|
|
Vastupanu ja välisringhääling.
Eesti näide
tekst: holger kaljulaid
fotod: holger kaljulaiu kogust
Holger Kaljulaid
analüüsib eestikeelsete välisraadiojaamade rolli
rahvusriigi järjepidevusidee säilimisel ja Lääne
maailma teavitamisel raudse eesriide taha varjunud nõukogude
reziimi kuritegelikust olemusest.
Eestikeelse välisringhäälingu
loosse jääb 73 aastat ja tosin raadiot. Nii välismaised
sõjaraadiod kui ateistlikule reziimile passiivset vastupanu
toitev usuringhääling oma Vatikani 1948. a jõulusaadetega.
Mõni raadio on töötanud regulaarsaatekavaga,
ent pidanud vahepeal pikemaid pause, nagu Soome ja Leningradi
raadio II maailmasõja eel ja käigus, samuti Eesti
Vabaduse Hääl külmas sõjas. Teised on olnud
pidevas töös, nagu Ameerika Hääl (VOA) ja
Raadio Vaba Euroopa – Vabadusraadio (RFE-RL). Tõsi
küll, viimasel ajal on eestikeelsed saated pidevas sulgemisohus.
Nüüd ongi esimene kirves langenud. Raadio Vaba Euroopa
lõpetab oma tegevuse 01. jaanuarist, sest USA kongress
otsustas Euroopa seitsmes keeles edastatavate saadete toimetamiseks
raha enam mitte anda.
Kõige hiljem alustas Rootsi Raadio välisteenistus,
mille eestikeelse kava starti aastal 1988 innustas laulva revolutsiooni
aegu Eestis üldrahvalikuks paisunud vastupanu.
|
Soldatovid uues Müncheni-kodus
RL-i eestlastega. Istuvad vasakult Maire Raidma, Jüri
Estam ja toimetusjuht Aleksander Terras; seisavad Jaan Pennar,
Ludmilla Soldatova, üks sakslannast AI-tegelane, Maret
Terras, Kristi Tammik ja Sergei Soldatov. |
Raadio Vaba
Euroopa kui alternatiivmeedium
RFE-RL-il oli raadioilmas erakordne siht – asendada vaba
ajakirjandust ja keskenduda sihtmaa asjadele, mida sõnavabaduseta
ringhääling kodumaal vältis, olla alternatiivmeedium.
Teabetõkked ehk tavamõistes korrespondentide puudumine
– kõik see tegi RFE-RL-i elu keerukaks, muutes sealse
töö raadiomees Jüri Estami sõnul transtsendentaalseks
– tunnetuse eelseks, kui mitte meelteväliseks –
kogemuseks.
RFE-RL polnud võitlusajakirjandus, küll aga Eesti
Vabaduse Hääl, kus saate sisu kontrollisid eestlased
ise. Selle New Yorgi ja Madriidi stuudiois valmiva kava taga oli
kuni 1965. aastani lõviosas USA luure keskameti CIA vahendatud
raha. Ent pausi järel, 1970. aastate algusest tulid saated
vaid Madriidist ning siis juba eesti organisatsioonide üleilmse
korjanduse varal. Kutsungiks EV-i hümn. Toimetuse hing EV-i
diplomaat Villibald Raud sai Hispaanias esindusülesandeid
täites tagasihoidlikku toetust New Yorgi konsulaadilt kui
ehedaim poliitpaguluse hääl kodumaale!
Nõrkade saatjate ja hõreda saatekavaga Eesti Vabaduse
Häälest enam oli kuulajaid VOA saadetel. VOA kaudu on
Washington stardiaastast 1951peale ilmutanud välispoliitilisi
toetust ja mittenõustumist Balti riikide vägivaldse
ülevõtuga N Liidu poolt.
Jüripäeva
mõttesild ühendas eestlasi igas ilmanurgas
Eestlaste globaalsideme tugevdamisel oli ainulaadne Jüripäeva
mõttesild, mis toimus VOA Eesti Osakonna kolmandal tööaastal
1954. Hetkel, kui Eestis lõi kell 22. aprilli südaööd,
pöördusid vaba maailma eesti noored kodumaa poole, et
luua vaimusilda sealsete noortega. Seda tegid nad igal pool korraga,
vööndiajale vastavalt – Euroopas enne keskööd,
Austraalias päevahakul ja USA-s pärastlõunal.
New Yorgis marssisid skaudid–gaidid politseivalve saatel
ÜRO peakorteri ette, kus juht neile lühikõne
pidas, misjärel kõik kompasside ja kaartidega suunistusid,
et Eestile au anda. Vaikushetk ja siis Eesti hümni lõpusalm.
Uudishimulikele, kes eestlaste eeskujul samas küsisid, milles
asi, jagati lendlehti ja selgitusi. Kõneles EV-i esindaja
Johannes Kaiv. Mõttesillast, mis pagulasi VOA kaudu kodumaaga
ühendas, kõneles rida ameerika lehti eesotsas New
York Timesiga.
Eesti Vabaduse
Hääl välispoliitika tõmbetuultes
Ametlik välisraadio oli paraku välispoliitika tõmbetuultes.
Washingtoni iga lähenemine Kremlile tähendas balti toimetuste
koosseisu-saatemahu kärpeid ja koguni sulgemise ähvardusi.
Kuigi VOA oli XX-sajandi eestikeelses ringhäälingus
ajaloolis-poliitiliselt kaalukas tegija, võiks küsida,
kas see raadio aastail 1967–1975 oli ikka Eesti erimeelsuse
ja vastupanu või kohanemisteadvuse kujundaja?
Pööre tuli president Jimmy Carteri ja ta ametijärglase
Ronald Reagani ajal, kes rakendasid oma välispoliitikas üldkehtivaid
inimõigusi kaasates balti küsimuse. Lahendamata balti
küsimus kui selge tõend ühest rahvusvahelise
ebaõigluse aktist, ilmus külma sõja lõpulahinguis
1980. aastail Lääne avaliku diplomaatia pjedestaalile.
Samas on Eesti ajalookroonikasse märgitud tärmin jaanuar
1980, mil Karl Laantee (VOA eesti toimetuse juht 1979–1988)
asus VOA Eesti osakonna etteotsa. Ameerika Hääle eestikeelsetes
saadetes suurenes Eesti ajaloole ning kaasaegsele vastupanuliikumisele
pühendatud esinemiste hulk.
Eestis sõi välisraadio tegevus EKP Keskkomitee ja
nukuvalitsejate närve. Hirmust suurte silmadega pidasid nad
1984. aasta plaanides vajalikuks rakendada ulatuslikke salajasi
vastumeetmeid välisringhäälingus eelkajastatud
rahvuslipu 100nda aastapäeva pühitsemisele. 1987. aasta
tormilistest sündmustest rabatud Karl Vaino otsustas ajada
Eesti siserahutuste tekitamise süü USA välisringhäälingu
peale ja lasi eestikeelseist välissaateist noppida ning kokku
traageldada tsitaadivaliku, mis saadeti 27. jaanuaril 1988 Moskvasse
NLKP Keskkomiteele, kus viimane korraldas diplomaatilisi kanaleid
pidi protesti n-n sekkumise vastu N liidu siseasjadesse.
|
Karl Laantee, VOA eesti toimetuse
juht 1979–1988. |
Mart Niklus
– vabadusvõitluse lipp ja piksevarras
Sügisel 1957 tuli VOA toimetusse ümbrik fotode ja palvega
toimetada need edasi USA ajakirjale Life. Kuid need fotod jäid
edasi saatmata, sest Münchenisse hakkas tulema ka teateid
saadetise autori, Mart Nikluse ülekuulamisest kodumaal.
Kuna Niklus saatis neid ka mujale, siis oli fotosid vahepeal ära
trükitud Põhjamaades, Lääne-Saksamaal ja
vähemalt üks USA ajaleht – Chicago Herald Tribune
oli juulis 1957 avaldanud Nikluse tehtud foto vaiadega toestatud
elamulobudikust.
Kõige esimesena oli Eesti valitsusvõime pahandava
pildireportaaþi avaldanud Teataja Stockholmis, 1956. aasta
detsembrinumbris ilmus kuus fotot pealkirjaga “Pilte okupeeritud
kodumaalt”.
Niklus vahistati Tartus augustis 1958 ja mõisteti antisovetliku
tegevuse (vaenuliku valeinformatsiooni levitamise) eest vangi
jaanuaris 1959. Asi käis sovetliku propagandakära saatel.
Agitpropil, kes muidu vaikis poliitilisi vaenamisi maha, oli seekord
eesmärgiks tekitada hirmujudinaid neis, keda poliitiline
sula võis ahvatleda sovetlikku võimukontrolli ületavale
suhtlusele maailmaga.
Mart Niklus, kes tõestas oma elu mängu pannes terrori
jätkumist poststalinistlikul ajal, sai sagedamini meenutatud
eesti nimeks välisringhäälingus läbi aegade.
Et agitprop teda nii varakult sihikule võttis, tulenes
asjaolust, et Niklus oli esimene avaliku vastupanu esindaja, kes
oma erimeelsust ei varjanud ning oli kaasvõitleja Enn Tarto
sõnul “meie vabadusvõitluse lipp ja piksevarras”.
Rahvusliikumiste
potentsiaal jäi kahjuks fookusest välja
Teabevool välismaale paranes rahvusvahelise liikumisvabaduse
ja välisajakirjanike õiguste laienedes. Postitsensuur
küll säilis, aga käsipost toimis juba 1950. aastail.
Oluline tähis oli märts 1961, kui välisajakirjanike
N Liidust väljastatavate kiirteadete tsenseerimine Moskvas
lõppes. Sovetliku reþiimi pehmenemine vähendas
ka aktiivset vastupanu, teisalt tekitas aga siinseis väliskorrespondentides
huvi vastupanuavaldusi tähele panna ja andis välisringhäälingule
julgust neid valgustada.
Kogu idablokis tõusiski esile julgeid – kas võimueliidile
ligiseisvaid või isegi kommunistlikku nomenklatuuri kuuluvaid
– usutaganejaid ja ausaid inimesi, nagu marssal Tito järgmine
mees Milovan Djilas Jugoslaavias. Või Beria võimu
ajal rekordiliselt noorena akadeemikuks saanud Andrei Sahharov.
Läänes nimetati neid vapraid üksikvõitlejaid
dissidentideks. Ent nende, pingelõdvenduse ajal ringhäälingu
lipukirja tõusnud nimede tähendus paisutati 1970.
aastate saateis üle, sest intellektuaalsel opositsioonil
ei saanud tekkida laia toetuspinda tsiviliseerimata ühiskonnas.
Sestap kasvas dissidentlus Venemaal kiiresti väljarändeliikumiseks
Läände.
Mis aga RFE-RL-i fookusest välja jäi, oli rahvusliikumiste
potentsiaal – sovetliku impeeriumi tõeline kirstunael.
RFE-RL-i Baltimaade toimetused alustasid alles Helsingi leppe
sõlmimise aastal 1975 ja eesti toimetuse pooletunnisesse
päevakavva ilmus teisipäeviti kohe ka rubriik “Poliitilis-filosoofilised
arutelud rahvusprobleemidest” ning neljapäeviti “Inimõigused”
+ “Ülevaade Baltimaade omakirjastusest”.
Laienes inimõigustekaitse liikumine. Kreml sundis veebruaris
1977 välispagendusse 48aastase Moskva Helsingi-grupi liikme
Ljudmilla Aleksejeva, kes edaspidi jäi rühmituse esindajaks
Läänes. Väljasaadetud Aleksejeva kirjeldas just
seda, üldsusega arvestava vastupanu malli, mis otsustavalt
muutis ka eesti vabadusvõitluse aastate pale.
Välisraadios kajastuv leidis sovetlikus impeeriumis kaastunnet,
tõi reziimivastalisele mõttekaaslasi, aitas koonduda.
Avalik vastupanu, lihast ja verest inimesed, allkirju kandvad
memorandumid said maiuspalaks ka välisajakirjanikele, keda
nõukogudelikult hall mass ega seda roosamannaga dekoreeriv
ametlik propaganda ei olnud kunagi toitnud. Välisraadiote
töö tegi omakorda hõlpsamaks see välispressi
korpus Moskvas, kelle juurde sagenesid ka eestlaste külaskäigud.
Ühel sellisel korteri-pressikonverentsil Moskvas toodi 23.
augustil 1979 välja Balti Apell, millele ajakirjanikud oma
kanaleile edastades justkui võidu jooksid. Võitis
(nii ta pärast ise väitis) AFP.
Samizdat
oli Lääne ajakirjanduse uudisteallikaks
Vene omakirjastus samizdat oli Lääne
ajakirjanduse, sealjuures eestikeelse VOA uudisteallikas, eriti
1960-1970. aastail, kui eesti omakirjastus oli veel nõrk.
Ja RL lausa vajas seda ainest, et Eestit koduraadiona teenida.
Raadio vastav arhiiv ei talletanud Eestist nii palju üllitisi
kui Leedust, ometi õnnestus eesti saateis juba esimesel
viiel aastal ära tuua kodumaalt saabunud Teateid ja Täiendavaid
materjale ideede vabaks liikumiseks Eestis (mõlemad 1978),
Poolpäevalehe numbreid (1979) ja ülevaadet Eesti sündmustest
aastal 1940 “Täna neljakümne aasta eest” (1980).
Ka I kogu Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis
leidis: “Vabadusraadios on ette loetud hulk Eestist pärinevaid
kirjutisi, mis pakuvad üldist huvi, kuid mille algtekste
“Lisanduste” käsutusse jõudnud ei ole. “Lisandused”
loevad õigustatuks selliste avalikkusele mõeldud
kirjutiste avaldamise mahakirjutatutena Vabadusraadio saadetest.”
Saateaja pikenedes 1980 sai omakirjastus kauaks asupaiga RFE-RL-i
kolmapäevase saate teise pooltundi, mis tahtis tuua Eestis
ja Läti–Leedu naabritelgi põranda all ilmuvat,
samuti raadio enda kaastööliste algupärast publitsistikat.
Üks neist oli Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, kelle koostöö
raadioga sai alguse järelhüüdega Jüri Kukele:
“Nagu kirvehoop tuli teade Jüri Kuke surmast…”
Välisringhääling
ei lasknud järjepidevusideed maha matta
Sõnumeid vastupanust tuli välisraadiosse
ka neid isikuid pidi, nagu Sergei Soldatov, kes Eestist saabusid.
Vaevalt keegi eitab, et nii tuntud vabadusvõitleja lülitumine
raadiotöösse saateile jõulist kõla lisas
ja Eestis vastukaja tekitas: ärritas võõrvõimu
ja innustas selle trotsijaid. Soldatovil oli (mittekirikliku taustaga)
religioosset aurat ja totaalse vabadusvõitluse kogemus.
Soldatovi määratu pagas andis kaalu ka ta esimese, Läänes
ilmunud raamatu sõnadele. Tsiteeriksin sealt: “Me
uskusime, et pärast sanitaar-matuslikke lugulaule löövad
kõlama võitlusprogrammi motiivid, pärast kaeblikke
hingepalvusi hakkavad puhuma lahingupasunad. Ükski sõda
pole moraalselt ega poliitiliselt võidetud seni, kuni vastase
hoopide loendamiselt pole jõutud hoopide jagamiseni vastase
pihta. Võit tuleb mitte kaotus-hädakisa, vaid võiduhüüdega
vaenlase peale minnes.” Soldatov nägi oma võitluse
jätku raadiotöös ja ilmselt läinuks talle
tarvis ka võitlusajakirjandust. Eesti toimetusest ta mõne
aasta järel lahkus. Ta sõpradeks, nagu tänavu
veebruari algul Soldatovi matustel nägime, olid vabadusvõitlejad,
kirja- ning usumehed – ja neid raadios peaaegu et polnud.
Vaba maailma uudisteajakirjanduses ei tundnud ta end omaselt.
Rekord kuulajaskonna huvi, teksti mahakirjutamise ja järgneva
käest-kätte-levi poolest kuulub 40 kirjale, mis sai
avalikuks 1980.–1981. aasta vahetusel – hoopis välisringhäälingu,
mitte lehtede Rahva Hääl, Sovetskaja Estonija ning Pravda
kaudu, millele eesti haritlased “Avaliku kirja Eesti NSV-st”
adresseerisid.
Ja lõpuks, eestikeelse välisringhäälingu
kõige erilisem panus vastupanusse – järjepidevusidee,
mida 1980. aastate N Liidu agitprop püüdlikult naeruvääristades
ainult võimendas. Siin muljus välisringhääling
aastatepikku Eesti ühiskondlikku mällu jälje, mida
aastate 1989–1992 sisepoliitilistes heitlustes III vabariigi
idee alla maha matta ei õnnestunud.
Lühendatult ajakirjanik Holger Kaljulaiu
Jüri Kuke aulakonverentsil peetud ettekandest “Võitlusajakirjanduse
tandrile ja uudisajakirjanduse kulisside taha.” Autor tegi
aastatel 1985-1999 kaastööd ka RFE RL-l
|
|
|
