|
|
Julius Kuperjanov
tekst: Ülo Pärn
(vabadussõja ajaloo talletaja)
fotod: J. Laidoneri muuseumi kogust
|
Leitnant Julius Kuperjanov (11.10.1894–2.2.1919).
Pildil vene sõjaväevormis kõigi oma lahinguautasudega |
Vabadusristi päeval läks
lendu oma-loominguline uudis Julius
Kuperjanovist.
2001. a 27. oktoobril peeti Vabadusristi
päeva Jõgevamaal Puurmani vallas Pikknurmes Marguse
talu õuel. Ürituse korraldamise käigus meenus
talu pererahvale ja nende tuttavatele üks Vabadussõja
aegne mälestuskild sellest, et talus oli viibinud mõnda
aega Julius Kuperjanov. Kahetsusväärsel kombel tegid
sellest mälestuskillust kuuldasaajad omapoolse järelduse:
Marguse talus pandi alus Kuperjanovi partisaniüksusele. Omaloominguline
uudis paiskus Vabadusristi päeval esinenud kõrgete
ametikandjate sõnavõttude kaudu teadmiseks juba
laiemale üldsusele.
Leitnant Kuperjanov
viibis Pikknurmes hoopis proosalisemal põhjusel. 2. jaanuaril
1919 vallutasid punaste üksused Puurmani naabermõisa
Saduküla. Sadukülast oli otsetee Pikknurme, välja
suurele Tartu-Põltsamaa maanteele ja ühtlasi kerge
pääs partisanide kaitsmata tagalasse, et nad Põltsamaast
ja üldse teistest eesti üksustest ära lõigata.
Selle ohu vältimiseks viis Kuperjanov 3. jaanuaril partisanisalga
Puurmanist ära Pikknurme kõrtsi juurde, kuhu ka enamus
mehi majutati, kuna ülejäänud taludes ulualuse
leidsid.
Siit Pikknurmest juhtis Kuperjanov isiklikult oma salga sõjameeste
lendkäike punaste vastu Saduküla mõisasse. Punased
löödigi Sadukülast välja ööl vastu
5ndat umbes kella viieks hommikul. See oligi põhjus ja
aeg, mil Kuperjanov Pikknurmes viibis ja korterit Marguse talus
pidas, nagu kauge mälestus jutustab.
Mälestuste
põhjal selgub tegelikkus
Riigiarhiivis säilitatavate pataljoni dokumentide, Alice
Kuperjanovi raamatu “Julius Kuperjanovi kaaslasena saksa
okupatsioonist Paju lahinguni” (1937) ja kolonelleitnant
Jaan Undi perioodikas avaldatud mälestuste põhjal
selgub tegelikkus.
Kui suure hulga meestega ltn Julius Kuperjanov 1918. a 23. detsembri
hommiku eel Puurmani jõudis, pole üheselt selge. Ajakirjas
“Sõdur” (1925, lk 455-457) on tähendatud,
et Tartust taganemise ajal oli linna kogunenud Tartumaa kaitseliitlastest
kokku 16 meest, kellest 9 olid ohvitserid ning et linnast lahkuti
2l. detsembri hommikul kuue ajal 8 hobusega. 1926. a “Sõduris”
on kirjutatud, et Tartumaa KL ohvitseridest olid taganemisel Kuperjanoviga
koos J. Unt, N. Pekarski, E. Saar, N. Piip ja R. Riives ning sõjaväeametnik
L. Kraus ja 9 maakonna kaitseliitlast. Teel ühinesid veel
nooremleitnant. J. Soodla ja lipnik N. Annuk. Vooris olnud 10
hobust regedega ning Käreveres jäänud Kuperjanovi
juurde 21 H. Treffneri gümnaasiumi õpilasest kaitseliitlast,
kellele Kuperjanov oli seesuguse ettepaneku teinud. Teisal on
omakorda gümnasistide arvuks pakutud 22, üks allikas
pakub koolipoiste arvuks koguni 25. Kolonelleitnant Jaan Unt (ajakiri
“Vabadussõja Tähistel” nr 12 1937. a) väidab,
et Puurmani jõudis Kuperjanov 32 mehega. Alice Kuperjanovi
mäletamisel olnud Kuperjanovi salgas
Kärevere
mõisas aga kokku 41 meest.
Näib, et ainsad täpsed andmed meeste arvu kohta olid
kirjas Kuperjanovi päevaraamatuna peetud taskuraamatus, kuhu
ta naise väiteil talletas regulaarselt ka kogu salga moodustamise
ja selle lahingutegevuse käiku. See taskuraamat jäi
jäljetult kaduma pärast Kuperjanovi surmavalt haavatasaamist
Paju lahingus. Kuperjanov oli oma taskuraamatut hoidnud ohvitserimundri
välitaskus, aga kui Alicele see pärast mehe surma hulga
aja möödudes kätte anti, taskuraamatut seal enam
polnud.
Riigiarhiivis on säilinud dateerimata Kuperjanovi teade 2.
diviisi ülemale, et oma partisaniüksuse moodustamist
alustas ta 32 mehega Puurmanis, kellest 8 meest teenisid vooris
ja 20 meest kuulusid varem Treffneri Kaitseliidu lendsalka. Kärevere
mõisast lahkus Kuperjanov oma vooriga Puurmani suunas,
mis oli valitud järgmiseks, kavandatavalt lõplikuks
peatumispaigaks, kella kümne paiku 22. dets õhtul.
Vooris oli 10-12 rege.
Voori taga käis taganejate kaitseks Kuperjanov 10 relvastatud
mehega. Mõisast eemal metsa vahel lasti maha vangid. Käreveres
viibides olid Kuperjanovi mehed kinni pidanud kaks gruppi tundmatuid,
kokku vist 7 meest, kes salga lähikonnas selge põhjuseta
hulkusid ning keda seetõttu punaste luurajateks arvati.
Samal ööl rääkis Kuperjanov Jaan Undile, et
tal on kavatsus Puurmanis moodustada partisaniüksus.
|
Nii jäädvustus vabadussõda
fotodel.
1. polgu sidemeeskond Peteristil kevadel 1919. a. |
Kuperjanovlaste
esimesed päevad Puurmani mõisas
Esmaspäeva, 23. detsembri hommiku eel, kell võis olla
umbes kolm, jõuti Puurmani mõisa. Kopsiti lossiustele,
aga avama ei tuldud. Valitsejamajast saadi siiski teada, et lossis
peaks viibima kaks lossiteenrit. Tutvuti mõisaga ja jätkati
kolkimist lossi peaukse taga. Kui viimaks suudeti lossiteenritele
selgeks teha, et tegemist on eesti sõjameestega, tehti
lõpuks kella viie aegu uks ka lahti. Kohe hakati ruume
majutamiseks välja valima. Sõduritele määrati
lossi I korruse saal ja söögituba. Tassiti sisse õled,
mis päevaks nurkadesse kokku kraabiti, et õhtul siis
jälle magamiseks laiali laotada. Algul polnud lossis valgust,
kasutati küünlaid. Mõne päeva pärast
saadi aga uuesti tööle mõisa veski generaator
ja voolu anti tavaliselt keskööni.
Mõisas oli vool sees olnud juba enne sõda. Lossi
vasakus tiivas olid endised mõisaproua eluruumid. Sinna
valisid endile eluruumid nooremleitnant J. Soodla ja lipnik R.
Riives ning veel paar ohvitseri. Staap ja enamik ohvitsere võtsid
endile ruumid lossi II korrusele. Kantseleiks sai üks suur
tuba II korruse paremas tiivas. Sinna mahtus ära mitu töölauda.
Kantseleituppa sättis oma voodi ka salga adjutant (toona
nimetati üksuse adjutandiks üksuse staabiülemana
tegutsevat ohvitseri) nooremleitnant N. Piip. Piip tahtis igal
ajal ja kõigega ise kursis olla ja sestap ta otsustaski
ka kantseleiruumis magada.
Kuperjanovid valisid oma toa samuti II korrusele, otse trepi kõrvale,
vasemale, tuba või paar kantseleist edasi. Juht sai enamasti
magada 3-4 tundi. Ta nõudis endale alati ja kõigest
ettekandmist, see oli ka põhjus, miks ta eluruumi nii lähedale
kantseleile valis. Ka leitnant Jaan Undiga oli abikaasa koos sõjateele
tulnud, see naine oli aga väga tagasihoidliku iseloomuga
ega rahmeldanud kõikjal ringi nagu Kuperjanovi naine Alice.
Alguses olla ta peamiselt oma toas istunudki.
Esimene päevakäsk
anti 23. detsembril 1918
Asutatava üksuse esimene käskkiri ehk päevakäsk
nr. 1 anti välja 23. detsembril 1918. a Talkhofis, nagu tol
ajal Puurmanit saksapäraselt kaartidel tähendati. §-s
1 kinnitati korrapidajaks ohvitseriks lipnik Hanson ja tema abiks
junkur Link. Vahikordade töö pidi algama kell 17 ja
valve seati kahele teele, üks Laeva, teine Jõgeva
teele. Põltsamaa teele karauuli enam meeste vähesuse
tõttu ei jätkunud. See tähendas ka seda, et vahtkonnast
tulnud mees sai enamasti alati mõne uue ülesande.
Tartu poole jääv valvepost asus veski juures ja Kursi
kiriku poole viival teel oli valveposti asukohaks esimene sild.
Kumbagi vahtkonda kuulus 4 tikku, s.o püssimeest. Kõikidelt
tulijailt-minejailt ja läbisõitjailt kästi nõuda
isikutunnistust. Kui avastati relvi, tähtsaid dokumente või
midagi kahtlast, tuli isik kohe korrapidaja ohvitseri juurde konvoeerida.
Pärast kella viit pealelõunal ei tohtinud lasta kedagi
Tartu ega Voldi poole liikuda, kui isikul polnud Kuperjanovi määratud
Puurmani komandandi sellekohast lubatähte. Kedagi vahipostile
kättejäänud sõjaväelast ega kaitseliitlast
ei tohtinud lasta edasi minna. Kui kaitseliitlasel olid vastavad
dokumendid kaasas, tuli nad kohe oma teenistusse jätta.
Esimene käskkiri manitses ka mehi olema eeloleval ööl
“iga silmapilk lahinguvalmis”. Käskkirja §
4 määras tööle Puurmani valla mobilisatsioonikomisjoni,
mille esimeheks sai lipnik Liiberg ning liikmeteks Kärevere
mõisavalitseja Valter Schile ja kohalik vallavanem. Kuulutati
välja ka vallas hobuste ja muu vajaliku vara rekvireerimine
ning pandi paika seda tööd korraldavad komisjonid.
Alice keetis
esimeseks toiduks tanguputru
Esimene päev Puurmanis kuluski peamiselt sisseseadmisele.
Söögi peale hakati mõtlema lõuna paiku,
asja võttis käsile Alice. Kuna kusagilt suurt katelt
ei leitud, valiti söögitegemise kohaks mõisa
pesuköök, mille suur katel selleks sobis. Esimeseks
toiduks keetis Alice tangupudru. Köögiabilisteks oli
tal paar Treffneri gümnasisti. Õhtuks tapeti mõisalaudast
siga ja siis oli leitud lahendus ka lihamurele.
Mõisa lautadest ja aitadest oli küll ühtteist
võtta, aga seal oli üsna kesine valik ja varsti tuli
toidukraami hakata rekvireerima taludest. Rekvireerimiskäskudega
saadi ka näiteks säärikuid ja vilte, vooditekke
ja linu, st kõike, mida sõjameestele vaja läks.
Kõige koormavamaks loeti kindla side hoidmist 2. polgu
staabiga Põltsamaal, kuhu oli maad tublisti üle 20
km. Kuperjanovil oli kaasas küll telefoniaparaate, aga polnud
liini ehitamise materjali ja seetõttu ei saadud Põltsamaaga
ka telefoniühendust sisse. Iga päev tuli Puurmanist
käskjalg omapoolse teatega Põltsamaale saata. Põltsamaa
kaudu sai sidet hoida juba ka diviisistaabiga Viljandis. Paar
päeva peale Puurmani jõudmist seati kullerside sisse
ka Tartuga.
