|
|
Karjäärivõimalused
Eestis sõltuvad NLKP liikmepiletist
tekst: Toom Pungas,
K&E
|
17. juuni 1988. Rahvarinde korraldatud
miiting Lauluväljakul. On alust väita, et selle
aja sündmused olid juhitud väljastpoolt riigipiire.
Põhiküsimusi oli hoida sündmused kontrolli
all, samas pidi kõik paistma eheda rahvaalgatusena.
Vasakult Edgar Savisaar, Indrek Toome, Enn-Arno Sillari, Kazimiera
Prunskiene. Foto raamatust “Teine Eesti”, 2000. |
Kes juhtisid Eesti
vabanemist Moskva haardest? Kelle huvides oli hullutada eufoorias
rahvast, andes välise vabaduse, kuid mängides maa uute
peremeeste kätte võimaliku turu ning odava tööjõu
ning toorme allikana? Maa, mille töötlev tööstus,
teadus ja põllumajandus on teadliku hävitustööna
ruineeritud, kus loojast peremehest on tehtud tarbiv sulane.
Patendivolinikku, Eesti
Leiutajate Liidu asepresidenti Toom Pungast ei huvita MRP salaprotokollid,
vaid lepped, millele kirjutasid alla NSVL liider Mihhail Gorbatšov
ja USA president Ronald Reagan. Toom Pungas pakub välja oma
erialalistel tähelepanekutel põhineva, faktidel ja
argumentidel tugineva kontseptsiooni Eesti vabanemise protsessist.
Perestroivanijest perestroikani
Selge, et niivõrd suuri asju nagu bolševismi demonteerimine,
kavandatakse väga põhjalikult ette. Jutt enda vabaks
laulmisest ja nagu oleksid eestlased kukutanud Nõukogude
Liidu, on hea nali, mis mõeldud naiivsetele muinasjutu
ihalejatele. Arvatavasti on enamik inimesi seisukohal, et loomulikult
ei saanud Balti riigid Nõukogude Liidu alt välja selle
tõttu, kas keegi laulis Raekoja platsil või peeti
Muinsuskaitse Päevi.
Tuletagem meelde vabadusvõitleja Enn Tarto filmis “Üksinda
ja koos” esitatud kontseptsiooni. Teise vangistuse ajal 1960ndatel
aastatel hoiti teda Mordvas Javase asulas, vangilaagris nr 385/11.
Seal oli 1800-2000 poliitvangi, teiste seas palju vene haritlasi.
Laagri kõrval asus mööblitehas, kus nn töötsoonis
töötas u 1500 vangi ja lisaks 500 vabatöölist.
Nende kaudu said vene haritlased Moskvast infot, salajasi materjale
ja raamatuid, kus seisis märge “ametkondlikuks kasutamiseks”.
Vene haritlastelt kuulsid vangid, et võivad tulla suured
muudatused. Paljud keskealised ja nooremad kommunistid tajusid,
et vastuolu elu reaalsusega takistab isiklikku heaolu. Selgitati,
et osal noorematest kommunistidest olevat soovunelm, et varad,
mis rahvas on sotsialistliku riigi ajal loonud, langeksid n.-ö
ettevõtlike ja aktiivsete inimeste kätte. Muudatusi
nimetati omavahel “perestroivanije” ehk ümberrivistumine.
L. Breþnevi visa tervise tõttu lükkus see edasi
ja sai pärast nimeks “perestroika” ehk ümberehitamine.
Tulemuslik
töö takistas perestroikat
Toom Pungas töötas üleliidulise alluvusega ministeeriumis,
mis tootis mõõteriistu, mida kasutas ka vene sõjavägi.
Ministeerium allus otse sõjatööstuskompleksile,
mis asus Kremlis. 1958. a pidas Toom Pungas ühena esimestest
Eestis loenguid elektronarvutitest. Lektoritoolilt kutsusid sõbrad
ta tööle Raadiotehasesse Punane RET ja varsti edasi
erikonstrueerimisbüroosse ehk postkasti 12, hilisem G - 4934.
Esimene kõnekas lugu juhtus 1982. aastal, kui valmis katseseeria
kopeeritud maailma parimast laiatarbe HI FI vastuvõtjast
Sharp, mudel 7100. Moskva Peavalitsuse juhataja oli väga
pahane, keeras oma kabineti ukse lukku ja sõimas vene keeles
ropult, nagu Venemaal kombeks. Selgus, et peamiseks puuduseks
oli see, et RETis luuakse illusiooni, nagu oleks sotsialismi tingimustes
võimalik, tulemuslik, mõtestatud töö!
Järelikult oli peavalitsuse juhataja juba siis perestroika
toimumisest teadlik ja pidas igasugust tulemuslikku tööd
ettevalmistatavat protsessi takistavaks.
Teine lugu juhtus Kirovi kalurikolhoosis, mille leiunduse šefiks
Toom Pungas oli. Kalurikolhoosi sõitis Leningradist salaja
vaatama NLKP Keskkomitee peaideoloogi sm Suslovi tütar abikaasaga.
Juhuslikult sattus ka T. Pungas sinna. Suslovi tütre abikaasa
oli nähtust väga põrutatud. Ta kutsus Pungase
pärast Viru hotelli ning ütles: „Teate, te rikkusite
mul kõik ära. Oli juba selge, et nõukogude
tingimustes midagi mõistlikku olla ei saa. Aga see, mida
täna nägin, on fantastika!“
T. Pungas kostis lohutuseks, et see on lihtsalt erand, mis kinnitab
reeglit. See vastus meeldis, sest muidu olevat vaated täiesti
kõikuma löödud
1980ndate alguses RETi tehase laiendamise kestel selgus, et Eestisse
raha investeerimise vastu puudus huvi. Tehase laiendamine 25 miljoni
dollari eest suruti küll läbi, kuid kohe vahetati välja
juhtkond. Uue juhtkonna põhitegevuseks sai firma likvideerimine.
Juhatajaks määratud Harri Põdra pälvis nime
“likvideerimiskomisjoni esimees”. 1990ndate aastate
algul peksti Lääne-Saksamaalt toodud tipptehnoloogia
ja seadmed raskete haamritega vanarauaks. Teatud määral
siiski unikaalne patendifond köeti katlamajas tuhaks, välisriikides
välja antud originaalpatentdokumendid sealhulgas. Hävitamistöö
viidi RETis lõpule. Asemele loodi World Trade Center.
Eesti parimad jõud lülitati elust välja, nende
seas Johannes Hint, Jüri Kukk, aga ka kolhooside esimehed
Raave, Suurmets jt. Üleval pool ei oldud huvitatud sellest,
et siia jääks maha tugev ja toimiv liidermeeskond.
Bolševismi
demonteerimiseni kolmandal katsel
N Liidu juhtkond veendus liidu perspektiivituses USA presidendi
Ronald Reagani Tähesõdade programmi raames. NSV Liidu
tehniline mahajäämus oli kolossaalne ja kasvas pidevalt.
Oma minevikus sai NSVL algul tehnilist abi USA-lt. Sõja
ajal sai ta abi Lend-Lease Acti raames ja lõpus saksa tööstuse
korduva röövimisega, kus terved tehased viidi Saksamaalt
ära, lasti need sakslastel Saksamaal taas üles ehitada
ja viidi jälle minema. Hiljem enam selliseid allikaid ei
olnud. Peamine oli see, et plaanimajanduse kui printsiibi võimekus
konkureerida demokraatliku ühiskonna turumajandusega osutus
blufiks. Tekkis üldine korruptsioon ja allakäik. Samas
oli nii NSV Liidule kui USA-le selge, et globaalne tuumasõda
oleks hukatuslik mõlemale.
NSVLiidu lagunemine oli teatud mõttes sisse programmeeritud
ja perestroika, mis viis bolševismi demonteerimiseni, oli
kolmas katse. Esimest üritas korraldada Lavrenti Beria 1953.
a. Teist korda üritas Aleksei Kossõgin 1967. Viimast,
kolmandat perestroikat , mis ka realiseerus, alustas Juri Andropov,
kes oli Leonid Breþnevi aja lõpul julgeolekukomitee
esimees ja sai peale Breþnevi surma 1982. a NLKP juhiks.
Andropov tõi Moskva Keskkomiteesse oma mehe Põhja-Kaukaasiast,
Mihhail Gorbatšovi.
On alust arvata, et perestroika plaan oli valmis siis, kui Andropov
oli KGB-s. Taas on võtta seik elust. Toom Pungas sattus
leiundusdelegatsiooni liikmena Ungarisse näitusele. Hotellis
juhtus ta nägema ajakirja Newsweek, kus olid toodud fotod
erinevatest välismaal resideeruvatest nõukogude salakuulajatest,
keda toodi USA-st Venemaale. Käsil oli luurevõrgu
likvideerimine! Kummaline mõelda, aga paistab, et KGB ja
CIA olid omavahel kokku leppinud. Eriti ilmnes see ühel fotol,
kus CIA peamees William C. Casey vestles KGB osakonnajuhataja
sm Jurtšenkoga. Ajaleht Pravda aga kirjutas samal ajal, et
sm Jurtšenko rööviti Roomas ning tema väljailmumist
4 – 5 kuud hiljem põhjendati põgenemisega.
Nimetatud näituse NSV Liidu poolseks kuraatoriks oli sm Raskazov,
kelle usalduse võitis Toom Pungas sellega, et sisuliselt
alkoholikeelu ajal võttis Budapesti kaasa paar väikest
pudelit piiritust, mida Raskazov siis nautis. Talvel sai ta uue
korteri ja helistas Pungasele, paludes tuua viina ja sprotte,
sest muidu ei saanud soolaleivapidu pidada. T. Pungas viis talle
noosi, mille andis üle Leiutuskomitees. Raskazov oli nii
õnnelik, et kutsus Pungase koridori ja ütles: “Tead,
Tom Aunovitš, te saate vabaks, sõltumatuks. Ma ei
tohi sellest küll rääkida, aga see on otsustatud!“
Kontrollitud
rahvaalgatus
Üks põhiküsimusi oli hoida sündmused kontrolli
all, samas pidi kõik paistma eheda rahvaalgatusena. Mäletame
Loomeliitude Pleenumit. Oli selge, et N Liidu despootlikus situatsioonis
oleks selline üritus Ülemnõukogu ruumides võimatu.
Kõnelenud mehi oleks oodanud Siber, nagu varasemaid dissidente,
kelle süü polnud suurem kui saalis rääkijatel.
Need kõnelejad aga olid Kommunistliku Partei liikmed ja
loominguliste liitude esindajad, kes olid kontrolli all.
Hüüdega “Ükskord me võidame niikuinii!”
tuntuks saanud karikaturist Heinz Valk ja teisedki on Toom Pungasele
rääkinud, kuidas Indrek Toome tualetis pissuaari juures
märkis, et poisid, pange kõvemini! On võimalik
saada ka rahvademokraatlik statuut ning Venemaa alt välja
saame nagunii.
Sapöörilabidatest
päästis meid Atlandi Harta
Kõik sündmused olid planeeritud. Kõige suurem
nali selles mõttes oli see, kui 1987. a toodi välja
sini-must-valge lipp ja suure tuhinaga hakati nimetama ümber
tänavaid ja ennistama Vabadussõja ausambaid. Nõukogude
Liidus! Võib mürki võtta, et seda poleks lubatud
teha ilma lepinguta. On meeles kaader teleuudistest, kus Ronald
Reagan ja Mihhail Gorbatšov allkirjastasid tohutu paksu kausta.
Nad andsid kümneid allkirju. Ilmselt oli neis protokollides
kirjas ka otsus Baltikumist.
Meie kasuks rääkis Atlandi Harta, mis nägi ette,
et sõja võidu korral ei suurenda ükski võitja
maa enda territooriumit võrreldes seisuga 01.09.1939. Teatavasti,
kui sõda algas, oli N Liit Hitleri ja Jaapaniga ühel
poolel. Poola jagamine toimus venelaste ja sakslaste vahel. Kui
aga Saksamaa Venemaale kallale tungis, liitus N Liit 1941. a oktoobris
Atlandi Hartaga. Seisuga 01.09. 1939 Balti riigid N Liitu ei kuulunud
ja pärast sõda oli üks põhjuseid, miks
N Liit ei omanud lõplikku USA usaldust, just see, et N
Liit rikkus Atlandi Harta printsiipe.
Mõelgem siin korraks sellele, et N Liidule ei maksnud ju
midagi inimesi nottida. Tbilisis ja Bakuus tapeti labidatega,
sest Taga-Kaukaasia kuulus Venemaale 01.09. 1939. Meie õnneks
kukkus Venemaa majanduslik seis niivõrd, et perestroika
väljus kontrolli alt. Oluline oli aga see, et need, kes iseseisvusdeklaratsiooniga
välja läksid, olid kontrolli all. Teha illusioone, et
nad olid sõltumatud isikud, on ülimalt naiivne.
Tööstuse, majanduse
ja teaduse häving on sihipärane
Kõik rikkused, mida võis siduda N Liiduga, kuulusid
hävitamisele. Eesti põllumajandus, mis oli N Liidu
parim, läks ilmselt selle tõttu ohvriks ja hävitati
umbes 10 aasta jooksul. Plaaniliselt teostasid seda nõukogudeaegsed
põllumajandusjuhid. Likvideeriti kõik tulutoovad
alad, nagu nt linakasvatus ja suhkrupeedikasvatus. Oleme ainuke
riik, kes läheb Euroopa Liitu ilma suhkrutootmiseta ja hakkame
selle arvelt maksma jubedat lõivu, umbes 500 miljonit krooni
aastas.
Elektroonika- ja töötlev tööstus hävitati
totaalselt. Õnneks ei jõutud Balti soojuselektrijaamu
läbi jänkide riiulifirma venelastele maha mängida.
Leiundustegevus on võrreldes nõukogude ajaga langenud
20 korda. Jätkuvalt levitatakse juttu, nagu ei olegi leiundusel
vajadust. See aga on tehnilise kultuuri taseme peamine näitaja
siiani. Tehnikaülikooli alalfinantseerimine, uurimisinstituutide
hävitamine, parima kaadri laiali saatmine, koondamine, aparatuuri
likvideerimine on täiesti sihipärane. Raamatukogudes
on Toom Pungas täheldanud tähelepanuväärset
nüanssi. Venekeelset kirjandust suurt enam ei leia, sest
see loobitakse välja. Sealhulgas ka fantastilised monograafiad,
kus on väga väärt informatsiooni.
Nüüd, kui 10aastane üleminekuaeg on läbi,
nõukogudeaegsed hüved hävitatud, võiks
areng uuesti alata, kuid kõik, ka valimissüsteem,
on suunatud sellele, et meie rahvuslik tugev põhi Euroopas
integreeruks ja lahustuks. Toom Pungasele meenuvad olümpiavõitja
Jaak Uudmäe sõnad Otepäält Tallinna tulles,
et oleks ta teadnud, et iseseisvunud Eestis sõltuvad karjäärivõimalused
sellest, kas oled olnud NLKP liige või mitte! Ei ole ju
saladus, et meie liidrid on kas peidetult või avalikult
varasema bolševistliku juhtbande esindajad. Rahvuslikke huve
ei ole silmas peetud ning neid esindavad inimesed on kõrvale
tõrjutud ja meedias diskrediteeritud. Endised dissidendid
ei ole tänapäevases taasiseseisvunud Eestis tuge leidnud.
Ida-Virumaal, Purtse jõe kaldal, kus oli Toom Pungase isakodu
enne, kui pere kulakuks tehti, on ta persona non grata. Pukis
on omavahel kaeblevate, intriigitsevate, saamahimuliste moonakate
seltskond. Vaba Eesti talupoja tervet hoiakut kuulda ei ole.
Toom Pungas on siiski optimist ja loodab eestlaste lahtisele peale
ning jonnakale ettevõtlikkusele.
|
|
|
