodsaid suvilaid, vanu on tänapäeva nõudeid silmas pidades ümber ehitatud, kuid endiste aegade pitserpole veel täiesti kustunud.
Kuurhoone-esisest pargist ida poole, seal, kus algab Auga tihe metsamüür, leiame Vabaduse t. 55 puude varjus slaavipärase ornamentikaga toreda suvila. See on siseminister R. Veermaa suviresidents “Helve”, nagu nähtub värava kohale kinnitatud sildist. Ministri suvila juurde pääseb ka rohelusse uppuvalt Aia tänavalt, kus üle tee näeme samasuguse pitsgarnituuriga päratu suurt suvilat, mis on määratud politseiohvitseride suvekoduks. Need suvilad siin on endise aja ehitused, millele on jäetud nende omapärane välisilme.
Kaitseliidu puhkekodu läheduses Uue ja Vabriku t. nurgal paistab juba eemale uhiuus helekollane suvila, mille omanikuks on Narva linnapea asetäitja J. Luts. Kirgliku ujujana eelistab Luts kitsastele, kunstlikult loodud supelkohtadele avarat ja vaba vett. Maja on ehitatud keset suurt hästi korrastatud iluaeda, kuid kaugele suurtest puudest, et ükski oks ei takistaks päikesekiirte ligipääsu. Pr. Luts, kes on naiskutsekooli pedagoog, on lihtsalt, kuid meeldivalt sisustanud oma suvise puhkekoha kaunite ja peenemaitseliste käsitöödega.
Samas naabruses, metsa ja Karja t. nurgal helendab puude vahelt rõõmsavärviline punaste kantidega beezhsuvila, mis on M. Uriko omandus. Siin on suvilat ümbritsev mets jäetud peaaegu täiesti puutumata ja sellisena on see nurgake tõeliselt meeldivaks puhkekohaks.

Kuurorti ilmestasid puhtus, pansionid ja mudaravilad

Rohkesti ilusaid pansionihooneid oli Aia tänavas, vanim neist Auga. I maailmasõja ajal hävis otse mere äärde ehitatud pansion Komfort ning 1888. aastal valminud Villa Milano. Üks omapärasema arhitektuuriga pansione oli Villa Irene. Pargi 6 asus pansion Mon Repos, maja on praegu veel alles. Olid veel pansion Friedheim ja Solitute. Narva jõe kõrgel kaldapealsel oleva ehitise gooti stiilis tornid paistsid kaugele ning ilmestasid panoraami.
1875 sai Narva apteeker Otto linnavalitsuselt loa supelkoha apteegi avamiseks. 1876 avati esimene raviasutus, nn soojade vannide osakond, Aia tänava alguses. Alates 1893. aastast oli asulas alaline arst. 1893-1894 ehitati Luha tn 26 muda- ja vesiravila. 1896 läks see asutus dr E. Krugi valdusesse, mille puhul ilmus 9. aprilli “Olevikus” teade: “Jõesuus on arst Krugi veeparandusasutus ministeeriumi poolt kinnitatud.” Dr E. Krugi mudaravila oli avatud 20. maist 25. augustini. Ravimuda võeti väikesest soonikust Pesselepa krundil Kudrukülast, veeti talvel kohale hobustega. Sellest mudast tehti ka raviseepi. Muda soojendati suurtes reservuaarides. Ravialune pandi mudakotti ja koos sellega sooja vette.