Igal sidepidamisviisil oli kindel siht ja iga ülesannet võis
täita vaid vastav isik. Saabumise järel käis Kuperjanov
isiklikult ära ka Põltsamaal polgustaabis. Hobuse
ja saaniga käis, vist jõulude ajast, Alice arvates
üks Oberschneideri nimeline mees Tartu vahet. Kusagilt Laevast,
vist vallamajast, olid partisanid läbiotsimisel leidnud ühe
punaste komissari pitsati. Nüüd kirjutati sidepidajale
välja võltsluba liiklemiseks, kinnitati see saadud
pitsatiga ja rindest läbipääs punaste poolele oli
ohutult tagatud.
Puurmanis viibimise teisel päeval jõudis Viljandist
diviisistaabist tagasi leitnant J. Unt ja tõi kaasa väeosa
asutamise loa 23. detsembrist arvates. Üksuse koosseisu loaga
kindlaks ei määratud. Lisaks partisanisalga asutamisloale
oli Undil õnnestunud hankida ka 2 kergekuulipildujat, üks
Lewis, teine Madsen, mida tol ajal kuulipildujaks ja automaatpüssiks
nimetati. Oli saanud ka käsigranaate. Mehed rõõmustasid
relvade üle koledasti ja käisid neid ka kohe metsas
proovimas.
Valehäire
Põltsamaal
Oli jõululaupäev. Kantseleis kaeti jõululaud
ohvitseridele. Keegi Sihi-nimeline tõi jõululauale
pudeli valget viina, aga see oli ka ainus kord, kus Kuperjanov
seesugust asja lubas. Jõulupuu oli saalis ja sellel põles
paar küünaltki. Et veskist saadav vool kadus tihti,
tuli küünlaid säästa hoopis ruumide valgustamiseks.
Enne kella ühte öösel jõulukoosviibimine
lõpetati ja enne kahte jäi lossis vaikseks. Siis korraga
koputati Kuperjanovi toauksele. Uksel seisis Põltsamaalt
tagasijõudnud käskjalg, näost kohkunud ja kahvatu.
Kiirustamisest ja väsimusest ning Põltsamaal kuuldust
ähmi täis mees paiskas ainsa hetkega välja halva
uudise: polgustaabis ütles talle üks ohvitser, et punaseid
olla iga silmapilk Jõgeva suunalt Põltsamaale oodata
ja polk ise valmistuvat Põltsamaalt taganemiseks. Seda
kuulnud käskjalg oli otsekohe hobuse selga karanud ja tulema
kihutanud, jõudes Puurmani öösel kolme paiku.
Teadet üle kontrollida polnud võimalik. Küsimus
oli ühes: kes jõuab enne Põltsamaale? Kui punaarmee,
on partisanid lõksus, kui ikkagi partisanid, saab olukorra
päästa. Kiiruga rakendati hobused ja kell 5 esimese
jõulupüha hommikul mindi kiirustades teele. Kaasa
viidi ka 3 eelmisel päeval tabatud punastest vangi. Kella
8 aegu hommikul jõuti Põltsamaa lähistele.
Ühes külas trehvati 2. polgu ratsakomando patrulli ja
siis kuuldi, et siin ei teata taganemisvajadusest midagi. Annikveres
jäeti mehed ja voor puhkama, Kuperjanov paari ohvitseriga
ratsutas alevisse staapi asja järele uurima. Partisanijuht
jäi ära kaunis pikaks ajaks. Tagasi tulles oli morn
ja ärritatud. Meestele anti süüa, kästi veidi
puhata ja siis mindi Puurmani poole tagasi. Oli olnud valehäire.
Alice ja leitnant Undi abikaasa läksid puhkepausi kasutades
Turu tallu. Neid võeti ääretult lahkelt vastu,
kostitati kõige jõuluaja hea-paremaga. Alice on
eriti kiitnud verivorsti ja seakülge. Õllekann laual
ei jäänud hetkekski tühjaks.
Koduteele asuti videviku eel ja hilisõhtuks oldi Puurmanis
tagasi. Varsti seejärel õnnestus Kuperjanovil muretseda
telefonitraati ja telefoniühendus polgustaabiga sisse seada.
Telefonistideks said keegi Meos ja Keiss.
|
Esimesed vangid Kehras. |
25. detsembri
päevakäsuga nr. 2 loodi “Leitnant Kuperjanovi partisanisalk”
Kuperjanov teeb selles päevakäsus teatavaks diviisiülema
polkovnik E. Limbergi loa asuda partisaniüksuse moodustamisele
ja käsib asutatavat üksust nimetada Eesti Kaitseliidu
Leitnant Kuperjanovi partisanisalgaks. Oma päevakäsuga
nr. 3 26. detsembrist 1918 “Minu nimelisele partisani salgale”
Talkhofis soovis J. Kuperjanov ohvitseridele ja sõduritele
häid jõulupühi ning lubas noori soldateid, kes
teenistusest vabad seisid, 26. ja 27. dets ööseks omaste
juurde koju käima. Kes lossist kaugemal kui 3 versta elas,
sai koju üheks ööks, kes lähemal, võis
ära käia kahel ööl. Aga teenistus ei tohtinud
ärakäimiste tõttu kannatada.
1918. a 30. detsembri seisuga oli Kuperjanovi partisanisalgas
15 ohvitseri ja 80 “tikku” (püssimeest relvaga),
21 ratsahobust ja 30 voorihobust. 30.detsembril alustati ametlikult
meeste sõjalise õppega. Õppus pidi käima
iga päev 8.00-1l.30 hommikupoolikul ja kella 13.30-st kella
neljani õhtupoolikul. Koduskäimised keelati ja 30.
detsember tehti kogu üksusele saunapäevaks. Partisanid
tähistasid vana-aasta õhtut. Ohvitseridele ja sõduritele
oli lossisaalis peale õhtusööki üles seatud
ühine jõulupuu. Kusagilt oli leitud ja kohale toodud
lõõtspill. Poisiohtu mehed tantsisid polkat ja valssi.
Partisanirünnakud
Pikknurmest Sadukülla
Alice Kuperjanov on oma eelpooltähendatud mälestusteraamatus
Pikknurmes olemist ja käimist meenutanud järgmiselt:
“Kui punavägi vallutas 1919. a 2. jaanuaril Saduküla
mõisa, oli selge, et kui punased suudavad veel edasi liikuda
kas otse Pikknurme poole või siis Pudiverre viiva metsatee
kaudu Lustiverre ja jõuavad nii välja partisanide
ainsale ühendusteele tagalaga, s.o polgustaabiga Põltsamaal,
on partisaniüksuse lahkumine Puurmanist või tema purustamine
läbitungikatsel üsna tõsine reaalsus. Olukorda
selliselt hinnanud J. Kuperjanov viis seepärast 3. jaanuaril
oma lahingkoosseisu (võimalik aga, et ka koos voori ja
tagalaformeeringuga) Puurmanist Pikknurme. Enamus koosseisust
paigutati Pikknurme kõrtsi ruumidesse, osa küla taludesse.”
Kus Kuperjanov Pikknurmes korterit pidas, pole Alice raamatus
märgitud, kõige tõenäolisemalt see Marguse
talu oligi. Juba esimesel õhtul võeti ette partisanirünnak
Sadukülla. Arhiiviandmeil korraldati öised lendkäigud
Sadukülas pesitsevate punaste vastu kolmel ööl
– vastu 3., 4. ja 5. jaanuari. Viimane öine rünnak
sooritati suurte jõududega ja punavägi löödi
öise lahingu tulemusel kella 4.50ks hommikul Sadukülast
välja.
Alice Kuperjanovi raamatust annab tuletada, et J. Kuperjanov käis
4. jaanuaril Saduküla ründamise asjus Põltsamaal
polkovnik Johan Undiga, 2. polgu ülemaga, nõu pidamas.
Polkovnik vist kõhkles Kuperjanovi võimaluses oma
jõududega Saduküla tagasi võtta. Kui ta partisanipealikult
küsis otsesõnu, kas too ikka Saduküla juures
vastu suudab pidada, puudutas see pärimine valusalt Kuperjanovi
eneseuhkust – temalt küsiti, kas ta suudab vastu pidada,
aga ei küsitud, kas ta suudab sealt punased välja lüüa?!
Uhke sõjapealik kostis seepeale, et kui 5. jaanuari hommiku
kella 6-ks pole punavägi Saduküla mõisast välja
löödud, ei taha tema enam Kuperjanovi nime kanda. Paljud
juuresolnud polgustaabi ohvitserid muigasid sellise enesekindluse
peale, ilmselt ei uskunud Kuperjanovi lubadust. Ometi Kuperjanov
teadis, mis ta lubanud oli ja võis 5. jaanuari hommikul
kuueks ette kanda, et Saduküla on võetud. Edule aitas
ka asjaolu, et punaarmee oli eelmisel päeval Aidu alt paanikas
tagasi löödud ja Sadukülas edasiviibimine võis
sellele punaste osale juba omakorda väga ohtlikuks muutuda.
Alice kirjutab, et Julius juhtis viimast rünnakut Sadukülale
isiklikult ja tõi sellelt retkelt sõjasaagina kaasa
1905. a karistussalklastest mõisa mahajäänud
nuudi (vist ratsapiitsa. – Ü.P.) ja kasaka piigi.
Sellega võiks vaidluse selle üle, kus Kuperjanovi
partisanipataljoni moodustama hakati, lõpetatuks lugeda.
Ühtlasi on ka selgunud asjaolu, mispuhul legendaarne partisanipealik
ja Vabadussõja väejuht, kolme Vabadusristiga pärjatud
J. Kuperjanov Pikknurmes Marguse talus viibis. Võiks aga
lisada mõningaid seiku partisanide tegevusest Puurmanis
ja punaste Jõgevamaalt väljaajamise lahingutegevuse
ajal, millistest ma pole juhtunud lugema mujalt kui Alice Kuperjanovi
mälestusteraamatust ja mille kohta ma ei leidnud andmeid
ka Riigiarhiivis säilitatavate Kuperjanovi partisanipataljoni
säilikute seast (Riigiarhiivi fond 560).
Veltveebel
deserteerus koos toidutagavaraga
Mitme isiku mälestustes mainitakse partisanide lendkäikude
hulgas ltn Soodla juhtimisel Tartu tagavarapataljonis punakomissariks
olnud J. Pärna äratoomist Maarja-Magdaleenast (praegu
Maarja alevik Tabivere vallas) Puurmani. Samal ajal saadi teateid
ka 2. polgu ühe roodu veltveebli, Kuusik nimi, asukohast,
kes oli deserteerunud roodust, kui rood oli teel Tartust Torma,
kus astuti 17. dets 1918 Kõnnus lahingusse Vasknarva suunast
pealetungivate punastega. Veltveebel läks jooksu koos roodu
toidutagavara ree ja hobusega, mille seejärel maha parseldas.
Veltveebel Kuusik toodi samuti Puurmani ja mõlema üle
peeti sõjakohut. Kohtuistung peeti õhtul. Komissar
J. Pärn poodi öösel üles, veltveebel lasti
maha. Komissar karjunud veel enne silmuse kaelapanekut: “Elagu
punased!”, veltveebel palunud enne mahalaskmist luba palvetada.
|
Soomusrongi sõdur “rahvusvahelises
mundris”. Peas prantsuse kiiver, seljas saksa sinel ja
käes jaapani püss. |
Kuperjanov
kavandas plaani Tartu vabastamiseks
Pärast punaväelaste Sadukülast väljaajamist
ja Aidust taganemalöömist olid partisanidele lähimad
punaste üksused peatuma jäänud Visustisse ja Koogi
mõisasse. Luure otsis nende asukohta kaua, kuni nad lõpuks
neist paigust üles leiti. Sellel taganemisel polnud punaseid
ükski eesti väeosa jälitanud ja nii kaugele taanduma
oli neid ilmselt sundinud peksasaamise tunne.
Ühel ennelõunasel ajal pärast õhtut, kui
lossis oli vaieldud Kuperjanovi kava ümber oma jõududega
Tartu tagasi võtta ja jõutud järeldusele, et
plaan on ennatlik – meeste küütki oli valmis kamandatud,
40-50 hobust valdadest –, kutsus Kuperjanov enda juurde ühe
Voldi lähedalt pärit sõduri, kelle isatalu oli
üsna raudtee kõrval, ja andis poisile korralduse minna
koju ja hakata pealt kuulama punaste telefonikõnelusi Tartu,
Tapa ja Narva telefoniliinidel. Poiss sai kaasa telefoniaparaadi,
vahendid selle liinile lülitamiseks ja ka ühe käskjala.
Ühendus tuli võtta raudtee sideliinist ja lumme ning
puudesse peidetult vedada traadid poisi isakoju ja korraldada
aparaadi juures alaline valve kõneluste pealtkuulamiseks.
Asi oli riskantne, punased võisid väga kergesti võõra
ühenduse avastada ja terve talu ühes selle rahvaga oleks
hukatud. Alice kirjutab, et poiss seisis Kuperjanovi ees sirgelt
ja ainsatki sõna kuuldavale toomata võttis eluohtliku
ülesande vastu. Kogu jutu lõpus küsis poiss siiski,
et millal peab minema. Otsekohe, oli Kuperjanovi vastus. Seepeale
kostis poiss “hea küll” ja läks. Poisi missioon
õnnestus suurepäraselt.
Painajalik ärevus
13. jaanuariks 1919 oli pataljon väljaastumisvalmis seatud.
Üksuse 1. rood paiknes Laevas, 2. Mõisamaal, 3. Koogi
mõisas ja 4. Visustis. Partisanisalga ratsakomando, I järgu
voor ja staabikoosseis oli viidud Ausi karjamõisasse Kursi-Voldi
tee ääres. Kantselei asus väikeses mõisa
elumajas. Üsna varsti viidi staap sealt üle Koogi mõisasse
ning pärast Voldi äravõtmist kästi staabil
edasi liikuda Volti (nüüd Tabivere alevik).
Kui punased Tabiverest ööl vastu 14. jaanuari välja
löödi, tulidki voor ja staap Koogilt Volti. Adjutant
nooremleitnant N. Piip juhtus parajasti ametiasjus Viljandis diviisistaabis
olema. Kui ta sealt tagasi jõudis, oli kole nördinud,
et sellest meeldivast lahinguretkest polnud osa saanud. Kogu selle
aja oli staap ilma relvastatud kaitseta olnud. Alles Voldis määrati
valvesse arvata 10 meest. Tabiverest olid soomusrongid ja partisanid
punaseid jälitades nii tulistvalu lahkunud, et nad polnud
teinud mingitki korraldust, kuidas staabi ja eelosadega sidet
pidada. Roodudelt ja Kuperjanovilt puudusid igasugused teated.
Keegi laskis lahti kuulduse, et soomusrongid ja partisanid olla
Tartu all lüüa saanud ja laiali jooksnud ning kuna K.
Parts ja J. Kuperjanov olid selle sõjaretke ette võtnud
ilma kõrgemalt käsku saamata, omavoliliselt, ootavat
neid nüüd ees sõjakohtu alla minek. Et Tartust
polnud ikka kippu ega kõppu, levis Volti mahajäänutes
kerge masendusetunne, seejärel kartus. Siis jõudsid
Jõgeva kaudu Tabiverre 2. polgu eelosad. Nemad panid välja
valve ja Voldis muutus turvalisemaks. Painajalik ärevus aga
kestis. Mõisa ja jaama ümbruses nähti vedelemas
hulgaliselt punaste laipu, kellelt paremad riided ja jalatsid
olid ära võetud.
Lõpuks, umbes kella 3 paiku öösel vastu 15. jaanuari,
pärast enam kui ööpäevast ootamist, saabus
Tartust Voldi jaama ratsakäskjalg J. Kuperjanovi kirjaga:
“Tartu on võetud 14. jaanuari keskpäevaks, andke
teade edasi diviisistaapi ning tulge mahajäänutega Puurmanist
ja Voldist Tartusse järgi.” Kõik oli läinud
õnnelikult ja kartused asjatud olnud.
|
|
|
