|
|
Olukorrast riigis
Toomas Lumaniga
küsis:
ke
Kultuur ja Elu küsis AS EE Grupp juhatuse
esimehelt ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja presidendilt
Toomas Lumanilt, mis on
lahti meie haridussüsteemis ning mida teha, et jõuda
teadmistepõhisesse majandusse?
Hr Luman, Te olete
öelnud, et haritus peaks tulevikus kujunema üheks Eesti
põhiliseks trumbiks. Kas hariduspoliitika aitab sellele
kaasa või mitte?
Toomas Luman: „See on äärmiselt keeruline küsimus.
Ühtpidi aitab ja teistpidi ei aita. Ei julge küll väita,
et meie valitsused oleksid äärmiselt haridusvaenulikku
poliitikat ajanud. Aga paljudes asjades on reform piltlikult öeldes
toimunud vaid reformi pärast. On jäänud mõtestamata,
mis on ümberkorraldamise tegelik eesmärk.
Olen veendunud, et väikerahval ei ole tänapäeval
globaliseeruvas maailmas muud varianti läbilöömiseks
kui ümbritsevast kõrgem haridustase ja parem koolitatus.
Ainult sedakaudu saame oma tegevuse efektiivsust tõsta.
Meid ei ole nii palju, et võiksime n.-ö massiga lüüa.
Kui vaatame hariduspoliitikat, siis peaksime hakkama pihta võib-olla
juba põhiharidusest. Riigi tasandil on mõningad
asjad jäänud lahendamata, võib-olla teadmatusest,
aga võib-olla ka hooletusest.“
Kas meie haridussüsteemis
petetakse noori inimesi?
Jah, kahjuks nii on. Meil on suurel hulgal gümnaasiume, kust
väga väike hulk lõpetajaid läheb edasi kõrgkooli.
Minu meelest on siin jällegi juhtunud viga, et gümnaasiumiharidus
on antud omavalitsuste hallata. Sest gümnaasium, kust 1-3
% lõpetajatest läheb kõrgkooli, töötab
ju tegelikult tühja. Aga samal ajal on see mõnes vallas
suure tõenäosusega suurim tööandja ja seda
ei ole võimalik kinni panna, valla jaoks on see sotsiaalne
probleem. Tegelikult peaksid need noored, kes ei pürgi kõrgkooli,
saama lisaks omandada ka kutseoskused, millega tööjõuturul
aktiivselt kaasa lüüa. Praegu tulevad nad tööjõuturule
ju sisuliselt ilma ametioskuseta. Et enesehinnang on juba päris
kõrge, siis lihtsamat tööd ei taheta võtta,
aga keerukama jaoks oskused puuduvad.
Kas asi ei ole
ka hoiakus, et kutsekool on luuserite pärusmaa?
Ütlen otse välja, et minu arvates keskmise või
kehva n.-ö kõrgharidusega spetsialist teenib tulevikus
selgelt vähem kui hästi väljaõpetatud automaatpinkide
seadistaja. Kahjuks teeb aga kujundatud vale mentaliteet noortele
karuteene. Mitte kõik noored ei pääse hinnatud
ülikoolidesse, tihti jäävad ukse taha just kehvemast
gümnaasiumist tulijad. Siin ulatavad meile kohe abistava
käe mõningad erakõrgkoolid. Ma ei taha öelda
mitte midagi halba, aga nende hulgas on siiski ka õppeasutusi,
mida ülikooliks on pisut palju pidada. Minu arvates teevad
ülikoolist ülikooli kaks asja: teadustöö olemasolu
ning õppeasutuse akadeemiline raamatukogu. Väga suurel
hulgal nn ülikoolidest need puuduvad. Vanemad aga pingutavad
püksirihma, maksavad õppemaksu ja veel on sellel erialal
väga peenikene nimi, ärikorraldus või midagi
sarnast ja… Niisuguse kõrgkooli lõpetanul ametioskused
tegelikult puuduvad. Heal juhul võib neid noori nimetada
kehvalt ette valmistatud müügimeesteks
Olete öelnud,
et tegelikult toodavad kõrgkoolid sisuliselt töötuid?
Kahjuks tõesti täna nii on, et küllaltki suur
hulk kõrgkoole toodab meil tulevikuks noori töötuid.
Kui vaadata kõrgharidusreformi, siis kõigepealt
viidi stuudium viielt aastalt neljale, siis 3+ 2 peale, insenerierialadel
on stuudium viidud viie aasta peale tagasi ja lõpetatakse
sisuliselt magistrikraadiga. Nii on kümne aastaga tehtud
kaks reformi ja olemegi tagasi alguses! See on minu arvates tõesti
juhtunud sellepärast, et kõigepealt mindi uljalt reformima,
mõtestamata, mis on tegelikult selle eesmärk. Oleme
teatavates asjades jõudnud kummalisse disproportsiooni:
kui praegu kõik õppivad tudengid koolid lõpetavad,
saame ühe ärijuhi ja ühe ärikorraldaja ühe
inseneri kohta. Noh, ma ei kujuta seda äri ette!
Riiklikult on
vastu võetud mitmeid arengukavu, nt Teaduspõhine
Eesti, mis on kaunikõlaliseks paberiks jäänudki,
riiklike doktoriõppe kohtade arv on võrreldes Tehnikaülikooliga
kordades Tartu Ülikooli kasuks. Miks?
On nii objektiivseid kui subjektiivseid põhjusi. Oli üks
periood, kus kõik noored tahtsid minna õppima eriala,
mis oli seotud finantsvahendusega, ärijuhtimise või
õigusteadusega. Võin meenutada, et rahareformi järel
oli meilgi siin ehitusettevõttes olukord, kus staaþikas
ehitusinsener, projektijuht, teenis umbes 1/3 Hansapanga telleri
palgast. Sel ajal noored inimesed lihtsalt ei läinud inseneriks
õppima. Kuid viimati oli ehitusinseneri erialal konkurss
6 inimest kohale – noored teevad praegu oma valiku väga
teadlikult.
Kui vaatame riiklike investeeringute ja doktoriõppe kohtade
rahastamist, siis siingi on disproportsioon Tehnikaülikooli
ja Tartu Ülikooli vahel väga suur. Põhjus selgub,
kui vaadata parlamendi ja valitsuse koosseisu, kus üle poole
liikmetest on TÜ haridusega. Midagi ei ole teha, veri on
paksem kui vesi ja võib-olla TTÜ ei toonud seda küsimust
varem nii energiliselt ja otsekoheselt avalikkuse ette. Vahe investeeringurahades
viimase kümne aasta jooksul on mitmekümnekordne ning
vahe doktoriõppe riigitellimustel ca kolmekordne TÜ
kasuks. Ma ei taha öelda, et TÜ on doktoriõppe
kohti palju saanud, vaid et TTÜ on neid häbiväärselt
vähe saanud. Eesmärk peaks olema, et kahel enam-vähem
võrdsel juhtival kõrgkoolil peaks olema võrdne
arv doktoriõppe kohti.
Olukord ei parane, kui homsest hakkame kõik kauneid kunste
arendama, mis on kultuuriliselt äärmiselt tähtis,
aga siiski on inseneriteadus see, mis tootvat poolt, seda lisaväärtuse
genereerimist põhiliselt ülal hoiab, mitte miski muu.
Mis on teadmistepõhine
majandus?
Äärmiselt palju otsuseid tehakse Eesti riigis emotsioonide
ajel. Teadmistepõhine majandus eeldab, et otsused tehakse
ikkagi põhjalike analüüside, arutelude ja läbimängimiste
põhjal. See omakorda eeldab suhtumise muutmist kõigepealt
liidrite hulgas ja ühiskonnas tervikuna. Minu teada on meil
juba üle kümne aasta seadus, mis ütleb, et valitsus
ei saa seaduseelnõusid parlamendile enne esitada, kui on
vastav analüüs ja rehkendus taga. Nii palju, kui mina
olen seaduseelnõusid näinud, seda rehekendust ja analüüsi
kunagi ei ole. Ei selgu, mis on eesmärk, mida me saavutame,
palju see riigile toob või midagi muudab, palju selle administreerimine
riigile maksma läheb, samuti erasektorile ja inimestele.
Paljude seaduste rakendamise kulud maksavad sageli kinni kodanikud
riigilõivude kaudu või peavad ettevõtted
midagi ümber korraldama. Tegelikult piirdub analüüs
täna ühe lausega: riigi eelarvele see kulusid juurde
ei too. See ei ole mitte rehkendatud, vaid arvamuslik seisukoht.
Meil tehti ühiskondlik
lepe. Miks Kaubandus-Tööstuskoda alla ei kirjutanud?
Meie hinnangul on keeruline loota leppe ellurakendamist, kui kolm
juhtivat erakonda, kellel on 75 parlamendikohta, sellega ei ühine.
Ja ma ei ole kindel, kas meil on vaja üht paberi peal lepet?
Kaks eeskuju selle leppe puhul on Singapur ja Iirimaa. Minu arvates
on jäänud siin tähele panemata nende riikide erinev
ajalooline taust, võrreldes Eestiga. Singapur on ikkagi
idafilosoofiaga riik ja olemuselt sisuliselt diktatuur. Nendele
sobib selline direktiivne kokkulepe, sest nad kummardavad liidrit.
Iirimaa on ka ikkagi katoliikliku ajalooga riik. See lepe sõlmiti
seal muidugi üldse ühel teisel ajajärgul, olukorda
ei anna tänase Eesti omaga võrrelda. Aga ka katoliikliku
ajalooga riikides kummardatakse liidrit.
Luterliku ajalooga rahva juures on see häda, et nii kui sa
midagi paberile kirjutad, asuvad kõik analüüsima,
et ega see ei ahista järsku nende õigusi. Oleme ausad,
eks need kolm suurt erakonda jätsidki vist allkirja andmata,
kuna nende meelest ahistas see nende seaduslikku ja parlamentaarset
õigust teha parlamendis ja riigieelarve menetlemisel teatavaid
otsuseid. Minul on isiklikult selline tunne, kuid see võib
olla vale.
Mida mina olen propageerinud, on Soome variant. Nad kutsuvad seda
“suveülikooliks”, mida kutsub kokku peaminister.
Sinna tulevad kokku arvamusliidrid ja lepivad suundumuse suuliselt
kokku. Samal ajal peavad nad oma argipäeva tegevuses sellest
leppest kinni. Olen jätkuvalt seda meelt, et minu arvates
vajaksime Eestis ka mingit sellist koostöövormi. Mul
ei ole midagi selle vastu, kui see toimub kasvõi Ühiskondliku
Leppe foorumi nime all. Aga see peaks olema natukene laiem ning
tuleks kaasata organisatsioonide juhid ja arvamusliidrid. Kui
ainult eksperdid heietavad, siis ei kanna see vilja, sest liidrid
põrutavad ikka omas suunas.
Mida arvate kodanikualgatusest
ehk nn kolmandast sektorist?
Mina näen MTÜ-del äärmiselt suurt ja tähtsat
rolli. Kaubandus-Tööstuskoda ei ole ka midagi muud kui
MTÜ. Oleme aastaid võidelnud selle eest, et kui meie
seaduste paranduste ettepanekud tagasi lükatakse, siis tehtaks
seda argumenteeritult. Ja argumendiks ei saa lugeda väidet,
et ettepanek poliitiliselt ei sobi. Me ei ole kunagi arvanud,
et Kaubandus-Tööstuskoja ettepanekud tuleks kõik
ilmtingimata seadustena ellu rakendada. Aga mille eest me sõdime
ja mis on ühiskonnas suur probleem, see on argumenteeritud
diskussioon erinevate ühiskonnagruppide ja liidrite vahel
– õigemini selle puudumine. Seda kohe kardetakse.
Tundub, et mõningad poliitikud on tänaseni ikka veel
direktiivse ja administratiivse juhtimise fännid. Kuid ühiskondlikul
tasandil võib juhtida ka ideid ja tõekspidamisi
genereerides ning neid rahvale selgitades. Ühiskonnas on
äärmiselt palju ideid, kui me tõrjume nende esitamist,
siis nad lähevad kaduma.
Üldise arengu tasemel lõplikke tõdesid ei eksisteeri.
Vea teevad need juhid, kes seda arvavad.
Mida saab sihtasutus
hariduse heaks teha?
Nõmme Erahariduse Sihtasutus on asutatud AS EE Grupp ja
AS Eesti Ehitus ning Tallinna Linnavalitsuse poolt. Nõmme
Erakool tegutses vanas lasteaia hoones, mis oli küll renoveeritud,
kuid jäi kitsaks. Ei olnud võimlat ja söökla
oli ka kehvakene. Otsustasime asutada vastava sihtasutuse, mille
esimees ma olen. Lisaks linnavalitsuse poolt antud hoonele ja
firmade vahenditele võtsime Hansapangast laenu ja renoveerisime
maja ära. Sisuliselt kerkis uus koolimaja ühe suve jooksul.
See on põhikool, kus õpilaste arv klassis pole suurem
kui 20 last. Praegu vanemate õppemaksust ja pearahast seda
kapitali eelarvet ei teenindata, seda teeb sihtasutus, kelle tulud
laekuvad täielikult erasektori annetustest. See kulu on ligi
1,5 miljonit krooni aastas.
Tehnikaülikooli Arengufondis, mille nõukogu esimees
ma olen, oleme põhiliselt üritanud käivitada
katalüütilisi protsesse, mis tooksid edukaid lõpetajaid
oma ülikooli tagasi. Seda aitab teha vilistlaskapital, kuhu
edukad lõpetajad üksikisikutena oma isiklikust varast
teevad ühekordse annetuse summas 50 000 krooni. Teine põhiline
projekt, mille kaudu me noori teadlasi toetame, on bakalaureuse-,
magistri-, ja doktoriõppe stipendiumid ja nüüd
ka juba kaks postdoktori stipendiumit IT ja ehituse erialal. Nii
üritame kasvatada noort akadeemilist kaadrit.
Kommunikatsioonibüroo
Powerhouse juhatuse liige Janek Mäggi küsis ajalehes
Postimees (21. nov.), et me arutame, mitu eestlast elab Eestis
2050. aastal. Aga me ei aruta, kes eestlane aastal 2050 omal maal
on? Pärisori, talupoeg või mõisnik? Kes me
oleme, hr Luman?
Minu meelest areneb maailm just nimelt selles suunas, et meie
heaolu ei määra tulevikus ära mitte meile päranduseks
tulnud kapital, vaid intellektuaalsete oskuste tase, mis meil
on. Kui me oma rahvast hästi koolitame, siis arvan, et ka
geneetiliselt peaks see tulema kasuks – järgmised põlvkonnad
on targemad kui eelmised. Aga ideed, mõtted ja intellekt
on ka aastal 2050 ja 2100 nende inimeste omand. Küllap on
eestlane selles mõttes ikka mõisnik, juhul, kui
ta ei ole selleks ajaks siit maalapi pealt mujale ära kolinud.
J. Mäggi
arvab, et me oleme pärisorjad ja meie poliitikud Brüsseli
mõisnike kuulekad aidamehed...
Mina võtaksin asja rahulikult, sest eestlased on osanud
igasuguse bürokraatiaga hakkama saada, ma ei ületähtsustaks
Brüsseli oma. Päevselge on see, et Brüssel reguleerib
praegu kogu tegevust, ta arvab, et Soome ja Rootsi on omavahel
konkurendid ja valvab, et nende vahel ei toimuks kõlvatut
konkurentsi. Brüssel ei ole veel siiani aru saanud, et tegelikult
on kogu vana hea Euroopa konkurentsis ainult kahe majandustsooniga,
Ameerikaga ja Kaug-Idaga, mille eesotsas on Hiina ja Jaapan. Siin
peab ka Brüssel aru saama, et tänane bürokraatlik
ülereguleerimine on täiesti mõttetu. Kui vaadata,
kellega EL võistleb ja võitleb, siis tuleb kõigil
novaatorlikel majanduspoliitilistel ideedel lasta vabalt areneda
ja mitte neid bürokraatlikult maha tappa. Minu meelest on
ka Brüssel selles mõttes täna pisut stagneerunud,
aga ma ei arva, et ta on nii võimetu, et ei suuda areneda.
Vastasel juhul hakkab EL elanike elatustase langema ja sellega
ei ole enam ükski valija nõus.
Peagi on käes
Jõulud. Milline on Teie soov Jõuluvanale?
Kui jõuluvana käest midagi soovida, siis ikka seda,
mida olen palju kordi esile tõstnud – argumenteeritud
diskussiooni. Minu arvates meie ühiskonna areng ja erinevate
huvigruppide ning reaalsete võimaluste parem mõistmine
saab tulla ainult argumenteeritud diskussiooni kaudu. Arvan, et
siis areneksime järgmisel kümnel aastal oluliselt kiiremini
kui seni.
|
|
|
