Kultuur ja Elu 1/2004


Kultuur ja Elu 4/2003

 

 

 

 


Värsket verd Euroopasse!

tekst: Olaf Imelik

"Kallas on parempoolsete punajahi esimene ohver" teatab Eesti Päevaleht (EPL 4. veebr). Kas ei tuleta see appihüüd meelde meie taasiseseisvumise algperioodi, kui punane ladvik siin juhtpositsioone enda kätte haaras ja meedia neid, kes sellega nõus ei tahtnud olla, nõiajahis süüdistas?
"Kallase kommunistlik minevik pahandab Euroopa Rahvaparteid. Kära Kallase ümber - ülejäänud kandidaatide minevik pole diskussiooni tekitanud." (EPL 11. veebr). Küllap ei ole seepärast, et teiste riikide kandidaatidel pole see minevik nii koloriitne. Vaevalt leidub nende hulgas veel kedagi, kes oleks olnud nõukogude aegsete ametiühingute vabariiklik esimees ("Ametiühingud on kommunismi kool" V.I.Lenin) ja kompartei häälekandja peatoimetaja. Kas on siis põhjendatud etteheide, et "EL parempoolsed heitsid Kallasele kommunismivarju" (EPL 4. veebr). Selle varju on ta endale ju ise heitnud.
"Teravas toonis ollakse Kallase vastu ka Soomes" (EPL 16. jaan), "Financical Times" andmeil õhutavat aga Kallast uurima peamiselt liituvate maade endi poliitikud (EPL 10. veebr). Eesti Päevaleht (16. jaan) toob küll Kallase nõukogude aegsele tegevusele vastukaaluks tema osa taasiseseisvunud Eestis: Eesti Panga president ja Eesti krooni "isa", välisminister, peaminister, Reformipartei looja ja esimees. Avaldamata kahtlust meie kandidaadi mitmekülgsetes võimetes, võib siiski küsida, kas need võtmepositsioonid taasiseseisvunud Vabariigis seda kahtlusevarju kõrvaldavad või hoopiski süvendavad? Selles võib aga küll päris kindel olla, et ilma kommunistliku minevikuta poleks Kallasel taasiseseisvunud Vabariigis neist ametkohtadest olnud mitte ühtegi.


Mis meie väikesel maal sünnib, vaevalt see mujal maailmas tavakodanikku rohkem huvitab kui hommikuse võileiva kõrvale ajalehest loetud anekdoot. Palju nalja tegi patriootliku Eesti presidendivalimiste ootamatu tulemus. Ja nüüd jälle - kommunistliku reþiimi kuritegelikuks kuulutamise eesvõitlejana tuntud Eesti palub selle dokumendi paragrahvi pehmendamist nii, et meie kandidaadil ei tekiks takistusi Euroopa Liidu Nõukogusse pääsemisel! Lehelugejale on see hea nali, diplomaatidele aga sugugi mitte. On ju päris selge, et nii mitmekesise päritoluga saadikute puhul peab Euroopa Liit oma organite koosseisu kinnitamisel väga valvas olema, täiesti kindel olema, et saadik võõrasse leeri ei kuulu. On ju üldtuntud, et paljude Inglismaa ja USA spiooniskandaalide peategelased on olnud kõrged riigiametnikud, kes aastakümneid on muinasjutulise tasu eest võõrriigi heaks töötanud. Loomulikult püüab EL sellist võimalust juba eos vältida. Miks peaks ta arvama, et meil siin, Suure Sõbra vahetus naabruses, on olukord parem kui Inglismaal, Ameerikas ja mujal maailmas? Kui meil kunagi ammu veel selline kahtlus oli, et lahkunud vallutaja siia terve polgu jagu Trooja hobuseid jättis, kust välja roninud vaprad sõdalased meid luurama ja juhtima kipuvad, siis otsisime neid peamiselt vene rahvusest KGB-laste hulgast. Kuigi nõukogulikus metoodikas kompetentne superstalinist, akadeemik Naan meid nöökis, et mis te neid sealt otsite - otsige oma tippude hulgast. Meie värve vahetanud tipud särasid aga patriotismi päikese hiilguses nii silmipimestavalt, et nende taga urgitsemine oleks küll jumalavallatu olnud.


Huvitav, et kui euroasjatundja, eksvälisminister Ilves, eurovoliniku kandidaadile 10 küsimust tema seisukohtade kohta EL probleemides esitas (EPL 2. veebr), ei leidunud nende hulgas ühtegi, mis meie Vabariigi eksistentsiga otseses seoses oleks olnud. Meie eksistents pole aga sugugi nii stabiilne ja kindel, nagu see meie igapäevase elu saginas tundub."Vägede sisseviimine ei tähenda teie jaoks veel liitumist Venemaaga. Tulevad valimised, tuleb uus valitsus, kellega me peame läbirääkimisi vägede väljaviimisest." (Surikov, PM, 27. aprill 96). "
Need ja sellelaadsed ähvardused ja seletused oleme muidugi juba ära jõudnud unustada. Et aga midagi muutunud pole, näitab k.a 15. jaanuaril avaldatud "Rahvuslik strateegia ja Vladimir Putini teise presidendiaja päevakord" (PM, 2. veebr) kus on öeldud, et Venemaa prioriteetse vastutuse põhimõtte realiseerimiseks endises NSVL-is, tuleb vajaliku sõjalis-poliitilise potentsiaali loomise kõrval omistada suurt tähtsust pangandusele ja finantsstruktuuridele ning efektiivse välispoliitilise meetmena aktiivselt toetada "russofooniat", armastust Venemaa ja vene kultuuri vastu.
Et midagi muutunud ei ole, seda peaks meelde tuletama ka Venemaa poolt EL eesistujamaale, Iirimaale, esitatud 14 punktiline "murekiri" (PM, 31. jaan.), kus järjekordselt nõutakse meie venekeelse elanikkonna olukorra parandamist! Ei tea, kas sellega seoses pidas Keskerakond vajalikuks jälle välja tulla oma igipõlise 0-variandi nõudega? Küll veidi leebemaga varasemast - anda eesti kodakondsus siin elavatele üle 65aastastele umbkeelsetele venelastele, kes meile enam mingit ohtu ei kujuta. Kellele kujutavad, kellele mitte. On ju ette näha, et selle 100 000-lise kontingendi valijahääl kuuluks Keskerakonnale, kelle toetajaskonna enamik mingil salapärasel põhjusel pärineb meie venekeelsest elanikkonnast.

Väga iseäralikkudena tunduvad kirjutised, kus vene ohtu eitatakse. Üheks selliseks üliproduktiivseks publitsistiks on tagasihoidliku mõttetarga, leebe lille- ja inimarmastajana ülesreklaamitud kunagine rahvasaadik, kelle vene nõudmistele sekundeerivad artiklid juba pea 10 aastat tagasi sundisid arvama, et tema koht poleks mitte meie, vaid Venemaa parlamendis ("Pimesikumäng" lk 170). Tema viimases artiklis (Kaplinski, PM, 12. jaan) tundub valitsuse süüdistamise ja praeguse välispoliitika väga häguses 39. aastaga analoogia otsimise taignas rosinaks olema arvamine, et vene ohust kõneldes on hirmul suured silmad, soovitus venelast mitte provotseerida ning lõpetada siinsete venelaste pisitülitamine!! See artikkel ei tasuks äramärkimist, kui selle autori veelkordsele esiletõstmisele kirjanduse jahimaadel (PM, 30. jaan) ei oleks järgnenud vaikse mõtiskleja kohta vapustavalt jõuline aktsioon - valitsuse vastase manifestiga (EPL 4. veebr) sai maa vaikusesse tõmbunud üksiklasest kõigi rõhutute eestvõitleja stiilis "nüüd üles, keda needus rõhub!"
Millegipärast oli see jõuline esilekerkimine ajastatud Mõõdukate partei nime ja vist ka sisu muutmisele Sotsiaaldemokraatlikuks parteiks, kellega siis värske rahvatribuun otsekohe ka ühines. Pole põhjust kahelda, et temast saab selle partei üks ideolooge ja tegevuse suunajaid. Eesmärgiks võib muidugi olla praeguse küll kohmakavõitu, kuid tundub, et ausameelse, idanaabrile mitte sobiva valitsuse põhjalaskmine - on ju ajalugu näidanud, et vaestele ja vaevatutele kõike head lubades on pilli lõhki ajada kõige lihtsam. Aga miks ei võiks eesmärgiks olla ka partei ratsu turjal Europarlamenti kapata, et sealsetes kuluaarides oma senist tööd jätkata?


Praegu tundub olevat heaks tooniks meile selgeks teha, et ega sel Europarlamendil üldse mingit tähtsust ja jõudu pole ja meie asjadega seal ei tegeleta ka. Nii et on jumala ükstapuha, kes sinna satuvad. Kas see päris nii just on, seda võiks küsida Venemaa käest. Brüsselisse ja Strassbourgi tüürijatest teame esialgu peale Kallase veel ainult meie välisministrit, kelle keegi on kuuldavasti Euronõukogu peasekretäri kandidaadiks esitanud. Tuntud kandidaatide kõrval, kellel oma tegevuse kestel on endastmõistetavalt ühe ja teisega konflikte tekkinud, on vähetuntul, pealegi veel naisterahval, tõesti head šansid valituks saada.
Ka meie ise oleme nüüd teada saanud ("Arter" 7. veebr), et ta oli Kohtla-Järve keskkoolis hea õpilane, õpib juurat ja praegu, sessi ajal, loeb erialast raamatut, vabal ajal peab talu, kasvatab lambaid ja kütab ahju, on kange ja sihikindel positiivne kangelane, kes tahab Eestit taas jõukaks Euroopa riigiks teha. Jääb talle ainult õnne ja edu soovida. Veidi murelikuks teeb küll tõdemus, et "7 aasta jooksul Euroopa Nõukogus Vene poliitikutega koostööd tehes oli mul tõesti ettekujutus, et suhete parandamine on võimalik. Vene ja Euroopa poliitika vahe on selles, et kui viimases midagi kokku lepitakse, siis ka tehakse. Ma polnud naiivne, kuid eeldasin tõesti, et Venemaa puhul toimib sama." Jääb ainult loota, et järgmine 7 aastat avab silmad nii Venemaale kui Euroopasse. Küllap viib selle poole ka eraviisiline kohtumine vene poliitikuga mitteametlikul visiidil St Peterburgi ("Ojuland otsis Venemaalt toetajaid" EPL 18. veebr).


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv