Kultuur ja Elu 1/2004


Kultuur ja Elu 4/2003

 

 

 

 


Nimed marmortahvlilt: perekond Ahas

tekst: K&E
fotod: Elve–Viiu Klementi erakogust


Isakodu, Vissi mõisahoone, 1930.

Ahase perekond on üheks eredamaks näiteks eesti perekonnast Vabadussõjas. Sellesse perre tuli kaks Vabadusristi. Kultuur ja Elu otsis üles romaani “Nimed marmortahvlil” nimikangelase prototüübi venna, Vabadusristi kavaleri August Ahase lapsed Reinu (1929 – 1948), Virve (1930), Erik-Gunnari (1932) ja Elve-Viiu (1936). Kuidas on kuulus nimi mõjutanud nende saatust?

Kuuldes perekonnanime Ahas, on ikka järgnenud küsimus: kas sellest kännust? Ahased noogutavad: ikka sellest Valguta valla Petsu (Peetsu) talu kännust, mille juured küündivad Põhjasõja aegadesse. Vanim teadaolev esiisa on Andres Ahas Valgutast, 1710. aastast.


August Ahas haavatuna Vabadussõja ajal.

Romaan versus tegelikkus

Talupidajate Mihkel ja Miina (sünd Viilu (ka Viilo)) Ahase kaheteistkümnest lapsest sirgus suureks kümme: kuus poega ja neli tütart (Karl, Johannes, August, Oskar, Eduard,
Hermann, Ella, Leeni, Salme ja Hilja). Kuuest pojast kolm, August, Oskar ja Eduard, võitlesid Vabadussõjas. Neist kaks, August ja Oskar pälvisid mõlemad Vabadusristi II liigi, 3. järgu.
08.02.1900 sündinud Oskar Ahas sai Vabadusristi kahjuks postuumselt. Ta läks Vabadussõtta vabatahtlikuna 1918. a ja langes Rannu lahingus 16. jaanuaril 1919 nooremallohvitseri auastmes. Oskari põrm puhkab Rannu kalmistul.
16.09.1901 sündinud, hilisem tuntud maalikunstnik ja portretist ning arvukate kunstialaste artiklite autor Eduard Ahas võttis sõjast osa kooliõpilaste pataljonis 1919-1920. Eduard kuulus kunstiühingusse Pallas, korporatsiooni Ugala ning oli kaitseliitlane. Aastast 1936 töötas Riigikogu kantseleis stenografistina.
01.11.1894 sündinud August Ahas oli juba kogenud rindevõitleja. Osales I Maailmasõjas 1915-1917 ja sai Viitina lahingus haavata. Alates 1917. a teenis Eesti rahvuspataljonis ning ülendati vanemallohvitseriks. Järgnesid võitlused Vabadussõjas 1918-1920. Lisaks Vabadusristile tunnustas Eesti Vabariik teda Vissi mõisasüdame andmisega Meeri asundustaluna nr. 43 Tartumaal, Elva lähedal. Alates aastast 1927 kuulus August Ahas Kaitseliitu.
Romaani “Nimed marmortahvlil” nimikangelase prototüüp, kirjanik Albert Kivikase klassivend Hermann (Henn, Henny) Ahas Vabadussõjast osa ei võtnud. Usuteadust õppiv Hermann ja matemaatika-loodusteaduskonnas õppiv Augusti tulevane abikaasa Leena Tork (sünd 1893) olid omavahel tutvunud ja tulid kord Hennu vanema venna Augusti juurde Vissile. Seltskonnaga mindi jõe äärde ujuma. Äkki hakanud Hermann jões karjuma ja vehkima. Et ta oli teada-tuntud naljamees, arvatud, et vigurdab niisama. Kuid vees käis võitlus elu ja surma peale. Võitjaks osutus paraku surm ja Hermann uppus. Hukkunud klassivenna mälestuseks pani Albert Kivikas romaani peakangelasele nimeks Henn Ahas.
Augusti üks vanem vend Johannes leidis tööd puusepana Peterburis, kuid kukkus tellingutelt alla ja hukkus.


Eduard ja Ella Ahas koos poegade Ülo ja Tõnuga Tartus, 1938. Seisab Eduard Ahase õe Salme tütar Leeni.

II Maailmasõtta relva ähvardusel ja ülikonnas

August Ahases polnud grammigi karjerismi, olemuselt pigem kala- kui põllumees. Oli ju Võrtsjärve ääres kasvanud. Järve pärast meeldis talle ka Vissi mõis. August oli tantsulembeline, laulis ning mängis pilli. Suures perest pärit inimesena oli temasse kodeeritud abivalmidus ning põlgus tõusiklikkuse ja ahnuse vastu. Viimane asjaolu viis Augusti vapside ridadesse, sest ta ei suutnud näha, et riigi etteotsa sattunud inimesed esimese asjana oma kukruid täitma asusid. Sellise riigi eest ei olnud ta võidelnud.
Sõjast ta lastele ei rääkinud, sest sõda ei olnud laste asi. Samuti ei mäleta Virve, et isa oleks käinud ringi mundris või et kodus oleks üldse mundreid näha olnud. Isa kandis tavalist ülikonda.
Ülikonna pani ta selga ka siis, kui 1944. a suvel sundkorras tegevväkke mobiliseeriti. Kahte varasemat kutset ta lihtsalt ignoreeris. Kolmandal korral sõitis kohalik omakaitselane Püve Ärni autoga Vissi tallu, ähvardades relva kasutada, käskis Augustil viivitamatult ilmuda Elvasse kogunemispunkti. Ja kihutas autoga minema. Hobune rakendati vankri ette ja tütar Virve viis isa Elvasse. See on viimne mälupilt.
Poeg Gunnarile kinkis isa oma taskunoa sõnadega: ehk läheb vaja. Uuesti nähti üksteist aastal 1972 Uus-Meremaal, Aucklandis. Kokku kohtusid isa ja poeg kolmel korral, viimati isa surma-aastal 1982.

Ahased II Maailmasõjas

Erariideis omakaitselased saadeti Valgjärve-Kooratsi piirkonda, kus toimusid ägedad lahingud. August Ahas sai üliraskelt haavata. Elupäästjaks sai tuttav talumees Jüri Sauga, kes siiski otsustanud Elvas minna Ahasega koos, ehkki sanitaarpataljoni kuulununa ei pidanud seekord otse eesliinile minema. Jüri viis Augusti arstipunkti, kust ta Tartusse toimetati. Seejärel teatas ta juhtunust Leenale, kes sõjaolukorrast hoolimata hobusega Tartusse abikaasat vaatama sõitis. See kohtumine jäi olude tahtel viimaseks. Leena suri Eestis aastal 1969.
Eestist taganedes viisid sakslased Saksamaale kaasa ka oma haavatud. Sinna viidi ka raskes seisundis August Ahas. Ometi jäi ta ellu. 1950. a õnnestus tal pääseda Uus-Meremaale, kus juba elas abikaasa vend, tuntud pedagoogika õppejõud Juhan Tork oma perega.
Juhan Tork pääses napilt 1941. a juunis kommunistide poolt toime pandud massimõrvast Tartu vanglas, kus tapeti mitmed head sõbrad, teiste hulgas kirjanik Jüri Parijõgi. Saatuslikul päeval pisteti Juhan Torkile koolis ühe poisikese poolt pihku sedel kahe sõnaga: “Olete nimestikus.” Järgnes kutse tulla NKVD-sse läbirääkimisteks… Juhan Tork pidas paremaks rettu minna. Paari päeva pärast jõudsid linna saksa väed. Elu lõpuaastad veetis Juhan Tork Kanadas, Torontos. Tema mälestuseks on koostanud õetütar Viiu ning Juhani poeg Andres Tork mälestusraamatu “Juhan Tork. Seisata, rändur!”, mis ilmus kirjastuselt “Maarjamaa” 1993. aastal.
Vabadussõja lahingutest eluga pääsenud kunstnikust vend Eduard juhtis II Maailmasõjas Tartus kunstivarade päästmist ja kogumist purustatud hoonetest. Ka tema mobiliseeriti 1944. aastal ning sai kahjuks Emajõe dessandil surmavalt haavata Luunja vallas Sääse külas Kangro talu lähedal 17. septembril 1944. Oletatava haua tähistamiseks asetasid korp. Ugala üliõpilased mälestuskivi. Langenute Sõjakalmude Otsimise ja Hooldamise Ühingu juht Ville Dreving sai pallaslase haua asukohast teada 1995. a kodu-uurijatelt. Ühing küsis Eesti Kunstnike Liidult raha mälestuskivi panemiseks, kuid sai Enn Põldroosilt vastuse, et neil pole raha. Piisanud oleks isegi 500 kroonist, ülejäänu oleksid sõjahaudade hooldajad ise juurde leidnud.
Saatus ei säästnud vintsutustest ka Eduardi peret. Abikaasa Ella lahkus Eestist koos poegade Tõnu ja Üloga 1944. a sanitaarlaevaga “Moero”, mis hukkus vene lennukite pommitamisel. Ella küll pääses, kuid pojad jäid kadunuks.
Ohver nõuti ka nooremast põlvkonnast. Selleks osutus Hugo Treffneri Gümnaasiumis õppiv esiklaps Rein, kes astus 15aastase koolipoisina vabatahtlikult 1944. a augustis Saksa sõjaväkke. Umbes 80 km kaugusel liitlasvägede tsoonist sattus ta nn Tšehhi põrgus venelaste kätte vangi. Reinu vangilaagriks sai Vorkuta. Ebainimlike tingimuste ja üldise kurnatuse tõttu haigestus ta sedavõrd rängalt, et lubati ühel kaasvangil, Ungari rahvusest arstil, kui surija Eestisse tagasi tuua. See oli 1946. a talvel. 4. jaanuaril 1948 Rein suri.
Sel kurval lool oli ka üks hea külg. Rein tõi rõõmusõnumi, et surnuks peetud isa August on elus! Viiu mäletab ema Leena rõõmupisaraid ja sõnu: ”Mul on nii hea meel, et ma ei ole enam lesk!”
Imekombel säästis saatus vintsutustest Petsu talu pidavat vanimat venda Karl Ahast.


Virve Ahas, 1957.

Isamaalisust võiks rohkem olla

1944. a hilissuvel sunniti Ahased koos teiste elanikega lahingute eest kodudest lahkuma. Teel sattus voor kuulirahe alla, kuid oli õnne. Ent õud on meeles ja Virve hääl katkeb… Liiga valus on. Eriti sellepärast, et naastes leiti eest lagastatud ja röövitud kodu. Raamatukogu oli kasutatud loomade allapanuks. See kõik ei takistanud talule tohutuid norme peale panemast, kusjuures mitte kellelgi teisel külas peale Ahaste ei võetud maad ära, ei pandud uusmaasaajaid elama ega majutatud koju sõdureid. Tuttavaid ja sugulasi hoiti, seda enam pitsitasid kommunistid Leena Ahast. Suurelt osalt oletuse tõttu, et küllap mees redutab metsas.
1944. a sügisel jäi rukis sõjapaos olemise tõttu põllule, lõikamata. Leenat pinniti järjepanu ja nõuti üüratu viljanormi täitmist. Hädaga laenati vajalik vili ühe Nõo valla suurtalu hooldaja käest. Rukkivõlga andis tagasi maksta kuni 1956. aastani.
Juuniküüditamisest päästis õigeaegne hoiatus. 25. märtsil 1949 ja veel paar nädalat peale küüditamise lõppu jõlkusid julgeolekumehed talu ümber, pärides, kas August on koju tulnud.
Vissi talult äravõetud maa jagati mitmeks sajaks suvilakrundiks. Seda maad Ahastele ei tagastatud, sest suvilaomanikud olid ju heausksed. Ähvardati, et kui ettenähtud kompensatsiooni maa eest ei võta, jäädakse sellestki ilma. “Hävinud” aida puhul, milles praeguseni elab “heauskne ostja”, soovitati hoone olemasolu tunnistajatega tõendada…
Praegu peavad oma kodutalu EPA haridusega metsandusspetsialist Gunnar koos abikaasa Ilmega ning TÜ biloogiharidusega Virve, kellest on kujunenud suguvõsa hoidja. Vanima tütrena tuli Virvel varakult tööle asuda, et aidata maksta venna ja õe õppemaksu. Ta sattus eestimeelsesse keskkonda, kus kedagi ei reedetud. Ka ülikoolis õppides. Lõpuks oli siiski sunnitud armastatud õpetajaameti maha panema, sest ei soovinud noori kommunistliku ideoloogia vaimus kasvatada.
Omal ajal keeldus ta komsomoli astumast, kuigi meelitati orderiga uute saabaste ostmiseks. “Ma kaevan ennem Siberis kraavi,” kõlas Virve vastus. Üks tüdruk meelitati aga komsomoli lubadusega, et sedasi täitub unistus näha Stalinit…
Mõistagi pole Ahastest keegi EKP ridasid täiendanud. Filoloogiharidusega Viiu arvab, et küllap sellest keeldumise tõttu ei lastud teda ka isale külla (taotletud kolmel korral).
“Ei saa neist aru, kes räägivad, et ilma parteisse astumata polnud võimalik oma rahva heaks midagi teha. Kas nad pole mõelnud, et see jutt on ju ebanormaalne?” küsib omaaegse TÜ rektori Feodor Klementi lesk Viiu.
Virve sooviks rohkem isamaalisust. Praegu on tema hinnangul liiga palju karjerismi, mis varjutab aated.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv