|
|
Narva – vajab ärksat
ja juurtega inimest!
tekst: JAANIKA KRESSA
fotod: Selma Ruubeli ja Vilma Talbergi erakogust.
|
V. I. Lenin dirigeerib tänapäevani
kontserte Hermanni kindluse õuel ja näib, et ka
elu Narva linnas. |
15. veebruaril tähistas Vana-Narva
Selts oma 10. aastapäeva.
Tänavune 2004.
aasta on kurbade juubelite aasta. Eestlased ei kuulu nende rahvaste
hulka, kes soovivad saada negatiivset tähelepanu selle läbi,
et oma kannatusi suurendades kogu maailmalt nõuavad, et
teised meiega koos nutaksid ja halaksid. Meile on oluline, et
ajalootõde päevavalgele tuleks, et meie lapsed ja
lapselapsed teaksid, mis Teise maailmasõja käigus
siin toimus. Nii alustab Kultuur ja Elu oma Narva-teemat looga
Vana-Narva Seltsist, otsides vastust küsimustele kas Eesti
algab või lõpeb Narvas ja miks Virumaa jõhvistub?
Narva: kultuurilembene
suvepealinn
Kas olete kuulnud, et Narva oli kuni Teise maailmasõjani
tõeliselt kaunis arhitektuuripärl, olles stiilipuhtuselt
Tallinna ja Tartu kõrval kolmas linn, Pärnu kõrval
aga teine (või hoopis esimene?) suvepealinn ja samas ka
täiesti arvestatav kultuurikeskus? Kui see teid üllatab,
siis puuduvad teie tutvusringkonnas põlisnarvakad.
1994. aastal kogunesid põlisnarvakad Tallinnas Tammsaare
pargis, et moodustada oma kultuuriselts. Muidugi käisid narvakad
isekeskis läbi ka okupatsiooni ajal, kui need olid rohkem
kohviõhtu kooskäimised. Seltsi asutamisega algas aktiivne
ühiskondlik tegevus. Seltsi viieliikmeline juhatus külastab
kodulinna ametlikult igal aastal. Isiklikud kontaktid viivad neid
missioonitundega inimesi Eesti idapiirile veelgi sagedamini. Vana-Narva
seltsi kuulub eri rahvustest endisi narvakaid üle Eesti.
Nad jutustavad, et enne sõda kulus Narva vanalinna ja rootsiaegse
kesklinnaga tutvumiseks nädalaid. Narvas oli kutseline teater
“Võitleja” ja isetegevuslik teater “Ilmarine”
(maja teisel korrusel restoran, mis lahti nii päeval kui
öösel). Kinod “Koit”, “Skating”,
“Kalev”, “Rekord” (hiljem “Bi-Ba-Bo”),
Jõesuus “Kalju” ja lisaks Kreenholmi rahvamaja
kino ning noorteklubi “Harmonie”. Regulaarselt toimusid
Pimeaia suvekontserdid, jõe ääres oli rannakohvik
ja ujumisbasseinid.
60 aastat tagasi, jaanuaris 1944, evakueeriti kõik Narva
elanikud. Mindi kohvriga, teadmata, et tagasi ei tulda enam kunagi.
Sõda kaotatud, polnud alles ühtegi tervet maja. Narva
sai sõjatules kannatada rohkem kui ükski teine Eesti
linn.
|
Narva enne sõda. Narva vanalinn:
Raekoja plats. Keskel Suure ja Rüütli tn. ristmik.
Paremal kohvik “Valdman”, vasakul vana apteek, mille
ukse kohal oli päikesekell. |
|
Narva sadam, kus toimus ühendus
Narva-Jõesuuga. Ülal kõrgub bastion Victoria,
millel asus kuulus Pimeaed. |
Varemeist
tõuseb kord kättemaks
Rüütliristi kavaler, Narva kaitse juhataja Harald Riipalu
meenutab: “6. märtsi õhtul hakkas punavägi
pommitama elaniketa linna. Kuna linnas puhttaktikalistel põhjustel
sel ajal sõjaväeosi polnud, jääb Narva hävitamiseks
vaid üks põhjus: hävitamine kättemaksuks.
Keskööks oli Narva kohisev tulemeri. Kogu järgmise
päeva möllas linnas tuli, põletades kõik,
mille ehitanud hoolsad käed, armastus ja elutahe. Järgmise
päeva õhtul algas pommitamine uuesti.
Jõudnud linnapiirile võtsid tulijat vastu endiste
nägusate väikemajade asemel ahervaremed. Täielikult
põles kõik, mis oli puust. Tallinna maantee ümbrust
ja Joala linnaosa tähistasid vaid alusmüürid. Vanalinn
Vestervalli ja Suure tänava vahel ning Raekoja ümbruses,
samuti Pimeaia-poolne osa oli vaid läbipääsmatu
varemetehunnik. Võrdlemisi tervena seisis Jaani kirik,
vana jumalakoda oma tugevate alusmüüridega pidas vastu,
tuues asiaatliku hävitamiskire ohvriks vaid oma kunstiväärtuslikud
aknad ja osa katust.
Vastasele ei andnud rahu Hermanni kindluse torn. Aprilli lõpust
korraldas ta iga päev umbes tunniaajalise kahuritule üksikust,
eriti raskest torust. Ülirasked mürsud jätsid Hermanni
kindluse müüridele sügavad armid, torn aga püsis
kogu maikuu nagu kiuste. Siis ühel juunikuu päeval tuli
mürsk, mis tabas ja lammutas vormituks kivipuruks poole torni,
kus iga 1. Jalaväerügemendis teeninud sõdur on
tunnimehena valvanud.
Narva au ja uhkus — Pimeaed jäi maha purustatuna. Tugevad
puutüved vaatasid alla varemeile mille keskel vana raekoja
tipus ühel jalal mõtlikult seisev kurg nagu lausuks
sajatuse: neist varemeist tõuseb kord kättemaks.”
Nõukogulik
Narva ei vajanud valgekaartlasi ja ekspluataatoreid
Narvakatel polnud ka parima tahtmise korral võimalik kohe
koju tagasi pöörduda. Hiljem, pärast 1950. aasta
pleenumit eestlasi ja ka teistest rahvustest vanu narvakaid sinna
tagasi ei lubatud. Narva parteikomitee ja Narva linnanõukogu
internatsionalistlik venekeelne ajaleht (“Narva Tööline”)
25. aprillist 1950, nr. 49 kuulutas: “Täidame edukalt
EKP Keskkomitee 8. pleenumi otsuseid!”
Kirjavahetuses EKP juhtkonnaga kaebas Kreenholmi direktori asetäitja,
et Narvas ei eraldata spetsiaalset elamufondi nn vanade narvalaste
jaoks. Ta tegi ettepaneku, et 15-20 % eraldataks vanadele, tagasipöörduvatele
narvakatele. Sama mees teinud teisigi mõistlikke ettepanekuid,
mistõttu ta loomulikult rahvavaenlase sildi külge
saanud. Nõukogude võimu ametlik vastus kõlas:
“On teada, et enne 1940. aastat elas Narvas tuhandete ausate
töötajate kõrval valgekaartlasi, spioone ja ekspluataatoreid,
keda nõukogude Narva ei taha näha.”
Uusi elanikke toodi aga Venemaalt kogu aeg sisse. Neile valetati,
et linna olid hävitanud sakslased. Tolleaegne linnavalitsus
ei tahtnud midagi teada vanast Narvast, oli vaja ehitada uus nõukogulik
Narva ja varemed tehti maatasa, kuigi väga palju oleks olnud
võimalik taastada.
Vana - Narva seltsi esinaine VilmaTalberg oli 1944. a 23aastane,
kui Narvast lahkus. Esialgu elas Salutagas, kuid jõudis
peagi koos emaga Narva tagasi. Joala mõisa karja ei jõudnud
punased õnneks taganedes kaasa võtta. Kui linn 1944.
a tühjaks tehti, saadeti kari Salutaha, kuhu ka ema lüpsjana
kaasa läks. 1945. a toodi aga kari Joalamõisa tagasi.
Vilma Talberg elas Narvas aastani 1965, töötades 16
aastat Narva autobaasi pearaamatupidajana. Kui tütar ülikooli
lõpetas, Tallinna abiellus ja lastel peagi vanaema vaja
läks, asus elama tütrepere juurde. V. Talberg meenutab,
et sõjajärgne eestlaste seltsielu oli aktiivsem kui
praegu. Eesti keskkoolis tegutsesid mitmed ansamblid, kes käisid
ka linnast väljas esinemas. Linnas tegutsesid eesti näitering,
naiskoor, meesansambel ja rahvapilli ansambel. Eestlased hoidsid
rohkem kokku. Võib-olla tuli see venestamise ohust.
Narva lähiminevik
ja olevik
Vana – Narva Seltsi liikmed jagavad jõudumööda
oma mälestusi Narva minevikust nii praegustele narvakatele,
kui Eesti avalikkusele. Milleks seda tehakse? Miks 80 aastaseid
vananarvakaid huvitab Narva tulevik? Vilma Talberg: “Vastus
on ühene ja lihtne: Narva oli, on ja jääb meie
kodulinnaks. Meie juuri ei ole suutnud keegi läbi lõigata.
Oleme püüdnud Narva eestistamisele igati kaasa aidata.
Eesti Vabariigi taassünni algaastail olid lootused suured.
Kui Peeter Olesk oli rahvastiku minister, käisid läbirääkimised,
et maksta Narva elama ja tööle asuvatele eestlastele
kolimistoetust migratsioonifondist. Siis vahetusid valitsused
ja ministrid, muutus regionaalpoliitika. Nüüd öeldakse
see juba hilja olevat, töökohti Narvas ei ole, vastupidi
– valitseb suur tööpuudus. Omaaegsest linnapea
Raivo Murdi ja volikoguesimehe plaanist ehitada Narva jõe
äärde piirivalvuritele linnak, Ida-Virumaale piirivalvetalud
jäidki ainult plaaniks. Murdi-Paali valitsemisaega on Narvas
naljatamisi võrreldud “Rootsi kuldajaga”. Pärast
Raivo Murdi kõrvaldamist 1998. a on volikogu pea igal aastal
uue linnapea paika pannud. Praegune linnapea on juba viies.”
|
Vana - Narva seltsi esinaine Vilma
Talberg 2001.a vastu võtmas Narva linna aukodaniku
tunnistust ja märki Narva linnasekretär Ants Liimetsa
käest. |
Eesti riik
Narva ei ulatu
Narvast on aegade jooksul Riigikokku kandideerinud väga eriilmelisi
tegelasi. Mihhail Stalnuhhin, Narva volikogu esimees, on teist
korda Riigikokku valitud ja on vist üks vähestest volikogu
esimeestest, kui mitte ainus riigikoguliige, kes kahel toolil
istub. Aga märgatavat kasu sellest, või just sellepärast,
pole ei siin ega seal. Puuduvad nii välis- kui riiklikud
investeeringud, töökohti pole juurde tulnud, vastupidi
– koondamised Kreenholmis täiendavad jälle töötute
ridu. Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et Narva peab
hakkama saama väljaspool regionaalpoliitikat. Kujukaks näiteks
siin on seik 1990. aastate algusest, kui Saksamaalt tuli heatahte
avaldusena sõjakahjude leevendamise hüvitus. Peaminister
Mart Laari määrusega oli 20. milj kroonist Narvale määratud
500 000 krooni. Vananarvakate meelest oli seda Narva kahjustusi
arvestades liiga vähe. Nii leidis Vilma Talbergi ja hüvituse
jaotuse tegija sotsiaalministeeriumi ametniku vahel aset järgmine
kahekõne:
SM ametnik: “Miks leiate, et seda vähe on?”
VT: “Sest ükski linn pole sõjas nii tugevasti
kannatada saanud kui Narva”
SM ametnik: “No mis see Narva siis nii väga kannatas,
võib-olla paar pommi sai rohkem kui mõni teine linn.”
Saatusel oli aga Narvale veel üllatus varuks. Seda 500 000
krooni, mille eest tol ajal oleks saanud Aleksandri kirikule katuse
peale, Narva siiski ei tulnud, sest vahepeal tuli “jõulurahu”
valitsus ja uus peaminister Andres Tarand oma määrusega
võttis sellegi vähese Narvalt ära.
Narva kontrastid
Vana-Narva Seltsi juhatus oli kutsutud Vabariigi aastapäeva
puhul Narva linnapea vastuvõtule. ““Energeetika”ajast
ja arust, poolpime kontserdisaal oli täis pidulikult riietatud
keni inimesi, valdavalt noored. Kontserdi andis Narva sümfoonia
orkester. Oli ülev ja pidulik õhtu,” meenutab
Vilma Talberg ja jätkab: “Koju Tallinna sõites
arutasin omaette – mida need kenad, noored inimesed teevad
järgmisel laupäeva õhtul? 70 tuh. elanikuga linnas
pole kino, pole kutselist, selle sõna otseses mõttes
teatrit, pole tuledes säravat kontserdisaali ega spordihalli.
On ainult casinod, poolpimedad baarid ja pubid. Ja otse kui kõigile
kiusteks on Narvas suurepärane sümfooniaorkester, juba
Euroopaski tuntud poistekoor, hiljuti autasustatud Kossalapova
tütarlastekoor, on Barshini jazzpoisid. Ja on Narva rahvusvaheline
Chopini noorte pianistide konkurss. Aga uus kontserdimaja ehitatakse
Jõhvi. Üks Narva kooliõpilane kirjutas hiljuti
“Postimehes” oma koolivaheajast. Tsiteerin: “Enne
jõule oli küll huvitav, aga kui vanemad tööle
läksid, polnud enam midagi teha. Oli igav. Polnud kuhugi
minna.” Miks ei võiks Narvas olla üks noortekohvik?
Hele, ilusti valgustatud, elava muusikaga. Selle asemel ehitatakse
aga hoopis hotell lemmikloomadele…”
Narva ajalugu
Vilma Talbergi arvates peaks igas ajalooõpikus olema paar
peatükki pühendatud kohalikule ajaloole. Samuti oleks
Narva tarvis juurtega ärksat inimest, sest mujalt tulnut
Narva lähiajalugu ei huvita.
Praegu on Narvas kaks tänavat, mis kannavad kuulsate punamõrtsukate
nimesid “Tiimann” ja “Dauman”. 1918.a märatses
Narvas kurikuulus Eesti Töörahva Kommuun Viljandi Punase
Kütipolguga. Valitses terrorism. 51 päeva jooksul tapeti
ja võeti pantvangi sadu tsiviilisikuid, sh. alaealisi.
Tiimann ja Dauman kuulusid tribunali koosseisu. Kuigi Vana-Narva
Selts on riigiarhiivist välja võtnud dokumendid nendest
kuritegudest ja need üle andnud volikogu esimehele Mihhail
Stalnuhhinile, ilutsevad mõrtsukate nimed tänavasiltidel
edasi nagu kestab ka vassimine ja venitamine. Pimeaias on ka plaat
kirjaga: “Siia on maetud Vabadussõjas Narva vabastamisel
langenud Viljandi punaste küttide ja teiste punaväelaste
põrmud.” Vabadussõjas Narva vabastajad! Tapjad
ja vägistajad! Kusjuures tegelikult pole sinna neist kedagi
maetud! Loomulikult nõudis selts selle plaadi eemaldamist,
kuid sai Narva linnalt vastuse, et see on Vabadussõjas
langenute mälestusmärk ja muinsuskaitse all. Muinsuskaitse
ütleb omakorda, et kui on kaitse all, siis märki liigutada
ei saa. Võib panna ainult teise, selgitava märgi kõrvale.
Narvas asub ka Vana-Narva Seltsi algatusel ja ettevõtmisel
taastatud Narva Garnisoni kalmistu, kuhu on maetud 186 Vabadussõjas
1918-1920 langenut. Ka Narva Linnavalitsus toetas Garnisoni kalmistu
taastamist. Nüüd, kus tööd on lõpetatud,
tuleb välja, et Narvas Garnisoni kalmistut ei olegi. On “pamjatnoe
mesto” (tõlkes:“mälestuskoht”), kuigi
tuleb tunnistada, et siiani on kalmistu hooldetöid teinud
Narva linn ja on teinud seda väga hästi.
“Dessandid”
Narva
Alates 1994. aastast on vananarvakad igal suvel korraldanud Narvas
Vana-Narva Päevi, tutvustamaks eestimaalastele Narvat ja
Narvale eesti kultuuri. Kõige enam on Vilma Talbergil meeles
1994. a laulupäev, mille kohta tollane kultuuriminister,
kes ise kohal oli, ütles: “Mis laulupäev, see on
ju päris laulupidu.” Ja tõesti, kontserti olid
andmas 20 nais- ja segakoori 600 lauljaga, Piirivalveameti ja
Narva puhkpilliorkestrid. Päev algas Ellerheina tütarlastekoori
kontserdiga Aleksandri kogudusele äsja tagastatud kirikus.
Venekeelseid rõvedusi täis kritseldatud seinte vahel
kõlas tütarlaste laul inglikoorina. Kirikulisi oli
500 ümber, kirikust väljudes kõigil pisarad silmas.
Memento Mori mälestuskivi juurest suundusid 600 lauljat kahe
orkestri saatel Hermani kindluse õuele, kus toimus suur
kontsert. Õhtul võttis Ellerheina vastu Narva-Jõesuu
eesti selts “Kalju”. Ent vastuvõtuks olid valmistunud
ka teised. Kõik sillakesed Narva-Jõesuu Valges pargis
olid rõvedusi täis soditud ja järgmisel hommikul
tund enne kontserdi algust lendas õhku selleks ehitatud
väike lava. Aga kontsert toimus ja rahule jäid nii esinejad
kui kuulajad. Sel suvel tuleb Ellerhein jälle Narva.
Kas taastamine või
taassünd?
Aastaid on räägitud Vanalinna südame taastamisest.
Ajaloolane Eldar Efendijev oma ettekandes Narva pommitamise 51.
aastapäevale pühendatud konverentsil 1995. a seadis
eesmärgiks aga taassünni: “Tuleb üle saada
kujunenud stereotüübist “Uus Narvast” kui
Eestimaale kaduma läinud linnast, kui linnkolooniast Eestimaal.
Eestlased Narvas peavad taas hakkama elama täisverelist elu,
tuleb endast välja juurida Eesti tagahoovi elaniku mentaliteet,
kes on sunnitud elama võõras keskkonnas. Mitte-eestlased
peavad aru saama, et kodumaa ei ole väikese korteri neli
seina, ka mitte “mõõtmatud avarused” ega
koht, kus on parem elada, vaid see on kodu, mida ei tohi lammutada,
vaid peab hoidma. Ta on ainus ja väga konkreetne. Ja ta oli
üles ehitatud ammu enne tema vallutamist ja peremeeste väljasaatmist.
Ja õppida sellest olukorrast pääsemist tuleb
kõigil. Ja valmistuda taassünniks tuleb ka kõigil.
Loobuda kommunistliku linna tuleviku ja mineviku sümbolitest
ja vastasseisust loobuda tuleb samuti kõigil. Narva linna
taassünd tähendab palju enamat kui vanalinna taastamine,
kuigi ilma teiseta pole esimene võimalik. Keha võib
elustada ainult siis, kui selleks on olemas hing. Kõige
järgi otsustades hing on ja on ka lootus. Ja lootus sureb
viimasena.”
Vana-narvakad ei ole lootust kaotanud. Nad jagavad oma mälestusi
Narva Raadio saatesarjas “Vana-narvakate hääled”,
tehes seda nii eesti kui vene keeles. Vananarvakad jätkavad
dessante Narva ja on kaljukindlad oma veendumuses, et Eestimaa
algab Narvast. Vana-narvakad usuvad Narva taassündi.
|
|
|
