Kultuur ja Elu - 45!

“Kultuur ja Elu” on nagu Kalevipoeg, kellel mõõk lõikas jalad otsast. Oli see nüüd oma hooletus või vaenlase sätitud lõks, jäägu teiste otsustada. Ei surnud Kalevipoeg, ei sure KE. Mõneks ajaks, võib-olla lühemaks, võib-olla pikemaks, peab ta magama jääma. Aga ükskord algab aega… ja kuidas need sõnad kõik olid. Kui vaja, ärkab üles ka KE, varem või hiljem. See, kui muutuvad nimi ja tegijad, on rohkem vormi küsimus. Olulisem on sisu. Saatusele silma vaadates tuleb teada, mis seirab meid selja tagant. Aja Lugu on meis endis, ta ei kustu ega kao. Ärme unustame üksteist, ootame, kuni lahkumise valust sünnib leidmisrõõm.

Nii kirjutas Jüri Leesment KE viimases veerus seitse aastat tagasi (KE 10/95). Samas numbris kirjutab Jüri Estam: „Üks ajakiri ainult NÄEB ajakirja moodi välja, tegelikult on ta midagi palju enamat. Kujutagem vaimusilmas kõiki elutube, kus loetakse Kultuuri ja Elu. Kus vanad KE numbrid seisavad praegugi laual ja paljud aastakäigud köidetult riiulitel. KE lugejaskond pole tavaliste killast, tundub mulle. Kujutame endast vennaskonda, mis on süstemaatiliselt, teadlikult ja tahtlikult aja jooksul välja selekteerunud. Ühine on meil ehk tavalisest suurem lugupidamine eesti kollektiivse mälu vastu. Kas tohib sellise võrgu – niisuguse PERE eksistentsi niisama lõpetada?“
Nii kirjutasid kaks Jüri, pessimistlikult ja kurvalt 1995. aasta lõpus viimases KE-s. Sest siis veel ei teadnud keegi, mis saab edasi. Jaak Allik ja muud seltsimehed kuulutasid KE-le lõpu, Perioodika lõpetas finantseerimise ja lükkas kultuuriajakirja eemale…

Täna, kevadel 2003, oleme aga ikkagi veel elus. Teeme ajakirja edasi. Kes teab, kas vanast inertsist või hoopis jonnist. Meid on vähe ja numbreid on vähe, kõigest 4 korda aastas. Aga siiski – lootust on. Muutuvad ajad ja muutuvad olud. Võibolla läheme meiegi taas suuremaks, hakkame ilmuma tihemini – unistada ju võib.

Elagu Kultuur ja Elu!

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja