Kultuur ja Elu 4/2003


Kultuur ja Elu 3/2003

 

 

 

 


Holokaustivabrik

tekst: Hannes Walter

Hannes Walter resümeerib New Yorki ülikooli poliitikateooria juudist õppejõu Norman Finkelsteini uurimust “The Holocaust Industry” omakäelist tutvustust ajakirjas “Index on Censorship” 2/2000.

Fikelstein alustab tsitaadiga Briti ajaloolaselt David Irvingilt, kes ütleb: “Holokaustivabrik topib tema kritiseerijail suu kinni vaimse terrori ja moraalse väljapressimise abil, kaevates mõned oponendid isegi kohtusse oma väidete tõestamiseks.”
„Holokausti teadlikkus“ on Iisraeli kirjaniku Boas Evroni järgi tegelikult ametlik propagandistlik doktriin, mis koosneb maailma ajupesuks väljamõeldud valedest ja lööklausetest, mille eesmärgiks ei ole mineviku mõistmine, vaid oleviku manipuleerimine.
Holokausti ehitis tugineb kahel dogmal, mille järgi holokaust on ajaloos ainulaadne sündmus ja mittejuutide mõistusevastase juudivihkamise haripunkt. Need teesid on nii holokaustikirjanduse kesksed teemad kui ka judaismi ja sionismi olulised tugisambad.

Unikaalsuse dogma

“Holokausti harukordsuse” dogma on Peter Novicku, teose “The Holocaust in American Life” autori järgi “ametliku juudi keelekasutuse lahutamatu, aksiomaatiline, fetišeeritud ja kultuslik” komponent. Suurim kuritegu on kasutada sõnu holokaust ja genotsiid teiste rahvaste katastroofide iseloomustamiseks. Ajaloolane David Stannard oma paljastavas essees ironiseerib: “Holokaustivabriku pühakuloolaste väike seltskond väitleb juutide kogemuse ainukordsuse ümber kogu oma võltsteoloogilise energia ja ägedusega.”
Unikaalsuse dogma on mõttetus. Iga ajalooline sündmus on oma ajas ja kohas ainulaadne ja kõigil ajaloosündmustel on jooni, mis muudavad ta sarnaseks teiste sündmustega. Holokausti erilisuse tunnistamine või eitamine on aga proovikivi. Need, kes tunnistavad holokausti ainulaadsust, sooritavad osava mustkunstniku triki. Isoleerides holokausti kogu muust ajaloost, luuakse ühekülgne eelis, kasutada ühe või mõne meelevaldselt valitud tunnuse võimendamist ja teiste mahavaikimist või labastamist.

Seletamatu ja ainulaadne

Kõik holokausti kirjanikud on ühel meelel erakordsuse teesi tunnustamises, kuid varieeruvad põhjendused. Alati, kui üks põhjendus paljastatakse valelikuna, leiutatakse uus. Jean-Michel Chaumont’ järgi on holokausti erakordsuse põhjendused vastakate ja üksteist välistavate väidete segadik, mille puhul “teadmus ei kasva eelmise argumendi täiendamisel järgmisega, vaid iga kord algab kõik nullpunktist”.
Finkelstein eemaldab holokausti võltspühaduse, küsides: kui holokaust oligi ainulaadne, mis sellest? Mis muutub, kui holokaust polnud esimene ja ainus, vaid neljas või viies sarnane katastroof? Ta vastab ise, alustades Stephen Katzist, holokausti totalisaatori uusimast mängurist, nagu Finkelstein iseloomustab oma väitel ligemale 5000 allikat kasutanud kirjameest, kes “pühib ära kogu inimkonna ajaloo tõestamaks, et holokaust on fenomenoloogiliselt ainulaadne ja seepärast mõistusega hoomamatu… oma ainukordsuses väljaspool ajalugu seisev sündmus”. Finkelstein resümeerib seda nn loogikat, ironiseerides: “Holokaust on ainulaadne, sest seda ei saa seletada ja seletamatu, sest ta on ainulaadne.”

Sest kannatasid juudid

Novick nimetab holokausti “sakraliseerimise ja müstifitseerimise esikaupmeheks” Elie Wieselit, kelle töödes holokaust on “müsteeriumiusund”. Wiesel kasutab väljendeid nagu “teekond pimedusse”, “kõikide vastuste eitus”, “ajaloo piiritagune”, “allumatu mõistmisele ja kirjeldamisele”, “seletamatu ja kujutamatu”, “ajaloo lõpp”, “kosmiline väärastumine”, “mõistetamatu ja vahendamatu” jne.
“Ainuüksi holokaustist pääsenud-preestrid (s.t Wiesel) on suutelised seda müsteeriumi jumalikult seletama,” muigab Finkelstein ja jätkab tsitaadiga Wieselilt: ”Igal pääsenul on rohkem öelda kui kõigil ajaloolastel kokku.” Holokausti müsteerium on Wieseli järgi vahendamatu, millest me ei saa isegi rääkida. Niisiis on isegi holokausti kirjeldamine võrdne selle eitamisega, sest nii eitatakse holokausti erakordsust ja müstikat.
Taoline arutlus viib väiteni, et holokausti desakraliseerimine ja demüstifitseerimine on kurikaval antisemitism. Võrrelda holokausti teiste rahvaste kannatustega on aga Wieseli järgi juudi ajaloo totaalne reetmine. Wieseli järgi on vaid juutidel holokaust ja see termin on mittejuutidele keelatud. Väite alltekstiks on see, et holokaustis väljendub ainulaadne kurjus. Novick ütleb, et taolisel moel on holokausti ainulaadsuse tees sama kui väide juutide ülimusest teiste rahvaste suhtes. Finkelstein resümeerib: “Nõue tunnustada holokausti erakordsust võrdub nõudega tunnustada juutide erakordsust. “Mitte see, et juudid kannatasid, vaid see, et kannatasid juudid, muudab holokausti erakordseks. Holokaust on erakordne, sest juudid on erakordsed.”

Kõik on eriline

Ismail Schorsch, Juudi teoloogilise seminari rektor, nendib, et holokausti erakordseks tunnustamise nõue on “LABANE ILMALIK VASTE ÄRAVALITUSE TEESILE”. Ja tõepoolest ütleb Wiesel otse välja: “KÕIK, MIS MEID PUUDUTAB, ON ERILINE”. Meid tähendab muidugi juute.
Vast suurima äärmuseni jõuab Abraham Foxman, Anti Defamation League (ADL) ehk “laimu levitamise vastase liiga” peamees. Ta ütleb, et holokaust “polnud lihtsalt genotsiid, vaid PEAAEGU ÕNNESTUNUD KATSE TAPPA ÄRAVALITUD JUMALALAPSED, SEE TÄHENDAB – TAPPA JUMALAT ENNAST.”
Oma kirjutise järgnevas osas toob Finkelstein näiteid holokausti kirjanduse räigematest ajaloovõltsingutest, mis “tõestavad”, et holokaust on juutide aastatuhandepikkuse tagakiusamise apoteoos. Üks selliseid kirjanikke on Poola juut Jerzy Kosinski, kelle “mälestusteraamatu” pealkirjaga “The Painted Bird” (linnumaal) holokaustivabrik maailmakuulsaks väntas. Raamat on jutustus poola külaühiskonna loomuvastasest juudivihast. Läbi lapsesilmade on kirjeldatud sadistlikke seksuaalpiinu, mida poolakad valmistasid juutidele. Finkelstein nimetab raamatut vägivalla pornoks.
Ent probleem pole autori ilmses vaimuväärastuses, vaid selles, et kõik “mälestused” on väljamõeldis. Tegelikult elas autor koos vanematega sõja üle tänu sellele, et poola külainimesed, kes väga hästi teadsid, et riskivad juutide pärast eluga, varjasid neid sakslaste eest.
Kohe, kui raamat ilmus, ülistas Wiesel seda New York Times Review’s taevani. Talle sekundeeris Cynthia Ozick ja peagi sai “Linnumaalist” holokaustikirjanduse kanoniseeritud tekst. Ka pärast seda, kui Kosinski võltsing paljastati, kaitses New York Times teda raevukalt kui “vandenõu ohvrit”. Kosinski ise aga murdus. Ta sooritas enesetapu, öeldes enne seda lahti oma laimust poolakate aadressil. Kosinski rebis maha juutide erakordsuse müüdi, pöörates tähelpanu poolakate, mustlaste ja venelaste kannatustele. Ühel konverentsil purskas ta vihaselt, et see, mida poolakad tegid juutide heaks, on teada, kuid mida on juudid teinud poolakate heaks!?

Väljamõeldud valud

Kosinski varisedes ilmus uus petis – Binjamin Wilkomirski. Ka tema kasutas lapse naiivsust, et kirjeldada detailselt väljamõeldud vägivallaorgiat. Tema järgi oli viimnekui koonduslaagri valvur sadistlik monstrum, kes mõnuga murdis juudi vastsündinute luid. Auschwitzist pääsenud Dr Ella Lingens-Reiner lükkab selle otsustavalt ümber, öeldes: “Seal leidusid mõned sadistid. Mitte rohkem kui viis kuni kümme protsenti.” Ja ometi on ennenägematu saksa sadism holokaustikirjanduse sundteema. Wilkomirski kirjeldab holokausti läbinud lapse kannatusi oma šveitsi kasuvanemate juures, kes sunnivad teda unustama “halba unenägu”. Binjamin aga teab, et “koonduslaagrid on ikka alles – peidus ja hästi maskeeritud. Nad on võtnud seljast vormid ja riietunud ilusatesse rõivastesse, et neid ära ei tuntaks… Aga anna neile vaid vihjamisi teada, et oled juut ja sa tunned seda: need on samad inimesed ja ma olen selles kindel. Nad suudavad tappa ka ilma mundrit kandmata.”
Taolise avaliku viha õhutamise eest mittejuutide vastu sai Wilkomirski Juudi Rahvusraamatu Auhinna, juudi kvartalikirja (Jewish Quarterly) auhinna jne. Ta muutus holokausti konverentside staariks ja Ameerika holokausti muuseumi teeneliseks rahakogujaks. Raamat tõlgiti holokaustivabrikus tosinasse keelde ja muutus klassikaks ning Wilkomirskist sai holokausti kaanepoiss.
Ajaloolane Raul Hilberg tegi peagi kindlaks, et Wilkomirski elas terve sõja põgenikuna Šveitsis, ega koonduslaagreist midagi. Teda aga tormasid kaitsma ajaloovõltsijad nagu Daniel Goldhagen “Hitler’s Willing Executioners” (Hitleri innukad timukad) autor ja Heebrea ülikooli holokausti lektor Israel Gutman, kellel jätkus brutaalsust öelda, et see pole üldse tähtis, et Wilkomirski kirjutab väljamõeldisi, sest “tema valu mõjub ehtsalt”. Ta võitleb mittejuudi saatanaga ja mittejuudid on alati süüdi. Wilkomirski fabritseeris oma holokaustimineviku, kuid tegelikult on ta holokaustivabriku toodang, resümeerib New Yorker oma paljastavas kirjutises “varastatud holokaust”.
Sakslaste haiglane viha
Holokaustivabriku töölised nagu Heebrea ülikooli lektor Yehuda Bauer vahetavad oma seisukohti nagu kindaid. Novick meenutab, et enne Goldhageni raamatut väitis Bauer, et sakslased tapsid juute ilma neid vihkamata (s.t masinlikult). Pärast Goldhageni “avastusi” märgib sama Bauer, et enamik sakslasi samastus reþiimiga ja mõrvas mõnuga. Kui Bauerilt küsiti seletust tema väidete kohta, vastas ta, et ei näe mingit vastuolu nende avalduste vahel. Goldhagen ise, kelle “teaduslik uurimus” tõlgiti 13 keelde ja ilmutati pooles miljonis eksemplaris, läheb kaugemale kui ükski juut enne teda ja väidab, et sakslastele on omane haiglane vihkamine, mille avaldumiseks Hitler andis vaid võimaluse juutide mõrvamise abil.
Kui Iisrael sooritas 1982. a oma ebaõnnestunud kallaletungi Liibanonile, sündis ametliku propaganda tellimusena “uus ajalugu”. Bernard Lewis kvalifitseeris juudivastasuse “araabia natsismiks”. Leon Wieseltier nimetas palestiinlasi “Hitleri väikesteks abilisteks”.

Meie eitus, meie jaatus

Kuigi Ameerikas praktiliselt puudub juudiholokausti eitamise probleem, mõtleb holokaustivabrik selle lihtsalt välja, et müüa oma toodangut nagu raamatud, muuseumid, filmid ja teleprogrammid masstiraaþis. Holokausti eitamist esineb aga küll. Prantsuse kohus mõistis näiteks süüdi genotsiidi eitamises Bernard Lewisi, kes eitas türklaste poolt toimepandud rahvusmõrva armeenlaste vastu. Miks? Aga seepärast, et Türgi on väheseid Iisraeli liitlasi Lähis-Idas. Wiesel, Harvardi professor Alan Derschowitz ja rabi Arthur Hertzberger boikoteerisid rahvusvahelist konverentsi, kus käsitleti armeenlaste saatust. USA holokausti nõukogu tsenseeris armeenlaste katastroofi välja Washingtoni holokausti muuseumi ekspositsioonist ning juudi lobby Kongressis blokeeris Armeenia genotsiidi mälestuspäeva tähistamise.
Hoopiski keelatud on meenutada Liitlaste sõjakuritegusid, näiteks genotsiidi saksa rahva vastu terroripommitamiste abil. Holokaustivabrik nõuab, et ainult Saksamaa on süüdi sõjakuritegudes II maailmasõja ajal.
Ka on keelatud võrrelda näiteks serblaste kuritöid Kosovos sakslaste kuritöödega juutide vastu, sest serblased ei teinud midagi muud kui Iisrael ise 1948. a araablaste vastu. Nii aga võiks ilmneda “hirmus” tõsiasi, et Iisrael on pannud toime holokausti.

Hannes Walter (51) on filosoofia
doktor ja Laidoneri Muuseumi direktor


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv