|
|
|
Taldrik kolme Tao geeniusega. |
Jüri Kuuskemaa
armsad vanad asjad
tekst:Jüri
Kuuskemaa
fotod: riccardo rand
Taldrik
kolme Tao geeniusega
Aastal
1971 sain ma, olles tookord noorema teadusliku töötaja
ametis, Kunstimuuseumilt ülesande olla kuraatoriks Johannes
Mikkeli portselanikogu näitusele. Teatavasti on see portselanikogu
nüüdseks kingitud muuseumile ja eksponeeritud Mikkeli
muuseumis.
Siis oli niisugune lugu, et mina ei teadnud portselanist suurt
midagi. Ma olin seda pidanud natukene õukondlikuks, salonglikuks
ja kitšlikuks aristokraatlikuks mängumaaks. Mõtlesin,
et portselankujud on ühed puped puha ja alavääristasin
neid. Aga ülesanne oli saadud ja läksin siis kohusetundlikult
härra Johannes Mikkeli juurde, kes võttis mind vastu
väga südamlikult ja näitas mulle oma kogu, mille
ma kõik mõistagi ära pildistasin. Vähe
sellest, ta pakkus ka veel suurepärast kostitust, nagu tal
kombeks on. Olgu öeldud, et härra Mikkel seostub mulle
alati ka suurepäraste tortide ja veinidega, mida ta on armastanud
külalistele pakkuda.
Läksin portselanikogu fotodega Ermitaaþi ja puutusin
seal kokku kõige parema vana portselani spetsialisti proua
Soloveitèiku ning tema kolleegidega. Mulle tehti fotode
põhjal lahkesti selgeks, et vaat need asjad on niisugused
ja naasugused, et mõni asi on koopia 19. sajandist ja et
mõni asi on paraku võltsing. Mind õpetati
eristama vanu 18. sajandi esimesi originaalseid portselanesemeid
neist, mida 19. sajandil tehniliselt korrektselt jäljendati,
ning tundma tehnilisi üksikasju, mida professionaal peab
teadma. Istusin nädalakese ka Ermitaaþi suurepärases
raamatukogus, et end natukenegi harida portselani ja fajansside
alal. Asi muutus järjest huvitavamaks.
Kui ma olin koostanud Johannes Mikkeli keraamikakogu kataloogi
ja näituse siinsamas Kadrioru lossis intarsiatoa kõrval
üles panin, siis härra Mikkel, kes on alati härrasmehelikult
käitunud, tegi mulle kingituse. Ta kinkis mulle ühe
Thorvaldseni (Bertel Thorvaldsen (1768-1844), Taani kujur) biskviitportselanist
ingli skulptuuri teokarbiga ning hiina taldrikukese, mis on sinise
maalinguga ja millel on kujutatud kolme Tao geeniust. See on pärit
17. saj. lõpust või 18. saj. algusest, mil Hiinas
valitses keiser Kangxi (1662-1722).
Huvitav on see, et samal ajal, kui mina olin Ermitaaþis
portselani alal staþeerimas, käisin ka Nevski prospektil
asunud antikvariaadis ja nägin, et seal oli müügil
kolm väikest taldrikukest Kangxi perioodist. Just need, millest
üks hiljem mulle sattus! Taldrikud olid komplektis müügil
ja maksid kokku 30 rubla. 30 rubla oli toona suur raha. See oli
peaaegu pool minu kuupalgast. Nii jäid nad minust ostmata.
Aga mõni aeg hiljem osutus, et Johannes Mikkel oli seal
käinud ja ostnud kõik need kolm taldrikukest ära,
millest ta ühe jättis endale, ühe kinkis kellelegi
ja ühe kinkis mulle.
Aga just praeguse näituse ajal on seoses selle taldrikuga
tekkinud üks dramaatiline juhtum. Seoses kunstimuuseumi hoone
ehitamisega Lasnamäel, kui lõhati sokli jaoks süvendit,
oli üks lõhkelaengutest liiga tugev. Tekkis niivõrd
tugev vibratsioon, et Mikkeli muuseumis kukkusid mõned
esemed vitriinis ümber ja purunesid. Üks neist oligi
see taldrik kolme Tao geeniusega, mis purunes kaheteistkümneks
suuremaks ja hulgaks väiksemateks kildudeks. Teda annab küll
kokku liimida, aga ta pole enam täisväärtuslik
eksponaat. Nii et Mikkeli enda taldrik on nüüd peaaegu
hävinud. Muuseumi varahoidja pöördus hiljuti minu
poole küsimusega, kas ma ei deponeeriks oma taldrikut kolme
Tao geeniusega pärast näituse “Antiquarium”
lõppu Johannes Mikkeli muuseumile? Selle üle mõtlen
ma veel järele.
|
Hirmuäratavalt naljakas viieloomusega
Chilin elas üle kultuurirevolutsiooni. |
Kultuurirevolutsiooni
üle elanud Chilin ajab naerma
Näitusel
on asju, mille kas minu kadunud naiseema või mina ise oleme
oma reisidelt Kesk-Aasiasse, Indiasse ja Hiinasse kaasa toonud.
Siin on üks värvilisest portselanist eksponaat Hiinast,
mis tõenäoliselt ka tavalise inimese tähelepanu
köidab. Tegemist on fantastilise-mütoloogilise Hiina
elukaga, kelle nimi on Chilin.
Chilin peaks olema viie olemusega loom, kellel on lõvi
kuju, karpkala soomused, kuradi pea, hirve sarved ning härja
sõrad. Tegemist on olevustega, kes paiknesid kaunistuse
ja “turvamehena” losside või templite katuste
harjadel.
Konkreetne kuju on ilmselt Hiina kultuurirevolutsiooni ajal mingi
lossi või templi katuseharjalt maha löödud ja
lõhutud, nii et ta jalaotsad on puudu. Keegi on selle müüdavaks
muutmiseks teinud keraamilisest massist uued jalaotsad. Paraku
pole too tänapäevahiinlane küllalt hästi tundnud
hiina mütoloogiat. Eksitud on seeläbi, et pole tehtud
härjasõrad, vaid lõvikäpad. Nii et oma
viieloomuselisest olemusest on elukas kaotanud ühe ja muutunud
neljaloomuseliseks.
Aga mind võlus elukas sellepärast, et ta teeb hirmsat
nägu, aga tegelikult ei mõju ta hirmutavalt, vaid
naljakalt. See hirmuäratav naljakus on üks idamaiste
kurioossete kunstiesemete eripärane tunnus, mis pakub teatud
vaheldust Euroopa kunsti tõsimeelsusele. Kui ma olin kaks
aastat tagasi Hiinas ja käisime Tallinntuuri rühmaga
Pekingis keiserlikke suvelosse vaatamas, siis sealt väljumisel
tunglesid meie ümber tänavakaubitsejad. Nad müüsid
põhiliselt jäljendusi vanast portselanist ja pronkskujudest.
Aga mina vaatasin, et see parandatud jalgadega elukas peaks olema
vana. Vähemasti keiserliku ajastu lõpust, sadakond
aastat vana portselan, mille glasuuril on juba ajast tingitud
mõrad. Unustasin isegi tingida, mis kohaliku tänavakaubanduse
reeglite juurde kuulub. Kosisin selle morssis ilmega lõvisarviku
küsitud numbri eest ära. Hiinlasest naaberkaubitseja,
kellel oli ainult kaasaegset kraami, heitis mulle koguni ette,
et võinuksin portselankuju küsida odavamalt. Ent raha
oli juba makstud ning ma ei kahetse. Kui Chilin teeb mulle Tallinnas
grimasse, siis mina muhelen.
Milles on Chilini ideoloogiline sõnum? Juba muistsed sumerid
leidsid, et ei inimene ega ükski loom pole täiuslik.
Kes ujub, ei suuda maa peal käia ega lennata. Kes lendab,
pole piisavalt tugev, et jagu saada võimsamatest neljajalgsetest.
Inimene ise jääb alla mõnelegi ujujale, lendajale
ning jalgsikäijale. Sestap “konstrueerisid” mitmegi
iidse tsivilisatsiooni pojad-tütred reaalsetest täiuslikumaid
olevusi, ühendades mitme liigi võimed. Kes ei teaks
tiivulisi sõnne või tiivulisi inimpeaga lõvisid
Baabüloni väravatest? Niisamuti, nagu Baabüloni
väravavahid, pidi ka viieloomuseline Chilin kaitsma oma valdajat
ja tema vara. Olgu siis portselanist katuseharjakujuna või
pronksi valatuna mõne templi ehk lossi esisel. Kas ta ka
väljapool Hiinat oma “turvamehetööd”
jätkab, ei söanda ma öelda.
|
Sellistes Hiina portselanvaasides toodi Euroopasse teed. |
 |
Kuidas
tee Euroopasse toodi
Aasta varem
olin ma sealtsamast Nevski prospektil asuvast antikvariaadist
ostnud ühe sinise maalinguga Hiina portselannõu. See
on väga lihtne kuuljas vaas. Kaas on kahjuks kaotsi läinud.
Vaasil on näha mõnda koobaltsinisega maalitud pagoodilaadset
ehitist, mägesid ja merd ning ühte kalurit, kes on õngeridva
küünitanud vee kohale. Maaling on skitseerivalt hoogne,
ent mitte väga meisterlik. Siiski meeldis nõu mulle
sedavõrd, et raatsisin 30 rubla maksta. Olgu öeldud,
et vaas lummas mind mitte maalingu, vaid selle värvi, jaheda
taevasinisega. See oli ka hiinlaste lemmikvärv portselanil.
Nad ise nimetasid värvi “Muhamedi siniseks”, kuivõrd
tootmiseks vajalikku rohelist vaseoksüüdi imporditi
muhameedlikest maadest.
Selliste vaaside sisse pakiti Ida-India kompanii poolt teepuru.
Neile pandi kaas peale ja siis pandi saviga täidetud kastidesse.
See oli absoluutselt hermeetiline pakkimisviis. Laevadel ei saanud
tee niiskust ja jäi täiesti kuivaks. Nii toodi tee Euroopasse.
Nii et see Hiina vaas on tegelikult tarbeline taara, aga tänapäevaks
on need 18. sajandi eksemplarid jäänud õige haruldaseks.
Selle kõrval on näitusel topeltõnne hieroglüüfidega
vaas, mis on kujult sarnane eelmise teepurgiga. Õnne märke
on ühtekokku neli paari. Kas nad just aitavad üht eurooplast
õnnelikuks teha, on muidugi küsitav. Aga vaasil on
vahendaja roll minu isiklikul suhtel Hiinaga. Kaks aastat tagasi
oli mul õnn turnida Suurel Hiina Müüril, kilomeetrit
kaheksakümmend Pekingist põhja poole. Hiinlased ise
ütlevad, et ainult see on tõeline mees, kes on ära
käinud Suurel Müüril. Seal oli väga tuuline,
ent vaimustavad vaated mööda mägede külgi
maona looklevale ja silmapiiri taha kaduvale tornidega kaitsetõkkele,
mis pidi hiinlasi kaitsma mongolite ning teiste aplate põhjapoolsete
rändrahvaste eest. Müüri jalamil, turistidest kubisevas
asulas ei puudunud ka vanakraami ja suveniiride poed. Reisidel
olles püüan kaasaegsetest suveniiridest hoiduda, kui
on silmapiiril midagi taskukohast vana. Seal ma siis trehvasingi
õnnemärkidega, minu lemmiksinise maalinguga vaasi,
mida polnud seal sees hoitud õlistki puhtaks leotatud.
Taimeväädid ja lilleõied on küll vaasile
üsna kuivetult maalitud, kuid see-eest hieroglüüfid
on dekoratiivsed ning lopsakalt sügavsinised. Arvasin, et
nõu sobib väga hästi naabriks kolmkümmend
aastat varem Leningradist ostetud teepurgile. Hinnasuhegi oli
sama: kolmandik kuupalgast, kuigi numbrid suuremad. Kaks sinist
vaasi kõrvuti mõjuvad meeltele rahustavamalt kui
üks.
Ja mis õnne puutub? Ma ei saa salata, et õnnehetki
on olnud ja elu on jätkuvalt läinud ülesmäge.
Kes teab, ehk ongi mingil määral toeks olnud kodune
“hiina õnnistus” – lisaks ülevsinisele
portselanile ja “turvakoer” Chilinile on meil ka hiina
liivakivist Buddha pea aknalaual ning rammusavõitu õnnejumal
Bodai elutoa riiulis.
|
|
|
