Eesti on vaba! Kindral Aleksander Tõnisson aastal 1920. Foto: Eesti Filmiarhiiv.

Kindralmajor Aleksander Tõnissoni sünnitalu sai mälestuskivi

tekst: MARGIT-MARIANN KOPPEL

Juuni, 1919 tõi kindralmajor Aleksander Tõnissoni ellu nii armastuse kui sõja võidu. Juunis 1941 mõrvati ta Patarei vanglas. Kaks poega ning abikaasa loksusid loomavagunis külmale maale. Sugulaste ja Jõgevamaa Kaitseliidu Maleva toel avati kindralmajori sünnitalus Peedul mullu 14. augustil mälestuskivi.

Jüriööst on möödas 660 aastat. Tulekul on Võidupüha ning jaanikud. On paras hetk tuletada meelde neid, kes meie vabadusele oma panuse andsid ja juunis kakskümmend kaks aastat hiljem okupantide kättemaksu ohvriks langesid. Üks oli kindralmajor Aleksander Tõnisson.

Peedu talu toitis ära 9-lapselise pere

Piirivalve rajaja, kindralmajor Ants Kurvits ning kaitseväele aluse panija Aleksander Tõnisson on ühekandimehed. Nad olid ka väga head sõbrad. Kindralmajor A.Kurvits oli A.Tõnissoni vanema poja Aleksandri üks ristiisasid. Teiseks ristiisaks oli mitte vähem kuulus kindralmajor Ernst Põdder. Noorema poja Leo ristiisadeks olid teenekas kindralmajor Johan Unt ja kaitseväe topograaf kolonel Prei.
Peedu talu asub Vabadussõjas kuulsa Saduküla külje all Pöörakülas, Puurmani vallas, Jõgevamaal (kuni 1939 oli see Härjanurme vald Tartumaal). Elumajal on maakivisse raiutud aastanumber 1877. Ehitajateks olid talukoha ostnud vanemad Jaan (1836-1896) ja Triin Tõnisson (1840-1921). Ennast naaberküla poisiks pidanud perekonnasõbra, ajaloolase Hans Kruusi koostatud sugupuu ulatub 17. sajandisse, Sakalamaale Suure-Jaani kanti. Esimene teadaolev esiisa oli Anni Mats, kellel oli naiseks Ann. Kaugete sugulaste hulka kuulub ka riigimees Jaan Tõnisson.
Peedu talu oli väike, kuid hiljem seda laiendati nii, et talu suutis toita 9-lapselise pere. Lapsi sündis küll 11, ent 2 surid väga noorelt. Varakult tuli lastel tööle hakata. “Isa oli teismelisena Saduküla mõisas härjapoiss ja hiljem künnimees,” meenutab ainus elus olev poeg Leo (sünd.22.II 1922). Vanem veli Aleksander varises 3,5 aasta eest manalasse. Toonaste tõdemuste kohaselt päris talu kõige vanem poeg. Selleks oli isa vend Ants Tõnisson, kelle järglased pidid talu hiljem tagasi ostma. Praegu on talu tütrepoja Jaan Toomi hoolsates kätes.
Kevadel, 17. aprillil 1875, sündinud Aleksander Tõnisson sai alghariduse Saduküla koolis, mis praegugi eluvõimeline. Ta jätkas õpinguid Aleksandrikoolis. Järgnes vabatahtlik teenistus tsaariarmees. Seda võimalust kasutasid paljud just majanduslikel põhjustel. Peale ajateenistust astus ta 1896. a Vilno (praegune Vilnius) sõjakooli, mille lõpetas 1899. Siis tuli Vene-Jaapani sõda, I Maailmasõda ning Vabadussõda. A. Tõnisson formeeris Eesti rahvusväeosi, oli 1. Eesti polgu ülem ja Eesti diviisi brigaadiülem. Kui rahvusväeosad laiali saadeti, arvati ta reservi ning ta põgenes saksa okupatsioonivõimu eest Soome. Tuli sügisel 1918 tagasi ja võitles 1. diviisi ülemana Viru rindel. 1920. a oli ta sõjaminister ja aastail 1932-33 kaitseminister. Oli 1934-1939 Tartu linnapea ja 1939-1940 Tallinna ülemlinnapea; 1937 Rahvuskogu liige ja abiesimees ning VI Riigikogu liige.

Kes see teab, kuis kõik see algas…

Tulevane naine Selma-Leontine Hinno oli pärit Virumaalt, Avanduse vallast. Ema Maria-Elisabet Laur põlvnes Kadrinast talupidaja perest. Isa Johan oli mõisavalitseja Pudivere ja Põlula mõisas. Põlulas sündis 1892. a novembris noorem tütar Selma-Leontine, kellel juba ees vend Helmut ja õde Karin-Berta. Isa Johani poolt ajaviiteks maalitud taieseid kogunenud kodus kappi suur hulk. Lisaks kunstile harrastanud ta laulmist. 1905. a revolutsioonipuhangute ajal rüüstasid vene sõdurid kodu ja nad olid sunnitud lahkuma paljakäsi. Pärast oli isa Simuna koolis õpetaja. Hiljem ehitasid omale Rakveres maja. Noored tutvusidki Rakveres, kui seal formeeriti esimene Eesti rahvusväeosa, 1. Eesti polk. Eestimeelsetest inimestest kujunes seltskond, kes hakkas neid igati toetama. Korraldati ka meelelahutusõhtuid sõduritele ja tantsupidusid ohvitseridele. Ühel olengul olevat polkovnik Tõnisson küsinud Rakvere linnapea käest, kes see neiu on, kes seal askeldab? Ta palus oma adjutandil neiu juurde minna ja öelda, et soovib temaga rääkida. Siis olevat koos tantsitud… ja Aleksander oli linnapeale öelnud: “Pange nüüd tähele: sellest neiust saab minu abikaasa.”

Vastabiellunult 3. juunil 1919 Vaivaras. Pulmapidu jäi katki. Munder selga ja rindele! Kas viimane nägemine? Foto: Leo Tõnissoni erakogust

Läki pulmi pidama!

Aasta oli 1919 ja Narva all käisid pingelised lahingud. „Isa olevat sõitnud ühel hetkel Rakverre ja teatanud ema vanematele, et nüüd on asjad nii, et tema tuli Rakverre kohale roosikimbuga, saage nüüd sellest õigesti aru. Ja palus tulla paari nädala pärast Vaivarasse, kus asus 1. diviisi Narva rinde staap, pulma,” jutustab Leo kosjalugu. “3. juunil olid kohal abielu tunnistajad, isa sõbrad, kindralmajor Andres Larka, kindralmajor Ants Kurvits ning kindralmajor Johan Unt. Sõideti Narva-Jõesuu kirikusse. Laulatajaks oli hilisem piiskop, siis 1. diviisi kaplan Jakob Kukk. Kirikuuks olevat olnud lukus, kuskilt toodud välja võti. Aga orelimängija puudus… Saadetud autojuht tänavale otsima. Linnas olid sõjaväeosad sees. Autojuht leidiski ühe orelit mängida oskava sõduri. Kindralmajor Andres Larka olevat isalt küsinud: ”Mis asja sa nüüd praegu kiirustad? Seni ei ole sul üldse kiiret olnud mitte millegagi ja nüüd äkki on sul kiire? Mis asi see siis nüüd olgu?” Aga ega´s naisevõtt pole lihtne asi. Pidu olevat saanud kesta vaid mõne tunni, kui tuli ärev rindeteade. Isa võtnud oma kaarditaskud ning läks… “

Isa oli esteet, läbi ja lõhki

Poeg Leo pühendus kunstile ja õpetas seda praeguse nimega Tallinna Kunstigümnaasiumis aastakümneid. Õpetajatalendi sai Leo koos emapiimaga, kuid kuskohast sõjaväelase pojal huvi kunsti vastu? Ilmselt kah geenidest. “Täheldasin tõmmet joonistamise ning värvidega tegelemise poole algkooliklassidest alates. Isapoolsed esivanemad olid vabadikud ning selleks, et ära elada, pidid nad teadagi olema väga heade käeliste oskustega. Kunstianne on pärit isalt, kes oli läbi ja lõhki esteetik. Talle meeldis kõik, mis on ilus ja kaunis. Olgu siis looduses esinev või inimeste poolt loodud taies. H. Kruus on kirjutanud kogumikus “Eesti Aleksandrikool”, et isa joonistused olevat kaunistanud koolimaja seinu. Ühtaegu olevat temal silmapaistev sõnaseadmise oskus olnud. Tema kirjandeid loeti koolis ette. Isa teenistusajast tsaariarmees on kaasaegsed kirjutanud, et kasarmute ümbruse haljastamises oli ta alati mestis ja rõhutanud ka oma käskkirjades sõjaväeosadele, et elukoht olgu puhas, korras ja kaunis.
Loodus inspireeris teda. Ja nagu on uurimustes meenutanud prof. Jaan Eilarti üliõpilased, on tal teeneid ka selles vallas. Kõigepealt püüdis ta just loodusnähtuste kaudu sisendada sõduritele korra- ja ilutunnet. Esimeseks suuremaks saavutuseks oli Narvas 1931. a Vabadustammiku istutamine Keldrimäel, kus oli toimunud Vabadussõja esimene lahing Eesti kaitseväe ja punaväe vahel. Lisaks haljastusele rajati kaevikud, blindaaþid jms. /—/ Hiljem rajas isa oma tallu Jõhvi lähedal Edisele puukooli, kus kasvatas ja aretas dekoratiivpuid. Isa jagas puid ümbruskonna talunikele, et nad saaksid oma taluõuesid kujundada. Suur osa puudest viidi Tartusse. Edise puudega on rajatud nt Emajõe kalda haljastus ning Maarjamõisa kliinikumi juurde täiesti uus park. Edise puudega haljastati ka Rakvere diviisistaap, mis sinna Narvast 1932. a üle toodi. Ega talu aednikku nii väga puudele lähedale ei lastudki. Isa pookis ja lõikus neid ise. Teine oli president Konstantin Päts, kes, nuga käes, Toila-Oru pargis puid hooldas.”

Ema leebus tasakaalustas isa rangust

“Isa oli äärmiselt etiketi- ja korranõudlik. Ta kontrollis isegi sahtleid, kas asjad on oma kohal. Keelepruuk oli resoluutne ja otsekohene. Emal oli pedagoogiline haridus. Ta oli õpetajana töötanud, kuid peale poegade sündi jäi koduseks. Ema leebus ja heatahtlikkus tasakaalustas isa rangust,” kirjeldab Leo kodust õhustikku. Nii nagu isa, oli ema ühiskondlikult väga aktiivne. Ta oli Pärnu Naisseltsi juhatuses, organiseeris Narvas Naisseltsi, tegeles Narvas ja Tartus skautide ja gaididega, kuulus Naiskodukaitse ridadesse. Oli abiks kultuurisündmuste organiseerimisel – nimetada võiks abi Tartu Linnavalitsuse poolt kirjanik Oskar Lutsule korterisisustuse valikul, helilooja Aleksander Lätte, luuletaja Anna Haava, Karl-Eduard Sööti, hea perekonnatuttava Miina Härma ja paljude teiste juubelite ning tähtpäevadega seotud näituste ja riiklike pühade tähistamiste korraldamist.

Lõbusad eksperimendid võõrkeeltega

Isa oskas vene, saksa, läti, poola ja soome keelt. Ta oli Eesti-Soome Sõprusühingu asutaja ning hiljem esimees. Ema oskas vene, saksa, inglise ja prantsuse keelt. Mis siis imestada, kui ka poisid pidid keeli õppima. Kui isa oli Pärnus 3. diviisi ülem, pandi pojad saksa lasteaeda. Paari aastaga oli saksa keel selge. Minnes tagasi 1. diviisi ülemaks Narva, võeti teenijaks umbkeelne venelanna. “Möödus mõni kuu ja poisid hakkasid jeesti kjeelt vjaenama ning venelanna jeesti kjeelt rjaekima. Siis lõpetati katse ära. Isa hakkas pärast ise vene keelt õpetama, öeldes: ”Poisid, seda läheb teil nagunii vaja.” Ja kurinahk, läkski…” meenutab Leo naerdes keeleõpinguid.

Ärevus võttis maad

Isal oli haruldane vaist sündmuste käiku ette aimata. “Kui sai teatavaks MRP sõlmimine, saatis president K. Päts isa kui hea läti keele oskaja Riiga. Meid võeti ühes. Sõites mööda Pihkva-Riia maanteed, äratas tähelepanu, et teel liikusid Läti mobiliseeritud sõjaväeosad. Isa sõitis Riiga kui Tartu linnapea. Isegi linnainsener võeti kaasa. Kuid Riias suundus isa otsejoones Läti kindralstaapi. Taipasime hiljem, et tegu oli maskeeringuga, sest tagasi jõudes põrutas ta otsemaid Tallinnasse. Mõni päev hiljem oli õhtulauas jutuajamine, mida selgesti mäletan. Isa ütles:”Väga rasked päevad ootavad meid ees. Ja vist tuleb niimoodi välja, et kui midagi ei muutu, poisid peavad minema.” Ema lõi käsi kokku, et kas tõesti on olukord nii hull? Isa vastas: “Sina oled Naiskodukaitse liige, sina pead ka minema, ja mina kah.” Aga minek jäi minemata, sest Eesti loovutati ilma võitluseta. Kindlasti oleksid Eesti kaitseväelased tahtnud surra väärikamalt.”

Viimne pilt. Foto KGB toimikust. Foto: Leo Tõnissoni erakogust.

“Jah sõdisin ja kui saan, sõdin veel.”

Aleksander Tõnisson vabastati Talinna ülemlinnapea ametist “omal soovil” 27.07 1940. Nõmmel, kolonelleitnant Johannes Reinola naabermajas, Kurni tänav 29, elasid tädi ja tädimees, kolonelleitnant Karl Ainson. Maja oli äsja valmis saanud ja meie sinna kolinud, kui see natsionaliseeriti. Leo mäletab hästi detsembripäeva, mil õhtul pimedas marssis sisse mundrites seltskond. “Olin gümnasist ja kõik õpikud ning raamatud jäid luku taha. Toad pitseeriti kinni. Tädi pere tõsteti majast välja. Edasi juhtus isevärki lugu. Alumisele korrusele paigutati elama samuti oma majast välja aetud kuulus perekond Puhk. Jäime sinna vegeteerima juuniküüditamiseni.
Isale tuli Põllumajanduse rahvakomissarilt teade, et ta peab oma Vabadussõja teenete eest saadud talu Edisel üle andma kui aadlikule kuuluva. Juhtusin seda lugema ja küsisin, mida see tähendab? Selgus, et isale oli omistatud sõjaliste teenete eest I Maailmasõjas aadliku tiitel. Raamatus “Augustikuu kahurid” on kirjeldatud, kuidas Vene armee Ida-Preisimaal Masuuria järvede ääres piiramisrõngasse võeti. Ühel osal õnnestus väljuda ning pääses ka juhtkond. Isa oli üks, kes oma sõduritega kotti augu raius.”
A. Tõnisson otsustas minna. Leo saatis isa raudteejaama ning juurdles, kas on õige, et ta sinna sõidab? Siis ütles isa talle:” Kuhugi enam meil siit pääsu vist ei ole. Ma tahan oma kodumaal surra.” Päeval andis ta talu üle. Õhtul pandi käed raudu. Sellest andis kodustele teada talu juhataja. Oli 20. detsember 1940. Enam isa ei nähtud. 28. juunil 1941 mõisteti kindralmajor Aleksander Tõnisson surma. Isa toimikust on Leole meelde jäänud vastus küsimusele, kas ta tunnistab ennast nõukogude võimu vastastes kuritegudes süüdi: “Jah, sõdisin ja kui saaksin, siis sõdin veel!” kõlasid kindralmajori ühed viimased sõnad.