Kultuur ja Elu 1/2004


Kultuur ja Elu 4/2003

 

 

 

 



Liisi Peets. Foto sarjast "Maastikud" 2003. TKK kursusetöö.

LAVA ja PEEGEL: Eesti foto 21.sajandil

tekst: Peeter Linnap

Järgnevas artikliteseerias püüab Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakonna juhataja prof Peeter Linnap kokkuvõtlikult vaadelda uut Eesti nüüdisfotograafiat raamivaid probleeme, domineerivaid esteetilisi hoiakuid jm integraalseid tegureid, mis nähtavate/varjatud allhoovustena valdkonnas oluliselt tooni annavad.

Kuigi paljud on kindlasti märganud vilgast tegevust ja tuliseid vaidlusi, mis viimastel aastatel on koondunud meie verivärske fotograafia ümber, on siiski vähe neid, kel ”selge” ja koondlik pilt sellest, mis foto valdkonnas tervikuna toimub.

Fotograafia uudne institutsionaliseerumine

Esimeseks oluliseks erisuseks uues Eesti fotograafias on selle institutsionaliseerumine kunsti kõrgharidusmaastikul. Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (1997) ja Eesti Kunstiakadeemias (1998) startinud fotograafia osakonnad on tänaseks andnud kompleksse ja põhjaliku fotohariduse kokku juba ca 40 inimesele, kellest mõnedki reaalsel kunstimaastikul juba silma paistavad. Kunstialane kõrgharidus välistab ühelt poolt senise hobikunstniku diletantsuse; teisalt aga standardiseerib mõnevõrra nii maailmavaadet kui väljendusviise. Ent haridusmaastiku kõrval määrab kaasaegse fotograafia olemust ja avaldumisviise, samuti hoiakuid fotograafia suhtes veel terve rida suuremaid institutsioone – ennekõike neid, milles fotograafide looming avaldub ja igapäevaselt ringleb. Kui minevikus domineeris fotograafilise produktsiooni üle ideoloogiline ruum ja sellega kaasnev agenda: ETA, Tallinnfilm, Ajakirjandusmaja, Glavlit jm, ennekõike tsentraalsed institutsioonid, siis praeguseks on olukord juurteni muutunud.
Kõige mõjuvõimsamana tundub siinkohal ideoloogiate delegeerimine võimukoridoridest madalamale tasemele, ajakirjandusmaja ja üleriigilise ”Eesti Reklaamfilmi” all-in-one strateegiate asemel näeme üksikuid ja erineva erakapitaliga toimetusi, mis moodustavad praeguse ajakirjanduse. Käskude/sanktsioonide jmt-ga opereerivast propagandavabrikust on omakorda saanud tarbimisühiskonna reklaamitööstus, mis ”piitsa” asemele eelistab kasutada ”präänikut”. Ja suletud (riigi)piiri-ühiskonna on välja tõrjunud nähtavate füüsiliste piirideta interneti põhine pildikeskkond. See on kindlasti edasiminek, kuid mitte tingimata progress – sest edasi on mindud vaid vahendite- ja võrkude-, kuid mitte tingimata sisutasandil. Loomingulise sõltuvuse seisukohast vaadatuna on eestlasel kui õhukese modernse kultuurikihiga rahval uus ja täiesti reaalne oht kergesti minetada sõltumatu looja vastupanuvõime – tulemuseks autoriloome ja kommertsi lootusetu segiminek, mis väljaspoolt vaadatuna mõjub naeruväärsena.

Uued levikanalid – uued probleemid

Senisest üsna erineva institutsionaalse segmenteerumisega on Eesti foto minetanud enamiku oma senistest probleemidest: fototeoseid koguvad kõik muuseumid, seda uurivad ja õpetavad ülikoolid, seda müüakse ja sellest kirjutatakse palju ja erineval tasemel. Lisaks üldkunstilisele ajakirjandusele valib/palendab/defineerib fotograafiat ka eriala-ajakiri Cheese, mis juba praegu on graduaalselt muutumas üheks olulisemaks mõõdupuuks väärtusorientatsiooni kujundamisel selles valdkonnas. Ent vaatamata fotograafia esmakordsele paljutasandilisele liitumisele Eesti sotsiokultuurilise keskkonnaga, on siin tekkimas uued ja huvitavad küsitavused. Kui omal ajal arvati, et näiteks erialase ajakirja loomine lahendab kõik fotograafia vähenähtavuse ja prestiiþikuse probleemid, siis Cheese´i senine käekäik demonstreerib selgelt uue problemaatika sündi. Olles tootmisviisilt ühemehe-projekt, on see sunnitud omavahel segistama akadeemilisi kirjutisi ja tippkunstnike töid kommertsliku pudi-padi, ja kuidas-midagi-teha tüüpi materjalidega, mis tuleb ajakirjale pigem kahjuks kui kasuks. Teiseks kaasneb reklaamipinnaks muutumise funktsiooniga ka paratamatu oht sattuda kodanlik-liberaalse maailmavaate propageerija rolli; ja kolmandaks tõstatub väljaande universalismi ideoloogiaga paratamatu küsimus väljaande adressaadist. Kui võtame sarnaselt vaatluse alla fotograafia kanaliseerumise üldkunsti ajakirjadesse Estonian Art või kunst.ee, siis näeme, kuidas need omakorda piiravad fotograafiat pelga kunsti mõistega selle vananenud tähenduses, serveerides fotot pigem kunstiajaloolises kui kaasaegse visuaalkultuuri kontekstis. Ja sarnane protsess kaasneb ka fotograafia käsitlemisel praeguses Eesti kunstiteaduse kontekstis, sest siin püütakse foto enamasti ”mahutada” fotoeelsete kunstiparadigmade raamidesse. Probleem on selles, et uus vahend peaks mõjulepääsemiseks kaasama uued meetodid nii levi kui uurimistasandil – praktikas juhtub seda aga haruharva.

Fotograaf-kunstnik-funktsionäär

Järgmiseks raamkonstruktsiooniks, mis sobib sisse juhatama uue pildiloomingu sisulisi külgi, on kindlasti ühiskondliku tööjaotuse olemuslik muutumine viimasel kümnendil. Ennekõike hakkab siin silma lähiminevikust tuttava universaalse fotograafi kadumine nii tööjõuturult kui ühiskondlikust elust. Fotograafile või fotot kasutavale kunstnikule äraelamist võimaldavate institutsioonide võrk on ühelt poolt kindlasti laienenud, kuid samas ka muutunud palju spetsiifilisemaks ja nüansseeritumaks. Praktikas tähendab see ennekõike olukorda, kus edukas stuudiofotograaf ei suuda enam olla edukas dokumentalist või ajakirjanik kas või juba seetõttu, et erialased nõuded on mõlemas valdkonnas mäekõrguselt kasvanud. Seetõttu mõjub lähiminevik, kus mõnedki tippfotograafid tegid läbisegi kultuuri- ja kommertsplakateid (põhioskuseks rezhissuur) ning kehastusid hetk hiljem paparzzi stiilis uudistööstuse reporteriks (operatiivsus) – praeguses maailmas üsna nostalgilise või isegi mõeldamatuna. Niisuguse protsessi reaalseks tagajärjeks on fotograafide kui functionnaire´de järjest suurenev segmenteerumine töö iseloomu põhjal ja ”fotograafia-kui-sellise” valdkonna terviklikult üsna küsitav eksistents. Nagu olen varemgi täheldanud, jagunevad fotograafid praeguses Eestis pigem mitmesuguste liitvaldkondade põhjal nagu arhitektuuripildistajad, moe-, loodus-, portree- ja reporterfotograafid jne. Iga selline grupp on omaette eristatav ”subkultuurina”, sest grupisiseselt kehtivad neis eripärased väärtussüsteemid ja spetsiifiline leksika, mida teiste gruppide liikmed tingimata ei jaga ega tunnusta. Säärastes liitvaldkondades saab pigem terviklikuks subkultuuriks pidada arhitektuuri-, moe- või þurnalistika valdkondi, millesse fotograafia ja fotograaf liituvad (ainult) selle valdkonna jäädvustaja ja pildilise esitleja rollis.

Fotograaf ja ”vana hea kunst”

Kuigi kõiki sääraseid praktilisi eluvaldkondi teenindavaid fotograafe koolitatakse tänapäeval kvaliteetse ja originaalsusele rajatud töötulemuste huvides kunsti kõrghariduse kontekstis, jääb neist kunsti sfääri (vabakutselisena) reaalselt tegutsema vaid kaduvväike osa. Ent võrreldes ENSV-aegsete eriala-universaalidega, on ka nende maailmavaade ja teadmiste struktuur nüüd määratud hoopis teisiti ja põnevamalt. ”Minapiiride” tõmbamises on tänapäevase fotograafi teadvuses kohal terve rida interdistsiplinaarseid faktoreid, mis kunstnikuks saamist (erinevalt lähiminevikust) oluliselt määravad ja mõjutavad.
Neist faktoritest esimese rühma moodustavad lõikumised kõikvõimalike naaber-kunstialade või tehnikatega, sest õpitavasse curriculumi kuuluvad klassikaliste joonistamiste-maalimiste kõrval ka näiteks filmi- ja videodistsipliinid.
Teisalt on selgesti nähtavad need piirid ja vaimsed jõujooned, mis eristavad suuremaid hoiakuid fotograafia enese sees: piirid dokumentaalsete ja rezhiipõhjaliste tegevusvaldkondade vahel; kommertslike ja sõltumatute; uurimuslike ja propagandistlike tegevuste vahel.
Kolmandaks defineerivaks faktoriks kaasaegse fotograafi minapildi kujunemisel on visuaalse keskkonna kui terviku kiire/ intensiivne mitmekesistumine, intensiivistumine ja hübridiseerumine – keskkondlikud ja kontekstuaalsed muutused, mida lähiminevikus veel oodatagi ei osatud.
Järgmistel kordadel süvenemegi nendesse hoiakulistesse, esteetilistesse ja autoripositsioonilistesse nähtustesse, mis kirjeldatud põhjustel manifesteerivad end Eesti nüüdisfotograafias.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv