Kultuur ja Elu 4/2003

Kultuur ja Elu 3/2003

Eesti Apostlik Õigeusu Kirik
Sünnilugu

tekst: Mari-Ann Heljas

Esiplaanil artikli autor Mari-Ann Heljas uurimas EAÕ Kiriku ajalugu Tartus, Ajalooarhiivi abivalmite töötajatega. 11. augustil 1993 registreeriti EV Siseministeeriumi Usuasjade talituses EAÕ Kiriku 1935. a EV valitsuse poolt kinnitatud põhimäärus ümber ja nii kirik kui ka selleks avalduse esitanud kogudused kanti kirikute ja koguduste registrisse.

“EAÕ Kiriku ajalugu on samasugune nagu Eesti Vabariigil,” ütleb luterlasest jurist Mari-Ann Heljas ning üritab heita valgust sellele, kuidas Moskva Patriarhaat nõukogude okupatsiooni ajal iseseisva, Konstantinoopoli Oikumeenilisele Patriarhile alluva EAÕ Kiriku endale allutas.

Tasub järele mõelda, kellele ja mille eest ikkagi annetati Eesti Vabariigi võimude poolt Maarjamaa rist...

Verine algus

Õigeusk kujunes Ida-Rooma riigis, Palestiinas, Väike-Aasias, Kreekas ja Egiptuses. Bütsantsis sai õigeusk riigiusundiks. Sealt levis edasi Kiievisse, kus vürst Vladimir aastal 988 õigeusu oma riigi usundiks kehtestas. 1054. a tekkinud kirikulõhe tulemusena kujunesid välja rooma-katoliku usk, keskusega Roomas ja kreeka-katoliku usk, keskusega Konstantinoopolis. Alles 9 sajandit hiljem, 1965, tühistasid Rooma Paavst ja Konstantinoopoli Patriarh kehtestatud kirikuvande.
Eesti ja läti õigeusklikud kuulusid Riia Piiskopkonda, mille valitsus asus Tartus. 25. veebruaril 1919 tõid Eesti saadikud piiskopkonna nõukogu Tartust Tallinnasse Pikale tänavale majja nr 64.
Esimeseks eesti soost piiskopiks oli Paul Kulbusch, vaimulikunimega Platon, kes pühitseti piiskopiks 31. dets 1917. Kommunistide poolt jõhkralt mõrvatud mehe elukäigul tasub veidi pikemalt peatuda.
Paul Kulbusch sündis 13. juulil 1869 Pootsis, Pärnumaal. Õppis Arusaare õigeusu kihelkonnakoolis, seejärel Riia Vaimulikus Koolis ja Seminaris. Parima lõpetajana sai talle võimalikuks õppida tasuta Peterburi Vaimulikus Akadeemias, mille lõpetas 1894. a. Piiskopiks nõustus ta saama eesti õigeusklike palvel. Esimese ülemkarjase liturgia pidas piiskop Platon 1. jaanuaril 1918 Issanda Muutmise Peakirikus Tallinnas. Talle kingiti eesti rahvusvärvides teenistusrõivad: valgel taustal sinised äärised ja mustad ristid.
Kuigi okupatsioonivõimudelt oli reisimisluba raske saada, õnnestus piiskop Platonil 1918 sügiseks pidada jumalateenistusi 35. Eestimaa koguduses. Reisikaaslased on meenutanud, kui huvitav oli piiskopiga öösel tähevalgel sõita, sest Platon tundis hästi astronoomiat ja kirjeldas peensusteni taevas siravaid tähti.
Võitlusele Eesti iseseisvuse eest pühendas piiskop Platon oma mõjuvõimu ja isamaa-armastuse. Ta võttis osa Eesti Maapäeva tööst. Kujunenud olukorras otsustas õigeusu, protestandi, katoliku ja juudi vaimulikkond tegutseda koos. Koostegutsemise algatus tuli pastor dr Traugott Hahnilt, kes oli Tartu Ülikoolis teoloogia professor.
Piiskop Platon lausus koostegutsemist kommenteerides nii: “Kui rasked ka poleks ajad, mis Jumal on meile saatnud, ometi on see täis õnnistust, sest nüüd saame me mõistma rohkem kui kunagi enne, mida oleksime juba ammu pidanud aru saama – nimelt, et kõikvõimalikke erinevaid nimesid kandvate uskude vahel on vaid inimeste ehitatud seinad. Kõrgel üle nende seinte on Jumal oma aujärjel – ja tema on meie kõigi taevane isa.”
Punased olid Tartus võimul kaks korda: alates 1917. a vene revolutsioonist kuni 24. veebruarini 1918 ja uuesti 21. detsembrist 1918 kuni 14. jaanuarini 1919, ning näitasid juba oma palet. 24. detsembri õhtul keelati kiriklike rituaalide toimetamine. Vana-aasta õhtul peeti Peetri kirikus esimene kommunistlik teenistus. Orelil mängiti marseljeesi, kantsel oli kaetud punaste lippudega ja kommunistide haridusminister A. Wallner pidas sealt kõne, milles ütles: “Kõik, mis siit kantslist enne on öeldud, oli vale.”
2. jaanuari õhtul 1919 piiskop Platon vangistati kommunistide poolt koos ülemdiakon Doriniga. Kolmekümnest relvastatud mehest koosnev valvesalk viis nad miilitsastaapi. “See’p see kurat on, keda meile tarvis,” rõõmustasid punakaartlased. Et piiskop eitas kõiki süüdistusi ja keeldus ülekuulamisprotokollidele alla kirjutamast, viidi ta Tartu Krediidikassa keldrisse. 14. jaanuaril pandi kommunistide Kulli, Rätsepa ja Otteri poolt toime massimõrv. Piiskop Platonit piinati metsikult, torgati täägiga läbi ja lasti maha. Ettenägeliku mehena oli piiskop pannud oma panagia, piiskopiameti tunnuse, särgi alla, et mahalaskmise juhul oleks teda võimalik ära tunda. Seejärel mõrvati ka ülempreestrid Nikolai Bezanitski ja Mihail Bleive ning pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz. Lisaks mõrvati veel 14 auväärset Tartu linna kodanikku.

14. jaanuaril 1919 pandi kommunistide Kulli, Rätsepa ja Otteri poolt toime massimõrv. Tartu Krediidikassa keldris piinati ja mõrvati piiskop Platon. Seejärel ülempreestrid Nikolai Bezanitski ja Mihail Bleive ning pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz. Lisaks mõrvati veel 14 auväärset Tartu linna kodanikku. Foto: Jüri Poska raamatust Piiskop Platoni martüürium.

Piiskop Platoni haud asub Tallinnas, Issanda Muutmise Peakirikus. Sarkofaagi pühitsenud metropoliit Aleksander ütles oma jutluses 18. jaanuaril, et piiskop Platon oli kahekordne märter, kannatades õigeusu ja oma isamaa eest.
Piiskop Platon oli ettenägelik. 1. detsembril 1918 oli ta teinud piiskopkonna nõukogule korralduse, et juhul, kui ta mõjuva takistuse tõttu oma teenistuskohustusi täita ei saa, siis nõukogu täielise ja vastutava võimu oma peale võtaks. Nii ka sündis. 18.-21. märtsil 1919 peeti esimene Eestimaa Apostliku Õigeusu koguduse täiskogu, millel muuhulgas otsustati:
1) Eesti Apostliku Õigeusu kogudus olgu Eesti rahva elunõuete ja Eesti riikliku iseseivuse kohaselt ärarippumata, iseseisev autokefaalne (teisest samausulisest kirikust sõltumatu kirik – toim.) kogudus vennalikus läbikäimises ja ühenduses kõikide teiste Hommikumaa Apostlike Õigeusu iseseisvate kogudustega. Selleks volitab täiskogu oma seaduslikku esindust – kirikuvalitsust – astuma samme selleks, et kiriklik iseseisvus saaks kanooniliselt tunnustatud.
2) Eesti Apostliku Õigeusu koguduse põhiseaduse aluseks otsustati jätta 1918. a sügisel eesti keeles ilmunud uus kirikuseadus, tehes selles mitmeid muudatusi, millest paikapanevam on, et kõrgemaks kirikuvalitsuseks on Eestimaa metropoliit ja Eestimaa Sinod.
3) Eesti Apostlik Õigeusu kirik toetab “kogu oma jõuga”: Eesti riik olgu vaba ja iseseisev.
21. märtsil 1919 valiti ühel häälel peapiiskopiks prof Aleksander Kaelas ja abipiiskopiks Pärnu preester Aleksander Paulus.

EAÕ Kirik keeldus bolševikele allumast

Eesti Apostliku Õigeusu Sinod pöördus 24. sept 1920 Moskva patriarhi Tihoni poole palvega kiriku iseseisvuse tunnustamiseks ja preester Aleksander Pauluse kirikupeaks pühitsemiseks. Patriarh Tihon tunnistas kiriku autonoomseks, kuid et tal oli pea võimatu saada vene riigivõimuorganitelt luba Eestisse sõiduks, andis ta juhiseid, kes võiksid Eesti kirikupea ametisse pühitseda. Paraku prof A. Kaelas Eestisse ei jõudnudki, ta suri Irkutskis. Nii pühitseti 5. detsembril ülempiiskopiks preester Al. Paulus, vaimuliku nimega Aleksander. Kirik oli saanud küll autonoomseks, kuid mitte autokefaalseks. Samas asus kirik iseseisvas riigis ning oli faktiliselt Venemaal võimule tulnud bolševike võimu tõttu senisest patriarhaadist lahutatud. Olukorrast tingitult pöördus ülempiiskop Aleksander ja Sinod 17. aprillil 1923 palvega Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhi poole, paludes: 1) tunnistada Eesti kirik autokefaalseks; 2) anda ülempiiskop Aleksandrile ja Pihkva ülempiiskop Ewsewiusele õnnistus pühitseda kanoonilistele nõuetele vastavaid abipiiskoppe.
1923. a juulis andis Meletios, Konstantinoopoli ja Uue Rooma Peapiiskop ja üleilmne Patriarh õigeusu kirikule Eestis välja kiriku iseseivuse akti e TOMOSe. Selle aktiga oli EAÕ Kirik astunud Konstantinoopoli Patriarhaadi alalisse kanoonilisse alluvusse ja omandanud õiguse tegutseda iseseisva kirikuna kooskõlas iseseisvuse aktiga “oma maa seaduse nõuete järele sel vääramatul tingimusel, et ükski korraldus oma loomu omaduse poolest ei oleks vastuolev püha õigeusu kiriku õpetusele ja kaanonitele, nii kuidas nad on mõistetavad üleilmse patriarhaadi praksises.” Piiskop Aleksandrist sai Tallinna ja kõige Eestimaa Metropoliit.
31. juulil 1926 registreeris EAÕ Kirik EV Siseministeeriumi administratiivosakonnas oma põhikirja. Kui 1934. a võeti vastu Kirikute ja usuühingute seadus, viidi põhikiri selle nõuetega vastavusse ja nimetati Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Põhimääruseks, mis kinnitati EV valitsuse poolt 22. mail 1935.
Iseseisev EAÕ Kirik edenes jõudsalt. Murranguliseks 1939. aastaks kuulus sellesse kirikusse kaks piiskopkonda üheksa praostkonna ja 158 kogudusega. Ehitati 15 uut kirikut. Kirikul oli neli kloostrit: Petseri Meesklooster, Pühtitsa Naisklooster, Tallinna Pühtitsa abiklooster ja Narva Naisklooster.

“Patukahetsus” Moskva moodi

Kui 1940. a algas uus Vene okupatsioon, astus suur osa EAÕ Kiriku vaimulikest kirikutööst tagasi, soovimata teha koostööd Moskva Patriarhaadiga, teades, et Vene Õigeusu Kirik oli allutatud NSVL Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi kaudu ilmalikule riigivõimule.
1941. a kandis NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Merkulov Stalinile ettevalmistustest ette (Obschestvennõi fond “Glashnost”, Juri Stetsovski, “Istorija sovetskih repressii, tom2, str. 86, Moskva 1997):
1) oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Läti, Eesti ja Leedu õigeusu kirikud Moskva Patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldusi, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikkond ja usklikud koguduseliikmed.
2) Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks määrata Moskva Patriarhaadi otsusega arhipiiskop Voskressenski, Dmitri, Nikolai p, kes on julgeoleku agent.
Moskva Patriarhaadi ukaasiga nr. 10, 25. veebruarist 1941 määrati ülipühitsetud arhipiiskop Sergii (Voskressenski) Leedu ja Vilniuse metropoliidiks ning Eesti ja Läti eksarhiks. Eesti metropoliit Aleksander avaldas oma kirjas Läti metropoliit Augustinile selle üle imestust, sest Lätis oli 200 000 õigeusklikku ja 3 piiskoppi: Augustin, Jakob ja Aleksander. Eestis oli 210 000 õigeusklikku ja 2 piiskoppi: Aleksander ja Pavel. Samal ajal Pihkvas, Novgorodis, Tveris ja Ida-Ukrainas, kus oli miljoneid õigeusklikke – ei olnud ühtegi piiskoppi. Selgus tuli ruttu.
Moskva Patriarhaadi Ukaasiga nr. 100, 1. märtsist 1941 oli otsustatud hinnata EAÕ Kiriku ühinemist Konstantinoopoli Patriarhaadiga kui kirikulõhe tekitamist (sic!). NSVL Siderahvakomissariaat saatis metropoliit Aleksandrile teate, et teda kohustatakse kiriklik-organisatsiooniliste küsimuste lahendamiseks tulema 29. märtsil Moskvasse. Seal korraldati metropoliidile “patukahetsus” Konstantinoopoli Patriarhaadiga ühinemise pärast.
Metropoliit Aleksander kirjeldab toimunut nii: “31. märtsil 1941 umbes kell 4-5 oli ette nähtud piiskop Benedikti piiskopiks nimetamine, milleks kõik piiskopid kogunesid kokku ja riietusid mantiatesse, mille järel eksarh M. Sergius hakkas kärmelt lugema patukahetsemise psalme ja palveid, mis mind väga imestama panid, sest olen mitu korda ise piiskopi ametisse nimetamise juures olnud, mil puhul sarnaste palvete ja psalmide lugemine pole ette nähtud. Nende lugemise ajal Läti metropoliit Augustin, kes seisis minu selja taga, puudutas mind käega ja ütles tasakesi: “See loetakse Sinule, eile loeti minule.” Niisiis tehti seda “patukahetsemist” minule ette teatamata ja – minu arusaamise järele – täiesti asjata, sest mina polnud mõnda teise usutunnistusse või nn “elavasse kirikusse” üle läinud, vaid ühinenud ülemaalise Konstantinoopoli patriarhaadiga, s.o Kirikuga, kust omal ajal ka Vene Kirik oma olemise sai.”

Eksarh Sergii tegutses aktiivselt Eesti õigeusklike, eriti vene rahvusest inimeste seas ja mängides rahvustunnetel, agiteeris neid üle minema nn “emakirikusse” – Moskva Patriarhaati. Surve avaldamiseks hakati vaimulikke vahistama. Dokumentaalselt on tõendatud, et 1940. a vahistati:
köster – diakon Vassili Astanin, Petseri kloostri munk Joann (Nikolai Bulin), ülempreester Joann Kovedjajev, diakon Peeter Kudrjavtsev, EAÕK Sinodi liikmekandidaat Joann (Ivan) Lagovski, köster Nikolai Moltschanov, ülempreester ja kauaaegne EAÕK Sinodi esimees, presidendi vend Nikolai Päts, munk-preester Aleksei Smirnov ja ülempreester ning EV Riigikogu saadik Valentin Smirnov. 1941. a vahistati EAÕK Sinodi liige Ado Birk, preester Aleksander Filomafitski, preester Konstantin Hiob, diakon Simeon Karpin, preester Jakob Kiirats, ülempreester Konstantin Koltschin, diakon Peeter Kozlov, preester Joann Kraav (mõrvati vahistamisel), preester Nikolai Leisman, Petseri munk Arkadi Pavlov, preester Simeon Pokrovski, ülempreester Vassili Ristkokk, preester Joann Sergejev, preester Joann Tolstjakov (mõrvati Petseri – Laura maantee kraavis), preester Artemi Vapper.

Saksa okupatsioonivõim soosis eksarh Sergii tegevust

Mingi salajase mõjujõu toimel tunnustas Saksa okupatsioonivõimu Ostlandi riigikomissar 20. augustil 1942 Eesti ja Läti eksarhivalitsust. Alles 28. oktoobril tunnustas Kindralkomissar ka kohaliku EAÕ Kirikut Eesti Apostliku Õigeusu Metropoolia nime all, mis kuulub Konstantinoopoli Patriarhaati. Millegipärast aga pidi metropoliit Aleksander kuni uute korraldusteni loobuma suhtlemisest Konstantinoopoli Patriarhaadiga. 5. novembri ukaasis süüdistas eksarh Sergii metropoliit Aleksandrit kirikulõhe tekitamises ning andis ta kirikukohtu alla jumalateenistuste pidamise keelustamiseks ja ametist vallandamiseks. EAÕ Metropoolia Sinod vastas, et ei tunnista Moskva Kirikuga ega tema esindajatega mingit osadust nende Kristusest taganemise ja usuvastaste bolševistlike Moskva võimumeeste tahte täitmise pärast. Eksarh Sergii teatas piiskop Pavelile (Dmitrovski) Narvas, et kõik, kes suhtlevad keelu alla pandud metropoliit Aleksandriga, on sellest hetkest ise ka keelu all. 30. dets 1942 kirjutas metropoliit Aleksander ringkirja, kus kirjeldas eksarh Sergii ja Moskva Patriarhaadi tegevust EAÕ Kiriku hävitamise eesmärgil.

	Esimesene eesti soost piiskop Paul Kulbusch, vaimulikunimega Platon. Foto: Jüri Poska raamatust Piiskop Platoni martüürium.	Metropoliit Aleksander (1872–1952) oli sunnitud Eestist lahkuma NKVD agitatsiooni ning Saksa okupatsioonivõimude survel, et hoida alles EAÕ Kiriku järjepidevust. Moskva Patriarhaadi Ukaasiga 1. märtsist 1941 oli otsustatud hinnata EAÕ Kiriku ühinemist Konstantinoopoli Patriarhaadiga kui kirikulõhe tekitamist. Foto: raamatust Metropoliit Aleksander 80, Tumba 1952.

Pühtitsa klooster osutus pähkliks, mis ähvardas murda hambad

Veel oktoobris 1942 kinnitasid Pühtitsa kloostri igumenja Joanna ja Narva Naiskloostri igumenja Tafita kindlat soovi jääda püsima metropoliit Aleksandri vaimse juhtimise alla. 20. veebruaril 1943 Pühtitsa kloostri igumenja Joanna suri. Neli päeva hiljem tulid kloostrisse, ettekäändel pidada imettegeva ikooni ees jumalateenistust, Narva piiskopkonnast ülempreester Preobraþenski, ülempreester Arkadi Lebedjev ja munk Anatoli Minervin. Pärast liturgiat teatasid nad, et omavad volituse eksarh Sergiilt ja arhipiiskop Pavelilt läbirääkimiste pidamiseks iga kloostrielanikuga kloostri üleviimiseks Moskva Patriarhaati. Pühtitsa kloostri ülempreester Nikolai Tsvetajevi kirjast metropoliit Aleksandrile loeme, et põhjendus üleminekuks oli järgmine: “Meie oleme venelased ja peame minema venelaste järel hoolimata sellest, milline vaimne võim on tõusnud juhtima vene kirikut.”
Läbirääkimised jäid ära, sest ülempreester Tsvetajev keeldus. NKVD agitatsioon eksarh Sergii juhtimisel ning Saksa okupatsioonivõimude soosingul jätkus. Selle tulemusena olid 1944. aastaks Vene Õigeusu Kirikusse üle läinud Narva piiskopkond 31 kogudusega, Petseri mungaklooster, Pühtitsa Nunnaklooster ja Tallinna Pühtitsa Abiklooster. Narva Naisklooster lõpetas tegevuse. Pühtitsa ülempreester Tsvetajev emigreerus 1944. a. Ka metropoliit Aleksander lahkus Eestist selleks, et hoida alles EAÕ Kiriku järjepidevust. Pagulusse pääsesid Eestist ligi 8000 õigeusklikku ja 22 vaimulikku.
Sinodi kooskäimise kohaks sai Stockholm. Sinod võttis seisukoha, et ta on iseseisvas Eestis tegutsenud EAÕK Sinodi õigusjärglane, seni kuni Eesti Kiriku iseseisvus kogu ulatuses taastatakse. (“Eesti Apostlik Ortotoksne Kirik eksiilis 1944 – 1960”, EAOK kultuurifond, 1961, Stockholm)

Moskva võitlus Eestis kiriklik-sektantliku kontrrevolutsiooniga

Eelpool mainitud Juri Stetsovi raamatus, teises köites, leheküljel 87 on kirjeldatud, kuidas 1937 – 1938 G. Karpov, töötades NKVD Pihkva ringkonna osakonnas, arreteeris massiliselt süütuid inimesi, kasutas seadusevastaseid uurimismeetodeid ja võltsis ülekuulamisprotokolle. 1941. a sai temast NKVD kolmanda, s.o salajase – poliitilise osakonna ülem. Juba aasta lõpus asus ta juhtima neljandat osakonda, mille ülesandeks oli “võitlus kiriklik-sektantliku kontrrevolutsiooniga”. 4. septembril 1943 kutsus Stalin ta enda juurde ning tegi ülesandeks organiseerida NSVL valitsuse juurde nõukogu nimega “Sovet po delam Russkoi Pravoslavnoi Tserkvi”, mille ülesandeks sai sidepidamine valitsuse ja patriarhi vahel. Karpov asus kahele toolile korraga, sest lisaks tööle julgeolekus, sai temast vastasutatud nõukogu esimees kuni 6. 02. 1960.

Mis sai kirikuvarast?

Oma kirjas nr 462, 20. veebruaril 1945 palub Karpov sm Korsakovilt (Eestis Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Vene Õigeusu Kiriku esindaja) esitada ENSV valitsuse õigusaktid, mis puudutavad kirikuid ja kloostreid, samuti andmed selle kohta, kas Eestis on natsionaliseeritud kirikuid ja kirikuvara.
10. detsembril 1944 oli Moskva Patriarhaadi Püha Sinod andnud välja ukaasi lõpetada EAÕK Sinodi tegevus ja luua uus Eesti ja Tallinna Piiskopkonna valitsus ning revisjonikomisjon. 9. märtsil 1945 toimus Narvas koosolek, kus määrati ülempreester Bogojavlenski Narva piiskopkonnast ajutiseks Eesti ja Tallinna Piiskopkonna Nõukogu arhipiiskop Paveli asetäitjaks. Kommentaariks siinkohal niipalju, et praeguse Moskva patriarhi Aleksius II biograafias on kirjas, et “seitsmeaastasena teenis Aleksander Ridiger kirikut oma vaimse isa ülempreester Bogojavlenski juhatusel.”
Nii oli Moskva Patriarhaadi poolt EAÕ Kiriku põhikirjaline tegevus Eestimaal õigusvastaselt lõpetatud. Õigeusu kogudused olid kanooniliste ja tsiviilseaduste rikkumisega allutatud vastloodud piiskopkonna valitsuse kaudu Moskva Patriarhaadile. Kirikuvarad olid riigistatud või üle võetud Moskva Patriarhaati kuuluvale Tallinna piiskopkonna valitsusele.
Jällegi püütakse arreteerimistega õigeusklikke alluma sundida.
1944. a vahistatakse: preester Pavel Kalinkin, Petseri kloostri ülema asemik, munk Pavel (kodanikunimega Peeter Gorškov), ülemdiakon Feodor Judin, preester Leonid Lavrov, munkpreester Lin (kodanikunimega Ilja Nikiforov), preester Vladimir Viherpuu, ülempreester Liveri Voronov.
1945. a arreteeritakse Venemaalt Eestisse põgenenud Gdovi vaimulik Vladimir Iradionov, preester Roman Koemets, preester Joann Kukk, Tartu-Petseri munk piiskop Peeter (kodanikunimega Peeter Pähkel), Petseri preester Konstantin Šahovskoi. Hiljem vahistati ülempreester Julius Niinemets, ülempreester Mihail Tapp, preestrid Joann Värk ja Feliks Remberg, arhimandriit Alipi (kodanikunimega Aleksander Ivlev), Andres Punšun, ülempreester Joann Ümarik, Saatse köster Mihail Dubrovnin, Pihkva köster Nikolai Verhoutinski, preester Serafim Uljanov ja diakon Franz – Filaret Spevak.
Eesti taasiseseisvumise ajaks oli õigeusu 158 kogudusest järel 83 kogudust.

Patriarh Aleksius II, ootame vabandust EAÕ Kirikule tehtud ülekohtu eest!

Praegune Moskva ja kogu Venemaa Patriarh Aleksius II oli 1950. a Vene õigeusu kiriku preester Tartus ja Jõhvis, 1961. a Tallinna ja Eesti piiskop, 1962. a peapiiskop ja Moskva Patriarhaadi asjadevalitseja ning Püha Sinodi liige. 1968. a Tallinna ja Eesti metropoliit, 1989–1990 NSVL Rahvasaadikute Kongressi saadik ja alates 1990. a Moskva ja kogu Venemaa patriarh.
6. märtsil 1974 saatis Usuasjade Nõukogu volinik I. Piip kirja ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale sm G. Nellisele, milles ta hindab kõrgelt Vene Õigeusu metropoliidi Aleksiuse tegevust NSV Liidu välispoliitiliste huvide kaitsel. Aleksius on ainuke vaimulik, kes on saanud aukirja “eriliste teenete eest operatiivtöös”, ja seda 1988.a!
Jääb arusaamatuks, mille eest küll peaks Eesti Vabariik talle tänulik olema, et ordenit anda ja kas meie riigimehed ning meedia andsid endale ikka aru, kelle ees nad lömitasid?
Nii, nagu ei ole Vene riigivõim (NSVL õigusjärglane) vabandanud Eesti Vabariigi okupeerimise pärast, ei ole Moskva Patriarhaat vabandanud EAÕ Kiriku tegevuse õigusvastase lõpetamise pärast. Vastupidi. On nõutud ja ähvardatud. See, mida võtsid ette Moskva Patriarh ja Püha Sinod ning Vene Föderatsiooni riigivõim selleks, et takistada EAÕ Kiriku põhikirjalise tegevuse taastamist, väärib eraldi kirjatükki. Olgu märksõnadena mainitud hagide esitamist Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse peale, üleilmses plaanis süüdistuse tõstmist, nagu oleks EAÕ Kiriku põhikirjalise tegevuse taastamisega tekitatud kirikulõhe, survet, et Tallinna Piiskopkonna täiskogu võtnuks vastu Vene õigeusu kiriku põhiseaduse, millega oleks kinnistatud kõik kogudused Moskva Patriarhaadi alluvusse jne. Selles küsimuses tegutses Vene riigivõim ja Moskva Patriarhaadi Püha Sinod täielikus koostöös ja üksmeeles, eesmärgil laiendada oma mõjusfääri territoriaalselt (EAÕ Kirikule kuulus 16. 06. 1940 seisuga ligi 1/5 Eestimaast, arvestades Tartu Rahulepinguga kindlaks määratud piire) ja allutada kiriku kaudu inimvaim võimule.
11. augustil 1993 registreeriti EV Siseministeeriumi Usuasjade talituses EAÕ Kiriku 1935. aastal EV valitsuse poolt kinnitatud põhimäärus ümber ja nii kirik kui ka selleks avalduse esitanud kogudused kanti kirikute ja koguduste registrisse. Põhimääruse ümberregistreerimise kaebas Moskva Patriarhaadi Piiskopkond Tallinna Linnakohtusse. Juristina osalesin sellel protsessil, tõendades registreerimise seaduslikkust. Kulus aga veel kolm aastat, enne kui Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarh taaskehtestas 1923. a väljaantud TOMOSe kehtivuse Eestis.

* * *

Autor Mari-Ann Heljas on jurist. Ta on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli 1967.a. Töötas rahvakohtunikuna. 1976 astus advokatuuri. 1992 kutsuti juristiks vastloodud Usuasjade Talitusse, mis rajati algul Kultuuriministeeriumi haldusalas, hiljem viidi Siseministeeriumi haldusalasse. Selle asutuse kaudu said kirikud suhelda riigiga ja riik kirikutega, sest sinna seati riiklik kirikute ja koguduste registri pidamine. Juristina puutus ta pidevalt kokku kõikide EAÕ Kiriku põhikirjalise tegevuse õigusjärgsuse taastamise probleemidega. Siit tekkis vajadus õppida tundma õigeusu kiriku ajalugu Eestis. Uurimistöö on viinud Tartu ja Tallinna arhiividesse. Ise on Mari-Ann Heljas luterlane, peab Võsul pensionipõlve, lööb kaasa Palmse valla sõprade seltsis ja rahvuslasena on valimistel toetanud Isamaaliitu.