Viru suvitusrannad – Sankt Peterburg miniatuuris

1903. a ehitati suvitajate paremaks teenindamiseks uude elamurajooni nn Väike sadam. Avarate verandadega, puitpitsiga kaunistatud puumajade seast tõusid esile Aia tänava ümbruse mauri ja vene stiilis suvilad. 1912. aastal valmis tulekahjus hävinud vana kuursaali kohale Narva-Jõesuu silmapaistvaim ehitis, uus kuursaal. Linna alalisi elanikke oli umbes 2500 piires, puhkajaid ligi 14 000.
Enne Esimest maailmasõda täitsid Virumaa randu mitmed tuhanded suvitajad, küll kodumaa, küll Venemaa linnadest. Nad püsisid samas kohas aastate kaupa igal suvel, olles õiget ja kõige tervislikumat kohta hoolikalt valinud. Enne Vabadussõda peeti Narva-Jõesuud Peterburiks miniatuuris: seal liikus Vene pealinna seltskond, samal ajal kui luuletajad ja kunstnikud otsisid puutumatut loodust, rahu ja vaikust Toila rannast. Narva lahe rand sai kuulsaks ka suvituskohtade Auga, Meriküla, Utria, Kannuka ja Sillamäe kaudu. Toila-Oru oli väga silmapaistev suvituskoht oma kõrge kalda pärast. Ülendav vaade merele, kus paistavad saarte siluetid, varjude mäng. Ilus loodus meelitas Toilasse kunstnikke ja kirjanikke, ka Tartu ülikooli professorid ehitasid Toilasse suvilaid, et puhata ja kosuda kuivas, osoonirikkas kliimas.
1930 ostis Võrust pärit tuntud hotelliomanik Cornelius Vares Villa Capriccio, millest sai esmaklassiline hotell, kus peatusid põhiliselt välismaalased. Samal suvel avati Raja tänavas uus spordiväljak. 1932 avati uus lõbustusasutus, mis kandis nime Pauli baar. Hakati looma ka ametiasutuste puhkekodusid, milleks kasutati peremeheta jäänud endisi pansione või suuremaid suvilaid.

Hobuveokil otse merre

Halduslikult kuulus Narva-Jõesuu Narva linna alla. Linnapea A.Th. Hahn juhtis linnaosa heakorrastamist ja kuurordimajanduse laiendamist. Kindlustati liivad, peatänavale tehti kiviteed, metsas rajati uued alleed, ehitati veevärk, kanalisatsioon, avati postkontor, telegraaf. Maa jaotati tükkideks ja lasti müüki. Kerkima hakkasid kõige eriilmelisemad ja mitmekesisemates stiilides hooned. Sajandivahetuseks olid rajatud tennise- ja spordiväljakud. Harrastati jalgrattasõitu, tegutses jahtklubi. Paatide omanikud korraldasid lõbusõite mööda Narva ja Rossona jõge, avati laevaliiklus.
Kõige rohkem meelitas aga peene liivaga rand ja suhteliselt madal meri. Juba supluskohaks väljaehitamise algaastail keelati rannas võrkude kuivatamine ja kaluripaatide hoidmine. Mere äärde kerkisid supelonnid, mis olid eraettevõtjate valduses. Rikkamad supelsaksad lasksid ennast hobuveokil vastavates kabiinides otse merre viia. Kui Hungerburg muutus kuurordiks, ehitati ka ülejõele, Rossona kaldapealsele, hulk ilusaid suvilaid, avati jahtklubi, pansion. Magerburgi mererannal oli liiv isegi puhtam kui Narva-Jõesuu rannal. Käies see krudises jalge all ja öeldi — liiv laulab. Kui puhkepäevadel Jõesuu rannas enam istumis- ega astumisruumi polnud, sõitsid kohalikud elanikud sageli Magerburgi puhkama. Ülevedu oli hästi korraldatud: paarikümne aasta vältel viis rahva otse kiirevoolulise jõesuudme kohalt üle vilunud paadimees K. Sokk.


Endist Narva-Jõesuud enam pole. On säilinud vaid üksikud puitsuvilad, mis on väga halvas seisukorras. Foto Liisi Siibak.

 

Kurvalt vaatavad kuursaali varemed

Kurvalt vaatavad kuursaali varemed, kus vanasti oli kaks suurt ja hästi sisseseatud teatrisaali. Pidusid korraldati ka karskusseltsi “Kalju” saalis, samas asus avalik raamatukogu. Sagedased olid aiakontserdid kuursaali juures olevas pargis. Teisteski parkides mängisid sõjaväeorkestrid, mängiti kroketit, “Muru-Tõnist” jne.
1940. a suveks oli Narva-Jõesuu ilusti üle värvitud ja lakitud nagu pühademuna. Puhkeasutused olid valmis vastu võtma külalisi, kohvikud ja lõbustuskohad avasid oma uksed. 1. juunil avati Narva Kalevivabriku puhkekodu, mis tegutses 31. augustini. Avati uus ravila ja ka laste suvekodu – kuni 1940. aastani puhkas Narva-Jõesuus ligi 4000 last. See suvi tuli aga teisiti…ja ka Põhjamaade Rivieraks kutsutud superkuurordist sai minevik.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv