Kultuur ja Elu 1/2004


Kultuur ja Elu 4/2003

 

 

 

 


VAE VICTIS

tekst: Hannes walter

Vae Victis – häda võidetuile on roomlaste kõnekäänd, mille paikapidavust võib kinnitada eesti rahvas, eriti aga sõja läbiteinud põlvkond. Oleme jõudnud uude aastatuhandesse. Sõjast on möödunud üle poole sajandi. Oma kodu kaitsel võidelnud veteranid on jõudnud vanuriikka ja riik, mille vastu meil tuli kodu kaitsta, on ametlikult lakanud olemast. Eesti riik, mille taastamise eest toona võideldi, on taastatud. Ja ikka, ikka ei lõpe õelad süüdistused, madal laim ja labased väljamõeldised meie rindevõitlejate aadressil. Kõik seepärast, et saatus määras meid selles suures mängus kaotaja poolele.
Nagu selgub kahest sõjaajaloolase, filosoofiadoktori ja Laidoneri Muuseumi direktori
Hannes Walteri poolt kirja pandud loost, mitte ainult meid.

Esimene juhtum: Walter Reder


Walter Reder

Austria oli II Maailmasõja ajal Saksamaa poolt okupeeritud maa, mille kodanikud olid sunnitud sõjas osalema Saksa mundris. Üks sellline austerlane oli relva-SS Obersturmbannführer (kolonelleitnant) Walter Reder, kes 1943. aastaks oli tõusnud 16. SS-soomus-grenaderide diviisi Reichsführer-SS soomusluuredivisjoni ülemaks. Mais 1944 viidi diviis Itaaliasse Grossetosse. Liitlasvägedega võideldes taganeti samm-sammult piki rannikut läbi Livorno, Pisa ja Carrara. Samal ajal muutusid tagalas üha ohtlikumaks kommunistlike partisanide salgad, mis haarasid enese kontrolli alla juba väiksemaid linnu ja terveid maa-alasid. Üks kuulsamaid partisanide pealikke oli Mario Musolesi, kes laskis end kutsuda “major Lupo” (“Hunt”). Walter Rederi soomusüksus saadeti nimelt selle, kommunistide hulgas väga populaarse partisanisalga vastu. Rindeüksusega kohtudes partisanid muidugi vastu ei pidanud – salk hävis ja “Hunt” sai lahingus surma.
See võidetud lahing ei muutnud sõja käiku – Saksamaa sai lüüa ja ka austerlasest rindeohvitser Walter Reder langes sõjavangi. Siit nuhkisidki ta välja peksasaamise häbist tigestunud kommunistlikud partisanid. Sõjajärgseil aastail oli Itaalia väga lähedal kommunistide võimuhaaramisele. Valede, võltsingute, hirmutamise ja äraostmise abil pandi Bolognas 1951. aastal püsti Stalini Venemaa stiilis kohtulavastus – Walter Reder mõisteti sõjaroimarina süüdi nn Marzabote veresaunas – tervelt 1830 tsiviilisiku mõrvamises karistusoperatsiooni käigus. Tänaseni võib luulut selle olematu sündmuse kohta lugeda kümnetest trükistest, mida levitavad teatud huvigrupid.
Et Bologna kohtufarss oli vastuolus kõige algelisema arusaamaga õigusemõistmisest – neid, kes Rederi poolt tunnistasid, peksti näiteks kommunistlike löömameeste poolt avalikult kohtumaja ees tänaval – vaatas Itaalia sõjakohus juba 1954. aastal süüasja uuesti läbi. 1830 süütust tsivilistist sai nüüd 270 ja mitte nii ilmselgelt tsivilisti. Reder tunnistati sõjavangiks, kuid õigeksmõistvat otsust ei julgenud Itaalia kohus ikka veel teha.
Möödusid aastakümned, sõjavang Rederist sai vana mees, kuid ta ei lõpetanud võitlust oma õiguste eest. Viimaks, aastal 1977 vaatas Itaalia ülemkohus süüasja taas läbi ja tuvastas, et kogu süüdistus rajanes totaalsel valel. Ei Reder ega tema väeosa polnud kunagi viibinud Marzabotes. “Ohvrite” nimekirja olid kantud kõik inimesed, kes Marzabote ümbruses detsembrist 1943 kuni aprilli lõpuni 1945 (st 17 kuu jooksul) olid surnud loomulikku surma, hukkunud USA-Briti lennuväe pommide läbi, astunud miini otsa, tapetud kommunistlike partisanide poolt kui fašistid või otsa saanud partisanide omavahelises arveteklaarimises.
Ja ikka veel kartis Itaalia kohus relva-SS ohvitseri vabastada. Alles jaanuaris 1985, Rederi 70. sünnipäeva künnisel, vabastasid Itaalia võimud 40 aastat vangis olnud tubli rindeohvitseri. Walter Rederile lendas Itaaliasse järele ja tõi vapra mehe kodumaale Austria kaitseminister isiklikult.

Allikas:
Vapaussoturi 2/1985, lk. 30

 

Teine juhtum: Knut Hamsun


Knut Hamsun

Knut Hamsun, aastal 1920 Nobeli preemia pälvinud Norra kirjanik, kelle põhiteosed sõja eel ka eesti keeles ilmusid ja suure menu osaliseks said, ei armastanud ameerikalikku elulaadi, kus jumaluseks on dollar. See polnud mingi teoreetiline seisukoht. Norra lihtsast ja vaesest külaühiskonnast pärit Hamsun teenis nooruses leiba juhutöölisena Ameerikas ja nägi, millise moraalse hävinguni langeb ühiskond, millel pole juuri. Kogu Hamsuni looming on kantud ideest, mida võiks eesti keelei esitada kui “Eesti muld ja eesti süda, kes neid suudaks lahuta…”. Küllap sellest ka tema populaarsus sõjaeelses talupoja-Eestis.
Hamsun oli I Maailmasõja eel tõusnud Norra rahvuskangelaseks seoses tema kartmatu võitlusega Rootsist lahkulöömise – Norra iseseisvuse eest. Ta kuulus ka nende Vene-vastaste intellektuaalide hulka, kes andsid oma allkirja protestile venestamispoliitika vastu Soomes. Kahe maailmasõja vahel, mil parvede viisis Pariisi, Berliini ja Viini kunstnikke ning kirjanikke ihalesid müüti töölis-talupoegade paradiisist Venemaal, tajus Hamsun kommunismi surmavat hingust Euroopa kohal. Ei ole ime, et sel taustal imponeeris Hamsunile rahvussotsialismi võimuletulek Saksamaal kui tõke kommunismi levimise teel. Ka Alfred Rosenbergi Blut und Boden ideoloogia polnud kuigi kaugel Hamsunile Nobeli preemia toonud romaanist “Maa õnnistus”.
9. aprillil 1940 algas operatsioon Weserühung. 62 päeva hiljem oli 1038 Norra sõdurit surnud ja maa okupeeritud Saksa vägede poolt. Kuningas ja valitsus olid pagenud Inglismaale. Knut Hamsun oli raevus. Raevus seepärast, et Norra valitsus oli lubanud Inglise sõjalevadel vabalt rikkuda oma erapooletust – Norra vetes Saksa laevu püüda ja miine panna. Raevus, et Norra valitsus ei teinud midagi inglaste vastu, saatis aga norralased surema inglaste eest sakslaste vastu ja ise tagatipuks Inglismaale putkas. Selle kõik pani Nobeli laureaat paberile ja avaldas 3. mail 1940, mil võitlus veel käis, kutsudes norralasi üles mitte võitlema Inglismaa huvide eest, vaid ühinema Saksamaaga.
Hamsun ei teinud tegelikult midagi eriskummalist. Juba kaks nädalat varem olid Oslo ülikooli rektor Didrik Arup ja 180 tuntud Norra teadlast, kirjanikku ja kunstnikku alla kirjutanud üleskutse, lõpetada mõttetu vastupanu.
Ei saa öelda, et ka idee koostööst Saksamaaga olnuks Norras võõras. Nobeli rahupreemia laureaadi Fridtjof Nanseni lähim kaastööline humanitaarabi aktsioonides Vidkun Quisling, kes oma silmaga oli näinud nälgasurnute kuhjasid Volgamaal, asutas Norras järsult antikommunistliku liikumise Nasjonal Samling. See pooldas tihedat koostööd Saksamaaga ja kogus 61 000 liiget. 1930. aastail käis ka kuningas Haakon kuulamas Quislingi germaanluse teemalisi loenguid. Kui Norra okupeeriti, kujundas Quisling oma liikumise abil omavalitsuse. Ent kõrgeimaks juhiks jäi Saksa riigikomissar Josef Terboven.
Hamsun ei kuulunud Quislingi parteisse, kuid ei astunud ka Quislingi vastu välja. Tema idee oli selles, et Norra seaduslik valitsus oleks pidanud jääma kodumaale, nagu seda tegi Taani valitsus, mis vastupanust loobus. Teatavasti oli Saksa okupatsioon Taanis enam-vähem normaalne. Tööd jätkas parlament ja edasi toimis Taani sõjavägi. Kuna Norras nii ei läinud, toetas Hamsun Quislingit ehk laiemas mõttes nii laia omavalitsust norralaste käes kui vähegi võimalik.

Mida 80aastane Hamsun siis okupatsiooni ajal reaalselt tegi?

Saksa propaganda puhus suureks Hamsuni kohtumise Terboveniga 15. jaanuaril 1941. Kirjutises polnud aga sõnagi, miks Hamsun Terboveni juurde läks. Põhjuseks oli see, et Gestapo oli räigelt Saksa-vastaste ülesastumiste pärast arreteerinud Norra kirjanike liidu esimehe Ronald Fangeni. Hamsun käis Fangeni eest kostmas ja mõne kuu pärast Fangen tõesti vabastati. “Tänutäheks” andis Fangen pärast sõda Hamsuni vastu valetunnistusi, väites, et ta olla vanglas kuulnud, et Hamsun öelnud Terbovenile: “Las istub edasi!” Kellelt Gestapo vang kuulis, mida Saksa kõrgeim haldur ja Nobeli laureaat neljasilmajutus rääkisid, seda Fangen muidugi öelda ei osanud.
Hamsuni teine suur “süütegu” oli kohtumine Hitleriga 26. juunil 1943 Berghofis. Loomulikult võttis Saksa propaganda ka sellest 45-minutilisest kohtumisest viimase välja, kuid salgas hoolikalt jutuajamise sisu. Hamsun nõudis nimelt Hitlerilt sõnu valimata Terboveni tagandamist seoses tema brutaalsete meetoditega Norra haldamisel. Vestlus läks nii teravaks, et tõlk ei julgenud Hamsuni sõnu ümber panna. Hitler jäi viisakuse piiridesse, ent kui Hamsun oli lahkunud, karjus Hitler pressišefile Otto Dietrichile: “Ma ei taha selliseid inimesi siin enam iialgi näha!”
Hitler ei tagandanud Terbovenit, kuid kolm päeva pärast kohtumist vabastas Gestapo otse Berliinist saadud käsu alusel kaks Norra arsti, kes olid pantvangiks võetud seoses ühe Saksa ohvitseri tapmisega põrandaaluste poolt. Olgu siinkohal märgitud, et mõiste brutaalsus on suhteline nagu kõik asjad maailmas. Saksa okupatsiooni viie aastaga hukkasid sakslased 117 norralast. Meie kolm korda väiksem rahvas kaotas Nõukogude okupatsiooni 12 kuuga 1940/ 41 teatavasti 2 200 inimest tapetutena. Hamsuni kui kultuurse eurooplase jaoks oli mõistagi iga tapetu liig ja see ajendaski teda kartmatult välja astuma.
Kui Hamsun reetmise eest pärast sõda kohtu alla anti, süüdistati teda “lömitavas roomamises barbar Hitleri ees.” Tõlk Ernst Züchneri ja Otto Dietrichi vande all antud kirjalikud tunnistused ning Hamsuni ja Hitleri kohtumise stenogrammid ei jõudnud kohtusse – need “kadusid” kuhugi ja kumbagi meest tunnistusi andma ei lastud. Ka ükski neist kümnetest inimestest, kes tänu Hamsuni sekkumisele olid vabastatud Gestapo keldritest, ei tulnud tunnistama. Arusaadav – nüüd oli kasulik endine unustada ja lasta 88aastane Nobeli laureaat risti lüüa.
Lisaks “peatrumbile” reetmise süüdistuses – kohtumisele Hitleriga – ja juba mainitud seikadele, sisaldas 213 lehekülge paks süüdistuskokkuvõte veel kahte Hamsuni artiklit. Kui algas Saksa idakampaania, loodi ka Norras vabatahtlikest Norra Leegion. Hamsun kutsus noori üles sellesse astuma, et anda panus kommunismi hävitamiseks. 13. veebruaril 1943 avaldas ta aga artikli, milles kutsus üles loobuma põrandaalusest võitlusest, mis tähendab võitlust angloameerika huvide eest ja toob norralastele vaid mõttetuid ohvreid. Hamsun kasutas artiklis põrandaaluste kohta väljendit “oma asi”. Pärast sõda meisterdati terve kunstiteos, kus näha mahalastud Norra noorukid ja ükskõikselt pealtvaatav Hamsun. Teose nimi on “Nende oma asi”.
Kohtupidamine ise oli täielik tsirkus, kus oma ettevalmistamatuse pärast sõja kaotanud valitsus kohtu kätega rahva häbi ja kibeduse 88aastase patuoina peale välja valas. Kõik selleks, et varjata 1940. a katastroofi tegelikku põhjust. Tsiteerime Mannerheimi mälestusi: “Ja ometi oleks vaid võrdlemisi vähe vaja olnud, et kaitsta maad, mille loodus oli otse loonud kindluseks. /-/ Ent vaid kaks aastakäiku olid läbi teinud täieliku 84-päevase noorsõdurikoolituse /-/ kordusõppuseid polnud peetud aastaid, väliharjutusi 1933. aastast saadik /-/ mitte ükski Norra armee üksustest ei olnud aastal 1940 lahingukõlblik /-/ Norra riigikaitse oli märgitud sellest näljatoidust, millel teda aastaid oli peetud” (lk.139).
Seda ei saanud ometi Londonist tagasi tulnud poliitikud tunnistada – see tähendanuks endi süüdi tunnistamist. Oli vaja leida süüdlased, reeturid. Need leiti. 3 miljoni elanikuga Norras mõisteti koostöö eest Saksa võimudega süüdi 81 000 inimest. Quisling hukati. Leitnant August Bonsak, kelle komando all olev patarei sõja esimesel päeval uputas Oslo fjordi tunginud Saksa lahinglaeva “Blücher”, oli nende hulgas, kes degradeeriti ja vangi panda. Kuulumise eest Nasjonal Samlingisse said kõik kolm aastat türmi, ka tema.
Hamsun kui tuntuim norralane, kes avalikult oli häbimärgistanud valitsuse põgenemise kodumaalt ja oma armee juurest, vääris erilist kättemaksu. 24. septembril 1945 Hamsun arreteeriti. Kuna seaduse järgi ei tohtinud eeluurimisel üle kuu aja vangis pidada, tuli leida mingi ettekääne. 16. oktoobril saadeti Nobeli laureaat hullumajja vaimse seisundi ekspertiisi. “Uurimine” kestis 119 päeva ja Hamsun tunnistati 5. veebruaril 1946 vaimselt terveks. Ekspertiisiakti kirjutati, et Hamsunil ilmneb terav vaen USA ja Inglismaa vastu. Seda siiski vaimuhaiguseks ei söandatud kuulutada. Alles detsembris 1947 jõuti protsessini, kus 19. skp kuulutati otsus. Kuna Hamsuni kuulumist Nasjonal Samlingisse ei õnnestunud isegi paberite võltsimise abil tõestada, määrati talle rahatrahv 425 000 krooni. Kohtu eesistuja Sverre Eide hääletas õigeksmõistmise poolt. Kaasistujad esindasid aga “rahva tahet” ja neil õnnestus Nobeli laureaat Knut Hamsun oma elu õhtul vähemasti laostada. 1952. aastal Hamsun suri.

Allikas: Aimo Oristo, “Ideologia – voima vaiko kahle? Kohti demokratian itsepuolustustako?, Turvallisuustieteellisen Tutkimuskeskuksen vuosikirja III, Turku, 1992)


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv