|
|
Jüri Kuuskemaa armsad
vanad asjad
tekst:Jüri
Kuuskemaa
foto: Riccardo Rand
|
Antiik-kaubanduse sümbol:
2000 aastat vana amfora Aasovi merest.
|
Amfora Aasovi
mere põhjast
Amfora on kreeka sõna, mis tähistab vaasi ja millega
alguses tavaliselt veeti oliiviõli või veini. Üks
klassikaline amfora on pikk ja sale, terava otsaga, et teda võiks
ka liivasesse pinnasesse seisma panna.
See on üks tohutu suur savist pott, rohmakas,
ilma glasuurita ja kahe sangaga. Näib, nagu oleks tuvikakaga
koos ja pesemata jäetud. Tegelikult on need heledad pinnad
ja laigud savinõu pinnal tekkinud sooldumisest ja lubjast
pikaajalisel merepõhjas olemisel. Poti püüdsid
Musta merega külgnevast Aasovi merest kunagi kalurid välja
ja see ese on amfora. See oli nagu transportnõu. Tänapäeval
kasutatakse klaas- ja plekkpurke. Amfora oli ka vedeliku mõõduühik.
Üks amfora sisaldas 26,2 liitrit.
Selle amfora tõid Aasovi mere äärest Pärnu
ehitajad. Nood olid seal nõukogude ajal midagi ehitamas
ning nad tõid selle ära ühte Tallinna antikvariaati,
kust mina selle kosisin. Väide oli niisugune, et nõule
on tehtud ka radioaktiivse süsiniku C 14 meetodil ajaproov
ning amfora peaks vähemasti 2000 aastat vana olema. Mida
ma ka meelsasti usun.
Minu jaoks on see antiikse maailma ja antiikse kaubanduse üks
sümboleid. Kuivõrd Tallinn on meil ju vana hansalinn,
seega kaubalinn, siis lasksin amforale sepistada raudaluse ja
panin selle hääl meelel oma vanalinna korteri aknalauale.
Kui antiikaegse kaubanduse sümboli.
|
Hansa-kaubanduse sümbol:
Reini kivisauest veinikann habemiku mehega.
|
Reini veinikann ehk “habemiku
kruuse”
2000 aastat vana amfora kõrvale muretsesin
mõne aja pärast ühe teise kaubanduse sümboliks
oleva keraamilise eseme. See on veinikann, mille kaelal kaunistuseks
plaadike habemiku mehe näoga ja pinnal veel mõned
plaadikesed reljeefsete mustritega. Tegemist on nn Reini kivisauest
veinikannuga.
Too on barokkaegne. Arvatavasti “ainult” aastat kolmsada
vana.
Selliseid habemiku mehe palgega kannusid, mis on tehtud eriti
kõvast savimassist, valmistati Reini jõe aladel
juba keskajal. Saksakeelne nimetus on “Bartmannskrug”
– habemiku kruus. Omal ajal olid nad meilgi levinud. Näiteks
Pirita kloostri varemetest on leitud nii terveid kui kildudeks
purunenud “habemiku kruuse”. Habemik ise on pärit
rahvausundist ja kehastab kaitsevaimu või haldjat, kes
peab kaitsma niihästi kannu, veini kui ka joojat. Meil Tallinnas
armastati keskajal ka reinveine. Oli iseäranis sobiv valada
reinveini kannust, mis tehtud samas kandis. Gooti ajastu “habemiku
kruusid” olid väheldased, ent seesinane näitusel
hoopis toekam, peaaegu ämbri mahuga. Eks ta ole noorem ja
omal ajal veini veoks kasutusel olnud. Seega kehastab ta sidemeid
Reinimaaga hansalinn Tallinna parimate traditsioonide kohaselt.
Kaubalinn Tallinna keskaegse elamu aknalaual peaks ta end päris
koduselt tundma.
|
Toomgildi saapameistreid meenutab
kingsepasellide tinakann.
|
Tinast kann
meenutab Toomgildi kingseppade jõukat tsunfti
See on silindriline, lehekujulise käepidemenupuga inglistinast
kann, mille kaanel on Lüneburgi hõbetaaler 1660ndatest
aastatest. Kannul on graveering, mille keskel tsaarikulli all
rippuv pikk saabas. Samuti on graveeritud, et kann kuulub Tallinna
Toompea kingsepasellidele. On märgitud kolm nime ning linnad,
kust need sellid pärinevad.
Lugu oli niimoodi, et Toompeal said käsitöölised
kuningas Gustav Adolfilt 1616. aastal loa rajada Toomgild, et
käsitöölised niisamuti nagu all-linnas sinna koonduksid.
Niimoodi kuulus Toomgildi kümme tsunfti, millest kõige
edukamad olid vast lihunikud ja kingsepad, sest liha tahavad kõik
süüa ja saapaid peavad ka kõik kandma. Aadlikud
pidid tellima pika säärega ratsasaapaid ja sellepärast
on kannul ka selline embleem. Erinevalt maalritest ja mitmetest
teistest, kellel olid küll tsunftid, kuid kes oma hauakambrit
Toomkirikusse ei saanud, olid lihunikel ja kingseppadel Toomkirikus
ka oma tsunfti hauakambrid.
Nendel kingseppadel olid mõistagi ka omad sellid, kes moodustasid
ühingu. Kannule on graveeritud aastaarv 1839.
Kahjuks pole kannul meistrimärke ja linnamärke, nagu
tavaliselt inglistinast valmistatud esemetel on. Aga me teame,
et täpselt samasuguse vormiga ja isegi täpselt samasuguse
lehekujulise nupuga tinast kanne on Tallinnas tehtud. Nii et see
peab olema Tallinna töö. Võimalik, et kann on
mõnevõrra vanem kui aastaarv, mil ta kingsepasellide
poolt kasutusele võeti.
Aga huvitav on ka see, kuidas ma ta sain. Oli kord selline mees
nagu Eduard Braman, kellelt ma sain vahetuse korras gooti lühtri
metsmehe kujukese, millest eelpool juba juttu oli. Kanngi tuli
mulle vahetuse korras. Tinast kannu vastu andsin ma Bramanile
Katariina II ajast pärineva, kullatud ja valgega värvitud
konsoollauakese, mille olin saanud Viljandi lähedalt ühest
talust härra Leonhard Vene juhatusel. Tallu oli ehislaud
sattunud lähimast mõisast balti-sakslaste lahkumisel.
Eduard Bramanil olid Mustamäel mõned klassitsistlikus
stiilis valgeks värvitud tugitoolid. Mina leidsin, et kullatud
kaunistustega lauake on liiga lossilik ja liiga luksuslik minu
talupoeglikuma, arhailisi esemeid eelistava maitse jaoks. Seetõttu
pakkusin kõhklematult luksuslikumat asja vahetuseks lihtsama
vastu, mis mulle rohkem meeldis.
Asjade teed on niisama hüplikud ja kummalised kui inimsaatused.
Selle erinevusega, et inimesed on ajalikumad.
|
|
|
