|
|
Poliitiline ja kultuuriajakirjandus:
Kes kelle “hukutab”?
tekst: Mircea Vasilescu
Rumeenia keelest tõlkis Ivi Iordan
|
Mircea Vasilescu on kirjandusteaduskonna
kaasprofessor Bukaresti Ülikoolis ja ajakirja Dilema
peatoimetaja. Ta õpetab kultuuriajakirjandust, sissejuhatust
massimeedia süsteemi, Rumeenia kultuuri ajalugu (modernne
periood). Ta on avaldanud uurimuslikke raamatuid kirjanduse
ja ajakirjanduse vallast ning tõlkinud raamatuid itaalia
ja prantsuse keelest (Michel Foucault, Francois Furet, Sergio
Romano jt.) |
Kultuuriinimesed
on pandud dilemma ette: kas teha poliitikat või teha kultuuri?
Oma tähelepanekuid poliitika ja kultuuri õnnetust
abielust esitas Bukarestis ilmuva ajakirja Dilema peatoimetaja
Mircea Vasilescu.
Etekanne
leidis aset programmi “Balkan ja Euroopa” raames Bukaresti
Goethe Instituudi ja Rumeenia ajakirju Dilema, Observator cultural
ja Litere, arte, idei koondava ühenduse ECUMEST poolt ning
Lõuna Ida-Euroopa Stabiilsuse Pakti toel korraldatud rahvusvahelisel
sümpoosiumil “Kultuuriajakirjad – dialoogiplatvormid
Ida-Euroopa maades”.
Kaasosaluse
kaks tahku
Poliitika ja kultuuri vahekord üleminekuriikides on palju
vaieldud teema ja probleem ise on pärit kommunistlikust süsteemist.
Rumeenias – lihtsustan pisut, isegi kõige räigema
kommunistliku reþiimi aastatel, kaheksakümnendatel,
vaieldi palju esteetika autonoomsuse üle. Sellest rääkis
juba Eugen Lovinescu (1881-1943; ajaloolane, kirjanduskriitik
ja prosaist – toim.) ja teised isegi varem.
On arvatud, et kultuuri võib luua autonoomselt, ilma poliitika
sekkumiseta. Raamatud ju ilmusid, kontserdid toimusid, näitusi
korraldati, paljud kunstnikud ja kirjanikud n-ö “tegelesid
oma asjaga”, oskasid aga peatuda seal, kus algas poliitika
või õnnestus neil laveerida kommunistliku tsensuuri
tõkete vahel. Nii tegid näiteks 80ndate aastate põlvkonna
proosakirjanikud ja luuletajad, kasutades vihjeid, metafoore,
ümbernurgaütlemisi, tehes lugeja oma kaasosaliseks.
Meie, lugejad, oskasime lugeda ridade vahelt. Teadsime, et autor
annab meile mõista midagi, mis on teksti taga. Teadsime
näiteks, et kui Rahvusteatris mängitakse Albert Camus
“Caligulat”, ei ole lugu ainult Caligulast, vaid kõikide
aegade kõikidest diktaatoritest. Eriti aga meie diktaatorist,
kuigi laval toimuv oli mässitud antiiksesse rüüsse.
Oli eriline nauding peidetud sõnumit lahti mõistatada.
Meile meeldisid “reebused“, need osad tekstist, need
metafoorid, millest pidime välja kaevama peidetud sõnumi.
See oli ühest küljest positiivse efektiga kaasosalus,
kuna meie, lugejad, tundsime end tarkadena, nutikatena. Õppisime
lugema suvalisi tekste.
Teisest küljest said meist mingil määral ka süsteemi
kaasosalised. Unustasime asjade nimetamise õigete nimedega.
Pelgasime või ei suutnud asju õigete nimedega nimetada.
Kultuur kui
loetelu
Pärast aastat 1990, esimene asi, mis tundus olevat tõeline
võit, oli eneseväljendamise vabadus. Hakkasime rääkima
kõigest sellest, millest polnud enne kõnelenud.
Mõnikord kärarikkalt, mõnikord korratult, mõnikord
hüsteeriliselt, aga rääkisime. Üheksakümnendate
algul kerkis küsimus: kas intelligents, kultuuriinimesed,
peavad tegelema poliitikaga või peavad kasutama kättevõidetud
vabadust ja looma – kirjutama raamatuid, maalima pilte, looma
muusikat jne.
