Kultuur ja Elu 3/2003


Kultuur ja Elu 2/2003

 

 

 

 



Mälestusfoto Moskva päevilt. Sõbrad Arnor ja Tõnu 1957.

Eestlased avasid Arnor Hannibalssonile sotsialismi pale

tekst: k&e
foto: Tõnu Söödi erakogust

Islandi suursaadik Eestis hr Jón Baldvin Hannibalsson rääkis intervjuus oma vennast Arnorist, kellel aitasid õpingute ajal Moskvas nõukogude fassaadi kulisside taha näha just eestlased.

Maailm on suur, ent siiski imetilluke. Tänu Kalju Mätikule leidsime üles kolm Arnori sõpra. Saagem tuttavaks: Ülo Ugaste, Tõnu Sööt ja Toom Pungas.

Ainsa islandlasena Moskva ülikoolis

Moskva ülikool oli omaette värske õhu oaas. Seal õppis palju välisriikide tudengeid, kellele püüti jätta NSVL-st igati demokraatliku riigi muljet. Rektor Petrovski, kes juhtis ülikooli juba Stalini ajal, oli aadlisoost ning mis veel hämmastavam, ei kuulunud komparteisse. Demokraatia etendamisest tingitult oli õhkkond palju vabam kui mujal, mis tähendas avatumaid võimalusi suhelda. “Suhtlemisel teistest maadest pärit inimestega kadus ära eestlaslik kolkapatriotism. Õpinguaastad Moskvas muutsid mu maailmavaadet ning olen selle eest tänulik,” annab hinnangu Arnor Hannibalssoni lähedane sõber, siis mehhaanika-matemaatika teaduskonna tudeng, praegu vabakutselise põlve pidav Tõnu Sööt.
Kuidas üks islandlane üldse Moskva ülikooli sattus? Kõik algas ülikooli prorektor Vovšenko Islandil käigust. Arnori isa oli Islandi siseminister. Peres sirgus kolm poega. Saunaõhtul oli Vovšenko visanud jutu sees lause, et tema teada ei õpi Moskvas ühtegi islandlast. Vähemalt mitte ülikoolis. Arnori isa vastanud, et milles küsimus, mul on kolm poega. Noorem õpib Reykjavikis, keskmine Harvardis, vanem poeg võib ju tulla. Nii Arnor ühena esimestest põhjamaalastest 1954. a Moskvasse filosoofiat õppima läks.

Kommunistlikud lootused hakkasid purunema juba esimesel õhtul

Põhjala mehed leidsid üksteist ruttu. Kõige enne tutvus Arnoriga filosoofiatudeng Ants Hansen, kes võttis punti ajakirjandustudengi Jüri Ojamaa, kellest sai Arnori parimaid sõpru. Kohe esimesel kohtumisel 1955. a lõpul küsinud värske matemaatikatudeng ja oma kursusel 550 inimese seas ainuke mittekomsomol, praegu patendivolinikuna töötav Toom Pungas Arnorilt, et kuidas see vene värk on? Arnor vastanud, et kui ta tuli, siis oli küll jube.
Arnor oli põhjamaiselt karge, aus, puhta südametunnistusega, aval ja äärmiselt terase mõistusega inimene. Selliste inimeste trendide haaramine ja nägemus on tihti oma ajast ees. Toom arvab, et 60ndate aastate hipimentaliteet oli Arnoris juba peaaegu osalt läbi käinud. Arnori meelest oli maailmas 2 pealinna: New York ja Moskva. Muidugi pidas ta silmas New Yorki kui raha pealinna. Ütles, et vend õpib New Yorgis ja tulin nüüd seda kommunistlikku poolt vaatama. Sisimas olid tal vasakpoolsed vaated ning suhtumine jänkidesse kui imperialistlikku jõudu. Ta oli näiteks väga selle vastu, et Islandil on NATO sõjaväebaasid. Alates esimesest õhtust Moskvas hakkas pilt mõranema. Petmine oli talle täiesti võõras. Tõnul on hästi meeles 1957. aasta vana-aasta õhtu. Gorki tänaval müüdi pika järjekorra tõttu šampanjat otse poe ees. Osteti üks pudel, kuid müüja jättis raha tagasi andmata. Milline pettumus see oli! Asi ei olnudki niivõrd rahas, kuivõrd tüssamise faktis endas.
Kord kutsus Arnor Toomi endale ühikasse külla. Ta valmistas arvestust ette ja terve põrand oli pabereid täis. Toom tahtis lahkuda, kuid Arnor palus end toetada. Ta ütles, et konspekt peab olema vähemalt 2-3 cm paks, kuid on vaid mõni millimeeter. Toom soovitas kirjutada laiemalt. Sellal, kui Arnor paberit sodis, palus ta Toomil ennast ise kostitada. Kušeti all oli kaks kohvrit. Üks oli täis sigarette, teine viskit. Arnor oli väga kohusetruu ja raiskas ära täpselt vajaliku hunniku paberit nagu kästud, olgugi, et ühena vähestest oli tal kirjutusmasin. Küsimusele, mis siis saab, kui õppejõud hakkab huvi tundma, oli Arnoril vastus valmis: “Ütlen, et see, mis on suurelt kirjutatud, on väga tähtis.”

Kirjavahetus “läbi Islandi”

Pühajärve kandist pärit Tõnu Sööt oli Moskvas juba 3 aastat olnud. Ka tema ei kuulunud komsomoli, sest polnud “poliitiliselt küps”. Arnoriga sõbrustasid nad tihedalt kaks aastat, siis tuli Tõnu Moskvast ära ning jätkas kaugõppes.
Tänu Arnorile leidis Tõnu kontakti oma New Yorgis elava tädiga. 1944. a sügisel põgenesid Eestist praktiliselt kõik sugulased. 1957. a tuli teade, et üks tädidest elab Ameerikas. See tuli omavahel kuidagi jutuks. “Aga milles küsimus!?” öelnud Arnor, “mu vend õpib ju Harvardis. Anna tädi nimi.” Ei möödunud vist kuudki, kui vanemalt vennalt Jón Baldvin Hannibalssonilt tuli kiri. Selgus, et Jón oli tädil koguni külas käinud. Algas kirjavahetus tädiga “läbi Islandi”. Nii et ei ole sugugi juhus, et Jón Baldvin Hannibalsson Balti küsimusega väga hästi kursis oli.

Salaja Eestisse komsomolipulma

1957. a talvel panid sõbrad Arnorile ette sõita vaheajaks Eestisse. Välisriigi kodanikuna oleks ta pidaud taotlema luba, kuid jättis selle tegemata. Arnor ei olnud naiivne, kuid tahtis kõike näha. Uno Tamre oli see mees, kes tegeles komsomolipulmadega ning oli juhtumisi Toomi klassijuhataja algkoolipäevilt. Järgmisel päeval viidigi Arnor otsekohe Peda üliõpilaste poolt korraldatud komsomolipulma, kus tõusid pokaalid ka Islandi ja eesti rahva sõpruseks. Käidi isegi Tartus, mis oli välismaalaste jaoks täiesti suletud. Kui Eestist tagasi jõuti, oli Arnor hoopis teine mees. Kõik illusioonid ja peidetud naiivsed kommunistlikud lootused oli ta praktiliselt maha jätnud. Moskvas oli toa ukse vahel kiri kutsega rektoraati. Arnori võttis vastu seesama Vovšenko. Selgus, et Eesti KGB-st oli laekunud ettekanne ning arupärimine, kuidas niisugune mees Eestisse sattus? Lugu lõhnas diplomaatilisel teel maalt väljasaatmise järele 24 tunni jooksul. Aga Vovšenko süda valutas ja olles jutu ära kuulanud, võtnud ta ettekande ja poetanud selle demonstratiivselt kalevi alla.

Põhjala neid purustas viikingi südame

Tõnu kursuseõde, matemaatikatudeng Reet Parmas oli see Põhjala neid, kellest sai Arnori südamerõõm. Arnori poolt oli tegu väga suure armastusega, mis kahjuks purunes, sest Reet ei olnud nõus Islandile minema, kartuses, et tal pole seal midagi teha. Kaunist neiut piiras tantsuõhtutel noormeeste spaleer. Kui esimesed 7 jänkit Moskvasse tulid, hakanud need kah talle külge lööma. Arnor oli rusikaga vehkides siis jänkide juurde läinud, et: “My girl, my girl!”
Ülo Ugaste meenutab, et tol kevadel said nad Arnoriga tihtipeale õhtul sööklas kokku ja ajasid juttu. Arnoril oli naljalaul: “Jesli hotšes bõt zdorov, võpivaisja!”
“Arnoris toimusid vägagi sügavad maailmavaatelised protsessid,” räägib Ülo. “Ta vastandas ja jälgis nõukogude elu. Meie olime selles protsessis vahendajad. Arnor saatis mind uudismaale. Juhtusime paar päeva varem kokku. Ta tundis huvi, kuhu minek ja tuli vaksalisse saatma ning nägi seda jama pealt, kuidas meid loomavagunitesse topiti. Sain näoilmest aru, et see mõjus ja ta elas seda üle. Arnor andis mulle palitu ja kirjutas naljaga pooleks perfektses vene keeles ühe paberi, et kui keegi pärib, kust sain, siis on kirjas, et mantel on kinni makstud.” See “dokument” on Ülol tänini alles.

Käbin heitis ette suhtlemist veidrate tüüpidega

Nagu öeldud, etendati Moskva ülikoolis demokraatiat, mis tähendas, et KGB oli liberaalsem, aga palju kavalam. Tõnu sõnul ei tekkinud tunnet, et peaks kedagi kartma. Ehk ka sellepärast, et ei olnud ühtegi pretsedenti, kus keegi oleks vahele jäänud. “Kui ütlesin Eestis olles mõne väljendi, mida Moskvas ei kartnud, siis siin tõmmati küür selga.” Ülo Ugaste ja Riho Nõmmik olid mõlemad Tartu poisid, kuid samale lauale laekusid kirjad Rihole kolme ja Ülole kuue päevaga. Peiliti välja, et kirju luges Eesti KGB. Silma hoiti peal. Tõnul on hästi meeles ka Poola sündmused 1957. Küllaltki kitsas ringis toimus tudengite debatt ülikooli kutsutud keskkomitee lektoritega. Üks neist pidas pika sütitava kõne, pärast mida keegi tudeng saalist küsis: “Aga mida Te ise mõtlete?” “Mina ei mõtle. Minu eest mõtleb Tšekaa,” vastas lektor. Kohe tõusid kaks meest ning viisid pärija välja.
Meenutatakse ka korvallimängu jänkidega. Ettepanek mänguks tehti eestlastele. Pakuti saali, kuhu muidu ei pääsenud löögilegi. Noh, miks mitte! Ühel matšil oli publiku hulgas ka Tõnu. Riho Nõmmik pärast kommenteeris, et rõdul olevad julgeolekumehed olid näinud Tõnut vist esimest korda ja oli tekkinud hirmus sagin. Ent ka nt bridþi armastasid baltlased ja mujalt pärit noored rohkem taguda. See kõik andis aluse Joh. Käbini poolseks märkuseks 1956. a eesti tudengite algatusel korraldatud kohtumisel Eesti esinduses, kus ta soovitas rohkem vennasrahvastega seltsida.
KGB-d ei maksa aga ka ülehinnata. Tõnu Sööt ja Toom Pungas töötasid peale lõpetamist Tallinnas Punase Reti erikonstrueerimisbüroos e postkastis nr.12, mille 1. osakond oli KGB, 2. osakond oli sõjaväeluure ja 3. osakond tegeles pealtkuulamisseadmetega. Tekib küsimus, kuidas sai selliste ankeetidega otse KGB nina all ülimalt salajases asutuses töötada?
Toom on pärit Kiviõli kandist Purtse jõe kaldalt. Isa oli tehtud kulakuks ning märtsiküüditamisest pääseti sellega, et vahetati pidevalt elukohta. Käis kassi-hiire mäng. Isa kirjutas kõigile pereliikmetele “poliitiliselt korrektsed elulood”, palus need pähe õppida ja mitte iial eksida. Kord tulnud Tõnu juurde eriosakonna julgeolekutöötaja sm Kolk. Seisnud selja taha ning palunud välismaal elavad tuttavad kirja panna. “Vastasin, et mul oli Moskvas neid nii palju, et üles lugeda on võimatu,” meenutab asjaosaline muigega. Sm Kolk läks tagurpidi uksest välja ning joonelt peainsenerile kaebama. Et varjata Kolgi tööle suunamist KGB-st, oli eelmiseks töökohaks märgitud ETKVL.

Maailmavaatelised murrangud polnud haruldased

Taolised murrangud, nagu toimus Arnor Hannibalssoniga, polnud sugugi haruldased. Ülo Ugastel oli palestiinlasest toanaaber, kes tuli lõpetamise eel hüvasti jätma ning oli meelt heitmas, et mida teha? Kui rääkida kõike, mida ta Moskvas nägi, siis seda lihtsalt ei usuta. Teda hakatakse imperialistide käsilaseks pidama ning puuakse üles.
Suhtlemine välismaalastega leevendas olukorda. See oli väga turgutav ning lõbus vaheldus mõlemale poolele. Põhjus, miks eelistati suhelda eestlaste, lätlaste ja leedukatega, oli see, et nende meelsus oli hoopis teine.
Ühed inglastest vahetustudengid avaldasid kodumaal artikli, mis ka Moskva ülikooli lehes ära trükiti. Kurdeti, et vene tudengitega ei saa üldse rääkida, nende jutt on otse marksismi õpikust. Tõnu Sööt meenutab huumoriga ühe vene poisi ütlust: “Mõnikord vaatad, et täitsa oma poiss, aga teinekord, et ei ole.” Kuid ka vene noortel oli irooniline lohutav ütlus juhuks, kui miski untsu läks:”Ah, võrreldes maailmarevolutsiooniga, on see tühiasi.”
Toom Pungase eestvedamisel on kavas võtta tuleval suvel ette reis Islandile.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv