|
|
|
Postkaart, Haapsalu lossivaremed,
u. 1910. |
HAAPSALU – 725
tekst: JÜRI KUUSKEMAA
fotod: Jüri ja Mats Kuuskemaa kogust
Kunagine keiserlik kuurort
Haapsalu jõuab tänavu suvel auväärsesse
ikka. Vanust on tiksunud seitse ja veerand sajandit.
Ammu enam pole seda haavasalu,
mis enam kui seitsme sajandi eest Haapsalule nime andis. Linna
noorpõlvemälestused on talletunud linnuse kividesse,
mis müürides, võlvides ja tornides ikka veel
võimukalt meie pilke püüavad. Piiskopilinnuse
varemed on Haapsalule seesama, mis Ateenale Akropolis – mineviku
suursugune ja dramaatiline mälestusmärk, millest vägevamat
ja ülevamat pole järelpõlved suutnud luua. Üle
neljasaja aasta ei täida linnus enam algset ülesannet
– majutada Saare-Lääne piiskoppi, tema Toomkapiitlit
ja Toomkooli. Üle kolmesaja aasta on varemete ainsateks asukateks
vaid linnud, kuid Toomkiriku kõrgete võlvide all
kõlavad nagu muistegi palved ja laulud; pilk küünib
Vahitornist üle mitu korda uuendatud linna mereavarustele,
millel uidanud laevade hinnalisest lastist osasaamise iha nii
linnusele kui linnale tema jalamil aluse pani. Ornaatides preestrite,
raudkübaratega ammuküttide ja arkebuusimeeste asemel
luusivad katkendlike ja murenenud müüride vahel romantikajanused
jalutajad, Valge Daami austajad, muuseumikülastajad ning
muusikasõbrad. Nii elab minevik olevikus edasi.
|
Vaade Haapsalu linnale “Krahvi
aiast”, gravüür 1683.a. |
Linna sünd
|
Saare-Lääne piiskopkonna
kapiitli pitser. |
Ent kuidas sigines linnuse juurde linn? Õnnekombel
on meie päevini säilinud ärakiri ürikust,
mille väljastas Saare-Lääne piiskop Hermann II
Buxhöweden:
“Püha Kolmainu nimel. Aamen.
Hermann, Jumala armust Osilia piiskop, soovib kõigile usklikkudele
ristiinimestele Püha Neitsi auliku poja rahu.
Me tahame, et kõigile, kes seda läkitust saavad nägema,
oleks teada, et pärast seda, kui asutatud piiskopikirik Haapsalus
ja määratud selle kiriku kanoonikud ja pärast seda,
kui tehtud kõik, mis tarvis Haapsalu lossi suhtes, oleme
meie otsustanud lubada tüki maad linna asutamiseks, kuhu
kokku voolaksid ja elama asuksid need, kes meiega ühes seal
olla tahaksid, valida endale eluaseme ja hädakorral aidata
kaitsta kirikut oma jõu kohaselt.
Neile teeme võimalikuks ühes meiega ja meie kanoonikutega
kalavete, metsade, heinamaade ja karjamaade kasutamise, olgu need
meilt antud või meie rahaga ostetud, või meie nõudmise
peale vastristituilt, meie naabreilt, antud meie karjamaade ja
metsade hulka.
Kõige kindlamini keelame meie võtta midagi kõigest
sellest ilma erilise loata eraomanduseks, sest kõike tuleb
kasutada ühiselt tarviduse järgi.
Lubame tarvitusele võtta Riia õiguse.
Kohtuniku valivad linnavanemad, ja kui ta on õieti valitud,
siis kinnitab piiskop teda ametisse. Linlased ei või kohtunikku
tagandada piiskopi nõusolekuta. Kui keegi tunneb, et kohtunik
temale ülekohut teeb, siis võib ta esineda kaebusega
linnavanemate ees. Kui nende otsus teda ei rahulda, siis võib
ta, kui soovib, kaevata piiskopile, kes siis juurdluse järel
kaebaja kas õigeks või süüdlaseks mõistab.
Kohtumaksud jagatakse ühetasaselt piiskopi ja linna vahel
Et eelpool mainitu oleks täiesti kindel, kinnitame selle
kirja oma kapiitli pitsatiga.
Antud Haapsalus aastal 1279.“
Katastroofide ahel
Ent rahuliku arenemise aega polnud Haapsalule kauaks antud. Juba
aastal 1298, mil piiskoppide ja Liivi Ordu vahel puhkes sõda
vastristitud eestlaste maade ja andamite jagamise pärast,
vallutasid ja rüüstasid orduvennad Haapsalu, tappes
ja põletades.
1343 piirasid ülestõusnud eestlased piiskopilinnust
kaks kuud. Kuigi seda vallutada ei õnnestunud, said linnakesse
asunud võõramaalastest kaupmeeste ja käsitööliste
majad põlisrahva viha tunda.
1383 järgnes uus katastroof. Piiskopi vasallid olid muutunud
nii ninakaks, et tõstsid mässu oma lääniisanda
vastu, vallutasid Haapsalu, rüüstasid ka lossi ja põletasid
maha Suure linnuse palissaadi.
1427 randus ootamatult mereröövlite laevastik. Kes kodanikest
jõudis lossi kindlate kivimüüride vahele, pääses
eluga, kuid linn sai järjekordselt tuleroaks.
1563 vallutasid rootslased linna ja 11-päevase piiramise
järel ka lossi. Mõlemad rüüstati. Toomkapiitel
saadeti laiali. Piiskoppide aeg sai läbi.
1576 Ivan Julma venelased võtsid võimust, imestades
vähese vastupanu üle.
1577 põletati „omade“ poolt see osa linnast,
mis seni veel Liivi sõjast kogemata alles oli jäänud.
Nimelt eesti-saksa partisanide juhi, „Liivimaa Hannibaliks“
kutsutud Ivo Schenkenbergi „poisid“ valasid oma viha
linna peale välja pärast seda, kui linnust ei õnnestunud
võtta.
1581 pärast pikemat piiramist loovutas Vene garnison linnuse
rootslastele ja lahkus Peipsi taha. Mõistagi, linnast polnud
selleks ajaks peale tahmunud ahervaremete suurt midagi alles jäänud.
Ei raekoda, ei Mustpeade maja, ei hospidali. Ainult vigastatud
linnus ja linnamüür. „Kuldne rootsi aeg“ tõstis
Haapsalu linna 1628. aastal Haapsalu krahvkonna pealinna ausse.
Linn taastati. Elatise tagamiseks elanikele püüdlesid
Haapsalu krahvid saada keskvõimult linnakesele häid
kaubandusprivileege.
1688. aasta 25. märtsil laastas tulekahju linnuse nii põhjalikult,
et taastada otsustati ainult lossikirik ja Vahitorn.
1710 alistus Haapsalu ilma vastupanuta Vene vägedele, sest
enamus kodanikke oli surnud katku. Linn, kus Rootsi aja lõpul
oli olnud oma 500 elanikku, mandus nüüd külaks,
milles elati vaid mõnekümnes majas. Vene väed
seekord linna maha ei põletanud, kuid elaniketa jäänud
katkumajad lagunesid ise ning kukkusid ajapikku kokku. Oli ju
enamus neist puust.
1715 linna külastanud tsaar Peeter I käskis muuta linnuse
kaitserajatised kasutamiskõlbmatuks, kartes rootslaste
tagasitulekut. Küllap purustati sel ajal linnuse väravatornid.
1726 Põhjasõja katastroofi täiendas torm, mis
rebis Toomkirikult maha katuse ja jättis hoone varemeteks
kuni aastani 1889.
|
Üleujutus Haapsalu kuursaali
juures 23. IX 1924. Detail postkaardist, (foto J. Grüntal). |
Maakonnalinnast keiserlikuks
kuurortlinnaks
Vaevu hingitsenud elu taastus pisitasa. Varemetesse jäänud
katkumajade vundamentidele ehitati uued elamud, ehitati ümber
allesjäänud vanu maju. Ent alles Haapsalu saamine maakonnalinnaks
keisrinna Katariina II ajal andis kiratsevale asulale sedavõrd
arenguhoogu, et hoonestatud ala hõlmas kogu Rootsi-aegse,
Haapsalu krahvkonna pealinna sarase.
1785 sai Haapsalu uue raekoja. Elavnes kaubitsemine raekoja esisel
turuplatsil. Ehitati tore kivist Kohtumaja. Linnakeses leidsid
tööd ja elatist kaupmehed, pottsepad, tislerid, rätsepad,
kullassepad. Haapsalut külastasid koguni mõned kaubalaevad
Lübeckist ja Amsterdamist, et viia siit Läände
ümberkaudsete mõisate rukist ja lina, nagu vanadel
headel aegadel. Siinne tolliametnik pidi kontrollima ka Hiiumaaga
ühendust pidavaid laevu. Linna väikesel vapil olev ankur
omandas seega taas sümboolse kõrval ka praktilise
tähenduse.
Ent Haapsalu poleks täna see, mis ta on, kui juhuse või
saatuse tahtel poleks siia aastal 1821 sattunud linnaarstiks Carl
Abraham Hunnius Magdeburgist. Juba 1825 rajas ta krahv de la Gardie
rahalisel toetusel Haapsallu esimese mudaravila, mis osutus varsti
menukaks nagu mõni kristlike palverännakute koht,
kus sandid ja vigased ime läbi tervenevad. Hunniuse asutusele
said parimaks reklaamiks tervenenud patsientide poolt lahkumisel
maha jäetud kargud ja kepid. Kuuldus imelistest paranemistest
hubases eestimaises linnakeses jõudis varsti ka keisrikotta.
Viimased kolm Venemaa valitsejat –
keisrid Aleksander II, Aleksander III ja Nikolai II – on
Haapsalut koos perekonnaliikmete ja arvukate kaaskondadega korduvalt
külastanud. Sestap pandi suveti Peterburi ja Haapsalu vahel
laevaliin tööle ning ehitati tsaar Nikolai II eriloal
Keilast raudteeliin Haapsaluni tükkis ainulaadse raudteejaamaga,
kuigi see polnud majanduslikult otstarbekas. Valitsejate peatumiskohaks
oli krahv de la Gardie linnamaja, mis ehitati 1830. aastal. Nii
nagu see juba Rootsi ajal kombeks, omasid Haapsalus maju või
villasid ka ümbruskonna mõisnikud, nagu Stackelbergid,
Knorringid, Võnnu Ungern-Sternbergid. Keiserlikule perekonnale
osutatud teenete eest tõsteti aadliseisusesse ka Carl Abraham
Hunnius. Keiserlik perekond aitas kaasa lossivaremete korrastamisele,
innustades Haapsallu suvitama tulema arvukaid vene aristokraate
ja haritlasi. Suveti kolisid paljud kohalikud elanikud kuuridesse,
et üürida oma majad supelsakstele. Ehitati välja
mitu võõrastemaja, Suur promenaad, kus olid raamatukogu,
Joogihall ja Kuursaal, rannahooned Paralepas. Linnuse keskaegne
romantika inspireeris Pjotr Tšaikovskit kirjutama sarja klaveripalasid
ning kunstnik Nikolai Roerichit maalima siin pilte viikingiaja
teemadel.
Tsaariaegsel Haapsalul on olnud kokkupuuteid ka Venemaa välisministriks
saanud Aleksander Gortšakoviga, keeleteadlase Wiedemanniga,
kunstnik Ants Laikmaaga.
Sajanditagune Haapsalu oli siiski üsna konservatiivne saksik
väikelinn, kus ka edasijõudnud eestlased eelistasid
isekeskis pigem saksa kui eesti keeles asju ajada.
Tänase linna võlud
Olen sageli märganud uskumatuna tunduvat fenomeni: kui Tallinnast
hakata vihma ajal Haapsalu poole sõitma, siis teel olles
sadu lakkab ning pärale jõudes osutub, et seal sirab
päike. Vist on Haapsalu sopiline, rohkete lahtede ja poolsaartega
rannajoon soodus tuultele, mis vihmapilvi ei salli ja neid laiali
ajada armastavad.
Teine iseärasus seisneb selles, et kui sa Haapsalus ilma
kindla sihita uitama lähed, jõuad varsti mere äärde,
mitte metsa. Ja kui sa juba kord mere ääres oled, siis,
teadagi, jääd lainete loksumist või veepinna
virvendusi vaatama ning mõne aja pärast leiad, et
oled unustanud oma äsjased mured ning naudid vaatepilti.
Tallinnast tulnule on uskumatu seegi, et siin võib ööseti
kuulata vaikust, kui just kuskil mõnda koera ei ehmatata
või eelmisel õhtul näljaseks jäänud
kajakas ei kraaksata.
Öösel õues olles näeb pea kohal tähti,
mis Tallinna kesklinnas rohke tänavavalgustuse tõttu
võimalik pole.
No ja kui sul on veel õnne omada Haapsalus maalapikest,
kus käed mullaseks teha ja natukenegi aeda harida, siis on
olemas kõik tagatised Tallinnas kogunenud stressi maandamiseks,
keha parajaks väsitamiseks ja hinge kosutamiseks. Selliseid
“kümnendikhaapsallasi“, kes siin suvitamas või
muidu puhkamas käivad, on aastast aastasse juurde tulemas.
Kes ostab korteri, kes majakese, kes üürib toa ainult
suveks. Nagu vanastigi – tsaariajal, esimesel eesti ajal.
Olulise publiku kategooria moodustavad mudaravilised ja terviseparandajad,
kes oma vaba aja jalutamisele, kontsertidele ja dancing´utele
kulutavad, kohalikele elanikele teenindusalast tööd
pakkudes. Nende seas on kõige arvukamad soomlased, kel
sanatooriumiraha eestlasest hõlpsam leida. Enamasti viksid
ja viisakad vanemad inimesed, kes pole lällama tulnud. „Muda
õnnistus“ on linnale hani, kes kuldmune muneb.
Supelsakste ja terviseparandajate ihad on kohaliku rahva omadega
võrreldes erinevad. Paaris punktis jääb tänapäev
nende rahuldamises sõjaeelsest ilmselgelt maha. Ei enam
saa lossiaias tennist ja kriketit mängida, nagu siis. Ei
enam toimu suvitushooajal kuursaali kõlakojas kaks kontserti
päevas Eesti parimate dirigentide juhatusel. Veel on liiga
vähe suvitajaid ning mudavõõraid.
Üks Haapsallu juhtunud Soome diplomaat ütles vaimustatult:
„Siin on elu saja aasta eest seisma jäänud!“
Kui me Haapsalu puidust vanalinna vaatame, jättes veetornitaguse
„sotslinna“ märkamata, siis võib nii arvata
küll. Vanade majade „Segasumma suvila“ laadis toreduse
ehe vana on hurmav, teatud piirini hooletussejäetus boheemlik.
Kahjuks pole uusiseseisvuse aegne Haapsalu veel täit hoogu
sisse saanud. Palju on unarussejäetud aedu, tühjalt
seisvaid, osalt poolpõletatud maju. Ju siis ei jätku
kõigil haapsallastel energiat, et vähemasti risu ära
koristada. Selge see, et laokilejäänud majade ja tarade
kordategemiseks läheb vaja ka raha, mida samuti napib. Nii
linnal kui tema kodanikel.
Ent andkem aega atra seada. Küllap on Haapsalu kümnekonna
aasta pärast üks eeskujulikult tore väikelinn,
kus on mõnus ja ilus nii omadel kui supelsakstel ja mudavõõrastel.
Palju õnne juubeliks!
|
|
|
