|
|
Tiksoja mets –
KGB kuritegude tumm tunnistaja
tekst: K&E
fotod: H. Kruuvi erakogu
|
Hando Kruuv näitab paika,
mille lähedalt leidsid sõbrad surnukehi, kellel
olid käed okastraadiga seljataha väänatud.
Tiksoja mets on KGB ohvreid täis. |
Vabadusvõitlejal Hando
Kruuvil on elu jooksul tulnud mõndagi läbi elada.
Paljud inimesed ei tea tänini, kuhu on maetud KGB poolt mõrvatud
lähedased. Selles loos räägib Hando
Kruuv Tartu “Halli maja” lihvtišahti võigastest
asitõenditest ning massihaudu varjavast Tiksoja metsast.
Hando Kruuvi vanaisa pere pärineb
Vana-Koiolast. Isa tuli Tartusse, kus 13. mail 1937. aastal sündiski
Hando. Hando isa oli pöörane töömees, kes
ehitas mootorpaate ja lotjasid ning tegeles jõetranspordiga.
Kipparid ja mehed lotjadel olid põhiliselt vanausulised,
kes olid selle ajastu inimesed, Eesti eluga rahul ja riigile enamasti
lojaalsed. Enamjagu neist valdas mingil määral eesti
keelt. Isa maksis lodjameestele rohkem kui teised ning sai meestega
mõistlikult läbi. See oligi Hando meelest üheks
pandiks, et Kruuvid hiljem küüditamistest pääsesid.
Ema oli Laksi saapaäris müüja ning töötas
seal 20 aastat. Tartu vilgas ärielu oli hästi tuttav
ja ta rääkis sellest väga palju.
Luhtunud
põgenemine
Hando poliitiline taust hakkas kujunema juba 1940. aastast. Neil
käis kutsumatult külas üks punaste vaadetega elektrik.
Kui punased võimu võtsid, oli ta ainus, kes kommarite
veoautole ekstaasis järgi lippas ja karjus: Tulge nüüd
kõik! Kõik on meie oma!
Isa lodjad ja mootorpaadid muidugi natsionaliseeriti. Kolm lotja
pandi talurahvalt ära võetud vilja täis. Kuid
Venemaal nälgivatele inimestele ei tohtinud näidata,
et Eestis vilja oli. Lodjad viidi Ouduva alla ja lasti koos viljaga
õhku. Üks lodi pandi puid täis ning süüdati
Tartu Kivisilla võlvi all põlema, et sulatada üles
tina, millega olid ankrud kivide sisse valatud…
Kruuvide kodus käis palju rahvast, peamiselt intelligents.
Hando mäletab koduseid jutte ja vaidlusi ning kurbust, kui
Eesti riik maha müüdi ja baaside leping tehti. Räägiti,
et venelane tungib niikuinii peale. Tädi ja tädimees
pidasid Räpinas poodi ja müüsid selle maha, et
mitte jalgu jääda. Isa abiga osteti Pärnusse maja,
kuhu oleks saanud kogu suguvõsaga koonduda. See oli ettevalmistus
Läände põgenemiseks.
Valgutasse viis Kruuvid praegune firma “Eskimo” omanik
Evald Rooma. Edasi mindi omal käel Pärnusse ja jäädi
isa ootama. Kuid Pärnusse tulekul arreteeriti isa kahel korral
venelaste poolt ning ema kahe lapsega ei julgenud mootorpaadi
peale minna. See oli väike kiire paat, mis kadus kaugustesse
lainete vahele nagu püssikuul. Isa mängis ennast mõlemal
juhul välja, kuid jäi siiski tulekuga hiljaks, varsti
oli rinne järel ja Kruuvide suguvõsast jäädi
nimekandjatena ainukeste meestena siia. Teised jõudsid
õnnelikult Läände. Ostsid Gotlandil kalapaadi
ja läksid üle Atlandi. Sellest reisist, kus pardal oli
32 reisijat ning ookeanil loksuti 36 päeva, on ka kirjanduses
juttu olnud. USA liinilaeva abiga jõuti pärale ja
edasi mindi Kanadasse.
Enne venelaste suurt pommirünnakut Pärnule pääsesid
ema, tädi ja lapsed napilt enne silla õhkulaskmist
üle. Rand oli täis rakmetest lahti lõigutud hobuseid,
vankreid, kärusid… Kes millega iganes merele sai, need
kõik läksid. Linn oli praktiliselt inimtühi.
Kümne päeva pärast Pärnusse tagasi tulles
oli maantee kuni linnani lahingujäänuseid täis.
Laipade kohal tiirlesid varesed. Maja uksed olid lahti murtud,
seal olid elanud vene sõdurid… ehkki oli olemas kuivkäimla,
oli üks tubadest peldikuks tehtud. Kultuuri mälestusmärgiks
ning näitena tiblade kirjaoskuse tasemest oli üks hunnik
lastud kaunis köites raamatu vahele ja see jalaga kokku vajutatud.
Isa tulek oli suur rõõm, kuid siiski tuli perel
tagasi Tartusse minna. Tartus tabas uus šokk – kodu
oli maha põlenud. Esimene kord kodust ilma jääda
oli 1941. aastal. Nüüd oldi teistkordselt lageda taeva
all.
Koolihariduse saamist alustas Hando Õpetajate Seminari
Hariduskoolist, millest tehti peagi vene kool. Eesti õpilased
visati lihtsalt välja.
Tol ajal peeti vene ja eesti soost õpilaste vahel Toomemäel
tõsiseid lööminguid. Hando kolm aastat vanem
vend ja paar poissi olid eestlaste juhid. Isa töötas
parvetuskontoris ja kättemaksuks hakkasid venelased paate
lõhkuma. Ühel ööl jäi Hando valvesse
ning lasi rüüstajatest venelastele püssist paar
korralikku soolalaengut sappa…
Venelasi ei aidanud appi toodud sõjavägi ning miilits.
Kõigest hoolimata hakkasid nad alla jääma, sest
eesti koolilapsed võitlesid oma kodu eest. Rahu suudeti
sõlmida siis, kui venelaste pealik eesti poistele vangi
langes.
|
H. Kruuvile isa poolt tema sünniks
ehitatud paadi “Tempo” ajalugu on seiklusrikas.
Alus lasti vette 02. mail 1937. Paat natsionaliseeriti ja
on mitu korda rindel käinud. Venelased kasutasid seda
luurelaevana. Sakslased võtsid selle kinni, kuid ei
hävitanud ära, teades, et peremees on siin, vaid
uputasid. |
Lodjamees
päästis küüditamisest 64 peret
Tädi oli abiellunud ühe sihvaka venelasega, kelle nimi
oli Issakov. Ta oli KGB-s ning aukraadilt kapten. 1947. aasta
märtsis tuli ta ühel õhtul hilja Kruuvide poole,
oli purjus ja kukkus halama, et kallikesed, mina pole süüdi,
mis nüüd kõik juhtub ja tuleb!
Enne sõda oli Issakov laenanud isa käest raha ja toonud
kompensatsiooniks ühe umbes 100 gr kullapätsikese. Nüüd
tuli Issakov kulda tagasi nõudma, kuid see oli sõjapaos
oleku ajal ahju seest peidikust kaduma läinud. Kulda saamata
kukkus halav sugulane rõvetsema ja sõimama, tormas
uksest välja ning prahvatas lõpuks märatsemise
põhjuse välja: öösel on küüditamine!
Isa pakkis tööriistad. Oodati kompsude otsas, aga neile
järgi millegipärast ei tuldud.
Hommikul läks isa parvetuskontorisse tööle ja isale
lõunaks toitu järele viiv Hando nägi, kuidas
autodega rahvast jõe äärde sadamaraudteel seisva
ešeloni peale veeti ja neid sõna otseses mõttes
topiti loomavagunitesse. Esimene paarikümnevaguniline ešelon
viidi öösel ära.
Järgmisel päeval oli teine ešelon ees ja kõik
jätkus. Tühjad autod pöörasid Emajõe
tänavas ümber. Hando koos sõpradega peitis pori
sisse turritavate püstiste naeltega lauatükke. Kes üle
sõitis, lääbakile jäi.
Teisel ešelonil ehitati vaguni otstesse ka kuulipildujapesad.
Rong lahkus kolmandal päeval. Esimesed kaks laipa visati
vagunist välja juba laoplatsil Rebase tänava otsas,
kus rong seisis ja neli laipa visati välja kurvis, kus rong
aeglasel käigul üle Tähe tänava surnuaia poole
pööras. Hando eestvõttel, kelle kaks klassivenda
selle “kriminaalsest elemendist puhastuse” käigus
kadunuks jäid, pandi hiljem sinna kohta mälestuskivi.
Hiljem selgus, et Kruuvidele ei tuldud järgi sellepärast,
et üks isa lodjamees juhtus olema KGB-s see inimene, kes
transporti välja saatis. Ta oli leidnud nimekirjast kunagise
peremehe Kruuvi nime ja selle lehe kaustikust välja tõmmanud.
Kaustas oli igal lehel 32 rida, igal real pere ning aadress. Selle
liigutusega pääses 64 peret. Lodjamees rääkis
sellest isale ise.
Et Kruuvid ei olnud ka 1949. aasta märtsiküüditamise
nimekirjas, ei ole Hando arvates päris juhus. Venelane nägi
hästi ette võimalikku krahhi. Parteilastel oli antud
kohustus sõbrustada veel allesjäänud eestlastega,
et kui kompartei peaks põranda alla minema, siis oleks
neil abistajaid. Maja teisel korrusel elas partei teine sekretär
Leida Pruuli. Tal oli kaks last, Eva ja Ursula. Leida rääkis
emale kõik partei probleemid ära ja lubas igati aidata.
Sõprusest keeldumine ei tulnud kõne allagi, see
oleks tähendanud endale köie kaela panekut. Pruuli oli
niipalju haritud, et vihkas seda süsteemi, kuid ütles,
et kui ta hakkaks kõrvale hoidma, siis ta häviks.
Ta oli pärit Mehikoorma külje alt. Oli väikese
lapsena kuidagi Venemaale sattunud ning näljast pääsemiseks
keelitati ta parteisse astuma.
Metsavendade
abistamise eest Valge mere saarele
Metsavennad koondusid parvetuskontorisse, sest seal ankeeti eriti
ei nõutud. Venemaalt oli antud käsk Emajõe
vesikonnast välja viia 3,5 miljonit tihumeetrit puitu aastas.
Väga paljud olid metsatöödel Pedja vesikonnas.
Parvetuskontoril oli mootorpaat, millega isa sõitis. Järgi
tuli viia varustust, toiduaineid ja normpiiritust. Ka metsavendade
naised tõid meestele pakke ja olid teada põõsad,
kuhu meestele pajuk maha panna. Mehi Hando metsas ei näinud,
aga nad käisid neil kodus. Üks oli töödejuhataja
August Saviauk, kes kogu aeg pabistas, sest tema alluvuses töötas
palju endisi Omakaitse mehi. Kui avastatakse, siis…
Pedja vesikonnas ja Jõgeva kandis tegutses peen poiss,
metsapraaker Ants Paju, kellel oli ette näidata terve raamatupidamine.
Nii pääses ta mitmel korral ära. Kruuvide pool
oli tal alati tükk aega tegemist, et pabereid korda teha.
Hiljem, kui tööd hakkasid lõppema, hakati ka
neid mehi seal puistama. Toidupoolise nappusel sai põhiliseks
söögi hankimise viisiks küttimine. Suure püssiga
pauku teha ei saanud, läks tarvis väikesekaliibrilist
püssi ja moona. Et väikesekaliibrilisi püsse polnud
mujal kui kooli lasketiirus, siis ei jäänud üle
muud kui koos teise poisiga, kelle nimi oli Kalev Järv, tühjendati
ühe kooli relvakabinet püssidest ja padrunitest. Kalev
oli mehine poiss, aga nagu poistele omane, kippus pisut ärplema.
Nad põgenesid koos sõbraga kodust ära, sest
neile hakati seda punast värki liiga peale suruma. Kalev
oli sõbralt küsinud, et kas võtavad püssid
ka? Sellest piisas.
Jumal tänatud, et Hando ei jõudnud püsse veel
ära anda, padrunid küll. Mõni päev pärast
Stalini surma rabati ta kinni. Hando salgas kõike, mida
sai, kuid uurija laulis kogu loo otsast lõpuni ette. Varjata
ei olnud enam midagi. Püsside varastamist põhjendas
Hando sooviga pauku teha. Pandi peale paragrahv, mille järgi
ta oli relvastatud kontrabandist ja isamaa reetur. Juhtus, et
nende majas teisel korrusel elas noor prokurör. Ema läks
temalt abi paluma, kas saaks poissi kuidagi päästa.
Kahel korral visati ema välja, kolmandal korral võeti
jutule ja ka pistis võeti vastu. Asi vormistati riigivara
riisumiseks. Oodati ära, kui Hando sai 16 ja mõisteti
12 aastaks kinni ning viidi Valge mere saarele, kus tuli olla
ca 3 aastat. Hoolimata survest Hando metsavendi välja ei
andnud.
Tiksoja
metsa sünge saladus
Peale sõda korjasid KGBlased kokku laskemoona, mida hoiti
algul lageda taeva all, hiljem Pälsoni tänaval kuuris
ja lõpuks leiti, et tuleb hävitada. Hunnik kuhjati
Tiksoja metsa. Tankimiinide süütenöörile pandi
tuli otsa ja kogu kupatus lasti õhku, arvates, et nii need
relvad ja padrunid hävivad. Poisid avastasid laialilennanud
põneva kraami kohe. Kui sügisel lehti käega natuke
liigutasid, igal pool midagi oli. Kevadel leidsid vanema klassi
poisid kaitsekraavist lume alt välja paistvad jalad. Prügi
ja lehtede alt tulid nähtavale maha lastud inimeste laibad,
käed okastraadiga kinni väänatud. Ühe taskust
leiti jalgratta luba. Mindi metsavahi juurde, kes saatis rattaloa
sellel leiduval aadressil. Muidugi tekkis paras segadus. Kolm
laipa toodi lahanguks kohtuekspertiisi ja arstile anti käsk
kirjutada surma põhjuseks bandiitide omavaheline arveteõiendamine.
Hando, keda õpetaja Kotsar konstitutsioonitundide ajal
kui kodanliku natsionalisti poega mõnitas, hakkas koos
klaasivendadega selle tunni asemel metsas käima. Pika väljakasvanud
lepavõsa otsas oli hea turnida. Tähelepanu köitis
see, et alati oli seal värskeid kaevamisi tehtud….Samuti
talletasid terased silmad, et lepatüvede seest olid killud
välja löödud. Poisid tõlgendasid algul asja
nii, et küllap peeti õppusi. Ükskord aga…
Oli külm ilm ja poisid tegid leppade otsa tuulevarju. See
oli peaaegu valmis, kui kuuldi auto tulekut. Uksed käisid...
Oli kaevamist. Kõlas kuus lasku. Oli kuulda venekeelset
juttu. Oli uuesti kaevamist. Taas käis uks ja kõlasid
püssipaugud. Oli selge, et tapetakse vange. Hando hõikas,
et ärgu sinnapoole tulistatagu, lapsed on puu otsas! Järgnes
tükk aega vaikust. Siis tulid puu alla kolm soldatit. Handot
kamandati puu otsast alla, kuid ta punnis vastu. Seepeale kästi
ühel soldatil üles ronida, et vaadata, mis sealt paistab.
Kolmas poiss oli puu all ja pani kui kits punuma. Üks soldat
põrutas küll järgi, aga jooksja oli kõva
spordipoiss ning jõudis ära lipata. Nüüd
ei saadud lapsi maha lasta, sest “keel” jooksis ju ära!
Uuriti, mida nähti ja kas nad ei teadnud, et siin olla ei
tohi. Viimaks löödi jalaga tagumikku ja käsutati
tulema. Hiljem tehti lageraie ja võsa hävitati. See
paik on EPA uue hoone taga, otse üle kraavi. Eesti ajal oli
seal lähedal politsei lasketiir.
Tükk maad edasi on paik, kus lasti maha mehed, kes meelitati
peale 1949. aasta küüditamist metsast välja jutuga,
et nad saadetakse oma perede juurde. Muidugi keegi neid kuskile
ei viinud, kõik lasti vanas kaitsekraavis maha. Isegi matma
ei hakatud. Mulda visati nii palju peale, et irevil hambad ei
vahtinud vastu. Täpset mahalastute arvu ei tea, kuid tunnistaja
sõnul käinud furgoonauto mitmeid kordi.
“Halli
maja” võikad asitõendid
Tartu KGB keldris oli olemas laibapurustaja, nagu ka Leningradi
NKVD keldris. Seda kutsuti tsentrifuugiks. Memento juhatuses olles
kohtus Hando tihti Leningradi Memoriali inimestega, kes tuvastasid,
et tollest masinast aeti läbi ligi 44 000 inimest. Vedelik
läks Neeva jõkke. Elusuuruses laibad ja kuiv prügi
maeti Leningradi lennuvälja kõrval KGB valduses olevale
9 hektari suurusele soisele maale. Nende matmiste elavaks tunnistajaks
oli üks lendur. Ilmselt ei osatud arvata, et väikelennukilt
võib nii hea nähtavus olla.
Tartu KGB laibapurustaja lõhuti ära kui “Hall
maja” linnale tagasi anti. Enne remondiga alustamist võeti
KEK-ist kaks keevitajat, kes pidid välja lõikama masina
juurde viiva liftišahti ja ka selle masina lammutama. Šaht
oli seest plekkidega üle löödud ja plekitükkide
vahelt tuli hulgaliselt välja kuivanud inimjäänuseid:
küüned, sõrmetükid, skalbitükid. Tööde
juures oli üks KGB vend ja too ka natuke jahmatas selliste
asitõendite olemasolust. Kanalisatsiooni sinna ruumi, kuhu
šaht väljus ja kus lihamasin oli, ei tulnud. Võib
seega arvata, et masin ei töötanud.
Liftišaht läks üleval kambrisse, kus oli piinatool.
See piinatool on praegugi KGB kongide muuseumis alles. Kui keegi
piinati ja peksti nii sandiks, et teda ei olnud enam võimalik
lahti lasta, visati ta šahtist alla – surnuks.
Paar aastat tagasi kuulis Hando, et ka Tallinnas Pagari tänaval
olevat olnud taoline laibapurustaja, mis seisnud KGB likvideerimise
järel tükk aega õuel, enne kui ära viidud.
Mõlemad Tartu “Hallis majas” töötanud
keevitajad surid veidral kombel. KEK-il oli olemas saun elektriküttega
ja ühel hommikul leiti üks neist meestest lavalt ära
küpsenuna. Teine mees töötas kraana peal, pabistas
kogu aeg ja rääkis ühele kraanamehele loo ära.
Objektidel olles nähti mitmel korral sõjaväevillist
passimas. Kedagi autost välja ei tulnud. Ühel õhtul
peeti KEK-is pidu. Mees läks ruumist välja ja oligi
kadunud. Tema laip leiti mitu päeva hiljem kondensvee basseinist,
millel olid lauad tihkelt peal ja millesse jooksis kuum vesi.
Sinna sisse kukkuda ei olnud võimalik. Sinna tuli sisse
kukutada.
Isiklik
silm: nuhk Ohvril
Ka Handol tuli “Hallis majas” ülekuulamistel olla.
Üks kurja juur Kruuvide pool toimunud läbiotsimistes
oli seltsimees Ohvril, kes neil isiklikult silma peal hoidis ja
kelle poeg Hanno oli hiljem ülikoolis füüsika-matemaatika
teaduskonnas julgeolekuvolinik.
Isal oli üks laevakere ära uputatud ja seltsimees Ohvril
juhtus nägema, kuidas Hando sinna lõhkeainet peitis.
Ohvril õngitses need pakid välja ja viis KGB-sse.
Peagi tehti läbiotsimine, kuid midagi ei leitud.
Kord pakkus Ohvril mesimagusa näoga Hando vennale vanaaegset
püssi. Hando hoiatas, et vend seda provokaatori ja nuhi käest
vastu ei võtaks, ent too ei teinud kuulmagi. Hando virutas
püssi venna tagant ja peitis hoolikalt ahju alla. Möödus
paar päeva ja läbiotsimine! Isa töölaua seljandikul
oli naela otsas kreissaag, mille taga süütenööri
rull. Hando hakkas vennaga kulli mängima, et vend saaks süütenööri
särgi alla peita ning vetsu visata. See õnnestus.
Ema nööbikarbi seest leitud süütenööri
kapsel ja Tiksojalt leitud ameerika koldi padrun, samuti kaks
kartulikotitäit raamatuid läbiotsijaid ei rahuldanud.
Otsiti visalt Ohvrili toodud püssi, mis justkui pidi siin
kindlasti olema. Lõhki lõigati kõrvits ja
palmipott…otsiti traadiga ahju alt…ei leitud! Hando
viidi ülekuulamisele, mis käis stiilis, et Hando ütles
ühe sõna, kuid tõlk pani kirja pika jutu. Hando
nõudmisel toodi ema kohale. Ema, kes valdas vene keelt
väga hästi, kuid varjas seda, põrutas lõpuks
ägeda venekeelse sõimu lahti ja tormas laualt pabereid
ära kiskuma. Käed käisid ringi nagu värtnad,
nii et paberitükid lendasid. Lõpuks pika arutluse
järel tehti lühike protokoll ja ka seltsimees Ohvril
kadus pildist.
Kuperjanovi haud takistas
traktoritel haudu teenindada
Kuperjanovi ausammas oli kommudel pinnuks silmis, sest inimesed
viisid sinna küünlaid. Võimude meelest oli see
väga halb kogunemispaik, mis tulnuks likvideerida. Põhjuseks
toodi, et see teede nurgal asuv nimetu haud jääb ette
haudu teenindavate traktorite liikumisele. See oli idiootlik ettekääne.
Haua säilitamiseks oli vaja kiiresti panna peale plaat, et
see ei oleks nimetu. Hando Kruuvi heaks mõttekaaslaseks
oli keemik Aare Kurnau. Koos tehti plaat valmis. Plaadi kinnituspoldid
olid tehtud vedrusüsteemidega, et neid lihtviisil kätte
ei saaks. Hando pani plaadi paika 1972. aasta jõuludel,
kahe kirikujutluse vahel. Rahvas vahtis, hoidis hinge kinni ja
siis läks tormiliseks küünalde panemiseks. See
oli ajastu kontekstis nii hullumeelne temp, et isegi KGB ei saanud
vist päris hästi aru, mis teoksil oli. Plaat jäi
üles ning teenis rahvast ja ideaale seni, kuni Eesti vabaks
sai, ausammas restaureeriti ja peeti vajalikuks teha uus plaat.
|
|
|
