Kultuur ja Elu 4/2003


Kultuur ja Elu 3/2003

 

 

 

 



Annekreet Püreneede südames kesk päevalilli.

Püreneede süda

tekst: Annekreet Heinloo
foto: Annekreet Heinloo, repro

Kultuuriloolane Annekreet Heinloo käis metsikus prantsuse Lõunas, Püreneede südames. Rannaparadiisidest muudab Püreneed võluvaks see, et seal elavad tavalised inimesed. Sai õppida tundma ja taluma lihtprantslaste võlusid ja veidrusi.

Lõuna-Prantsusmaaga seostuvad tavaliselt kuulsad suvekuurordid Nice, Cannes, St Tropez, Marseilles… Kuid tegelikult on prantsuse Lõuna hoopis metsikum ja vähem väljapeetud. Ligi 800 km Pariisist otse alla asub Prantsusmaa koobasterikkaim maakond Ariege, Püreneede süda.
See on Prantsusmaa kõige vähem asustatud ja looduslikult puutumatuna säilinud regioon, kaugel suurlinnade saastest. Ümber külade laiuvad tohutud päevalillepõllud. Looduses leidub ligi 60 liiki orhideesid, lisaks lugematu arv liblikaid ja kotkaid. See on Euroopa eelajalooliste mälestiste üks suurimaid leiukohti.
Piirkonna üheks uhkuseks on Mas d’Azil, 400 meetri pikkune kõrge koobas, mida läbivad kõrvuti jõgi ja autotee. See on esimene vaatamisväärsus, mida külastan ja alustuseks just sobiv – iseloomustades kõike sellele piirkonnale omast: eelajalooline koobas ühendatud modernse maanteega, ümberringi puutumatu loodus. Eriti vaimustavad näevad välja tohutu koopa sissepääsud, kus päevavalgus ilmestab erinevate aastatuhandete kivimikihistusi. Kuid teistmoodi kui meie Taevaskojas. Looduse imeks peetakse ka varieeruva veehulgaga Fontestorbes’ allikat Belesta linna lähedal. Läte voolab kakskümmend minutit ja peatub siis taas kahekümneks minutiks. Vaikuse hetkel võib külastada koobast, kus allikas alguse saab, kuid tuleb olla ettevaatlik, et mitte ootamatult märjaks saada. Allika veehulk vaheldub 20 liitrist sekundis 1800-ni ja veetaseme muutumist saab jälgida oma silmaga.

Tagasi orjaaega

Üheks Ariege’i turismimagnetiks on kindlasti Riviere Souterraine de Labouiche – karstikoobastes voolav jõgi, kus väidetavalt on võimalik teha pikim maa-alune paadisõit Euroopas. Koobaste maapealne piletikassa näeb välja, nagu poleks ajad seda muutnud avamisest saati (alates 1938. aastast). Pigem meenutab see sissepääsu Kohtla kaevandusmuuseumi – väsinud ja tolmune. Kui laskume 60 meetrit maa alla ja istume suurde paati, selgub, et oleme ajas veelgi tagasi läinud – siin toimib orjanduslik kord. Paat, kus istub sees 16 erineva raskusega inimest, liigub edasi tänu giidi kätejõule – koopa seintele on kinnitatud trossid, mida mööda üsna õbluke mees, kindad käes, paati edasi vinnab. Hoolimata raskest füüsilisest tööst, räägib giid palju, ilmselt on ta ka suur naljamees, sest prantslased paadis lõkerdavad tema sõnade peale naerda. Minule kommenteerib ta inglise keeles stalaktiitide ja -miitide kujusid: “See on sünnipäevatort,” või “see on jõuluvana.” Kokku peab giid paati edasi tõmbama 1500 meetrit. Kui sõit läbi ja tagasi maa peale minek, küsib ta uudishimulikult, kust ma tulen. Minu vastuse peale nendib, et veider küll, tavaliselt on inglise keelt kõnelevad külastajad Hollandist. See arvamus tutvustab hästi tavalise prantslase loogikat.

Lihtsad prantsuse inimesed

Cote d’ Azuri rannaparadiisidest põnevamaks muudab Püreneed ka see, et siin elavad tavalised inimesed. Ei peeneid koketseid daame, lakutud juustega dändisid ega välismaalasi, vaid lihtsad prantslased. Lustakate tumedate silmadega inimesed, kes bensiini- ja toiduvarusid käivad täiendamas lähinaabrite juures Hispaanias või Andorras – sealseid supermarketeid on kombeks külastada üle paari nädalavahetuse. Külalisena just ühes sellises perekonnas, avaneb mul suurepärane võimalus õppida tundma (ja taluma) lihtprantslase kõige tavalisemaid võlusid ja veidrusi.
Esimese hämmastuse tõi hommikueine: küpsised, šokolaadikreem ja kausitäis kohvi. Küpsisele määritakse kreem, kastetakse kohvisse ja luristatakse siis häbenemata vedelikust tühjaks. Ja nii, kuni kohv otsa saab. Sama kordub ka õhtusöögi ajal, ainult et küpsis ja šokolaad asenduvad saia ja juustuga. See on muutumatu menüü ja püsinud aastakümneid. Ning püsib edasi. Lõunasöögiks saame verise liha kõrvale ubadega segatud tavalisi kartulikrõpse.
Kogu Ariege’is oldud aja ei suuda ma ära imestada nende lihtsate prantslaste kitsarinnalisust ja väikest silmaringi, nende väiklust ja egoismi, kuid seda mitte halvas mõttes. Nad ei ole pahatahtlikud, ei midagi isiklikku, lihtsalt – nad on prantslased! See vabandab kõik. Niisiis lepin sellega, et mind hoiatamata kell 4 hommikul üles aetakse (ostureis Hispaaniasse) või mõne uhke ajaloolise linnaga tutvumiseks vaid 20 minutit aega antakse. Neid see ei huvita ja nad ei vaevu ka kellegi teise pärast pingutama. Kui meil Eestis oleks see ebaviisakas, siis seal lihtsalt asjad käivad nii.

Müütiline Montsegur

Sõidame vaatama Montseguri ning kästakse kaasa võtta matkasaapad. Üle metsade hakkab teele paistma tohutu mägi. Kui prantslased teatavad, et sinna otsa me nüüd ronime, tundub see esialgu täiesti võimatu, sest mäekülg näib minevat otse üles, ilma igasuguse kaldeta. 1207-meetrise Pogi nimelise kalju otsas asub Montseguri loss. Tegelikult on mäel ka laugem külg, mida mööda külastajad (väikestest lastest vanuriteni välja) üles rühivad. Rada on täiesti looduslik, ei mingeid treppe ega tugesid. Kokku võtab ülesminemine aega keskmiselt 45 minutit (vähemalt väidab nii Montseguri tutvustav brozüür). Prantslasliku kavalusega on mäe keskele ehitatud piletikassa – kes pool mäge juba roninud, tagasi minema vahest ei hakka. Niisiis tuleb loobuda 4 eurost inimese kohta. Kui varemeteni jõuame, avaneb imeilus vaade ümbruskonnale. 13. sajandi algul ehitatud müüride ajalugu on täis müüte. Montsegur olevat viimane paik, kus teadaolevalt asus Püha Graal. Legendi kohaselt smuugeldati Graal kahe naisterahva poolt 1244. aasta piiramise ajal lossist minema. Pärast pole seda aga enam kunagi nähtud. Ka peetakse lossi kohaks, kus kummardati Päikesejumalaid, sest ehitise aknad on paigutatud täpselt nii, et suvise pööripäeva esimesed päikesekiired sisenevad ühelt ja väljuvad teiselt poolt. Ka on loss olnud oluliseks katarismi keskuseks.
Kui lõpuks alla jõuame ja pilgud jälle lossile tõstame, tundub uskumatu, et nii kõrgel sai käidud!

Keskaegsete linnade paraad

Kuigi Prantsusmaa kõikide aegade uhkeim keskaegne kindluslinn Carcassonne ei jää Ariege’ist kaugele (ka seda tasub kindlasti külastada), leidub siin hulganisti väikeseid võluvaid stiilipuhtaid linnakesi. Suureks lemmikuks on kahtlemata Mirepoix, kus iga aasta juulikuus toimuvad suurejoonelised keskaegsed pidustused. Linna südameks on suur väljak, mida ümbritsevad erivärvilised keskaegsed majad, mis puidust tugipiilaritele toetudes poolenisti õhus püsivad. Nende äärealustes peitub skulptuuridega kaunistatud galerii. Mitmed majad on kaunistatud puitnikerdistega: loomad, inimesed ja groteskid. Igal esmaspäeval peetakse väljakul suurt turgu, ka see on keskaegne komme. Satume Mirepoix’sse päeval, mil seal peetakse antiigilaata (või vanakraamiturgu) – imetleme vanu portselanserviise, sorime uhketes pitsides, lappame kulunud raamatuid, püüdes haarata kõike, kuid seda on liiga palju. Selles linnas tahaksin ma elada! Kohe keskväljaku kõrval asub gootistiilis St Maurice’i katedraal (12.-16. sajand), mille kaarlööv on suurim Prantsusmaal ning suuruselt teine kogu Euroopas.
Püreneede jalamil asub palju gallo-romaani linnakesi. 1900 elanikuga väike Saint Lizier tõuseb esile oma uhke katedraali ja Moissac’ kloostriga. Nagu tihti kombeks, kannab linn ka liignime City of Art and History. Kõige põnevam on siin Moissac’ kloostri ristikäik. See on ümbritsetud sammasgaleriiga, mille kõik sambad on erisugused – nende kapiteelid on valminud erinevate meistrite kätetööna. Kokku on sambaid 88 ning neid liigitatakse teemade kaupa: sambad, millel on kujutatud Vana Testamenti, sambad, mis on pühendatud Saint Lizier’ kaitsepühakule Püha Peetrusele, teistele pühakutele pühendatud sambad, sümbolistlikud sambad ja lehemotiividega sambad. Romantilist võlu lisavad linnale karpkaladega purskaev kirikuesisel platsil ja keskaegsed majakesed.


Moissac´ kloostri sammaskäik, mille kõik sambad on erisugused.


Inglite linn

Kaunimad vaated Püreneedele avanevad linnast, mis kannab nime Carla-Bayle. Selle lõunaserva kutsutakse Püreneede rõduks. Linna tutvustatakse mulle kui City of Angels, inglite linn. Pärin uudishimulikult, millest selline nimi. Vastus on kummaline – seepärast, et neid nähakse tihti linna kohal lendamas. Tükk aega olen täielikus hämmingus, kuid lõpuks selgub, et tegemist on lihtsalt prantsuse keelevääratusega, tegelikult lendab linna kohal palju kotkaid ja sellest ka aunimi City of Eagles. Linna nimega on häda olnud varemgi, kunagi kutsuti seda Carla-le-Peuple, hiljem muudeti see linnanõukogu otsusega kohaliku filosoofi Pierre Bayle auks ümber. Praegu on avatud ka filosoofi majamuuseum, mis on taastatud täiuslikult oma ajastu vaimus.

Põnevaid vaatamisväärsusi on rohkem, kui nimetada jõuab ja vaadata jaksab. Esile toomist vääriks veel ka Ax les Thermes’i linn (tõlkes tähendab see “Ma ei tea kuumaveeallikad”). Nagu nimigi aimata lubab, on linna keskmeks kuumaveeallikad. Keset väljakut on suur kivibassein, kuhu allikavesi juhitakse. Nii saavad soovijad basseiniveerel istudes jalgu 76-kraadises vees leotada. Vesi ise on suure väävlisisaldusega ja haiseb üsna pahasti.
Ariege’is ei kohta eriti välismaalaste ekskursioone. Pigem on see prantslaste siseturismimeka. Kõik koopad, dolmenid, allikad, lossid, linnad on prantslaste seas populaarsed külastuskohad, nii nagu meie ise käime Munamäel ja Taevaskojas või Palmses ja Otepääl. Huvitaval kombel armastavad lõunalased ise end samastada rohkem hispaanlastega kui ülejäänud Prantsusmaaga. Nad õpivad usinasti hispaania keelt ja armastavad seda tavaelus praktiseerida. Küllap ka seepärast, et Hispaania ja sealsed suurlinnad on lähemal kui sadade kilomeetrite kauguses asuv Pariis.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv