|
|
Isamaa ja emakeel
tekst: K&E
foto: jana trink erakogu
|
Jana Trink. |
Pärnu Aasta
Naine 2003 Jana
Trink korraldas koos oma
juhitava erakooliga ning sõpradega 31. jaanuaril vabariikliku
isamaaliste laulude päeva. Lootuses, et poetatud seemnest
midagi arenema hakkab, kuulutati 24. veebruaril välja uute
isamaaliste laulude konkurss. On’s kätte jõudnud
äratundmine, et midagi on meie elus vajaka? Või on
Euroopa Liidu lävel toimumas sisemine ärkamine? Isamaaliste
koorilaulude konkursi “Armastan sind, Eestimaa” on kuulutanud
välja ka Eesti Kooriühing ja Kultuuriselts Hirvepark.
Aasta 1864 kinkis meile
kolm tütarlast, kolm jumaliku sädeme kandjat: koorijuhi
ja helilooja Miina Härma, poetessi Anna Haava ja laulja Aino
Tamme. Tänavu, üldlaulu- ja tantsupeo aastal täitub
nende sünnist 140 aastat. Esimene juubilar 9. veebruaril
oli Miina Härma. Kirjanik Aino Kallas on kuldse kolmiku 70.
juubeli puhul välja antud raamatus “Anna Haava, Miina
Hermann ja Aino Tamm” kujutanud igaüht neist metallina.
Miina Hermann on: “hallsinine teras, midagi võitlusvalmit,
sõjariistaks kõlvulist – julgesti võidutahtelist
ja võitjat. Üks eesti ehedamaist kujudest, ilma hinge
mõradeta, nagu teras ilma roosteta.”
Jaan Tõnisson võrdleb samas raamatus Miina Härmat
väejuhiga: “Miina Hermannil on loomulikult kasutada
kõik, mis naisel mehest enam – tundemängluse
võlust kuni Eeva diplomaatiani. Ühtlasi aga iseloomustab
teda võimsa mõttelennu kõrval niisugune jõuküllus
ja tahtehoogsus, mis au teeks väejuhile.
Ei ole siis ime, et vägevaimad ja heroilisemad laulud viimaselt
inimpõlvelt meil kuuluvad Miina Hermannile.
Vähemalt tunnevad seda ühes meie, võhikutega,
suured rahvahulgad kõigil kohalikel ja üldistel laulupidudel.”
Muusikast
ja inglise keelest sündis huvialakool
Jana Trink oli Pärnu poistekoori väejuht 11 aastat.
Muusikapisiku sai ta Miina Härma nimelises Tartu 2. Keskkoolis,
vapustavateks eeskujudeks muusikaõpetajad Kadri ja Riho
Leppoja. Kadri Leppoja meenutab oma olekult ning isegi profiililt
Miina Härmat. Jana oli veel kümnendas klassis kindel,
et läheb edasi õppima inglise keelt, valik langes
siiski Konservatooriumi muusikapedagoogika eriala kasuks. Õpingute
ajal tutvus Jana oma tulevase abikaasa Elmariga, keda tunneme
näitlejana, Pärnu Kooliteatri ühe looja ning suupillipuhujana.
Nüüd ollakse pärnakad olnud üle 20 aasta.
Algul töötas Jana muusikaõpetajana ning koorijuhina.
Aga inglise keel ei andnud rahu. 1989. a alustas ta tööd
esimeste inglise keele rühmadega, metoodiliseks eeskujuks
Miina Härma kooli inglise keele õpetaja Tiiu Loko
ja tema unustamatu mänguasjade kapp. Jana töötas
inglise keele õpetajana ka Pärnu Ühisgümnaasiumis,
andes samal ajal eraettevõtjana inglise keele ja klaveritunde
ning juhendades muusikaringe. Kõrvaline pool muudkui paisus.
Kasvas kõik see, mille poole ta oli pürginud. Jana
tahtis kooli, kus hindeid ei panda, kus lapsi ei mõõdeta,
kus igaüks teeb täpselt nii palju, kui jõuab
ja tahab. Nii hakkaski huvialakool välja kujunema. Praegu
tegutsevas Jana Trinki Erakoolis on üle 600 õpilase,
noorimad kahesed, vanimad kuuekümnesed. Võõrkeelte,
kunsti- ja muusikaosakonna kõrval tegutseb ainesõprade
osakond, mis on Jana arvates eriti vahva leiutis. Ainesõbrad
on nii need, kelle jaoks koolimatemaatika on liiga lihtne kui
ka need, kes vajavad abi. Et aidata, on vaja õppeainega
esmalt sõbraks saada.
Aasta Naiseks valimise üle on Jana Trink uhke sellepärast,
et näeb selget märki kolmele tendentsile. Esiteks see,
et Pärnus väärtustatakse haridust. Teiseks see,
et väärtustatakse ettevõtlust ja just väiksemat
sorti äri. Kolmandaks – et tunnustatakse naisi.
Oma kultuuri
tundmine on lisaväärtus, mida südames kanda
Inglise keele õpetajana peaks Jana Trinkil olema hea meel,
mida rohkem lapsed võõrkeelseid filme vaatavad ja
mida paremini inglise keelt räägivad. Aga praegu Euroopa
Liitu minnes on tema meelest õige aeg säilitada uhkust
ning tunnetada, et jah, olen eestlane. Et eestlane ongi lugupeetud
rahvus Euroopas. See ei tähenda, et peaks olema kellestki
parem või halvem. Aga nagu haridus on üks killuke
varandust, mida miski, ükski riigikord ega keegi vägivaldselt
ära võtta ei saa, on ka see, kui inimene tunneb oma
juuri, lisaväärtus, lisasära, mida südames
kanda. Kui juured ikka tugevasti maa sees ei ole, jääb
taim kiduraks. Hingeharidus on meil väga kehval järjel.
Tihtipeale tundub, et isamaalised üritused lähevad võltspaatosega
ja vahel suisa läägusega käest ära. Siit ilmselt
põhjus, miks need noortele korda ei lähe. Sellepärast
tekkis tahe teha midagi, mis oleks loomulik, et ei peaks n.-ö
tühja mulli puhuma.
Ajendiks oli ka möödunud kevadel toimunud huvialakooli
lõpuaktus Pärnu kontserdimajas, kus tekkis küsimus,
kas tuua huvialakooli lõpuaktusele ka eesti lipp? Jana
Trinki seisukoht kõlas kaljukindlalt: toome igal juhul.
Kuid kõlas ka hääli, et milleks? Kui inimene
nii küsib, on miskit valesti. Mõnikord ei laulda kahjuks
meil isegi koolis hümni, sest klaver on kehv ning kõik
ei laula nii, nagu plaadi pealt tuleb. Aga Jana tahaks küll,
et oleks samamoodi, nagu tema vanaisa austas oma naist. Kui oli
vanaema sünnipäev, tõmmati majale lipp üles
ja taat laulis sünnipäevalaua otsas hümni. Seda
ei pea sugugi alati laulma kontsertettekandes, vaid südamest,
mõnusalt. Sooviks väga, et ka meie jõuaksime
sinnamaale nagu taanlased, norralased ja rootslased, kes ka laste
sünnipäevatordi oma riigilippudega ära kaunistavad.
See kõik on väga loomulik ega ole mingi poliitiline
manifestatsioon.
Küll
on tore, et me kokku saime
Otsustati võtta maakonnad ja paar suuremat linna ja vaadata,
kas saadakse Eesti ära kaardistatud. Tutvustavad tekstid
saadeti maavanematele, haridus-ja kultuurijuhtidele ning paluti
leida kontakt isik, kellega edasi suhelda. Pooltest kohtadest
tuli vastus kohe, aga oli ka selliseid vahvaid kohti, kust pole
siiani ühtegi vastust laekunud. Ometi saadeti kirjad ametiasutustesse,
mitte metsapostkasti.
Kohale tuli 16 esinejat. Jana Trink arvab, et üleskutsele
reageerisid need muusikaõpetajad, kelle jaoks see teema
on samuti tähtis. Esinejad olid avara silmaringiga, palju
näinud ja hea haridusega lapsed, kes teavad ja tunnetavad
põhiväärtusi. “Üks asi, mis tegi südame
soojaks, oli see, kui üks esinejatest – noormees, keda
nägin elus esimest korda tol tuisusel laupäeva hommikul,
tuli kontserdi lõppedes minu juurde, võttis ümber
õlgade kinni ja ütles, et küll oli tore, et me
kokku saime!” annab Jana Trink pildi kodusest ja soojast
õhkkonnast.
Avakõne pidas Pärnu Aasta Õpilane Marta Pulk,
kes kõneles südamest, mida asjast arvab. Kontsert
lõppes hümniga, ühislauluna. Laval laulsid kolm
põlvkonda.
Tahaks anda
igale lapsele uue eesti laulu
Ega isamaalisi laule meil eriti palju olegi. Viimased laulud on
Jana Trinki kursusevennalt Alo Mattiisenilt, Tõnis Mägilt,
Rein Rannapilt ja Rene Eesperelt. Omaaegsed pehmekaanelised noodid
on ribadeks lauldud. Uusi ei ole märgata. Et laulukonkursi
tegemiseks on õige aeg, kinnitab see, et hakati otsima
ka isamaalisi koorilaule. Pärnu linn otsib omale marssi ja
Saaremaal juba korraldatakse Saaremaa-teemaliste laulude võistlust.
Korraldajad soovivad, et konkurss oleks avatud ja võimalikult
laiapiiriline. Laulud peaksid olema valmis augustiks ja zhüriile
jääks kaks kuud aega neid läbi vaadata. Jana Trink
unistab, et saaks saata kirja nt Mari-Liisile Põlvamaalt,
et meil on siin üks vahva laul, kas oleksid nõus sellega
kontserdil esinema. “Tahaksime niisugust lõikust,
et saaks ikka igale lapsele uue eesti laulu anda. Ürituse
kuupäev sobib ilusti Tartu Rahu aastapäeva ette.”
Austagem eesti ema
Marie Reisik kirjutab juba seitsekümmend aastat tagasi välja
antud raamatus, et vabadusvõitlejate haua kõrval
peaks olema ase ka tundmatule eesti emale. Oma lapsi ja oma rahvast
rohkem kui iseennast armastanud eesti emale, kes läbi sajandite
truult on hoidnud ja põlvest põlve edasi pärandanud
meie rahva suurima varanduse ja kindlaima vabaduse pandi –
eesti keele ja eesti rahvaluule.
Tunnustust vääriva ilusa algatusega on tuletungla võtnud
ka Jana Trink. Jätkuks temal ja kõigil meil selle
hoidmisel jumalikku sädet.
|
|
|