Osa arvas, et on kodaniku ja poliitilise seisukoha võtmise
aeg. Nimelt intelligents, olles nii pikka aega rõhutud,
samuti kui kogu rahvas, mingis mõttes rohkemgi, saamata
seni väljendada oma ideid, peaks nüüd väljenduma
kogu vabadusega. Rääkima poliitikast, kommenteerima,
diskuteerima demokraatia ideede üle jne.
Öeldi ka, et loomeinimesed ei ole kompetentsed poliitikat
tegema. Niisiis hoidku eemale, las tegelevad sellega teised. Loomeinimesed
kirjutagu, maaligu, loogu muusikat ja kõik. See on nende
kutsumus.
Mulle tundub, et siis ja ka praegu ilmneb taolistes vaidlustes
väga primitiivne suhtumine nii kultuuri kui ka poliitikasse.
Kultuuri vaadati nagu mingit loetelu. Autorite ja teoste, parem
kui suurteoste, nimekirja. “Kallid loomeinimesed, teil on
vabadus, palun looge suurteoseid!” Selline oli nende sõnum,
kes arvasid, et loomeinimesed ei peaks tegelema poliitikaga. Paljud
rääkijad olid poliitikud või lihtsalt inimesed,
kes osalesid esimestes demokraatlikes valitsustes.
Need, kes soovisid, et loomeinimesed sekkuksid poliitikasse, pidasid
silmas pigem poliitilist diskursust või diskursust poliitika
kohta. Mitte konkreetset poliitika tegemist, millesse tõepoolest
vähesed sekkusid. Vähesed loomeinimesed tegid konkreetselt
poliitikat, olid ministrid või astusid parteidesse ja tõepoolest
tegid midagi ära. Neistki vähestest paljud pettusid
ja loobusid poliitikast. Oli ka neid, kes olid teataval määral
edukad. Aga üldine arvamus nägi “poliitika tegemises”
rohkem poliitilist väitlust, poliitikast rääkimist,
ideede genereerimist ning kindlasti poliitika kritiseerimist.
Arvatavasti siin oligi lõpuks see kasutegur, sekkumise
positiivne efekt. Nagu on öelnud Carmen Musat (Bukarestis
ilmuva ajakirja Observator cultural peatoimetaja. – toim),
vajame kriitilist kultuuri ja kriitilist vaimu. Loomeinimeste
algatatud väitlus poliitika üle lõi uue kriitilise
diskursuse. Mitte alati eduka, mitte alati järjekindla, mitte
alati hästi argumenteeritud. Aga avaliku mõtteavalduse
maastik seeläbi võitis.
Primitiivsed
arusaamad välistavad dialoogi
Primitiivne arusaamine kultuurist, mis tähendab ainult kunstiteoseid,
romaane, esseesid, helitöid jne, välistas midagi, mis
postsotsialistlikus ühiskonnas oli muutunud väga tähtsaks
ja vajalikuks: demokraatliku kultuuri.
Meil puudusid tõelised poliitikud ja ikka veel puuduvad
demokraatlikud, pädevad poliitikud. Niisamuti puudub poliitiline
kultuur. Poliitilisest kultuurist jääb puudu mitte ainult
poliitikutel, vaid ka meil, kodanikel. Väga paljud meist
ei tea ikka veel täpselt, millised on poliitilised voolud.
Puudub minimaalne poliitiline teadlikkus. Ei teata täpselt,
mida tähendab vasakpoolsus ja mida tähendab parempoolsus
ja milline on nende vahe. Rumeenias hääletatakse ikka
veel emotsionaalselt, mitte ideoloogiliselt. Mitte sellepärast,
et inimesel on vasak- või parempoolsed veendumused, vaid
kas see või teine juhtfiguur on sümpaatne või
ei ole, on veenvam või väheveenvam. Selles mõttes
oli loomulik, et kultuuriajakirjanduses hakkasid ilmuma kommentaarid,
esseed ja diskussioonid poliitilistel teemadel. Need, mis rääkisid
poliitilisest kultuurist. Siin tekkiski väärarusaam,
mis kestab tänaseni. Poliitilise kultuuri ja dialoogi pidamise
kultuuri puudumise tõttu tähendas paljude jaoks poliitikast
rääkimine tegelikult poliitika tegemist. Kui keegi kirjanik
kritiseerib presidenti või ministrit või peaministrit,
liigitatakse ta kohe poliitilisse vastasleeri, kuigi too ei tee
muud kui väljendab oma kriitilist arvamust.
Selles mõttes on ajakirjal Dilema rikkalik kogemus. 10
aastat tagasi, kui ajakiri ilmuma hakkas, ei olnud me selgelt
määratletud. Kui kritiseerisime võimu, öeldi,
et oleme opositsiooni loodud. Kui aga keegi kritiseeris opositsiooni,
oli selge tunnus, et tegelikult olime võimu loodud, et
lüüa opositsiooni. Kellelgi polnud kannatust lugeda
ajakirja õigel ajahetkel ning üksikasjadesse süüvida.
Ajakiri aga elab momendil ning meie puhul sureb igal nädalal.
Umbes sama toimub ka praegu. Hiljuti oli televisioonis saade kahe
väga tuntud loomeinimesega. Valitsuspartei reageeris, leides,
et tegelikult ei olnud nad seal kui loomeinimesed, vaid sellepärast,
et nende sümpaatia kuulus liberaalidele. See on ju, kordan,
sellesama primitiivse vaate tunnus, millega vaadeldakse poliitilisi
leere. Kultuuri, kus varjundite nägemisest ei saa rääkidagi.
Samuti lugesin mõnda aega tagasi Rahvusliku Audiovideo
Nõukogu kommünikeed, milles taotletakse keelata poliitiliste
parteide liikmetele osalemine raadio ja TV saadetes. Kuidas seda
praktiliselt läbi viia, mina küll aru ei saa. Enne lepingu
sõlmimist küsitakse partei liikmepiletit? Olla partei
liige pole patt. Võid olla liige, aga sa ei pea sellest
avalikult pasundama. Selline bürokraatlik suhtumine näitab
jällegi Rahvusliku Audiovideo Nõukogu nägemust
poliitikast, kultuurist ja nendevahelistest suhetest.
Me ei ole
harjunud, et öeldakse, mida mõeldakse
Näib, et Rumeenias püsib nende kahe tähtsa valdkonna
vahel ikka veel väga õnnetu abielu. On äraleierdatud
tõde, et ülemineku ühiskond loob möödapääsmatult
endale uutmoodi kultuuri, uutmoodi poliitika, uutmoodi diskursuse
nendest valdkondadest. Kuniks poliitiline ja sotsiaalne süsteem
stabiliseerub, tekib paratamatult segadust. Siiski oleks mõnest
veast saanud hoiduda, näidates üles rohkem mõistust
ja ettenägelikkust. Oleks saanud vältida näiteks
algelist nägemust poliitikast ja kultuurist ning seda, mida
meie asutaja direktor Andrei Plesu (s. 1944, filosoof, professor,
oli ka kultuuriminister. – toim) nimetas “süü
presumptsiooniks”. Kui keegi avaldab kriitilist arvamust,
kahtlustatakse kohe teda varjatud huvides. Kui keegi on millegi
vastu, on ta loomulikult kellegi poolt ärgitatud vastu olema.
Väga vähe 4inimesi, igal juhul mitte kultuurilis-poliitilisest
eliidist, veel usuvad, et mõni inimene võiks lihtsalt
öelda seda, mida mõtleb. Küllap olen naiivne,
aga millegi taolisega me lihtsalt pole enam harjunud. Minu arvates
sõltub see demokraatliku ühiskonna kultuurist, kodaniku
kultuurist, poliitilisest kultuurist, lihtsalt kultuurist. Ja
mitte juhuslikult. Mitmete arvamusküsitluste põhjal
näib, et ka inimesed arvavad, et oma liigikaaslast ei tohi
usaldada. Rumeenias on enamuses need, kes usuvad, et inimesi usaldada
ei saa. Viimaste aastate uuringute põhjal arvavab nii rohkem
kui 50%. Aga ei saa üles ehitada demokraatlikku, vaba ühiskonda
ilma usalduseta ja ei saa rääkida kultuurist, kõrgloomingust,
rahvuslikest või üldinimlikest väärtustest
niikaua, kui puudub usaldus ühiskonna vastu, milles elad.
Kas teete
poliitikat või kultuuri?
Kogu postkommunistlikus maailmas laiutab mingi “ülepolitiseeritus”.
Tõlkisin hiljuti ajakirja Lettre Internationale Rumeenia
väljaande jaoks Drago Jancari essee, mis puudutab sama teemat.
Ta räägib oma kirjanikukogemustest ja jutustab oma raamatu
saksakeelse tõlke esitlusest Frankfurdi Raamatumessil 1990.
a. Drago Jancar räägib oma pettumusest. Raamatu esitlusel
olid kohal ajakirjanikud kirjutavast pressist, televisioonist
ja raadiost. Et ta oli tulnud endisest Jugoslaavia piirkonnast,
ei küsinud mitte ükski ajakirjanik temalt raamatu kohta.
Viimne kui küsimus oli poliitikast: sõjast Kosovos,
etnilisest konfliktist, Milosevicist, poliitilistest teemadest.
Ja nii terve päev. Oli jäänud veel üksainus
naisajakirjanik, kes ootas intervjuud. Tüdinud kirjanik ütles:
“Loodan, et vähemalt teie küsite minult minu raamatu
kohta.” Ajakirjanik, pisut piinlikust tundes, esitas esimese
küsimuse, kuidas ta selle raamatu kirjutas ja mida ta sellega
öelda tahtis? Õnnelik kirjanik vastas. Teine küsimus
oli: “Ja mida te arvate sõjast Kosvos?”
“Balkani riigid,” ütleb Drago Jancar, “on
või vähemalt olid viimasel ajal huvitavad kui poliitiline
subjekt, kui esilehekülje lugu. Aga niipea, kui asjad poliitilises
mõttes väheke rahunesid, subjekt kadus.”
Võib-olla Drago Jancar natuke liialdas. Kirjutati ju ka
teistest Balkani probleemidest. Aga ta pani mind endalt küsima,
kas me, rääkides kultuurist ja kultuuri ning poliitika
vahekorrast, paneme need kaks mõistet kaalule ja ütleme,
kas see või teine?
Nii räägiti Rumeenias üheksakümnendate aastate
algul ja kõneldakse praegugi: “Kas teete poliitikat
või teete kultuuri?” Normaalses, küpses ühiskonnas
need kaks mõistet teineteist ei välista. Poliitika
ja kultuur võivad suurepäraselt koos eksisteerida.
On koos ühes ruumis või ühel pingil. Tõsi,
kumbki oma raskusega, tähtsusega, omapäraga. Nende vastandamine
näib mulle tunnistusena meie kultuuriliste ja poliitiliste
vaadete ebaküpsusest.
Rahandusministeerium
defineeris kultuuri
Lõpetan väikese anekdoodiga, mis pani meid paika ja
“valgustas” meid. Teate ju, et on lugematu hulk kultuuri
tõlgendusi ja püüet kultuuri mõistet defineerida.
Igatahes on mõiste väga raskelt defineeritav. Meil
saadi sellega hakkama.
See, kel õnnestus selgeks teha, mis asi on kultuur, oli
rahandusministeerium 1990. aastal. Siis tehti seadus, mis vabastas
kultuuriajakirjad paberiaktsiisimaksust. Sellega püüti
kergendada inimeste ligipääsu kultuurile, alandades
ajakirjade hindu. Meie ajakirja raamatupidaja pöördus
rahandusministeeriumi poole, et oleksime paberiaktsiisimaksust
vabastatud ja sai ühelt sealselt direktorilt vastuse, mis
tegi asja selgeks: “Dilema ei ole kultuuriajakiri, kuna seal
ilmuvad poliitilised artiklid.”
Võlutuna rahandusministeeriumi härra direktori täpsest
ja lihtsast mõtlemisest, saime täpselt teada, kes
me oleme. Meie identiteet oli suurepäraselt lahti mõtestatud
ja saime aru, et kultuuri ja poliitika vahekord ei tekita rahandusametnikes
mingeid kahtlusi. Nende jaoks on asjad täiesti selged.
Mul ei jää üle muud kui pöörduda teie
poole sama dilemmaga. Kahtlemata on olemas ka teistsuguseid vastuseid
kui see, mille andis rahandusministeerium.
|
|
|
