Kultuur ja Elu 3/2003


Kultuur ja Elu 2/2003

 

 

 

 


ANDORRA – maa kultuuride ristteel

tekst: k&e


Andorra suursaadik Pariisis pr Imma Tor.

Ühel pisimal riigil Euroopas on Eestiga rohkem ühist, kui esmapilgul ehk arvatagi oskaks. Tänavu möödus kümme aastat, mil Andorras jõustus konstitutsioon ja temast sai suveräänne vürstiriik. Selle aja jooksul on kaua isolatsioonis olnud maa vaesusest välja rabelenud ja saavutanud majandusliku õitsengu. Andorra fenomeni avab Andorra suursaadik Pariisis pr Imma Tor.

Eestlasele seostub Andorra riik jalgpalli, hüpermarketite ja suusakuurortidega. Siia juurde lisandub traditsioon, kunst ja kultuur, sport, emotsioonid ning ööelu. Kõigele lisab värvi nauding imeilusast mägisest, jõgede ja järvede rikkast loodusest. Geograafiliselt asendilt on see 467, 76 ruutkilomeetrise pindalaga mägine maa surutud keset võimsat Püreneede ahelikku, Valira jõe orgu, Hispaania ja Prantsusmaa vahele. Kõrgeim tipp on Coma Pedrosa, mis küünib 2946 meetri kõrgusele üle merepinna. Elanikke on Andorras vaid mõned tuhanded rohkem kui Tallinnas Mustamäel – 69000. Kõige rohkem inimesi, ümmarguselt 21000, elab pealinnas Andorra la Vellas ning selle ümbruses. Peaaegu kogu riik asub metsavöötmest kõrgemal ja on kaetud eelalpiliste või alpiliste niitudega. Põllumajanduseks kõlbulikku maad on vaid 2,22 protsenti, mistõttu ongi siin üheks peamiseks elatusallikaks olnud lambakasvatus, tubakatööstus, mööblitööstus ning viimasel ajal ülekaalukalt turism, mis annab tervelt 80% rahvuslikust koguproduktist. Aastas käib maad uudistamas 9 miljonit turisti ja 78% tööga hõivatud inimestest teenib leiba teenindussfääris. Tulumaksuvaba maksupoliitika tõttu on sellest riigist kujunenud tõeline ostuparadiis, kus hinnad on 40% odavamad kui Eestis.

Andorras on modernne feodalism

Et seda kõike mõista, tuleb vaadata ajas tagasi. Esmakordselt on Andorrat mainitud aastal 805. Foix’ krahvi ja Seo de Urgeli piiskopi lepingu “Paréages” alusel 1278. a sai Andorrast nende ühisvaldkond, millel oli kaks kõrgemat võimukandjat. Urgel on Hispaania küla, umbes kümne kilomeetri kaugusel vürstiriigist. Niisiis on Andorra iseseisev riik juba keskajast saati. See dokument määrab, et Foix’ krahv ja Urgel’i piiskop on jagamatult Andorra kaasprintsid. Nemad esindavad riigivõimu. Aastal 1607 läksid Foix’ krahvide õigused Prantsuse kuningale, hiljem presidendile. See olukord säilis aastani 1993, mõnede sajandite jooksul andorralaste kasuks sisse seatud institutsiooniliste muudatustega. Eesti ja Andorra ajaloos on üks tähenduslik aastaarv – 1991. Meil lõppes sel aastal okupatsioon ja Andorra sai esimese kirjaliku konstitutsiooni, mis jõustus kaks aastat hiljem. Nii moderniseeriti seni kehtinud feodaalset süsteemi ja nüüd on Andorra parlamentaarne kaasvürstiriik, kus valitsus peab vastust andma parlamendi ees.
1993. aasta põhiseadusega läks tegelik võim andorralaste kätte läbi valitsuse ja parlamendi, mida kutsutakse Üldnõukoguks (Conceil Général). Esindus-, läbirääkimis- ja otsustusõigus nii sise- kui välispoliitilistes sfäärides kuulub valitsusele. Parlament (Üldnõukogu) koosneb kahekümne kaheksast liikmest, kes valitakse neljaks aastaks üldistel valimistel poolriikliku, poolkihelkondliku esindatuse alusel. Parlament vastutab seaduste redigeerimise ja heakskiitmise, riigieelarve vastuvõtmise, valitsusjuhi ametisse määramise ja valitsuse tegevuse kontrollimise eest.
Valitsus (Govern) koosneb kuuest kuni kaheksast liikmest, kes määratakse ametisse neljaks aastaks. Valitsus juhib siseriiklikku ja rahvusvahelist poliitikat ning teostab täidesaatvat võimu. Valitsusjuhi valib Üldnõukogu, seejärel määratakse ta ametisse kaasprintside poolt. Praeguse valitsuse juht Marc Forné alustas tööd veebruaris 2001.
Kihelkondade haldurid (les Comuns) esindavad vürstiriigi seitset kihelkonda: Andorra la Vella, Canillo, Encamp, Escaldes – Engordany, La Massana, Ordino ja Sant Julia de Loria. Nad tegutsevad korralduste, dekreetide ja reglementide kohaselt.
Mis puutub kaasprintsidesse, kes vastutavad Andorra iseseisvuse eest, siis nemad omavad tegelikult võimu, mida võib pidada sümboolseks. See on ligilähedane Inglismaa võimule Commonwealthi riikide üle. Et hajutada meis viimsedki kahtlused sellest, kui iseseisev Andorra sellise valitsuskorralduse juures ikkagi on, viitab suursaadik pr Imma Tor Andorra põhiseadusele aastast 1993: “Andorra on täieõiguslik iseseisev demokraatlik ja sotsiaalne riik” (paragrahv 1), “Suveräänsus peitub Andorra rahvas” (paragrahv 3).
Nagu meiegi, on ka andorralased pidanud selleks, et iseseisvaks jääda, otsima tasakaalu suurte naabrimõjude vahel. “Vastab tõele, et Andorra, väike maa, mis on raskesti ligipääsetav ja piiratud looduslike ressurssidega paik, kutsub harva huvi või iha esile. Kuid samavõrd on tõsi ka see, et andorralased on alati osanud oma kaasvürstiriigi staatusest kasu lõigata, saavutades kord ühe, kord teise kaasvürsti toetuse. Üks hämmastav näide pärineb Prantsuse Revolutsiooni päevilt: prantsuse revolutsionäärid keeldusid vastu võtmast austusavaldusi, mida andorralased traditsiooniliselt oma kaasprintsile omistasid. Kartes Hispaania iket, mis ohustaks nende väikest riiki, kui see jääks edaspidi üksnes Urgel’i piiskopi võimu alla, läksid andorralased Napoléonilt paluma Prantsusmaa õiguste taastamist Andorra üle, mida imperaator 1806. aasta dekreediga ka tegi,” toob pr Imma Tor näite.

Andorralasi iseloomustab diskreetsus

Andorra väiksus on petlik. Sisemiselt on Andorra riik, nagu ka Island, väga rahvusvaheline. Siin on ristunud ja segunenud hispaania, katalaani ja kastiilia, portugali, prantsuse ja veel mitmed erinevad kultuurid. 1998. a elas siin hispaanlasi 43%, andorralasi 33%, portugaallasi 11% ja prantslasi 7%, muid rahvusi 6%. Sellest, et oled sattunud tõepoolest Andorrasse ja mitte Hispaaniasse ega Prantsusmaale, annab esmalt märku kõrv. Andorra on ainuke riik maailmas, kus rahvaladina keelest arenenud katalaani keel on ametlikuks riigikeeleks. Seda keelt kõneldakse veel teatud regioonides Prantsusmaal ja eriti Hispaanias.
“Füüsiliselt ei erista andorralane end Püreneede ahelike, Lõuna-Prantsusmaa ega Põhja-Hispaania elanikest, kuid moraalselt iseloomustab andorralasi äärmine diskreetsus. See ongi katalaani ütluse “andorralast tegema” mõte. Vanasõna “Et olla õnnelik, elagem peidetult” iseloomustab sageli hästi minu maa elanikke. Ometi on tegemist klišeega ja Andorra, piiride maa, rikastub pidevalt tänu mitmekülgsele läbikäimisele ja vahetustele oma naabritega. Tõeline andorralane on avatud kultuurilisele mitmekesisusele. Andorralased on oma päritolu üle ülimalt uhked ning nende rahvuslik identiteet on väga tugev. Hirm selle identiteedi kaotamise ees selgitab ka Andorra seadusandluse piiravat iseloomu: selleks, et olla andorralane, peab olema sündinud Andorras või elanud seal vähemalt 25 aastat.”
Ja meie arutleme siin tõsimeeli, et rahvusriigi idee on ajast ja arust, Eesti kodakondsusnõuded liiga rängad ning kas ei tuleks neid äkki lihtsustada?!
Andorralaseks saamise seaduse rangus on taganud selle, et immigratsioon on suudetud valitsuse poolt regulaarselt kehtestatavate kvootide abil hoida kontrolli all. Statistika järgi on iga tuhande elaniku kohta 6,67 muulast.
“Üks niisugune väike riik, olles surutud kahe hiiglase vahele, lihtsalt peab kaitsma oma identiteeti,” on pr Imma Tor veendunud. Sellest põhimõttest lähtuvalt soosib ka seadusandlus põliselanike järeltulijaid märksa enam kui välismaalasi. Kõige selle tulemusena ei ole erinevalt meist Andorras hirmu ajude väljavoolu ees. “Praeguste tendentside kohaselt eelistavad diplomeeritud andorralased jääda oma maale, mis pakub neile veel arenguperspektiivi.”

Andorra kultuuripoliitika kolm eesmärki

Kultuuripoliitika on mittetsentraliseeritud. Kihelkondade administraatorid on dünaamilised ja toetavad abirahadega erinevaid kultuuriühendusi. Kultuuriministri vahendusel on riigieelarve 1995. aastast palju kasvanud ja kultuurivallas on kolm peamist eesmärki: kultuuripärandi väärtustamine, Andorra artistide edutamine ja keelepoliitika (kataloonia keele edendamine).
Teatreid ja muuseume finantseerib valitsus, kohalikke kollektiive erafondid. Suurettevõtete (eelkõige kauplusteketid ja pangad) metseenid ei mängi samuti sugugi tühist rolli.
“Meie maa peidab endas kõige suuremat suusapiirkonda Püreneedes koos tehnilise varustuse ja kvaliteetse majutusketiga, mis pakub palju matkamist mägedes keset meeliköitvat maastikku. Unustada ei saa ka meie kultuuripärandit, eriti romaani pärandit, millest parima ülevaate annavad arvukad sakraalehitised, puistatuna üle kogu riigi. Andorra visiitkaardiks on olla piiride maa, mis asub erinevate kultuuride ristteel, rikastub naabritelt kaasatoodu läbi, kuid säilitab samas oma eripära,” sõnastab pr Imma Tor maa fenomeni.

Külad tantsivad kolm päeva. See on “festa major”

8. septembril peavad andorralased rahvuspüha,oma riigi kaitsepühaku Lady Meritxelli päeva. 8. septembril 1278 kirjutatigi alla juba eelpool mainitud dokumendile nimega “Paréages”, millest sai Kaasvürstiriigi asutamisakt. “Meritxelli päeval suunduvad andorralased palverännakule samanimelisse pühamusse, kus tavaliselt viiakse kaasvürst-piiskopi poolt läbi missa, millele järgneb piknik pühamu läheduses paikneval mäel. Terve suve tähistavad erinevad Andorra külad eraldi oma püha nimega “festa major”. Üldiselt kestavad pidustused kolm päeva. Selle aja jooksul peetakse väljakuil üldrahvalikke pidusid ja rahvatantsuõhtuid, millest kõige esinduslikumad on Püha Anne’i Tants Escaldes-Engordany’ kihelkonnas 26. juulil ja “Marratxa” Sant Julia de Lorias, mida tantsivad kuus tüdrukut, kes sümboliseerivad kuut (praegu on seitse kihelkonda, sest 1978. a sai Escaldes-Engordany omaette kihelkonnaks, eraldudes Andorra la Vellast) Andorra kihelkonda, ja kaks meest, kes sümboliseerivad kaasprintse. See tants on üheks Andorra rahvuslikuks sümboliks.”

“Puuduta mind, kui julged,” kõlab Andorra deviis

“Kõige iseloomulikumaks rahvuslikuks sümboliks on rahvuslipp – sinine-kollane-punane trikoloor, mille keskmes on vapikilbi kujutis. Vapp on jaotatud neljaks veerandiks, millest esimesel on kujutatud risti ja Urgel’i piiskopi vaimulikumütsi. Teisel veerandikul on kolm punast triipu, mis sümboliseerivad Foix’ krahvkonda. Kolmandal on neli punast triipu, mis esindavad Katalooniat ja neljandal veerandil on kaks lehma, sümboliseerimaks Bearn’i krahvkonda,” selgitab pr Imma Tor rahvuslike sümbolite tausta.
“Tsiteerin ka kahte Andorra deviisi. See, mis kaunistab vapikilpi, kõlab nii: virtus unita fortior. Ja teine: “Puuduta mind, kui julged” ehk kataloonia keeles “Toca’m si goses”. Need kaks lipukirja viitavad meie pisikese maa igivanale puutumatusele. Maale, mida kaitsevad ümbritsevad mäed ja kaks võimsat valitsejat.”

Miks andorralased Euroopa Liitu ei ihka?

Soodsa maksupoliitikaga ning turismi arendamisega on Andorra jõudnud heaoluriikide sekka. Võrreldes Eestiga, kus meestel jääb sageli isegi kuuekümnes eluaasta nägemata, avaldab kindlasti muljet meeste ja naiste keskmine oodatav eluiga, mis meeste puhul on 80,58 eluaastat ja naistel vastavalt 86,58 eluaastat. Demograafilist kriisi pole neil ka karta, sest iive on positiivne, iga tuhande elaniku kohta sünnib 9,65 last ja sureb 5,74 inimest. Loomulikult avaldab siinkohal oma mõju sissejuurdunud rooma-katoliiklik mõtteviis. Arvestades aga Andorra geograafilist positsiooni ning seda, et mõlemad kaasvürstid on Euroopa Liidu suurriikidest, on meiesuguse pragmaatilise mõtlemisega eestlase jaoks esmapilgul ehk äärmiselt kummaline, et nii imepisike riik Euroopa Liitu ei kuulu. Küsimus on aga jällegi ja ennekõike oma identiteedi säilitamises, mis kaalub üles soovi kuuluda ühtsesse Euroopa Liidu majandusruumi.
Pr Imma Tor: “Andorra ei ole küll Euroopa Liidu liige, kuid on sõlminud CEE’ga tollikokkuleppe (28. juuni, 1990). See kokkulepe hakkas kehtima 1. jaanuaril 1991 ja kehtivusaja lõpp on määramata. Peale selle deklareeris Euroopa Nõukogu 30. oktoobril 1995 soovi asuda Andorraga koostööle hariduse ja keskkonnakaitse vallas. Nõusolek saadi 1. juulil 1996. Tegelikult algasid läbirääkimised EL-ga mandaadi 95 põhjal, soovides lõpule viia koostöökokkulepe, mis kattis hariduse, kultuuri, keskkonna jt valdkondi. Andorra, kus kunagi ei ole olnud ametlikku valuutat, vaid on kasutatud saksa marka ning hispaania peesot, sisenes 1. jaanuaril 1999 faktiliselt eurotsooni. Andorra räägib Euroopa kaubanduses siiski kaasa, kuna, välja arvatud põllumajandussaaduste puhul, eksisteerib kaupade vaba ringlus. Seevastu täielik liitumine Euroopa Liiduga tooks kaasa ühiskondlikke sundmuudatusi mitmes vallas, nagu näiteks inimeste vaba liikumise korraldamises, ja selle kõigega oleks niisugusel väikesel maal nagu meie raske toime tulla.”

Globaliseeruv maailm esitab väikeriikidele tugeva väljakutse. Andorra suursaadik Pariisis pr Imma Tor näeb võimalusi väikeriikide toimetulemiseks tulevikus nii:
“Panused selleks on erinevad, olenevalt iga riigi geograafilisest positsioonist ja ajaloost. Mina arvan, et Balti riikidele kujutab osalus EL-s endast garantiid astuda teiste riikidega ühte ruumi ja saavutada seeläbi kindlustunne, millele nende liikuv ajalugu ei ole iial varem ligipääsu võimaldanud. Samuti kindlustab EL vabaturumajanduse rahuliku arengu.”


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv